Aniela Jaffé > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Jungiaanlik analüüs > Loodus > Numinoosne > Sünkroonsus > Vaim ja mateeria

Vocatus atque non vocatus deus aderit

Täna, humanistliku õpetlase Desiderius Erasmus Rotterdamist surma-aastapäeval, võtame jutuks Jungi huvi vana aja ning kultuuri ja vaimuloo kestvuse vastu. Näiteks Erasmuse Collectanea adagiorum (1563.aasta väljalase) oli Jungil olemas juba 19.aastaselt. Sealt leidis ta ütluse:

Väljavõte Erasmuse raamatust „Moriae Encomium / Stultitiae laus“ aastast 1515, Hans Holbeini joonistusega (eesti keeles „Narruse kiitus“, ilmunud 1967.a).

Vocatus atque non vocatus deus aderit (kutsutud või kutsumata, jumal on kohal). Nagu Jung selgitab ühes hilisemas kirjas, oli ta igati teadlik, et ütlus pärineb siiski juba palju varasemast ajast. Nimelt olevat spartalased enne Peloponnesose sõda käinud nõu küsimas Delfi oraaklilt ja selline oli vastus, mille nad said. Tõlgendades seda vastust kui soosivat ennet, alustasidki spartalased sõjakäiku. Jungile avaldas sentents aga säärast mõju, et ta lasi selle oma Küsnachti maja – koha, kus ta elas ja töötas alates 1908. aastast kuni oma surmani 1961. aastal – välisukse kohale graveerida. „Olen pannud selle pealdise sinna selleks, et meelde tuletada iseendale ja oma patsientidele: Timor dei initium sapientiae (jumalakartus on tarkuse algus). Siit algab tähtis teekond jumala endani ja see ongi lõppkokkuvõttes kõige olulisem“.*

Aniela Jaffé sõnade kohaselt raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ oli Jung märganud, et hingeliselt kannatavate inimeste puhul etendab religioosne suhtumine teraapias otsustavat osa ning kuna hing on loomu poolest religioosne, siis toob ta spontaalselt esile religioosse sisuga pilte. Eksimist hinge sellise põhiolemuse vastu pidas Jung mitmete neurooside põhjuseks. Jung lõi meelega seoseid teoloogia ja psühholoogia vahel. Sel moel toimides rõhutas ta vajadust mõtisklemiseks ja mõistmiseks seal, kus kristlus nõuab vaid usku. Lisaks on Jung samas raamatus avaldanud arvamust, et me pole keskaja, antiigi ja ürgajaga veel kaugeltki valmis, sest mida paremini me mõistame, mida otsisid meie isad ja vanaisad, seda rohkem saame aru iseendist.

Mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks oli Jungil ideaalne koht oma teises majas, Bollingenis, mille kohta ta kirjutab raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ nii: „Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada. Bollingenis ümbritseb mind vaikus ja ma elan in modest harmony with nature (s.o viide vanale hiina puugravüürile, mis kujutab väikest vanameest heroilises maastikus). Ma kandun mõtteis ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi – kaugesse tulevikku. … Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites.“
Ja huvitaval kombel jätkab Jung kirjutist nii: “ Kui üks 16.sajandi inimene satuks sellesse majja, siis oleksid talle uued asjad üksnes petrooleumilamp ja tuletikud; kõige muuga tuleks ta ilma raskusteta toime.“ Nii et Erasmuse (eluaastad 1466-1536) jaoks oleksid elamistingimused Jungi tornis olnud igati tuttavlikud. Kuidas on aga lood 21.sajandi inimesega – kas spartalikkus ahvatleb kedagi?

* Jung, C.G. (1975) Letters: 1951-1961

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Tristan ja Isolde

Kas reetmine on tõesti lahutamatu osa armastusest?
Nõnda on see vähemalt kirjaniku C. S. Lewis’e ja jungiaanliku analüütiku Robert Johnsoni arvates, vahendab nende lähenemist Tristani ja Isolde legendile jungiaan Deirdre Johnson*.
Teame ju seda traagilist armastuslugu kahest noorest, kes joovad ekslikult armujooki ja haaratakse kirest. Loo tuumaks – sarnaselt kuningas Arthuri, rüütel Lanceloti ja kauni Guinevere’ga – on nende armastuse konflikt kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Lõpplahenduseks on levinuimates versioonides Tristani ja Isolde surm ning lootus, et nad vähemalt surmas ühinevad. “Liebestod” ehk armusurm, öeldakse sellise finaali kohta – nimi, mille andis Richard Wagner oma ooperi “Tristan ja Isolde” dramaatilisele lõpulaulule.
Viidates Lewisele ja R. Johnsonile (sh viimase raamatule “We: Understanding the Psychology of Romantic Love”) märgib D. Johnson, et kirgliku armastusega kaasneb alati reetmine mingi kujul (so, see armastus on alati “adulterous”), kuna sel puhul vastandub kohustus alati ihale ning seksuaalne armastus ennastohverdavale armastusele. Teisisõnu – alati keeratakse millegi poole pöördudes selg millelegi muule.
R. Johnsoni arvates on tänapäeva inimene muutunud nii kavalaks ja kaitstuks, et meie armastus ja kirg millegi meist suurema vastu on peaaegu ainus keel, mille kaudu Jumal suudab meid kõnetada. Paraku, leiab ta, oleme me seganud ära oma spirituaalsed pürgimused – so püüdluse jumala järele – ihadega inimsuhete valdkonnas. Selles aga peitubki romantilise armastuse mõistatus: kuidas elada koos mõlema võimsa energiaga, mille me oleme nii hõrgult ja samas ohtlikult seganud kokku romantilise armastuse veiniks. R. Johnsoni arvates oleme tegelikult eksiteel, kui asetame millegi, mille olemus on religioosne ja mille koht on meie psüühes, sellest väljapoole. Tristani ja Isolde loost rääkides soovitaks ta seega sarnase dilemma ees oleval mehel mitte projitseerida oma Animat reaalsele naisele välismaailmas, vaid otsida Animaga kontakti oma sisimas – “üritades teha temast väljapoole projitseerides reaalset inimest, kaotame me ta pühaduse.”
Nõnda siis oleks Johnsoni reaaleluline soovitus Tristaniga sarnases dilemmas olevale mehele mitte nö alluda kirele, millega kaasneks sarnane reetmine, vaid lahendada see kiusatus sisevaatlusena. Siinkohal aga vaidleb Deirdre Johnson talle vastu, öeldes, et Robert Johnsoni argumendid peavad vett vaid eeldusel, et religioon on miski, mille koht on psüühe sees, ning projektsioonid on pelgalt reaalsust hägustavad pettekujutlused, mitte lähemat tundmaõppimist väärivad ja varjatud isiksuse osad.

Njah, kuid mööngem: see intellektuaalne mõttekäik on ehk küll sobiv tähistamaks tänast tähtpäeva – 150 aasta möödumist Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” esietendusest, kuid sellest on ilmselt vähe abi tänapäeva Tristanitele ja Isoldedele oma valikute tegemisel. Lohutuseks ehk vaid see, et kui valikus on vaid valusad variandid, siis järelikult on valikus vaid tõeliselt tõhusad õppetunnid, mille läbimise järel on pilt peeglis palju selgem.

*Love: Bondage or Liberation?: A Psychological Exploration of the Meaning, Values and Dangers of Falling in Love

Stseen Richard Wagner'i ooperist "Tristan und Isolde", lavastatuna Aalto teatris, Essenis, 2006. Lavakujundus: Klaus Grünberg

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

I Can’t Get No Satisfaction!

Ma muudkui proovin ja proovin ja proovin, aga ikka ei suuda ega suuda ega suuda saada rahuldust!” Umbes selliselt kõlaksid Rolling Stones’i “(I Can’t Get No) Satisfaction” sõnad eesti keeli. Pea kõigis arvestatavais rokiedetabeleis kõrgel kohal olev lugu pääses avalikkuse ette täna, 50 aastat tagasi. Ei olegi ehk enam üllatav, et nagu üks teinegi hiljuti käsitletud muusikapala, on ka see “eostatud” unenäos. Nimelt ärkas Keith Richards, kel ikka kombeks kitarriga magama minna, ühel hommikul ja märkas, et salvestustehnika oli töös. Kui ta salvestise algusesse keris, ilmnes, et ta oli ärganud öösel üles selleks, et mängida linti mainitud kuulsa loo avaread, millele salvestusel järgnes 40 minutit norskamist. Kuulsad avataktid olid end ilmutanud unes. Laulu sõnad kõnelevad, nagu nimigi ütleb, talumatust rahuldamatusest, tülpimusest, mis seotud nii kuulsuse, kommertsialiseerumise, naiste kui kõige muuga –https://www.youtube.com/watch?v=NEjkftp7J7I
See seisund, kus miski ei ole piisav ja mingi nimetu nälg aina nõuab ja nõuab juurde, on ka sõltuvuste aluspinnaks. Pole kahtlustki, et Keith Richards on siin üks sobivamaid “kaanepoisse” – see viiekordne vanaisa on ühtlasi lahutamatult seotud “hullu narkari” imagoga. Lisaks arvukatele kriminaalsüüdistustele kinnitab seda kuvandit ka tema avameelne elulooraamat “Life” (eesti keeles ilmunud nimega “Elu”), mis kubiseb valehäbi ja peenutsemiseta kirjeldustest heroiini ja muude ainete tarvitamisest. Erinevate mürkide järjekindla manustamise ning Richardsi pikaealisuse (sel aastal saab 72) vaheline vastuolu on see, mis on suunanud ka arste Richardi juurde palvega annetada oma keha meditsiiniuuringuteks, selgitamaks välja, kuidas tema immuunsüsteem töötab.
Nii narko- kui alkoholisõltuvusest kirjutab viimases JAP-s (Journal of Analytical Psychology) jungiaanlikus võtmes Mary Addenbrooke*, kes meenutab muuhulgas C. G. Jungi rolli AA-liikumise sünni juures. Nimelt aitas anonüümsete alkohoolikute liikumise loojal Bill Wilsonil kaineneda Jungi kunagine klient, ärimees ja alkohoolik Rowland Hazard III. Enne seda oli aga Jung lootusetuse tundega loobunud Rowlandi alkoholisõltuvusest ravimisest teraapiaga, öeldes mehele, et vaid vaimne (isegi religioosne) pöördumine saab teda aidata ning isegi see pole kindel. 1961. aastal kirjutas Wilson Jungile tänuliku kirja, kus kirjeldas, kuidas Rowland oligi lõpuks üksnes religioossuse abil alkoholismist jagu saanud. Jung märkis oma vastuses, et tema hinnangul oli himu alkoholi järele täitnud teatud madalal tasandil sama tühimikku, mis seostus spirituaalse janunemisega terviklikkuse järele, mida keskajal nimetati ühenduseks Jumalaga. Ta meenutas, et “alkohol” on ladina keeles “spiritus” ning seega kasutame me sama sõna nii kõrgeima religioosse kogemuse kui jäledaima mürgi kohta. Nii on ainus tõhus valem siin: “spiritus contra spiritus”.
Oma värskes artiklis tõmbab Addenbrooke alkoholismiga lõpparve tegemise juures aga paralleeli Jungi “Punases Raamatus” kirjeldatud mõtterändudega ning ütleb: “Ta /Jung/ teadis, mida radikaalne ümberorienteerumine täiskasvanuelus tähendab, sest ta oli selle ise läbi teinud. Ta mõistis, et teatud faas täisealise inimese elus võib oma kasulikkuse ammendada. See võib olla millalgi end suuresti ära tasunud, kuid ühel hetkel on eesmärk täidetud.” Addenbrooki sõnul tuleb selles etapis läbi teha konversiooni- ehk pöördumiskriis, et murda end vabaks vananenud lahendustest.
Jungi mõtteid on edasi arendanud ka Itaalia psühhoanalüütik Luigi Zoja (Drugs, Addiction, and Initiation: The Modern Search for Ritual, 2. ed. 2000), kes leiab, et meie ühiskonnas levinud uimastite kuritarvitamine on suuresti seotud taasärganud kollektiivse vajadusega initsiatsiooni järele: meie kultuurile omase maniakaalse liigtarbimise taga peitub igatsus millegi püha järele. Rituaalideta ühiskonnas ei püüdle narkosõltlane mitte niivõrd erutava uue “laksu”, vaid müstilise osaduse (participation mystique) ihaluse rahuldamise poole. Ning täna räägime me osadusest meie aegade domineeriva religiooniga, milleks on tarbimine.

Jungi vaadetest sõltuvushaiguste kontekstis saab aimu sellest lühikesest videost:
https://www.youtube.com/watch?v=ceoB-tE5yWI
Siitkaudu saab Bill Wilsoni ja C. G. Jungi kirjade ligi:http://www.barefootsworld.net/jungletter.html
*Saying goodbye to the hero: Jung, Liber Novus and conversion from addiction

Mark Seligeri portreefoto Keith Richardist aastal 2011 meesteajakirjale CQ. Samas ajakirjas vastab vana rokihai intervjueerija küsimusele: " Raamatus /Life/ kirjeldad narkootikumide kasutamist käikude vahetamisena. Mis käik sul praegu peal on?" tagasihoidlikult - "Üsna neutraalne käik."

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

Taevasseminemise püha. Ayrton Senna

Ayrton Senna

Täna tähistatakse õhtumaa tuntuima kangelaskuju – Kristuse – taevasseminekut. Päriselus saavad tihti müütilise mõõtme aga hoopis kangelased, kes tegutsevad läbinisti maistel aladel. Näiteks spordis.
Keegi ei saa iial teada, mida tunneb juht, kui ta sõidu võidab. Kiiver varjab tundeid, mida ei saa mõista.” Need pea poeetilised ja kangelase rolli üksildust sümboliseerivad sõnad pärinevad legendaarselt Vormel 1 piloodilt Ayrton Sennalt, kelle Brasiilia rahvusvärvides kiivridisain on sümbol omaette. On öeldud: “Senna on nagu kaasaja kangelane. Tema sõit oli peaaegu luule, sest see oli lihtsalt nii ekstreemne” (Noel Foelding). Kui Senna suri, kuulutati Brasiilias välja kolmepäevane riiklik lein.
Mõistagi on selle konkreetse kangelase tekkes määrav see, et vormelirajal käib või(s)tlus elu ja surma peale, täpselt nagu müütilistele kangelastele kohane. Ayrton Senna puhul aga on nii mõnigi asjaolu veel, mis ta staatusele “pühadust” lisab.
Senna kui pühendunud katoliiklase kohta on konkurendid arvanud, et just tugev religioossus – usk jumala sekkumisse ja hoolde – lubas tal olla nii kontsentreeritud ja kiire. Samas võis see aga olla ka üheks mõjuriks ta õnnetu surma saabumisel. Oli sellega kuidas oli, aga konkurent Alain Prost ütles pärast Senna ohustavat võtet 1988.a etapil: ” Kui ta tahab maailmameistri tiitlit nii hirmsasti, et on valmis selle nimel surema, siis palun aga.
Sihikindluse kõrval oli Sennal, kes nii mõnigi kord kirjeldas oma sõiduaegseid elamusi peaaegu mütiliste kogemustena (nt 1988 Monte Carlo Grand Prix sõit), ka teisi kangelaslikke jooni. Elulooraamatutes ei unustata Senna käitumist Erik Comas’ 1992.a avarii puhul, kui ta katkestas sõidu (kuigi mitmed sõitjad enne teda olid avariipaigast mööda kihutanud), tuli välja ja näitas üles hämmastavaid meditsiinilisi teadmisi Comas elu päästes. Kohale jõudnud medpersonalil jäi tänu temale vähe teha. Oma karjääri lõpul pühendus Senna süstemaatiliselt ja südamega F1 turvalisusele, tegeledes organisatoorsete küsimustega kõigi oma professiooni esindajate turvalisuse nimel ka surmapäeva hommikul. 30. aprillil oli ta olnud tunnistajaks oma kolleegi Ratzenbergeri surmale samal rajal, mis sai talle endalegi saatuslikuks. See ning järgnev päev, 1. mai 1994.a, on suurepäraselt ja suures plaanis dokumenteeritud palju auhinnatud filmis “Senna” – https://www.youtube.com/watch?v=QY-flhAWD2E 1. mail Sennaga juhtunud avarii lõppes tema surmaga, milleni viis purunenud roolisamba tungimine läbi ta kuulsa kiivri ja kolju. Arstide sõnul ei olnud ta kehal ühtegi muud vigastust ning väidetavalt oli ka kiivri läbistanud teravik olnud paljuski “juhuse kätes” – paar sentimeetrit ühele või teisele poole ning tagajärg olnuks teine. Kuidas õnnetus täpselt juhtus, ei tea tänini päriselt keegi, nii nagu on iselaadne ka asjaolu, et tegelikult kuulutati arstide sõnul Senna surm välja tegelikult siis, kui ta veel tehniliselt elas. Mõned tunnid kauem kui ta aju, elas ta süda, kuni elustavad masinad välja lülitati, mida võib tõlgendada ka sellena, et Sennale anti võimalus surra kangelasena. Nii sai mälestus temast kui elujõus kangelasest säilida ilma, et sellele oleks kogunenud pildid haiglavoodis lamavast vegetatiivsest kehast. Kokkuvõttes on Senna surmas ja selle ümber nii mõndagi “müstilist” – just nagu kangelasele kohane.
Pärast Ayrton Senna surma – mõnes mõttes ehk tema elu hinnaga – viidi sisse mitmeid vormelisõidu turvalisust tõstvaid muudatusi ning kohendati fataalset Tamburello kurvi ja teisi Imola raja osi. “Taraxippus” ei ole siiski nii hõlpsasti pagendatav ning vormeliradadel on hilisematelgi aastatel esinenud avariisid, neist mõningaid surmavaid. See aga ei vähenda põhjuseid, miks pidada Sennat omamoodi lunastavaks kangelaseks. Seda enam, et kõige tipuks tuvastati pärast ta surma, et ta oli oma 34-aastase elu jooksul jõudnud varju jäädes toetada miljonitega oma isiklikust varandusest Brasiilia vaesuses elavaid lapsi.
Mõtiskledes Ayrton Senna kuju peale, liigub mõte mitmetele jungiaanlikust käsitlusest tuttavatale arhetüüpidele, sealhulgas kangelasele ja ehk ka inflatsioonile, kuid samas ka kristlikule müüdile Lunastajast ja kohtumisele Selfiga. Viimane meenub, kui vaadata filmis lähikaadreid Senna varjundirohkest näost vahetult enne ta viimast sõitu ja mõelda ta õe meenutusele, et hommikul enne surma oli vend avanud piibli kirjakohast, mis tõotas talle Jumala suurima kingituse saamist. Selleks kingiks pidi olema Jumal ise.
Muide, nii nagu Kristuski palus veel viimsel hetkel oma taevaselt isalt, et “see karikas temast mööda läheks“, oli ka Senna – kõigiti eba-temalikult – väljendanud enne oma viimast sõitu soovi rajaleminekut vältida. Sest ka tema teadis: “See, et ma usun Jumalasse ja usaldan Jumalat, ei tähenda, et ma olen surematu. See ei tähenda, et ma olen immuunne, nagu on väidetud. Ma kardan viga saada, justnagu iga teine, eriti juhtides Vormel 1 autot.”

Ilusat ristipäeva ehk taevasseminemise püha, mis kristlikus kontekstis sümboliseerib Jumala poja naasmist oma isa juurde taevasse, kuna tema maine töö sai tehtud. Ülekantuna psühholoogilisele tasandile võib seda sündmust käsitada viimase etapina individuatsiooni teekonnal. On hea, kui meie argises maailmas kerkib ikka ja jälle esile kangelasi, kelle võimsalt elatud elu annab meile võimaluse saada puudutatud arhetüüpsetest energiatest vahetumalt, kui ehk kaugena mõjuvad piibellikud lood seda iial suudaks.

Ayrton Senna 1994

Taraxippus

Täna, 65 aastat tagasi, peeti ajaloo esimene F1 maailmameistrivõistluste etapp. Mõnedel andmetel on tegemist populaarsuselt teise spordialaga maailmas, aga mis meid õieti köidab? Põnevus, konkurents, möödasõidud võimatutel kiirustel, ootamatud rikked, taganttulijate uskumatud sööstud võidule, surma trotsiv kihutamine… Ja muidugi – avariid. Ehk ei ole õige öelda, et vaatajatele avariid otseselt meeldivad. Tavaline reaktsioon on siiski mure ja ehmatus – kuid sellegipoolest lisavad need vaatemängule köitvat traagikat ja ootamatust. Avariid meenutavad meile, et motosport on põnev, aga samas äärmiselt ohtlik. Tundub, justkui seisaks raja serval Surm ise, vaatemänguhuviline nagu meiegi.
Ses mõttes polegi ehk ajad palju muutunud, võrreldes vormelisõitude ajaloolise eelkäijaga – neljahobusekaarikute võiduajamisega antiikajal. Kihutamine, pinev konkurents… Sõita tuli ümber areeni keskosas oleva madala müüri – pöördepunkti, mis oli raja ohtlikuim koht, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Väidetavalt just seal, raja lõpus paiknes Taraxippus – “hobusekohutaja”. Selle kohaga seotud vaim panevat hipodroomidel hobused perutama ja põhjustavat surmavaid õnnetusi. Omal moel võib selliseid “taraxippuseid” näha ka vormeliradadel – näiteks ohtlike kurvide kujul.
Tõsi, tänapäeval ei tule me selle peale, et seostada neid kohti vaimudega, nii nagu näiteks Olümpia võidusõiduraja Taraxippus olla pärinenud olümpiamängudele aluse pannud võiduajamisest kuningas Oenomause ja tema väimehe Pelopsi vahel. Jumalate abiga toimunud avariis surmas Pelops Oenomause ning mõrvas seejärel ta kaarikujuhi. Viimane needis omakorda Pelopsi. Taraxippouena toovatki surma kas kaarikujuhi või Oenomause vaim.

Võib öelda, et seesama, võiduajamiste kui “antiik-vormel1” sünni juures olnud “surmahingus” on jäänud truuks rajaserval-seisjaks tänaseni. Vast ongi Vikatimehe endaga loozhi jagamine üks “ärevaid võlusid”, mis teeb vormelisõidu nii aplalt jälgitavaks. Kes teab, ehk ei olegi selles situatsioonis kätketud võimalus astuda alateadlikult numinoossesse ruumi palju erinev tundest, mis kisub inimesi kirikusse. Lisaks väljendub taolises turvalises “flirdis surmaga” teatud mõttes ka varju ahvatlus, pisut analoogselt paar päeva tagasi käsitletud metsikute loomade koduloomana pidamisega. Ka on vormelisõitjate surma trotsivas kutsumuses tugev puude kangelase arhetüübiga, kuid sellest lähemalt juba homme.

Kaader filmist "Ben Hur" (1959)

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.