Alkeemia > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Individuatsioon > Kollektiivne alateadvus > Murray Stein > Rahvapärimus > Self

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

William Butler Yeats ja C. G. Jung

Edmund Dulaci illustratsioon oma sõbra Yeatsi juhiste järgi tema tööle "Visioon" (The Vision, 1934), mis kujutab Kuu 28 faasi ratast. Nii iga inimhing kui tsivilisatsioon läbib oma arengus kõik 28 faasi.

Arvan ikkagi, et tõsises ja süvitsiminevas meeles suudavad huvi äratada vaid kaks teemat – seks ja surm“. See ütlus, mida on omistatud Iiri poeedile ja nobelistile William Butler Yeats’ile (kes täna võinuks saada 150-aastaseks, aga arusaadavatel põhjustel ei saanud), viitaks kui Freudilt päritud mõttemallile. Ometi võib olla huvitav teada, et Yeatsi mõttelugu on hoopiski sarnasem C.G. Jungiga, olgugi et neil kahel sama ajastu mehel otseseid kokkupuuteid teadaolevalt ei olnud ning ka teadmised teineteise tegemistest olid võrdlemisi pinnapealsed.
Nii näiteks leidis Yeats essees “Magic” (juba 1901), et kõik sümbolid pärinevad “Suurest Mälust” (Great Memory), mis sarnaselt Jungi kollektiivsele alateadvusele on kõigi sümbolite allikaks, mis “eales on inimtundmustega seotud”.Yeats uskus, et kõik Suures Mälus peituvad motiivid olid osaks anima mundi’st (lad k “maailma hing”) – kollektiivsest universaalsest mälust, mis sisaldab arhetüüpe ja sümboleid. Teisal, ühe luuletuse kommentaaris sisustab Yeats anima mundi’t ehk “Spiritust” järgmiselt: “See on üleüldine hoiuladu kujundeile, mis on lakanud kuulumast ühelegi /konkreetsele/ isiksusele või vaimule.” Nii nagu Jungil positsioneerus kollektiivse alateadvuse kõrvale isiklik alateadvus, rääkis ka Yeats lisaks anima hominis’est.
Täpsemalt võib lugeda Jungi ja Yeatsi ühisosast James Olney raamatust “The Rhizome and the Flower: The Perennial Philosophy, Yeats and Jung”, mis ka online’s saadaval: http://www.ucpress.edu/op.php?isbn=9780520037489. Muuhulgas leiavad seal käsitlemist järgmised sarnased kontseptsioonid: mõlema kasutatud Self’i mõiste, Yeats’i “Olemise ühtsus” (Unity of Being) ja Jungi individuatsioon; Jungi sünkronism vs Yeatsi meelte ühtevoolamine ja sellega kaasnev ühine tunne, et psüühiliste fenomenide puhul on aeg ja ruum relatiivsed; isiksuse tüübid Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” ja Yeatsi “Visioonis”; psühholoogiliste ja kultuuriliste protsesside visuaalsed kujutised (sh nelikjaotused) Jungi “Punases raamatus” ja Yeatsi “Visioonis”; Jungi varju, anima/animuse ja persona kontseptsioonid ning Yeatsi maskide teooria; Bollingeni ja Gort’i tornide sügav isiklik ja sümboolne tähendus vastavalt Jungile ja Yeatsile.

 

Sõbrapäev

Kahe isiksuse kohtumine on kui kahe keemilise aine kokkupuude: kui reaktsioon toimub, siis transformeerib see mõlemad. / The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.
C. G. Jung. Modern Man in Search of a Soul, lk 49.
Pildil on hispaania-mehhiko kunstniku Remedios Varo “Los Amantes” ehk Armastajad (1963). Sedapuhku on tegu küll armastuse nartsissistlikku külge pilkava teemakäsitlusega, aga eks ole kõigel oma varjuküljed, nõnda läheduselgi. Mõelgem siis tänasel sõbrapäeval sõprusele ja armastusele nende terviklikkuses, ausalt ja millegi ees silmi kinni pigistamata

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.