Alateadvus > Arhetüübid > Blogi > Franz Fanon > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne trauma > Kollektiivne vari > Marie Louise von Franz > Mina/Ego > Projektsioonid > Vari

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.