Arenguetapid > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Ema > Individuatsioon > Laps > Psüühe struktuur > Self > Sümbol

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Püha Süda

Katoliiklik maailm tähistab täna Jeesuse Püha Südame päeva. Südame kui sümboli jõuväli on aga võrreldamatult avaram kui religioosne tähendusala. Süda on kese. Ta on samaaegselt lukk ja võti.

Jung on öelnud, et meie alateadvus peidab endas elavat vett, looduseks kujunud vaimu – ning just seepärast on ta rahutu. Taevast on saanud meie jaoks füüsikute kosmiline maailm ja jumalate pilveriigist pelk mälestus millestki, mis kunagi oli. Kuid “süda hõõgub” ja salajane rahutus närib me olemise juuri. Alateadvusega toimetulek on saanud meile eluküsimuseks. (Archetypes of the Collective Unconscious, § 50)
Seda, et südame kaudu saab ligi kogu tervikule, reedab ka selle ausa ja huvitava dokumentaalfilmi pealkiri, mis kõneleb Jungist ta lähikondsete mälestuste ja arhiivimaterjali abil – “Heart of Matter” (1986)https://www.youtube.com/watch?v=hwAsRnUT_5c . Filmi transkripti võib leida siit: http://www.gnosis.org/…/Film-Transcript-Matter-of-Heart.html

Benjamin Vierling'i maal "Sacred Heart" ehk "Püha süda". Kunstnik ise on belladonnat ja teisi tihti saatanaga seostatud taimi kujutava pildi kohta öelnud, et selle tuumaks on dünaamilised suhted floora ja fauna, värvi ja vormi, vaimu ja mateeria vahel.

Sting ja Jung

Neil päevil 30 aasta eest ilmus Briti muusiku Stingi esimene sooloalbum nimega “The Dream of the Blue Turtles” ehk “Unenägu sinistest kilpkonnadest”. Stingi on palju pinnitud albumi kummalise pealkirja osas ja ta on selgitanud, et inspiratsioon pärines tõepoolest konkreetsest unenäost. Tol eluperioodil käis Sting jungiaanliku analüütiku juures ja oli sellest piisavalt vaimustuses, et vastata 1987.a 36-aastasena ühes intervjuus oma edasiste plaanide kohta – “Ma ei taha olla pop-staar terve elu. Mulle täitsa meeldiks olla kiilanev ja ümar 40ndais-50ndais jungiaanlik analüütik.” Paraku, jah, selleni ei ole Sting jõudnud, küll aga võime tema sümbolikäsitlusvõimest aimu saada sellesama kilpkonna-unenäo näitel.
Vastates ajakirja “Spin” (7/85) küsimusele siniste kilpkonnade kohta, ütles ta järgmist: “Ritz’i esinemiste proovinädalal nägin und sellest, kuidas olin oma kodus Hampshire’s ja vaatasin aknast välja suurde müüriga ümbritsetud aeda, nagu mul seal maja taga on – igati korras lillepeenarde ja rohelusega. Järsku ilmusid seinas olevast august välja suured, agressiivsed macho-kilpkonnad – üsna purjus ja sinist värvi. Nad hakkasid tegema tagurpidi saltosid ja muud akrobaatikat, hävitades selle protsessi käigus täielikult mu aia. Igatahes, kuidagi ma seal seda kummalist vaatemängu nautisin ning unenägu oli nii tugev, et ma mäletasin seda ärgates täiuslikult – nii hästi, et see sai osaks “moolokist”, mille purustava energia abil sai plaat lõpuni salvestatud. Olles läbinud jungiaanliku analüüsi, olen õppinud oma unenägusid tõlgendama. Carl Jung uskus, et unenäod on uksed meie psüühe sügavaimatesse osadesse. Minu jaoks on kilpkonnad alateadvuse sümboliks, nad elavad mere põhjas, täis realiseerimata potentsiaali, väga jungiaanlikud oma tähenduselt. Näen unenägusid, kus ma loon kõige uskumatumat muusikat, Mozarti-sarnast muusikat, mida ma teadlikult kirjutada ei oskaks. Ja ometi – ma kirjutan, ning see on tõeline. Nii et selle albumiga soovisin ma hävitada mitmeid eelarvamusi ja eeldusi ning teha midagi häirivalt uut. Ja need kilpkonnad, need muusikud, olid seal, et mind aidata. Ja nad aitasidki.” Los Angeles News’ile (6/85) antud intervjuus selgitas ta – “Neli sinist kilpkonna on neli muusikut mu bändis. Nad on hea sümbol: kilpkonn on olend, kes elab nii meres kui sellest väljas. Meri sümboliseerib hästi alateadvust. Mulle tundub, et mustanahalised inimesed on alateadvusele lähemal ning sinine on jazzmuusikutele hea värv. Oma tegevusega hävitavad nad minu turvalist valemit, mu turvalist tagaõue. Nad lammutavad seda turvalisust, seda vormeliks muudetud lihtsat lahendust, mis iseloomustab Police’i salvestusi. Maa üleskündmine on see, mida teeb põllumees, kes tahab, et see oleks järgmisel aastal viljakas. See on nii mitmelgi moel “tugevdav” (confirming) unenägu. Jah, see on hirmutav ja dramaatiline, kuid lõpptulemusena tasub see end ära.” Ja samas täiendab ta – “Järsku tekib seina suur auk ning sellest väljuvad neli massiivset, eelajaloolist kilpkonna pikkade, soomuseliste kaeladega. Nad on väga macho’d, atleetlikud ja joobnud iseenese mehelikkusest. Nad hakkavad tegema tagurpidi saltosid ja kukerpalle, mille käigus hävitavad mu aia, lihtsalt paiskavad segi. Unenäos vaatan ma seda etendust ning selle asemel, et olla vihane, ma naeran. Ärkasin naerdes.”
Veel enam kui kakskümmend aastat hiljem mäletas Sting seda unenägu nii (‘Lyrics’, 10/2007): “Albumi pealkiri pärineb unenäost, mis äratas mind mu esimesel ööl Barbadosel. Nägin, et istusin oma Hampsteadi kodu majataguse aia müüride vahel sirelipuu all, korralikult hooldatud murul, ümbritsetuna kaunitest roosipõõsastest. Järsku plahvatasid tellised müüris otse aeda ning ümber pöörates nägin pimedusest ilmumas hiiglasliku kilpkonna pead. Talle järgnes neli või viis teist kilpkonna. Nad polnud mitte ainult mehemõõtu, vaid lisaks sinised ning neil oli meeletult, dzässilikult “cool”, hooletu ja kartmatu aura (“immensely cool, like hepcats, insouciant and fearless”). Nad ei teinud mulle viga, kuid asusid peaaegu nagu juhusliku vägivaldsusega hävitama mu peent inglise aeda, kaevama oma küünistega üles muru, järama roosipõõsaid, rammima sirelipuud. Täielik häving.”
Nii nagu Sting aimas, tõi suunamuutus, mida kilpkonnad tema jaoks sümboliseerisid, edu – tema esimest sooloplaati osteti rekordilise kiirusega ning sellelt pärinevad mitmed erilised lood, nagu näiteks “Russians”, mille külma sõja aegne sõnum on paraku aktuaalne tänagi:https://www.youtube.com/watch?v=wHylQRVN2Qs Instrumentaalset nimilugu ennast saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=RfRCnA0-u7E
Tasub samas märkida, et see plaat polnud esimene jungiaanlike mõjutuste näide Stingi loomingus – tegelikult oli ka tema eelnev, viimane plaat Police’i koosseisus paljus C. G. Jungi kontseptidest suunatud, nagu reedab ka selle pealkiri “Synchronicity”. Jungiaanlikke jälgi on nähtud ka tema kolmandas sooloalbumis “The Soul Cages” (eeskätt lugudes “When the Angels Fall” ja “All This Time”), mis on kantud isa surmale järgnenud emotsioonidest.

Illustratsiooniks ei ole küll võimalik pakkuda Stingi unedes ilmunud isaseid kilpkonni, vaid hoopis kunstnike kollektiivi “Cracking Art Group” emaseid merekilpkonni, nii nagu need on välja pandud Galleria Ca’ d’Oro’s. Cracking Art Group loob eredast ümbertehtud plastist (sisuliselt veepudelitest) erilise töötlusmeetodiga hiiglaslikke loomi, pööramaks tähelepanu keskkonna kahjustamisele süsteetiliste materjalidega. Keskkonnasõbralikkus on aga just midagi sellist, mida pidada au sees täna – rahvusvahelisel kilpkonnade päeval.

Skarabeus ja sünkroonsus

Eestis nii tavaline kuldpõrnikas – Cetonia aurata (inglise keeles rose chafer), skarabeuse sugulane ja peakangelane C. G. Jungi kuulsaimas näites sünkronismist:
Üks noor naine, keda ma ravisin, nägi kriitilisel hetkel unenägu, milles talle anti kuldne skarabeus. Kui ta mulle seda unenägu kirjeldas, istusin seljaga suletud akna poole. Äkitselt kuulsin selja taga mingit heli, justkui õrna koputamist. Pöörasin ümber ja nägin lendavat putukat kopsimas vastu välist aknapiita. Avasin akna ning püüdsin õhust sisselendava loomakese. Ta oli lähim analoog kuldsele skarabeusele meie laiuskraadil, põrniklaste (Scarabaeidae) sugukonda kuuluv lihtlabane kuldpõrnikas (Cetonia aurata), kes oli nähtavasti just sel hetkel vastupidiselt oma tavalistele kommetele tundnud kihku pääseda pimedasse ruumi. Pean tunnistama, et enne ega pärast seda ei ole minuga midagi sarnast kunagi juhtunud.” [C. G. Jung, “Synchronicity”]

Author: adrian.benko Date: May 21, 2005 Location: KVP, Kosice, Slovakia

Pikemalt on lugu kirjas siin: https://nevalalee.wordpress.com/…/the-curious-beetle-of-ca…/

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Mina olen metsa poole

Kevade puhul veidike metsikust loodusest ja inimesest.
Tänane sünnipäevalaps, 1914-1931 Keenias elanud Karen Blixen (1885 – 1962) ütles oma autobiograafilises teoses “Aafrika äärel” (Out of Africa): “Ükski koduloom ei suuda olla nii tasa kui metsloom. Tsiviliseeritud inimesed on kaotanud võime olla tasa ning peavad võtma metsikult looduselt vaikuse õppetunde, et see neid aktsepteeriks.
Samal perioodil (1925) sattus Keeniasse käima ka C. G. Jung ning temassegi puutus sealne vaikus. Kuid Jungi tunnetus on hoopis teistsugune, ehk isegi vastupidine. Kogumikus “Mälestused, unenäod, mõtted” kirjutab ta oma kogemusest Aafrika mastaapsetel maastikel, kus liikusid hääletud loomakarjad: “See oli igavese alguse vaikus, maailm, nagu ta oli alati olnud – enne inimest, enne ükskõik keda, kes oleks võinud öelda, et see maailm on “see maailm”. Ma kaugenesin oma saatjatest, kuni ma neid enam ei näinud ja mul oli tunne, et ma olen ihuüksi. Tundusin endale esimese inimesena, kes selle maailma ära tundis, ja selle teadmise kaudu olin ma ta enda jaoks sel silmapilgul loonud. Tol hetkel sai teadvuse kosmiline tähtsus mulle väga selgeks./…/ Nähtamatu loomisaktiga andsin alles mina, inimene, maailmale täiuslikkuse, muutsin selle eksistentsi objektiivseks.”
Sattudes tänapäeva Aafrika safari-laagritesse, kus inimene on ilmselgelt kuningas, tuleb tunnistada, et antropotsentristlik vaatepunkt tundub ahvatlev ja käepärane.
Milliseid mõtteid tekitab aga vaikus meie enda koduses looduses? Mõeldes inimese ja looduse suhtedünaamikale, jääb igaühe enda arvata, millises vahekorras on Jungi öeldu Valdur Mikita mõtetega kogumikus “Lingvistiline mets”. Mikita leiab eestlaste kultuuri juured, meie keele metsast, metsaskäimine on maagiline kultuuriakt: “Kui ma oleksin shamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.” Või veel emotsionaalsemslt, nagu seda on öelnud Fred Jüssi: “Mina olen metsa poole. Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab.
Kuidas siis jääb eestlase ja tema metsaga? Kas julgeme/tahame mõelda endale arusaadavaks Jungi järelduse, et inimene on see, kes lõpetab loomisakti, tema on Looja, “kes lisab objektiivse mõtte selle maailma olemasolusse, ilma milleta kõik see – kuulmatu, nägematu, vaikselt rohtu õgiv, poegiv ja surev” – kulgeks mitteolemise sügavas öös oma kindlaksmääratud lõpu poole…

Lewa Safari Camp, Keenia

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.