Anima > Antiik-Kreeka > Arhetüübid > Arlene Diane Landau > Blogi > Jumalad ja jumalannad > Keha > Naine > Seksuaalsus

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Võime järgi vanemate seksuaalsust ette kujutada saab otsustada inimese poliitilise stiili üle

Täna on 45. sünnipäev Erki Noolel, sportlasel ja poliitikul. Soovime Erki Noolele ilusat sünnipäeva ning kasutame seda tähtpäeva ettekäändena rääkida poliitikast ja seksist.

Poliitika on erinevate poolte balansseerimise kunst, vastanditega toimetulemise kunst. Andrew Samuels* ütleb, et kujutlus, mida inimene kannab oma vanemate intiimelust ja seksuaalsusest on hea näitaja selle inimese poliitilisuse, poliitilise stiili ja poliitiliste väärtuste kohta, soovi ja võime kohta poliitikas osaleda. Sellise kujutluse – analüütilises psühholoogias nimetatakse seda algstseeniks – positiivses versioonis vaheldub emotsionaalne toon konflikti ja harmoonia, harmoonia ja konflikti vahel. Veel enam, see stseen kannab endas taju, et on võimalik piisavalt konflikti nautida, sisaldab vastuolu, piisavalt jõulist liikumist, et saavutada harmooniline tulemus nagu vastastikune seksuaalne rahuldus ja/või laps. Seda võib näha poliitilise protsessi analoogina.
Algstseeni kujutlusega väljendab psüühe inimese võimet toime tulla korraga nii ühtsuse kui erinevusega. See väljendab võimet hoida tervikut ilma üksikosade tähendust ja identiteeti kaotamata. Kas ema ja isa, kes on üsna erinevad, suudavad saavutada harmoonilise koostöö?

Personaalsed narratiivid algstseeni kujutlusele näitavad suurel määral inimese võimet poliitilist konflikti konstruktiivselt taluda ja lahendada. See, kuidas oma vanemate intiimelu ette kujutatakse peegeldab seda, kuidas suhtutakse erinevate osapoolte vahelisse võitluse/läbirääkimiste protsessi. Aga mis siis, kui inimene pole võimeline oma vanemate seksuaalelu üldse ette kujutama või on võimeline nägema sellest ainult mitteerootilist kujutlust. Samuels ütleb, et eitus ja repressioon mängivad küll loomulikku rolli, kuid sellise võimetuse juures näib olevat mängus rohkem kui vaid isiklikud kaitsemehhanismid. Täielik võimetus algstseeni ette kujutada peegeldab kolossaalset hirmu konflikti ja selle tagajärgede ees. See peegeldab võimetust uskuda inimese ja kogu ühiskonna poliitilisse loomusesse. Ning vastupidi, võime ette kujutada vastastikku rahuldustpakkuvat algstseeni, mis võib sisaldada teatud võimuvõitlust, paljastab konkreetse inimese võime toime tulle avaliku sfääri vastandlike jõududega.

* Andrew Samuels “Politics on the Couch: Citizenship and the Internal Life”

Rene Magritte "The lovers" (1928)

Like a Virgin

Tundub uskumatu, et Madonna üks kaubamärke “Like a Virgin” (Nagu neitsi) on tegelikult laul, mis on kirjutatud mehe poolt ja meesartisti jaoks – sõnad olid algselt mõeldud õrna ballaadi tarbeks, mis kajastaks autori raskest suhtest väljatulemise kogemust ning sellele järgnenud uut armumist, mis pani tundma end “särava ja uuena.” Madonna esitus on aga midagi muud. Madonna esitus on puhas seks. Õrnusest on saanud provokatsioon. Nii pole ime, et lisaks sellele, et “Like a Virgin” on üks Madonna ikooni-staatuse alustalasid, on sellega seotud ka üks tema karjääri suurimaid skandaale, mis 25 aastat hiljem tundub isegi veidi naeruväärne. Nimelt just täna, 1990. aastal, ähvardas Kanada politsei Madonnat tema “Blond Ambition” tuuri katkestamisega ja vahistamisega, kui artist ei “tsenseeri” oma “Like a Virgin” koreograafiat. Toronto jaoks olevat ebasünnis näha suurel laval, kuidas Madonna imiteerib eneserahuldamist. Madonna keeldus esinemist muutmast ja saavutas omamoodi karjääri vahevõidu: show’d ei katkestatud. Madonnal oli sama tuuriga probleeme ka Euroopas – näiteks Itaalias põhjustas probleeme religiooni ja seksi kohatu kombineerimine.
Reaktsioonid olid piisavalt tugevad, et Madonna pidas Rooma lennujaamas meediale järgmise kuulsa kõne: “Minu show ei ole tavaline “rock show”, vaid mu muusika teatraalne lavastus. Nagu teatriski, esitab see küsimusi, provotseerib mõtlema, viib emotsionaalsele rännakule, portreteerib head ja halba, heledat ja tumedat, rõõmu ja kurbust, lunastust ja päästmist. 
Ma ei propageeri elustiili, vaid kirjeldan seda, ning kuulajaskond on vaba langetama ise oma otsuseid. See on see, mida ma pean sõnavabaduseks, väljendusvabaduseks ja mõttevabaduseks.
Igal õhtul, kui ma lähen lavale, siis ma palvetan – mitte üksnes, et mu esinemine läheks hästi, vaid et publik vaataks seda avatud südame ja avatud meelega ning näeks selles armastuse, elu ja inimlikkuse ülistust.”

Selles, kas Madonna tollane esinemine ületab mingisuguseid piire tänasegi vaataja jaoks või on järgnevad artistid suutnud sarnased nähtused lavadel juba igapäevaseks muuta, saab veenduda igaüks seda videot vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=siowZ4V8xwo
Aga isegi kui nn piir või tasakaalupunkt on 25 aastaga nihkunud, on see siiski alati kusagil olemas. Jung on “Alateadvuse psühholoogias” leidnud, et erootiline instinkt on oma olemuselt küsimusi tekitav ning jääb selliseks alati, sõltumata sellest, mida mistahes tulevased reeglid selle kohta ka ei ütleks. Erootiline instinkt kuulub ühest küljest inimese algse loom-olemuse juurde, mis ei kao kuhugi nii kaua, kui inimesel on looma keha (“an animal body”). Teisalt on see instinkt aga seotud ka vaimu kõrgeimate vormidega. Õide puhkeb see aga alles siis, kui vaim ja instinkt on omavahel tõelises harmoonias. Kui üks või teine aspekt puudub, siis on tegemist häirega või vähemasti ühepoolse tasakaalutusega, millest võib kiiresti areneda välja patoloogia. Liiga palju looma moonutab tsiviliseeritud inimest; liiga palju kultuuri teeb looma haigeks, ütleb Jung.

Madonna (1990 Like A Virgin Blond Ambition, Photographed by Neal Preston)

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.