Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

Aafrika lapsed

Täna on rahvusvaheline Aafrika lapse päev. Sellega seoses räägime loo ühest väikesest mustanahalisest poisist Athist ja tema emast, 25-aastasest Nosakhelest, nii nagu see juhtus 1990ndate Lõuna-Aafrikas.
24 h pärast sünnitusmajast lahkumist naases ema pojaga haiglasse – lapsel olid hingamisraskused ning põletusjäljed suu ja hingetoru ümbruses. Arstidel õnnestus ta elu päästa ning poiss jäi emaga haiglasse. Üsna pea selgus ema ja tema keelt mõistva sotsiaaltöötaja vestlusest, et Nosakhele oli üritanud last tappa. Ilmnes, et abielunaisest Nosekhele oli käinud teises riigi otsas oma haiget ema külastamas, kus oli rahapuuduses võtnud vastu ühe rikka mehe ettepaneku temaga tasu eest magada. Kui Nosekhele rasestus, siis tõukas rikas mees ta ära ning ta naases abikaasa koju last sünnitama.
Kui jungiaanlik analüütik Astrid Berg selles etapis psühhiaatrina kaasati, siis tegi ta järgmised tähelepanekud: ema hoolitses küll lapse eest korralikult, sh toitis, kuid muud hoolivat kontakti oli nende vahel vähe; silmsidet ei loonud kumbki peaaegu üldse. Dr Bergi seisukoht oli, et ema tuleb juhendada võtma lapsega tugevamalt kontakti. Sotsiaaltöötaja abil muutus olukord justkui paremaks ja arst oli rahul – ema laulis lapsele, laps tunnetas sidet emaga rohkem ja oli omakorda impulsiivsem jne. Samuti tundus, et Nosakhele oli taastanud kenasti suhted oma abikaasaga. Pandi paika kojulaskmise kuupäev. Ning siis, täiesti ootamatult sai laps seletamatu ataki. Vereanalüüs näitas, et teda oli mürgitatud fosfaadiga. Ainus, kes seda teha sai, oli ema. Politsei ja kohus tegutsesid kiiresti ning naine mõisteti süüdi ja 12-ks aastaks vangi, Athi aga saadeti lastekodusse.
Juhtum jäi aga Astrid Bergi painama ja ta analüüsis seda edasi. Ta oli sunnitud tunnistama, et ehk oleks lugu lahenenud positiivsemalt ja tagajärjed saabumata, kui ta oleks olnud kultuuriliselt tähelepanelikum. Näiteks jõudis ta järeldusele, et ta ei hinnanud piisavalt tõsiselt olukorda, milles Nosekhele oli oma kogukonnas abielunaisena, kelle poeg oli sündinud abieluvälisest suhtest. Berg ei olnud küsinud õigeid küsimusi. Ta kahetses, et ta polnud küsinud täpsemalt poisi nime kohta. Athi täisnimi oli Athenkosi – “me täname esivanemaid”, mis pani ta mõtlema sellele, et ema eesmärk oli olnud anda laps üle oma abikaasa klannile, et ta saaks nende kaudu ühenduse esivanematega, mis nende kultuuris oli esmatähtis. Kuna aga abikaasa ega tema pere poissi ei aktsepteerinud, siis sellega oleks võetud poisilt võimalus läbida initsiatsiooniriitus ning ta kaotanuks võimaluse saada esivanemate poolt aktsepteeritud. See aga tähendanuks, et temast ei oleks saanud meest ühiskondlikus mõttes ning lõpptulemus olnuks sisuliselt nii Nosekhele kui tema poja kogukonnast väljaheitmine. See teadmine aitas Astrid Bergil mõista mõttekäiku, mis viis lapsetapu katseni ning ta kahetses, et ta ei olnud küsinud ka lihtsat, kuid tabuna tundunud küsimust: kas Nosekhele tahab üldse last alles jätta? See küsimus oleks teinud võimalikuks anda laps kellelegi teisele turvaliselt kasvatada, säilitades emaga sideme, ning Nosekhele viimane kuritegu oleks ehk jäänud olemata.

Kokkuvõtteks tunnistab Astrid Berg ausalt, et nad ei adunud õigel ajal Nosekhele tegelikku dilemmat, vaid lihtsustasid probleemi: märgates ema-lapse nõrka sidet, arvasid, et piisab sellest, et juhendavad ema lapsega lähedasemat kontakti looma. Selle põhjuseks oli ühest küljest mittemõistmine, aga teisest küljest ka soov pakkuda emale ja lapsele parimat, mida lääne meditsiinil ja psühhodünaamilisel mõtlemisel pakkuda oli. Paradoksaalsel kombel aga oli üheks sellise eksituse põhjuseks alateadlik hirm, et minnes liiga sügavale Nokeshele raskesse elusituatsiooni, oleks liialt selgelt ilmnenud tema “teistsugusus” (otherness). “Teistsugususe” esiletoomine oli aga midagi, mida tollal – apartheidi-järgsel ajal – tauniti. Erinevustest rääkimist peeti solvavaks – ei olnud veel sellist demokraatiat, kus erinevusi oleks tunnustatud ja väärtustatud. Loo iroonia peitus aga selles, et andes Nokeshelele sama teenust ja abi, mida nad oleksid andnud heledanahalisele emale, jäid neil kahe silma vahele tema jaoks otsustavad kultuurilised dilemmad. Teadlikult või mitte, aga võimalik, et nad soovisid eirata mõtet sellest, et Nokeshele oli soovinud oma last tappa, sest siis oleksid nad pidanud temas nägema “halba musta ema”. Selle asemel lasid nad end rahustada neil positiivsetel muutustel, mis ema-lapse suhtluses aset leidsid. Küsimust – kas sa tahad lapse alles jätta? – ei küsitud, sest see ei sobitunud pilti, mis nad tahtsid endale Nokeshelest luua ja autor kahetseb seda sügavalt. Seega langesid meditsiinitöötajad iseenda kultuurilise kompleksi haardesse – soovimata olla rassistid, eitasid nad erinevusi ja saavutasid soovitule vastupidise tulemuse. Idealiseeritud heast mustast emast sai selle vea tõttu dramaatilise languse läbi “kohutav must ema.” Pärast seda juhtumit ei olnud Astrid Bergil kahtlustki, et selleks, et multikultuurses keskkonnas oma patsiente ka reaalselt aidata, peab ta nende kultuuri tundma õppima.

Lugu pärineb Cape Townis töötava jungiaanliku analüütiku ja lastepsühhiaatri Astrid Bergi raamatust,* mis räägib Lõuna-Aafrikale omastest kultuurikonfliktidest, fookusega ema ja lapse sidemel. Raamatus on läbiv sildade ehitamise kujund. Üheks sillaks oma praktikas on ta pidanud lapspatsiente, kes on olnud teeks põlis-aafriklastest emade mõistmisele ja nende kultuuriga sideme loomisele.

*”Connecting with South Africa: Cultural Communication and Understanding”. Kättesaadav ka elektrooniliselt: http://repository.tamu.edu/bitstream/handle/1969.1/146845/Connecting%20With%20South%20Africa.pdf?sequence=1

Hollandi kunstniku Ruud van Empeli fotokollaazh sarjast “World”. Oma piltidel idealiseerib van Empel kujutised Photoshopi abil. Sarjas “World” sümboliseerivad mustanahalised lapsed, kes on vadavalt riietatud 1960ndate Hollandi keskklassi rõivaisse, süütust. Empel on ühes intervjuus öelnud, et esimestel piltidel kujutas ta heleda nahavärviga lapsi, kuid kuna need olid arvustajate arvates liigvalged ja tekitasid omakorda vaatajas rassistlikke assotsiatsioone, siis valis ta teise nahatooni.

Tristan ja Isolde

Kas reetmine on tõesti lahutamatu osa armastusest?
Nõnda on see vähemalt kirjaniku C. S. Lewis’e ja jungiaanliku analüütiku Robert Johnsoni arvates, vahendab nende lähenemist Tristani ja Isolde legendile jungiaan Deirdre Johnson*.
Teame ju seda traagilist armastuslugu kahest noorest, kes joovad ekslikult armujooki ja haaratakse kirest. Loo tuumaks – sarnaselt kuningas Arthuri, rüütel Lanceloti ja kauni Guinevere’ga – on nende armastuse konflikt kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Lõpplahenduseks on levinuimates versioonides Tristani ja Isolde surm ning lootus, et nad vähemalt surmas ühinevad. “Liebestod” ehk armusurm, öeldakse sellise finaali kohta – nimi, mille andis Richard Wagner oma ooperi “Tristan ja Isolde” dramaatilisele lõpulaulule.
Viidates Lewisele ja R. Johnsonile (sh viimase raamatule “We: Understanding the Psychology of Romantic Love”) märgib D. Johnson, et kirgliku armastusega kaasneb alati reetmine mingi kujul (so, see armastus on alati “adulterous”), kuna sel puhul vastandub kohustus alati ihale ning seksuaalne armastus ennastohverdavale armastusele. Teisisõnu – alati keeratakse millegi poole pöördudes selg millelegi muule.
R. Johnsoni arvates on tänapäeva inimene muutunud nii kavalaks ja kaitstuks, et meie armastus ja kirg millegi meist suurema vastu on peaaegu ainus keel, mille kaudu Jumal suudab meid kõnetada. Paraku, leiab ta, oleme me seganud ära oma spirituaalsed pürgimused – so püüdluse jumala järele – ihadega inimsuhete valdkonnas. Selles aga peitubki romantilise armastuse mõistatus: kuidas elada koos mõlema võimsa energiaga, mille me oleme nii hõrgult ja samas ohtlikult seganud kokku romantilise armastuse veiniks. R. Johnsoni arvates oleme tegelikult eksiteel, kui asetame millegi, mille olemus on religioosne ja mille koht on meie psüühes, sellest väljapoole. Tristani ja Isolde loost rääkides soovitaks ta seega sarnase dilemma ees oleval mehel mitte projitseerida oma Animat reaalsele naisele välismaailmas, vaid otsida Animaga kontakti oma sisimas – “üritades teha temast väljapoole projitseerides reaalset inimest, kaotame me ta pühaduse.”
Nõnda siis oleks Johnsoni reaaleluline soovitus Tristaniga sarnases dilemmas olevale mehele mitte nö alluda kirele, millega kaasneks sarnane reetmine, vaid lahendada see kiusatus sisevaatlusena. Siinkohal aga vaidleb Deirdre Johnson talle vastu, öeldes, et Robert Johnsoni argumendid peavad vett vaid eeldusel, et religioon on miski, mille koht on psüühe sees, ning projektsioonid on pelgalt reaalsust hägustavad pettekujutlused, mitte lähemat tundmaõppimist väärivad ja varjatud isiksuse osad.

Njah, kuid mööngem: see intellektuaalne mõttekäik on ehk küll sobiv tähistamaks tänast tähtpäeva – 150 aasta möödumist Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” esietendusest, kuid sellest on ilmselt vähe abi tänapäeva Tristanitele ja Isoldedele oma valikute tegemisel. Lohutuseks ehk vaid see, et kui valikus on vaid valusad variandid, siis järelikult on valikus vaid tõeliselt tõhusad õppetunnid, mille läbimise järel on pilt peeglis palju selgem.

*Love: Bondage or Liberation?: A Psychological Exploration of the Meaning, Values and Dangers of Falling in Love

Stseen Richard Wagner'i ooperist "Tristan und Isolde", lavastatuna Aalto teatris, Essenis, 2006. Lavakujundus: Klaus Grünberg

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Nothing Compares 2 U

25 aastat tagasi samal ajal troonis muusikaedetabelite tipus “Nothing Compares 2 U” Sinead O’Connori esituses https://www.youtube.com/watch?v=C6MNvjrScyo – laul, mida hiljem on mitut puhku peetud üheks enim üheksakümnendatele näo andnud muusikapalaks. Imeliselt lihtne video, milles näeme valdavalt vaid laulja väljendusrikast nägu suures plaanis, on saanud arvukalt auhindu. Video lõpul jookseb mööda Sinead O’Connori põske alla kaks pisarat – need pisarad olid tõelised, kuna lauljanna seostas kaotusvalust kõnelevaid laulusõnu oma 5 aasta eest surnud emaga. Selle aasta märtsis teatas Sinead O’Connor, et kuna lauluga seotud tunded on end tema jaoks ammendanud, siis ta edaspidi seda enam ei esita: teda on koolitatud esitama vaid laule, millega ta suudab emotsionaalselt identifitseeruda.
Küllap võlgneb video suure osa populaarsusest oma puhta lõuendi sarnasele lihtsusele, mis lausa kutsub kandma üle kuulaja-vaataja isiklikke projektsioone. Suured kurvad silmad, oma minimalismis geneeriliselt inimlik näoplaan ning neutraalne taust (sh olematu soeng) loovad ekraanil koosluse, mis väljendab üksnes puhtaid emotsioon – ilma “segajateta”. Emotsioone, millega saame identifitseeruda. Nägu ekraanil läbib mitu erinevat faasi üksteise järel – seal on viha, meeleheidet, kahetsust ja lõpuks midagi leppimise sarnast. Aastate jagu tundevarjundeid, surutud nelja minutisse. Need on needsamad tunded, mida oleme näinud peeglis – universaalne separatsioonivalu, mida ühel või teisel viisil oleme kogenud kõik – olgu siis suhte valusa katkemise või lähedase elust lahkumise järel.
P.S. Kuigi laulusõnades esineb pöördumine “mama”, ei tähenda see siiski algselt ema, vaid kallimat – laul on loodud originaalis esitamiseks Prince’le. See mitmetimõistetavus aga vaid lisab laulule üldistus- ja ülekantavusjõudu. Kaotus on kaotus ning valu on valu.

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.