Blogi > Kannatus > Masohhism > Rahvakalender

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
Kui Beck, kellel täna on 45. sünnipäev, selle laulu kirjutas, pidas ta ise seda üsna keskpäraseks. Ometi sai sellest väga suur hitt, mis kõlas raadiojaamades üle maailma ning inimesed ümisesid kaasa: “I’m a looser baby, so why don’t you kill me”. Ilmselgelt puudutas see laul ja see teema midagi meis. Vahel tunneme me ilmselt kõik end luuserina. Ehk isegi naudime seda? See laul puudutab masohhisti meis. Laulu saab meelde tuletada näiteks siin https://www.youtube.com/watch?v=pceBcOGL7nI

Masohhism tänapäeva ühiskonnas on aga põlu all. Lyn Cowan kirjutab raamatus “Masochism: A Jungian View”, et meie igapäevaelu on domineeritud kangelase arhetüübist. See arhetüüpne muster avaldub iseisvuse, tugevuse, saavutuste, hakkamasaamise, planeerimise, vooruste ja vallutuste ülistamises. Me püüdleme pidevalt selle poole, et saaksime endast hästi arvata ning pingutame, et saavutada kontroll oma elu üle. Me oletame, et need kangelaslikud pingutused teevad olematuks süü ja läbikukkumised.

Masohhism (mitte segi ajada märterlusega) kannab radikaalselt egovastast sõnumit. Kui Beck laulab “why don’t you kill me”, võime seda tõlgendada just ego surmana masohhistlikus kannatuses. Masohhism on alistumine. See keskendub puudumisele, ebapiisavusele, nõrkusele. Masohhism, kombineerides alandust ja naudingut, sisaldab ambivalentsust ning aitab seega vältida ühekülgsust, mida kannavad liiga tugev usk iseenda kompetentsusesse ning liiga suur usk oma võimetesse. Masohhism võib olla ravi ühekülgsele egole, mis võiks muidu uppuda oma saavutustesse. Cowan viitab Guggenbühl-Craigile, kes ütleb, et individuatsiooniprotsessi kõige keerulisem osa on õppida aktsepteerima kurbust ja rõõmu, valu ja naudingut, jumala viha ja ja jumala armu. Need vastandid – kannatus ja rõõm – on masohhismis sümboolselt ühendatud ning seega aktsepteeritakse sel tegelikult viisil elu ennast.

Illustratsioon: 15. sajandi puulõige enesepiitsutajatest

Rahvusvaheline piinamisohvrite kaitse päev

Tänasel rahvusvahelisel piinamisohvrite kaitse päeval kõneleks vähem teooriast ja rohkem elust. Järgnevad lood pärinevad Chicago jungiaani John R. Van Eenwyki praktikast, kes töötab juba aastakümneid piinamis- ja muid komplekstraumasid läbi elanud inimestega*.

Süüriast pagenud ning alates 2014.a Süüria kunstnike ümberasustamise programmi raames Saksamaal elava kunstniku Abdul Razzak Shaballot'i maal "Massihaud."

Esimene lugu
1991.a Gaza piirkonnas töötades pöördus tema poole pere, kelle 11-aastane poeg kannatas õudusunenägude all. Igal ööl ehmus pere poisi karjeist ärkvele ja kulus tunde poisi ja enda maharahustamisele. Unenäod olid ikka ühesugused: Iisraeli sõdurid tungisid majja ja tapsid kogu pere.
Olukord Gazas oli tõesti vägivaldne – seda, et sõdurid käsutasid tsiviilelanikke öösiti majast välja, juhtus, kuid poisi unenägudes nähtud mõrvarlik sissetung oli siiski vähetõenäoline.
Pere saadeti koju soovitusega aidata poisi fantaasiapilti nö edasi arendada – iga kord, kui poiss õudusest ärkas, tuli perekonnal küsida: mis oli see, mida poiss oleks soovinud tegelikult näha pärast seda, kui sõdurid koju sisse tungisid? Kuna see oli kujutlusvõimeharjutus ja seega kooskõlas unenäo olemusega, oli kõik võimalik. Poiss ütles juba terapeudi juures, et väga lihtne, ta sooviks, et pere oleks nähtamatu, kui sõdurid ründavad. Lepiti kokku, et selle versiooni juurde asutaksegi, kui poeg taas unest üles ehmub.
Pere naases koju. Samal ööl ärkas poeg taas sama hirmuunega. Nagu kokku lepitud, viidi pereringis unenäo-stsenaarium teise lahenduseni – kõik olid nähtamatud ja sõdurid ei suutnud kedagi näha ega tappa. Sel ööl rohkem õudusi ei nähtud. Ka järgmisel ööl mitte. Siiski tuli ülejärgmisel ööl unenägu tagasi. Sel korral istuti pereringis maha ja mõeldi välja alternatiivne stsenaarium: sõdurid tulid majja, avasid relvadest tule – kuid see oli igasuguse mõjuta. Lasud läksid inimestest läbi nagu vaimudest ja sellest kohutatud sõdurid pagesid välja. Järgnevatel öödel oli unenägudest juba pikem paus. Ka edaspidi muutusid õudusunenäod harvemaks ning iga kord arutati need alternatiivse stsenaariumi järgi läbi. Pere muutus silmnähtavalt tugevamaks ka koos olles.
Van Eenwyk selgitab, et psüühe armastab narratiive ning pakkudes nö asendusstsenaariumi, vabastab traumaohver end seotusest kannatustest tuleneva narratiiviga, millesse ta on kinni jäänud. Vabastades oma kujutluspildid selliselt piinaja ehk välise kontrolli alt, ei pea piinatu enam elama võõra ja vaenuliku elemendiga oma psüühes.

Teine lugu
Chicago piinamisohvrite abikeskuses töötas psühholoog grupi Kambodzha naistega, kes olid elanud läbi Pol Poti ja Punaste Khmeeride “surmaväljade ajastu”. Naised olid ülimalt koostöövalmid ja kohusetruud grupitegevustes osalema, kuid Kambodzha massimõrvadest ei rääkinud nad sellegipoolest sõnagi. Kuni selle päevani, kui psühholoog tõi nende ette kõnelema natsi holokaustist eluga pääsenu. Kui see lahkus, pöördus üks naine teise poole: “Ma ei teadnud, et see juhtus ka kusagil mujal”. Kohutatud mõttest, et kambodzalased võisid selliselt üksteist kohelda, olid nad keeldunud juhtunust rääkimast. Pärast kohtumist holokausti läbielanuga said nad aga tagasi võime jagada üksteisega omaenda hirmsa kogemuse detaile – aega, kohta, asjaolusid. Nad otsustasid panna kokku albumi ühistest lugudest ja piltidest. Kui lõppes äralõigatus oma ajaloost, lõppes ka äralõigatus oma kaaslastest.

Van Eenwyki arvates on terapeudi ülesanne sellistes olukordades aidata ohvritel piinamiskogemuse taju ümber kujundada ning kujutlus- ja kujundiloomise võime taastada. Täpsemalt võib kuulata Van Eenwyki rääkimas oma tööst nii piinamisohvrite kui piinajate endiga tema asutatud International Trauma Treatment Program raames sellel videol, mis kohati on brutaalselt aus: https://www.youtube.com/watch?v=VcA6uOLeZsM
Üks konkreetne tsitaat temalt siiski: “Inimesed ütlevad mulle pidevalt: “Küll sul peab olema suur avatud süda; sa pead ikka olema meeletult kaastundlik tüüp, et sellel alal töötada.” Vastan alati selge ei-ga: ma olen hoopis väga vihane. Ma olen absoluutselt tulivihane selle peale, mis toimub!”

*http://link.springer.com/article/10.1023/A%3A1013916121307

 

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Tuhkapäev

Tuhkapäev – see on paastu algusaeg, mis sümboliseerib Kristuse 40-päevast üksildust kõrbes enne ta avaliku tegevuse algust, aga ka Moosese sama pikka patukahetsuspaastu. See on taandumise aeg, reis iseenese sügavustesse, mis meenutab Jungi „öist mererännakut“ („night sea journey“) – vältimatut etappi kangelase teekonnal.
Jungiaan Ann Ulanov

Zsofia Ötvös’e „Pigeons and Ashes“ (2006)

on oma monograafias “Cinderella and Her Sisters” näinud paralleele nii Tuhkatriinu loo ja Tuhkapäeva (tuhk kui puhastuse sümbol) kui ka Tuhkatriinu ja Kristuse vahel, kuna mõlemad esindavad kannatava teenija kui patuoina arhetüüpi. Istudes tuhas, leinab Tuhkatriinu oma ema; tuhk meenutab ka Vesta neitseid, kes kandsid hoolt selle eest, et tuli emajumalanna Hera koldes eal ei kustuks. Ses olukorras aimub alati ka lootus: „Tuhkatriinu nimi viitab selgelt sellele, kuidas ta istub tuhas – elav, hõõguv tükike sütt, mis võib igal hetkel uuesti leekidesse lahvatada.“
http://www.amazon.com/Cinderella-Her-Sisters-Envied-Envying/dp/0664244823

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.