Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
Kui Beck, kellel täna on 45. sünnipäev, selle laulu kirjutas, pidas ta ise seda üsna keskpäraseks. Ometi sai sellest väga suur hitt, mis kõlas raadiojaamades üle maailma ning inimesed ümisesid kaasa: “I’m a looser baby, so why don’t you kill me”. Ilmselgelt puudutas see laul ja see teema midagi meis. Vahel tunneme me ilmselt kõik end luuserina. Ehk isegi naudime seda? See laul puudutab masohhisti meis. Laulu saab meelde tuletada näiteks siin https://www.youtube.com/watch?v=pceBcOGL7nI

Masohhism tänapäeva ühiskonnas on aga põlu all. Lyn Cowan kirjutab raamatus “Masochism: A Jungian View”, et meie igapäevaelu on domineeritud kangelase arhetüübist. See arhetüüpne muster avaldub iseisvuse, tugevuse, saavutuste, hakkamasaamise, planeerimise, vooruste ja vallutuste ülistamises. Me püüdleme pidevalt selle poole, et saaksime endast hästi arvata ning pingutame, et saavutada kontroll oma elu üle. Me oletame, et need kangelaslikud pingutused teevad olematuks süü ja läbikukkumised.

Masohhism (mitte segi ajada märterlusega) kannab radikaalselt egovastast sõnumit. Kui Beck laulab “why don’t you kill me”, võime seda tõlgendada just ego surmana masohhistlikus kannatuses. Masohhism on alistumine. See keskendub puudumisele, ebapiisavusele, nõrkusele. Masohhism, kombineerides alandust ja naudingut, sisaldab ambivalentsust ning aitab seega vältida ühekülgsust, mida kannavad liiga tugev usk iseenda kompetentsusesse ning liiga suur usk oma võimetesse. Masohhism võib olla ravi ühekülgsele egole, mis võiks muidu uppuda oma saavutustesse. Cowan viitab Guggenbühl-Craigile, kes ütleb, et individuatsiooniprotsessi kõige keerulisem osa on õppida aktsepteerima kurbust ja rõõmu, valu ja naudingut, jumala viha ja ja jumala armu. Need vastandid – kannatus ja rõõm – on masohhismis sümboolselt ühendatud ning seega aktsepteeritakse sel tegelikult viisil elu ennast.

Illustratsioon: 15. sajandi puulõige enesepiitsutajatest

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr – paljude arvates aegade võimsaim trummar, kes sel aastal lõpuks ka viimase biitlina personaalselt Rock ‘n Roll Hall of Fame’i pääses. Tiitlit vastu võttes tutvustas ta end: “Minu nimi on Ringo ja ma mängin trumme!” On tõde, et selle kõige tagasihoidlikuma ja mitmete arvates alahinnatuima biitli meedium on trummid. Olles karmi lapsepõlve ja mitmete haiguste tõttu koolihariduselt omaealistest kõvasti maas (sh veel 8-aastaselt kirjaoskamatu) ja ka füüsiliselt niru, avastas ta teismelisena trummid. Sai talle proovitud ka teisi pille, kuid trummide kõrval ei olnud neile kohta. Esimese trummikomplekti kinkis talle võõrasisa, kellelt Ringo (kodanikunimega Richard Starkey) õppis oma sõnul ka õrnust.

Biitlina ei tunta teda muusikaliselt nii mitmekesisena kui teisi kolme, kuna vokalistina esines ta harva ning kirjutas bändile ka üksnes kaks laulu. Ometi ütles Yoko Ono Starr’i Hall of Fame’i arvamise üritusel, et just Starr, kes tema arvates kehastab rahu ja armastust, oli tegelikult biitlitest mõjukaim (“most influential”). Ono sõnul selgitas Starri populaarsust bändis muuhulgas järgmine: “John [Lennon] käis muudkui üles-alla, aga Ringo oli alati lihtsalt väga õrn. Ja ta tõepoolest uskus rahusse ja armastusse.” Viimane märkus muide on väga tähendusrikas, kuna sõnumiga “Peace and love!” on Ringol kombeks siiani oma fänne tervitada (sellest deviisist ei pääse ka tema koduleheküljele siseneja), nii nagu ka näidata fotodel kahesõrmelist rahusümbolit . Lennon olevat aga “The Ringo Starr Encyclopedia” kohaselt nimetanud Ringot Biitlite südameks.
Seda, et Ringo peamiseks väärtuseks, mis on vähetuntuimast biitlist teinud vaat et tänaseks armastatuima, on ehk hoopis tema isiksus, kinnitavad ka Rolling Stone’i rokiarvustaja David Wild’i sõnad: “Lõppudelõpuks ei ole Ringo Starri juures kõige muljetavaldavam see, mis ta oli, vaid see, kes ta on.” Ringo on öelnud kogumikus “The Beatles Anthology“ enda kohta järgmist: “Ma olen emotsioonidele üles ehitatud. Ma olen emotsionaalne inimolend. Olen väga tundlik ning arusaamine, et see ongi probleem, võttis aega 48 aastat.
Ja tõesti – Ringo Starri tundlikkuse kohta võib tuua mitmeid näiteid. Ta oli esimene ja ainuke biitleist, kes pärast John Lennoni tapmist sõitis joonelt teise ilma otsa Yoko’t lohutama, ning meenutab aastaid hiljemgi pisaraid varjamata, kui hingeminev see kohtumine olihttps://www.youtube.com/watch?v=RqXkOTYoys8. Muusik Joe Walsh meenutas intervjuus ajakirjale Variety, et esimesel ühisel sessioonil Starriga küsis ta viimaselt, kas ta tahaks enne ka nooti vaadata. Ei, vastas Starr, aga palus näidata hoopis laulusõnu – see oli tema tee leida oma muusikaline reageering.
Kuigi Ringo andis Biitlitele ühise rütmi nii muusikalises kui ka ehk emotsionaalses mõttes ja oli ainus bändiliikmetest, kes säilitas pärast lahkuminekut kõigi teistega head ja viljakad suhted, on sellega seoses ka üks vastupidiselt oluline lugu rääkida. Nimelt viisid 1968. aasta bändisisesed pinged ta nii kaugele, et ta astus ajutiselt Biitlite seast välja ning läks hoopis pere ja jahiomanikust sõbraga merereisile. Ise on ta selle kohta ülalviidatud antoloogias mäletanud, et läks Lennoni juurde ja teatas: “Lahkun grupist, sest ma ei mängi hästi ning tunnen, et mind ei armastata ja olen justkui väljas, teie aga olete lähedased.” Bändi produtsent on samas selgitanud, et tegelikult olid pinged teiste liikmete vahel ning neid tunnetades süüdistas Starr iseend. Sellel jahireisil kirjutaski Starr ühe oma kahest Beatles’i laulust – “Octopus’s Garden” ehk “Kaheksajala aia.” See armas lugu, mille ta ise ka hiljem sisse laulis, koneleb igatsusest olla oma sõpradega koos varjulises veealuses aias, tantsida ja laulda, õnnelikuna, peidus ja soojas. Starr on hiljem ise meenutanud, et lugu oli inspireeritud jahiomaniku Peter Sellersi juttudest kaheksajalgade elust ookeani põhjas ning just vee all soovis sel hetkel olla temagi. Möödunud aastal andis Starr välja lasteraamatu laulusõnade ja imeilusate piltidega.

Kas tekkis küsimus, miks me nii pikalt Ringo Starri tundeelust oleme rääkinud? Aga seepärast, et vahelduseks puudutada seni paraku kõrvale jäänud teemat – C. G. Jungi tüpoloogiat ning selle alustalasid e psüühilisi funktsioone Kui kaks hoiakut (introvertsus ja ekstravertsus), mis samuti on isiksusetüübi puhul määravad, on veidi üldtuntumad, siis neli psüühilist funktsiooni – mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon – ei pruugi nii üldteada olla. Erinevad funktsioonid on meis kõigis erinevalt arenenud ning enamasti üks neljast eriti silmatorkavalt. Seda, kõige diferentseeritumat funktsiooni kutsutakse juhtivaks ehk dominantseks funktsiooniks.
Ülalkirjeldatu viitab sellele, et Ringo Starri’i tundefunktsioon on väga arenenud. Ei saa eitada, et oma teoses “Psühholoogilised tübid” kaldus Jung ajastule omaste mudelite mõjul arvama, et juhtiv tundefunktsioon on ennekõike omane naistele ja seevastu mõtlemisfunktsioon meestele. Selgituseks, et tundmis- ja mõtlemisfunktsioonid on nö vastandfunktsioonid, ehk et kui üks neist on domineeriv, siis teine on seega inferioorne. Tänases kultuuriliselt muutuvas ja soorollide poolest plastilisemas maailmas ei pea õnneks peitma ka mehed oma tugevat tundefunktsiooni. Naomi Quenk on oma tüüpidest kõnelevas raamatus “Was That Really Me?” võtnud tundetüübi olemuse lühidalt kokku järgmiselt: introvertsed tundetüübid keskenduvad sisemisele rahule ja harmooniale, samas kui ekstravertsed tundetüübid pühendavad oma energiat nö rahu ja harmoonia hoidmisele välismaailmas; tunde põhjal otsuseid tegevad inimesed kalduvad mingi probleemi puhul keskenduma inimestepõhistele väärtustele ja mitte niivõrd probleemiga seotud loogilistele muutujatele.

Marie Louise von Franz on oma essees inferioorsest funktsioonist toonitanud aga, et suur viga oleks eeldada, nagu tundetüübid ei suuda mõelda; neil on sageli sügavad, head ja ehedad, samas ebakonventsionaalsed mõtted, aga need tulevad ja lähevad, nii nagu ise tahavad. Nii on tundetüübi jaoks on väga raske kinni hoida õiget tüüpi mõtlemist nt eksami ajal. Seda, kas Ringo Starr on pigem ekstravertne või introvertne tundetüüp, ei ole nii lihtne oletada: lugu “Kaheksajala aia” sünnist viitab pigem introvertsele suundumusele, kuid tema oskus biitlite grupi sisemist harmooniat tagada pigem ekstravertsusele. Viimane oskus aga ei ole miski ekstravertidele ainuomast, meenutades von Franzi sõnu samas essees introvertse tundetüübi kohta: “Nad avaldavad standardeid seades ümbritsevatele salajast positiivset mõju. Teised vaatlevad neid ja järgivad, ehkki nad midagi ei räägi. Sageli kehtestavad need tüübid grupi eetilise selgroo, kiirates märkamatut positiivset mõju. Nende introvertne tundmine näeb, mis on seesmiselt tõeliselt oluline faktor. ”

Nüüd aga palju õnne Ringo Starrile ning muidugi mõista rahu ja armastust (ikka kõigile) ! Ja kui kellelegi Ringost väheks jäi, siis siin on värske ja nagu ikka – südamlik intervjuu temaga http://www.rollingstone.com/…/being-ringo-star-beatles-cove… Selles on juttu ka mustadest asjadest, millest sünnipäeva puhul kõrvale hiilisime.

Ringo Starr’i raamatu “Kaheksajala aed” multifilmilik promovideo, kus saab kuulda ka selle aluseks olevat laulu ennast: https://www.youtube.com/watch?v=s0suFdSHmxA

Ringo Starr 2014. aastal, 74-aastaselt. Seekord siis imekombel pildile sattunud ilma oma signatuurita - rahumärki näitava zhestita (mida siiski kompenseerib rihmapannal:))

Ben Cort'i illustratsioon Ringo Starri 2014.a ilmunud raamatule "Kaheksajala aed".

Näitleja läbi elu?

150 aastat tagasi asutati Tartus Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Vanemuise Selts ning 145 aastat tagasi toimus Vanemuise seltsis esimene eestikeelne teatrietendus. Hea päev rääkida näitlemisest.

Kas olete mõelnud näitleja elukutse peale? Näitleja töö seisneb selles, et mängida pidevalt kedagi teist. Kusjuures see keegi teine ei ole püsiv nähtus, vaid muutub pidevalt. Hea näitlemise puhul näitleja mitte ei mängi seda teist, vaid on see teine. Ta kasutab oma isiksuse varjatud osi ning elab sel hetkel läbi nende osade. See on suurepärane võimalus enese uurimiseks, analüüsimiseks ja arendamiseks. Aga võib-olla ka enese kaotamiseks? Nõrga egoga inimene võib pidevalt keegi teine olles kaotada arusaama, kes ta ise on. Võib-olla tõmbab näitleja elukutse ka inimesi, kelle enda ego on nõrk või olematu, et saada võimalus olla keegi. Ning läbi nende järjestikuste maskide tekitada endale ja teistele illusioon toimivast isiksusest.

Teatud mõttes oleme me kõik näitlejad ning ülaltoodu võib kanda igapäevaelu konteksti. Me kõik mängime elus mingeid rolle – lapse roll, lapsevanema roll, abikaasa roll, töötaja roll jne. Me oleme õppinud, et teatud rollis tuleb käituda enam-vähem niimoodi või naamoodi, sellele rollile on teatud ootused, teatud etteantud stsenaarium. Üldjuhul otsime ja leiame me viisi, kuidas iseennast selles rollis väljendada nii, et “hundid söönud ja lambad terved” – et oleksime kontaktis iseenda vajaduste ja olemusega, aga saaksime ka täidetud oma sotsiaalse, kollektiivse rolli ning olla seeläbi ka kontaktis ühiskonnaga. Jungiaanlikus keeles võib öelda, et persona on üldjuhul kontaktis ego ja selfiga, samas neist eristunud ning toimub pidev tasakaalu otsimise protsess. Nii nagu tugeva egoga näitleja, õpime ka meie läbi nende rollide ja persona iseennast tundma, tunnetades mis on “mina” ja mis mitte, mis sellest rollist mulle sobib ja mis mitte.

Ja samamoodi nagu nõrga egoga näitleja võib elada läbi oma rollide, võib ka olla, et inimene ongi samastunud oma personaga ning tal puudub side iseendaga, oma selfiga. Sellisel juhul elabki inimene vaid läbi oma sotsiaalse(te) rolli(de). Edward Whitmont* on öelnud, et personat võib võrrelda riietega, mis aitavad kaitsta ja näida, aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, jääme sellest suure tõenäosusega haigeks.

* Whitmont, E.C. (1991). “The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.”

Stseen 1985. aasta "Saaremaa onupoja" lavastusest

.

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Väike prints läbi analüütilise psühholoogia prisma

“Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad…. Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”, ütles Antoine de St. Exupéry, kellel täna on 115. sünniaastapäev, väikese printsi suu läbi.

Raamat väikesest printsist on raamat, mis teeb hingele pai. Läbi kaunite kujundlike lugude tuletab väike prints nii kõrbesse kukkunud piloodile kui meile, lugejaile, meelde, mis on tähtis. Kiires täiskasvanuelus läheb ju fookus mõnikord pisut nihkesse.
Jungiaan Donald Kalshed* näeb väikese printsi lugu kui sisemist teekonda oma lapseliku süütuse taasleidmiseni. Kalshed, kes on räägib varaste traumade puhul tekkivatest psühholoogilistest kaitsetest, ütleb, et varane suhtetrauma võib sisemise lapse kapseldada ning see sisemine laps elabki eraldi asteroidil B-612 nagu väike prints. Kui piisavalt hea lapsepõlv võimaldab samm-sammult õppida toime tulema igapäevaelu pettumuste, kurbuse ja valuga, kuid samas säilitada side selle osaga, kes vaatab maailma siiralt, naiivselt ja rikkumatult, siis varane suhtetrauma on sisemisele väikesele printsile nii ohtlik, et side ülejäänud isiksusega tuleb katkestada ning elada eraldi oma roosi ja lammastega kaugel üksikul planeedil.

Kuid nagu väikese printsi raamat võluvalt illustreerib, varitseb ka sellel planeedil tegelikult oht. “Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid…. ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.” Ja nii peabki väike prints maha jätma oma idüllilise planeedi ning siirduma otsima lammast, kes aitaks võidelda ahvileivapuudest tuleneva ohuga, mis ähvardab hävitada kõik hea, mis väikese printsi planeedil on.

Piloot selles loos esindab aga teist poolt – seda isiksust, kelle lapselik osa on kapseldunud. Ta on hästifunktsioneeriv ja edukas, kuid tegelikult ta ei ela. Ta on kaotanud oma hinge. Ta peab õppima uuesti laps olema, uuesti maailma läbi lapsesilmade maagia nägema. Selleks on tal vaja väikest printsi. Väikese printsi ja piloodi kohtumine sümboliseerib protsessi algust, mille käigus taastatakse kadunud terviklikkus.
Nende kahe maailma terviklikkuse taastamine viib transformatsioonini, kus traumatiseeritud inimese süütu lapselik osa, mis enne oli kaitsemehhanismide tõttu kapseldatud, lubatakse planeedilt tagasi, et ta saaks õppida kannatama elus tavapäevaseid kannatusi. Sest seotus teiste inimestega viib paratamatult ka kannatusteni läbi kallite inimeste kaotuse. Kahe maailma terviklikkuse taastamine viib selleni, et varem trauma tõttu sügavaid suhteid peljanud inimene suudab lubada endale lähedaste suhete teket. Hoolimata võimalikest haigetsaamisest.

“Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
“Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin …”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.””

* Donald Kalshed. “Trauma and the Soul: A Psycho-Spiritual Approach to Human Development and it’s Interruption”.

Pildil St. Exupéry poolt joonistatud test eristamaks fantaasiavaeseid täiskasvanuid ja säilinud kujutlusvõimega inimesi.

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.