Armastus > Blogi > Marie Louise von Franz > Muusika > Psühholoogilised tüübid

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr – paljude arvates aegade võimsaim trummar, kes sel aastal lõpuks ka viimase biitlina personaalselt Rock ‘n Roll Hall of Fame’i pääses. Tiitlit vastu võttes tutvustas ta end: “Minu nimi on Ringo ja ma mängin trumme!” On tõde, et selle kõige tagasihoidlikuma ja mitmete arvates alahinnatuima biitli meedium on trummid. Olles karmi lapsepõlve ja mitmete haiguste tõttu koolihariduselt omaealistest kõvasti maas (sh veel 8-aastaselt kirjaoskamatu) ja ka füüsiliselt niru, avastas ta teismelisena trummid. Sai talle proovitud ka teisi pille, kuid trummide kõrval ei olnud neile kohta. Esimese trummikomplekti kinkis talle võõrasisa, kellelt Ringo (kodanikunimega Richard Starkey) õppis oma sõnul ka õrnust.

Biitlina ei tunta teda muusikaliselt nii mitmekesisena kui teisi kolme, kuna vokalistina esines ta harva ning kirjutas bändile ka üksnes kaks laulu. Ometi ütles Yoko Ono Starr’i Hall of Fame’i arvamise üritusel, et just Starr, kes tema arvates kehastab rahu ja armastust, oli tegelikult biitlitest mõjukaim (“most influential”). Ono sõnul selgitas Starri populaarsust bändis muuhulgas järgmine: “John [Lennon] käis muudkui üles-alla, aga Ringo oli alati lihtsalt väga õrn. Ja ta tõepoolest uskus rahusse ja armastusse.” Viimane märkus muide on väga tähendusrikas, kuna sõnumiga “Peace and love!” on Ringol kombeks siiani oma fänne tervitada (sellest deviisist ei pääse ka tema koduleheküljele siseneja), nii nagu ka näidata fotodel kahesõrmelist rahusümbolit . Lennon olevat aga “The Ringo Starr Encyclopedia” kohaselt nimetanud Ringot Biitlite südameks.
Seda, et Ringo peamiseks väärtuseks, mis on vähetuntuimast biitlist teinud vaat et tänaseks armastatuima, on ehk hoopis tema isiksus, kinnitavad ka Rolling Stone’i rokiarvustaja David Wild’i sõnad: “Lõppudelõpuks ei ole Ringo Starri juures kõige muljetavaldavam see, mis ta oli, vaid see, kes ta on.” Ringo on öelnud kogumikus “The Beatles Anthology“ enda kohta järgmist: “Ma olen emotsioonidele üles ehitatud. Ma olen emotsionaalne inimolend. Olen väga tundlik ning arusaamine, et see ongi probleem, võttis aega 48 aastat.
Ja tõesti – Ringo Starri tundlikkuse kohta võib tuua mitmeid näiteid. Ta oli esimene ja ainuke biitleist, kes pärast John Lennoni tapmist sõitis joonelt teise ilma otsa Yoko’t lohutama, ning meenutab aastaid hiljemgi pisaraid varjamata, kui hingeminev see kohtumine olihttps://www.youtube.com/watch?v=RqXkOTYoys8. Muusik Joe Walsh meenutas intervjuus ajakirjale Variety, et esimesel ühisel sessioonil Starriga küsis ta viimaselt, kas ta tahaks enne ka nooti vaadata. Ei, vastas Starr, aga palus näidata hoopis laulusõnu – see oli tema tee leida oma muusikaline reageering.
Kuigi Ringo andis Biitlitele ühise rütmi nii muusikalises kui ka ehk emotsionaalses mõttes ja oli ainus bändiliikmetest, kes säilitas pärast lahkuminekut kõigi teistega head ja viljakad suhted, on sellega seoses ka üks vastupidiselt oluline lugu rääkida. Nimelt viisid 1968. aasta bändisisesed pinged ta nii kaugele, et ta astus ajutiselt Biitlite seast välja ning läks hoopis pere ja jahiomanikust sõbraga merereisile. Ise on ta selle kohta ülalviidatud antoloogias mäletanud, et läks Lennoni juurde ja teatas: “Lahkun grupist, sest ma ei mängi hästi ning tunnen, et mind ei armastata ja olen justkui väljas, teie aga olete lähedased.” Bändi produtsent on samas selgitanud, et tegelikult olid pinged teiste liikmete vahel ning neid tunnetades süüdistas Starr iseend. Sellel jahireisil kirjutaski Starr ühe oma kahest Beatles’i laulust – “Octopus’s Garden” ehk “Kaheksajala aia.” See armas lugu, mille ta ise ka hiljem sisse laulis, koneleb igatsusest olla oma sõpradega koos varjulises veealuses aias, tantsida ja laulda, õnnelikuna, peidus ja soojas. Starr on hiljem ise meenutanud, et lugu oli inspireeritud jahiomaniku Peter Sellersi juttudest kaheksajalgade elust ookeani põhjas ning just vee all soovis sel hetkel olla temagi. Möödunud aastal andis Starr välja lasteraamatu laulusõnade ja imeilusate piltidega.

Kas tekkis küsimus, miks me nii pikalt Ringo Starri tundeelust oleme rääkinud? Aga seepärast, et vahelduseks puudutada seni paraku kõrvale jäänud teemat – C. G. Jungi tüpoloogiat ning selle alustalasid e psüühilisi funktsioone Kui kaks hoiakut (introvertsus ja ekstravertsus), mis samuti on isiksusetüübi puhul määravad, on veidi üldtuntumad, siis neli psüühilist funktsiooni – mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon – ei pruugi nii üldteada olla. Erinevad funktsioonid on meis kõigis erinevalt arenenud ning enamasti üks neljast eriti silmatorkavalt. Seda, kõige diferentseeritumat funktsiooni kutsutakse juhtivaks ehk dominantseks funktsiooniks.
Ülalkirjeldatu viitab sellele, et Ringo Starri’i tundefunktsioon on väga arenenud. Ei saa eitada, et oma teoses “Psühholoogilised tübid” kaldus Jung ajastule omaste mudelite mõjul arvama, et juhtiv tundefunktsioon on ennekõike omane naistele ja seevastu mõtlemisfunktsioon meestele. Selgituseks, et tundmis- ja mõtlemisfunktsioonid on nö vastandfunktsioonid, ehk et kui üks neist on domineeriv, siis teine on seega inferioorne. Tänases kultuuriliselt muutuvas ja soorollide poolest plastilisemas maailmas ei pea õnneks peitma ka mehed oma tugevat tundefunktsiooni. Naomi Quenk on oma tüüpidest kõnelevas raamatus “Was That Really Me?” võtnud tundetüübi olemuse lühidalt kokku järgmiselt: introvertsed tundetüübid keskenduvad sisemisele rahule ja harmooniale, samas kui ekstravertsed tundetüübid pühendavad oma energiat nö rahu ja harmoonia hoidmisele välismaailmas; tunde põhjal otsuseid tegevad inimesed kalduvad mingi probleemi puhul keskenduma inimestepõhistele väärtustele ja mitte niivõrd probleemiga seotud loogilistele muutujatele.

Marie Louise von Franz on oma essees inferioorsest funktsioonist toonitanud aga, et suur viga oleks eeldada, nagu tundetüübid ei suuda mõelda; neil on sageli sügavad, head ja ehedad, samas ebakonventsionaalsed mõtted, aga need tulevad ja lähevad, nii nagu ise tahavad. Nii on tundetüübi jaoks on väga raske kinni hoida õiget tüüpi mõtlemist nt eksami ajal. Seda, kas Ringo Starr on pigem ekstravertne või introvertne tundetüüp, ei ole nii lihtne oletada: lugu “Kaheksajala aia” sünnist viitab pigem introvertsele suundumusele, kuid tema oskus biitlite grupi sisemist harmooniat tagada pigem ekstravertsusele. Viimane oskus aga ei ole miski ekstravertidele ainuomast, meenutades von Franzi sõnu samas essees introvertse tundetüübi kohta: “Nad avaldavad standardeid seades ümbritsevatele salajast positiivset mõju. Teised vaatlevad neid ja järgivad, ehkki nad midagi ei räägi. Sageli kehtestavad need tüübid grupi eetilise selgroo, kiirates märkamatut positiivset mõju. Nende introvertne tundmine näeb, mis on seesmiselt tõeliselt oluline faktor. ”

Nüüd aga palju õnne Ringo Starrile ning muidugi mõista rahu ja armastust (ikka kõigile) ! Ja kui kellelegi Ringost väheks jäi, siis siin on värske ja nagu ikka – südamlik intervjuu temaga http://www.rollingstone.com/…/being-ringo-star-beatles-cove… Selles on juttu ka mustadest asjadest, millest sünnipäeva puhul kõrvale hiilisime.

Ringo Starr’i raamatu “Kaheksajala aed” multifilmilik promovideo, kus saab kuulda ka selle aluseks olevat laulu ennast: https://www.youtube.com/watch?v=s0suFdSHmxA

Ringo Starr 2014. aastal, 74-aastaselt. Seekord siis imekombel pildile sattunud ilma oma signatuurita - rahumärki näitava zhestita (mida siiski kompenseerib rihmapannal:))

Ben Cort'i illustratsioon Ringo Starri 2014.a ilmunud raamatule "Kaheksajala aed".

Aafrika lapsed

Täna on rahvusvaheline Aafrika lapse päev. Sellega seoses räägime loo ühest väikesest mustanahalisest poisist Athist ja tema emast, 25-aastasest Nosakhelest, nii nagu see juhtus 1990ndate Lõuna-Aafrikas.
24 h pärast sünnitusmajast lahkumist naases ema pojaga haiglasse – lapsel olid hingamisraskused ning põletusjäljed suu ja hingetoru ümbruses. Arstidel õnnestus ta elu päästa ning poiss jäi emaga haiglasse. Üsna pea selgus ema ja tema keelt mõistva sotsiaaltöötaja vestlusest, et Nosakhele oli üritanud last tappa. Ilmnes, et abielunaisest Nosekhele oli käinud teises riigi otsas oma haiget ema külastamas, kus oli rahapuuduses võtnud vastu ühe rikka mehe ettepaneku temaga tasu eest magada. Kui Nosekhele rasestus, siis tõukas rikas mees ta ära ning ta naases abikaasa koju last sünnitama.
Kui jungiaanlik analüütik Astrid Berg selles etapis psühhiaatrina kaasati, siis tegi ta järgmised tähelepanekud: ema hoolitses küll lapse eest korralikult, sh toitis, kuid muud hoolivat kontakti oli nende vahel vähe; silmsidet ei loonud kumbki peaaegu üldse. Dr Bergi seisukoht oli, et ema tuleb juhendada võtma lapsega tugevamalt kontakti. Sotsiaaltöötaja abil muutus olukord justkui paremaks ja arst oli rahul – ema laulis lapsele, laps tunnetas sidet emaga rohkem ja oli omakorda impulsiivsem jne. Samuti tundus, et Nosakhele oli taastanud kenasti suhted oma abikaasaga. Pandi paika kojulaskmise kuupäev. Ning siis, täiesti ootamatult sai laps seletamatu ataki. Vereanalüüs näitas, et teda oli mürgitatud fosfaadiga. Ainus, kes seda teha sai, oli ema. Politsei ja kohus tegutsesid kiiresti ning naine mõisteti süüdi ja 12-ks aastaks vangi, Athi aga saadeti lastekodusse.
Juhtum jäi aga Astrid Bergi painama ja ta analüüsis seda edasi. Ta oli sunnitud tunnistama, et ehk oleks lugu lahenenud positiivsemalt ja tagajärjed saabumata, kui ta oleks olnud kultuuriliselt tähelepanelikum. Näiteks jõudis ta järeldusele, et ta ei hinnanud piisavalt tõsiselt olukorda, milles Nosekhele oli oma kogukonnas abielunaisena, kelle poeg oli sündinud abieluvälisest suhtest. Berg ei olnud küsinud õigeid küsimusi. Ta kahetses, et ta polnud küsinud täpsemalt poisi nime kohta. Athi täisnimi oli Athenkosi – “me täname esivanemaid”, mis pani ta mõtlema sellele, et ema eesmärk oli olnud anda laps üle oma abikaasa klannile, et ta saaks nende kaudu ühenduse esivanematega, mis nende kultuuris oli esmatähtis. Kuna aga abikaasa ega tema pere poissi ei aktsepteerinud, siis sellega oleks võetud poisilt võimalus läbida initsiatsiooniriitus ning ta kaotanuks võimaluse saada esivanemate poolt aktsepteeritud. See aga tähendanuks, et temast ei oleks saanud meest ühiskondlikus mõttes ning lõpptulemus olnuks sisuliselt nii Nosekhele kui tema poja kogukonnast väljaheitmine. See teadmine aitas Astrid Bergil mõista mõttekäiku, mis viis lapsetapu katseni ning ta kahetses, et ta ei olnud küsinud ka lihtsat, kuid tabuna tundunud küsimust: kas Nosekhele tahab üldse last alles jätta? See küsimus oleks teinud võimalikuks anda laps kellelegi teisele turvaliselt kasvatada, säilitades emaga sideme, ning Nosekhele viimane kuritegu oleks ehk jäänud olemata.

Kokkuvõtteks tunnistab Astrid Berg ausalt, et nad ei adunud õigel ajal Nosekhele tegelikku dilemmat, vaid lihtsustasid probleemi: märgates ema-lapse nõrka sidet, arvasid, et piisab sellest, et juhendavad ema lapsega lähedasemat kontakti looma. Selle põhjuseks oli ühest küljest mittemõistmine, aga teisest küljest ka soov pakkuda emale ja lapsele parimat, mida lääne meditsiinil ja psühhodünaamilisel mõtlemisel pakkuda oli. Paradoksaalsel kombel aga oli üheks sellise eksituse põhjuseks alateadlik hirm, et minnes liiga sügavale Nokeshele raskesse elusituatsiooni, oleks liialt selgelt ilmnenud tema “teistsugusus” (otherness). “Teistsugususe” esiletoomine oli aga midagi, mida tollal – apartheidi-järgsel ajal – tauniti. Erinevustest rääkimist peeti solvavaks – ei olnud veel sellist demokraatiat, kus erinevusi oleks tunnustatud ja väärtustatud. Loo iroonia peitus aga selles, et andes Nokeshelele sama teenust ja abi, mida nad oleksid andnud heledanahalisele emale, jäid neil kahe silma vahele tema jaoks otsustavad kultuurilised dilemmad. Teadlikult või mitte, aga võimalik, et nad soovisid eirata mõtet sellest, et Nokeshele oli soovinud oma last tappa, sest siis oleksid nad pidanud temas nägema “halba musta ema”. Selle asemel lasid nad end rahustada neil positiivsetel muutustel, mis ema-lapse suhtluses aset leidsid. Küsimust – kas sa tahad lapse alles jätta? – ei küsitud, sest see ei sobitunud pilti, mis nad tahtsid endale Nokeshelest luua ja autor kahetseb seda sügavalt. Seega langesid meditsiinitöötajad iseenda kultuurilise kompleksi haardesse – soovimata olla rassistid, eitasid nad erinevusi ja saavutasid soovitule vastupidise tulemuse. Idealiseeritud heast mustast emast sai selle vea tõttu dramaatilise languse läbi “kohutav must ema.” Pärast seda juhtumit ei olnud Astrid Bergil kahtlustki, et selleks, et multikultuurses keskkonnas oma patsiente ka reaalselt aidata, peab ta nende kultuuri tundma õppima.

Lugu pärineb Cape Townis töötava jungiaanliku analüütiku ja lastepsühhiaatri Astrid Bergi raamatust,* mis räägib Lõuna-Aafrikale omastest kultuurikonfliktidest, fookusega ema ja lapse sidemel. Raamatus on läbiv sildade ehitamise kujund. Üheks sillaks oma praktikas on ta pidanud lapspatsiente, kes on olnud teeks põlis-aafriklastest emade mõistmisele ja nende kultuuriga sideme loomisele.

*”Connecting with South Africa: Cultural Communication and Understanding”. Kättesaadav ka elektrooniliselt: http://repository.tamu.edu/bitstream/handle/1969.1/146845/Connecting%20With%20South%20Africa.pdf?sequence=1

Hollandi kunstniku Ruud van Empeli fotokollaazh sarjast “World”. Oma piltidel idealiseerib van Empel kujutised Photoshopi abil. Sarjas “World” sümboliseerivad mustanahalised lapsed, kes on vadavalt riietatud 1960ndate Hollandi keskklassi rõivaisse, süütust. Empel on ühes intervjuus öelnud, et esimestel piltidel kujutas ta heleda nahavärviga lapsi, kuid kuna need olid arvustajate arvates liigvalged ja tekitasid omakorda vaatajas rassistlikke assotsiatsioone, siis valis ta teise nahatooni.

Tristan ja Isolde

Kas reetmine on tõesti lahutamatu osa armastusest?
Nõnda on see vähemalt kirjaniku C. S. Lewis’e ja jungiaanliku analüütiku Robert Johnsoni arvates, vahendab nende lähenemist Tristani ja Isolde legendile jungiaan Deirdre Johnson*.
Teame ju seda traagilist armastuslugu kahest noorest, kes joovad ekslikult armujooki ja haaratakse kirest. Loo tuumaks – sarnaselt kuningas Arthuri, rüütel Lanceloti ja kauni Guinevere’ga – on nende armastuse konflikt kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Lõpplahenduseks on levinuimates versioonides Tristani ja Isolde surm ning lootus, et nad vähemalt surmas ühinevad. “Liebestod” ehk armusurm, öeldakse sellise finaali kohta – nimi, mille andis Richard Wagner oma ooperi “Tristan ja Isolde” dramaatilisele lõpulaulule.
Viidates Lewisele ja R. Johnsonile (sh viimase raamatule “We: Understanding the Psychology of Romantic Love”) märgib D. Johnson, et kirgliku armastusega kaasneb alati reetmine mingi kujul (so, see armastus on alati “adulterous”), kuna sel puhul vastandub kohustus alati ihale ning seksuaalne armastus ennastohverdavale armastusele. Teisisõnu – alati keeratakse millegi poole pöördudes selg millelegi muule.
R. Johnsoni arvates on tänapäeva inimene muutunud nii kavalaks ja kaitstuks, et meie armastus ja kirg millegi meist suurema vastu on peaaegu ainus keel, mille kaudu Jumal suudab meid kõnetada. Paraku, leiab ta, oleme me seganud ära oma spirituaalsed pürgimused – so püüdluse jumala järele – ihadega inimsuhete valdkonnas. Selles aga peitubki romantilise armastuse mõistatus: kuidas elada koos mõlema võimsa energiaga, mille me oleme nii hõrgult ja samas ohtlikult seganud kokku romantilise armastuse veiniks. R. Johnsoni arvates oleme tegelikult eksiteel, kui asetame millegi, mille olemus on religioosne ja mille koht on meie psüühes, sellest väljapoole. Tristani ja Isolde loost rääkides soovitaks ta seega sarnase dilemma ees oleval mehel mitte projitseerida oma Animat reaalsele naisele välismaailmas, vaid otsida Animaga kontakti oma sisimas – “üritades teha temast väljapoole projitseerides reaalset inimest, kaotame me ta pühaduse.”
Nõnda siis oleks Johnsoni reaaleluline soovitus Tristaniga sarnases dilemmas olevale mehele mitte nö alluda kirele, millega kaasneks sarnane reetmine, vaid lahendada see kiusatus sisevaatlusena. Siinkohal aga vaidleb Deirdre Johnson talle vastu, öeldes, et Robert Johnsoni argumendid peavad vett vaid eeldusel, et religioon on miski, mille koht on psüühe sees, ning projektsioonid on pelgalt reaalsust hägustavad pettekujutlused, mitte lähemat tundmaõppimist väärivad ja varjatud isiksuse osad.

Njah, kuid mööngem: see intellektuaalne mõttekäik on ehk küll sobiv tähistamaks tänast tähtpäeva – 150 aasta möödumist Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” esietendusest, kuid sellest on ilmselt vähe abi tänapäeva Tristanitele ja Isoldedele oma valikute tegemisel. Lohutuseks ehk vaid see, et kui valikus on vaid valusad variandid, siis järelikult on valikus vaid tõeliselt tõhusad õppetunnid, mille läbimise järel on pilt peeglis palju selgem.

*Love: Bondage or Liberation?: A Psychological Exploration of the Meaning, Values and Dangers of Falling in Love

Stseen Richard Wagner'i ooperist "Tristan und Isolde", lavastatuna Aalto teatris, Essenis, 2006. Lavakujundus: Klaus Grünberg

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

Emadepäev

Täna on emadepäev. Võiks ju eeldada, et oleme varunud selleks puhuks mõne sügavalt intellektuaalse arutluskäigu seoses emaksolemisega, ehk isegi “targa valemi”, kuidas olla hea ema. Aga võtke näpust, me isegi ei ürita. Psühhoanalüütik Donald Winnicott, suurte kogemustega lastearst ning üksiti depressiivse ema poeg, ütles selle kohta nii: “Ma eelistaks pigem sellist ema, kellel on kõik inimesele omased sisemised konfliktid, kui ema, kelle jaoks kõik on lihtne ja sujuv, kes teab kõiki vastuseid ning kellele kahtlused on võõrad.” (“A collection of previously unpublished essays and radio broadcasts from 1955. Health Education Through Broadcasting, ch. 2 (1993).”)
D. Winnicottilt pärineb ka idee, et hea ema on … “piisavalt hea ema” (“good-enough mother”). Piisavalt hea ema ei pea olema jumalanna ega ajama näpuga järge tarkades kasvatusraamatutes . Ta on siiras, loomulik ja tähelepanelik. Ta annab turvatunnet ja pakub nii füüsilist kui emotsionaalset tuge. Kui tal miski ei õnnestu, siis proovib ta uuesti. Ja ta on armastav, hoidev. Winnicott’i meelest on ema esmaseks ülesandeks luua lapsele elu alustamiseks ja arenguks soodne, hoidev keskkond – võib öelda, et päris algul ongi ta “keskkond-ema”.
Aga pikemalt ei räägikski, et teile jääks võimalus leida täna aega oma ema(de) jaoks, olgu selleks siis see, kes on teid sünnitanud ja hoidnud – või üksnes hoidnud. Ema võib olla teie elus ka vanaema, tädi, õde, õpetaja või kellegi teise – kasvõi iseenda sisemise ema – kujul. Küll tunnete ta südamega ära. Ja muide, ta ei ole tõenäoliselt sugugi täiuslik.

Illustratsiooniks kaader A. H. Tammsaare samanimelise romaani järgi valminud filmist “Kõrboja peremees” (1979) . Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson) on just leidnud “punaste marjade vahelt” endale “Kõrboja peremehe”, sisuliselt poja. Kui Anna isa küsib kodus kõhklevalt, kas poiss käib ka juba, vastab Anna: «Mujal käib, Kõrbojal jookseb.» Ehkki Annal bioloogilisi lapsi ei ole, võib teda pidada Eesti kultuuris üheks selgeimaks ema arhetüübi väljenduseks. Samasugune loomulik ema aspekt ja kehastus on ka Sauna Eevi (Lea Sild), kes pildil vaevu Annaga sammu jõuab pidada. Kumbki neist pole ideaal – üks emotsionaalselt raskesti ligipääsetav iseendalegi, kuid jõuline ja kindel, teine soe, õrn ja tundeline, kuid nõrguke. Erinevusi võib veelgi loetleda, kuid lõppkokkuvõttes polegi see oluline, kuni nad üksteist kompenseerivad ja vajadusel “töö” üle võtavad. Seda turvalist seotust väljendavad ka Anna sõnad Eevile, kui ta lapse sülle võtab ja asutab kolmiku eesotsas Kõrboja poole: «Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.» Ja tee koju, mõistagi, ei ole sileda vaibaga sillutatud, vaid viib läbi mätastes ja konarliku metsa. Üsna sama konarliku, nagu on iga ema teekond lapsega päriselus.
Nii nagu neid kaht naist (ema kaht poolust), võime näha ka iseenda sisemisi aspekte ja funktsioone üksteist toetamas, kui on vaja olla hoidvaks emaks kas kellelegi teisele või miks ka mitte – iseendale.
Ilusat ja sooja emadepäeva!

Orson Welles 100

Täna oleks võinud tähistada oma 100. juubelit Orson Welles – paljude arvates aegade parim rezhissöör (olgugi surnud laostunult, ilma et oleks elu jooksul näinud ühtki oma filmi kasumisse jõudmas), nii nagu tema esimest filmi “Kodanik Kane” (1941) on nimetatud aegade parimaks filmiks. See film on läbi ja lõhki Welles, kuna ta täitis selle puhul nii produtsendi, rezhissööri, kaasstsenaristi kui peaosatäitja rolli. Welles oli hiiglane – nii vaimselt kui füüsiliselt, ning võib öelda, et suure mehena heitis ta ka hiiglasliku varju.
Viie aasta eest ilmusid Orson Wellesi vanima tütre Chrisi mälestused pealkirja all “In My Father’s Shadow”. Neis südamlikes ja samas nukrates mälestustes on nii mõndagi tuttavlikku, kui meenutada paari nädala eest eesti meedias avaldatud intervjuud ühe meie legendaarseima laulja pojaga. Chris kirjeldab elu, milles on alati läbivaks teemaks lootus saavutada side isaga, kuid seeasemel kuhjusid mälestused reaalsetest juhtumitest, kus tüdruks ootas pikisilmi oma isa, kes ei ilmunud lubatud ajal, või aastatepikkustest pausidest suhtluses.
Charles Foster Kane’i rollis tõstsis Welles toosti “armastusele minu tingimustel. Need on ainsad tingimused, mida keegi eales mõista võib – tema enda tingimused.” Mis aga puudutab Wellesi armastust oma tütre vastu, siis on viimane seda kirjeldanud nii: “Orson Welles ei suutnud olla mu isa enam kui üksikutel hetkedel, aegajalt. See oli kõik, mida võisin temalt loota. Hetkedel, mis pimestasid ja haihtusid siis nagu jaanimardikad suveöösse.” Chrisi ema omakorda sõnastas selle nii: “Ta armastas sind, kui olid ta silme ees, kuid unustas, kui silmist kadusid. Täpselt nagu kõik teised oma elus.” Chrisi suhtumine isasse küpses kõigest hoolimata siiski optimistlikuks: “Ta ei olnud see isa, keda ma temas oleksin soovinud, kuid tal oli minu üle meeletult positiivne mõju. Ma valisin loomingulise elu suuresti tänu temale.”
Chris kirjeldab raamatus ka oma isa lapsepõlve ja küllap see on üks põhjuseid, miks ta on suutnud niivõrd mõistva lahenduseni jõuda. Nimelt kaotas Orson Welles varakult oma ema ja jäi poisikesena isa hoole alla – seda üksnes selleks, et peatselt avastada, et hoolekandja roll jääb hoopis talle. Nimelt oli ta isa lootusetult alkoholismi küüsis. Et aga särav noormes kutsus paljudes hoolivates inimestes esile abistamissoovi, ilmusid ta ellu ka “asendus-vanemad”, kelle soovitusel ta isaga suhted katkestas. Üsna peatselt leiti ta isa, kelle ellu sellest hetkest jäi vaid alkohol, surnuna hotellitoast. Oma tütrele väljendas Welles hiljem kahetsust ja süümepiinu isa hülgamise pärast, uskudes, et kui ta oleks jäänud isa kõrvale, ei oleks tema lõpp ka nii kiire olnud. Nukker on see, et avalikult oma vanematest rääkides viitas Welles neile vaid ülivõrdes, kinnitades, et nad ei tundu talle ei midagi vähemat kui müütiliselt imelised.
Tuttav motiiv vanematest lahtirebitud ja pealtnäha kõigiti külluslikku ellu suunatud poisikesest vaatab meile vastu ka filmis “Kodanik Kane”, mille peategelane ei otsi ju muud kui kaotatud armastust – protsess, mis meile esitatakse kinematograafiliselt võimsas keeles. Erinevalt inimsuhetest ei teinud Welles kunstis kunagi midagi poolikut: tõsi, ta väitis talle omase bravuuriga, et tal puudub igasugune sõnum, kuid oluline olevatki justnimet vaataja erutamine – ehk et kui on vaja Hamletit näidata trapetsil lendamas, siis seda tuleb ka teha.
Mis puudutab Citizen Kane’i psühholoogilist tõlgendamist, siis siin paljastub selgeimalt Welles’i üleolev suhtumine tollal Hollywoodis levinud psühhoanalüütilistesse katsetustesse. Nõnda võrdles ta oma filmi “ühe-dollarilise raamatu freudismiga”. Valgust tema suhtumise tagamaadesse heidab aga järgmine nukker tsitaat: “Ma ei soovi endale andestada. Seepärast ma psühhoanalüüsi vihkangi. Mina arvan, et kui sa oled milleski süüdi, siis peaksid sellega elama. Saada sellest lahti – kuidas on võimalik saada lahti tõelisest süüst? Ma arvan, et inimestel tuleb sellega elada, sellele näkku vaadata.”
Neis sõnades kumav valu on näha ka ekraanil, kui jookseb “Kodanik Kane” – ja seda isegi filmi koomiliseimatel hetkedel.
Vähesed analüütilise psühholoogia autorid on suutnud isa kaotamise arhetüüpse teema nii võimsalt sõnadesse panna kui James Hillman, arhetüüpse psühholoogia looja ja C. G. Jungi Instituudiga kaua aega seotud olnud psühholoog. Tema – ka ise üsna sarnaselt Welles’i loole isast ilma jäänud mees – on öelnud: “Kui isa puudub, siis langeme varmamalt ema meelevalda. Ja tõepoolest – isa ongi puudu; Jumal on surnud. Puuduv isa ei ole sinu ega minu isiklik isa. Ta on meie kultuuri puuduv isa – elujõuline senex, kes ei peaks jagama mitte igapäevast leiba, vaid vaimu – läbi tähenduse ja korra.” (Hillman 1973.a artiklis “The Great Mother, her son, her hero, and the puer”.)
Lähemalt analüüsib “puuduva isa” problemaatikat jungiaani Bud Harrise 2009.a raamat “The Father Quest: Rediscovering an Elemental Force.” Nagu pealkirigi ütleb, räägib ta isaotsinguist, nähes sarnaselt Hillmaniga kaugemale personaalsest ja objektiivsest tasandist. Ta meenutab, et see teema on olnud läbi aegade aktuaalne, arvestades, et isadel on ikka olnud kombeks perest ja sega ka lastest pikemaid perioode eemal olla – küll leiba teenimas või jahi- või sõjaretkel. Harrise sõnul on näiteks Odysseuse ja Telemachose lugude näitel selge, et “kadunud isa” lugu on iidne ja arhetüüpne: “Iga inimene peab otsima isa iseendas, peatumata, sedamööda, kuidas ta ise kasvab ja küpseb.” Ta meenutab, et lääne mütoloogiale omane kangelase rännaku müüt algab samuti kadunud isaga. Harris toonitab, et kuna tegu on arhetüüpse teemaga, siis on kadunud isa otsing (quest) midagi palju enamat kui konkreetne psühholoogiline probleem, mis puudutab vaid väheseid: “ISA otsing on igavene otsing, mida elab läbi iga põlvkond, ning ühel või teisel moel iga põlvkonna iga liige.” Selle otsingu eesmärk ei ole aga pelgalt lahendada probleemi või ravida haava, vaid kanda edasi meie kultuuri ja teadvust – ning redefineerida universumit. Teejuhiks sellel teekonnal saavad meile olla selle arhetüüpse teemaga seotud legendid, müüdid ja muinaslood, kuid ka need ei saa aidata meid enam kui traatkarkass suudab abistada skulptorit, et luua selle ümber skulptuuri. Savi peame ikka ise vormima.

Stseen filmist "Citizan Kane". Ema veenab isa loovutama väikest Kane'i panga hoole alla.

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Sõbrapäev

Kahe isiksuse kohtumine on kui kahe keemilise aine kokkupuude: kui reaktsioon toimub, siis transformeerib see mõlemad. / The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.
C. G. Jung. Modern Man in Search of a Soul, lk 49.
Pildil on hispaania-mehhiko kunstniku Remedios Varo “Los Amantes” ehk Armastajad (1963). Sedapuhku on tegu küll armastuse nartsissistlikku külge pilkava teemakäsitlusega, aga eks ole kõigel oma varjuküljed, nõnda läheduselgi. Mõelgem siis tänasel sõbrapäeval sõprusele ja armastusele nende terviklikkuses, ausalt ja millegi ees silmi kinni pigistamata

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.