Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Kummitused saadavad meid seni, kuni me nendega ei suhtle

Läbi teadaoleva ajaloo on inimesed uskunud vaimudesse, deemonitesse, inglitesse ja teistesse vaimolenditesse. Meie eelkäijate jaoks on piirid nähtamatu ja nähtava maailma vahel olnud hägusad. Kuigi me tänapäeva teaduslikkusele pretendeerivas maailmakäsitluses oleme vaimud ja kummitused pagendanud eksiili, elavad nad meis ja meie seas edasi nagu Patrick Swayze poolt kehastatud Sam filmis “Ghost”. Ja nagu Samil, on ka teistel kummitustel sõnum, mida on vajalik kuulata. Tänane postitus tähistab filmi “Ghost” esilinastumist 13. juulil 1990 ehk siis täpselt 25 aastat tagasi. Lühidalt kokku võttes on see film sellest, kuidas surma saanud kallim kaitses vaimuna oma armastatut ning kontakteerus reaalse maailmaga nii, et armastatu pääses ohust ning pahalased said oma palga.

James Hollis, raamatus “Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives”, räägib sellest, kuidas me kõik elame koos kummitustega. Meid kummitavad rääkimata lood, saladused, elamata elud, süütunded valede otsuste pärast. Kui me neid kummitusi ei teadvusta, on nad autonoomsed ja sekkuvad meie ellu väljaspoolt. Minevik ei ole minevik vaid elab meiega siin ja praegu. Teadvustamata olevik on lugu, mis jutustab iseennast ikka ja jälle ning mis jätab jälje meie eluloos.

Meid kummitavad otsused, mis on minevikus tehtud või tegemata jäetud, süü nende otsuste pärast. Kuigi võime tunda süüd teeb meist potentsiaalselt moraalsed inimesed, on süütunde raskus sageli halvav. Paljud meie käitumised, teadlikud ja ebateadlikud, on sageli kantud süütundest, häbist, ärevusest ja muudest hingelõhkuvatest jõududest. Süütunne avaldub meie elus peamiselt kolmel viisil: vältimises, ülekompenseerimises või enesesabotaažis. Süütunne seob meid minevikuga ning ärevus seob meid teadmata tulevikuga. Nii ei ole meil võimalust olla ja elada olevikus. Kuid süütundel on oma koht. Võime oma süü sügavuti omaks võtta, aktsepteerida oma võimet teha halbu asju võimaldab meil tegelikult edasi liikuda. Trikk on mitte lasta sellel süül ning selle kompenseerimisel end defineerida vaid tunnistada ja aktsepteerida haavu ja vigu, mis on meie liigile iseloomulikud.

Kuid kõige suurem kummitus on meie enda elamata elu. Kui me ei julge olla me ise vaid meist saavad kameeleonid, kes võtavad neid ümbritseva keskkonna kaitsevärvid.

Ainult siis, kui tervitame neid kummitusi, saavad nad end meile paljastada ning nii saame pidada dialoogi ja nende sõnumit mõista. Kui me jookseme nende eest ära, ei kao nad kuskile. Nad lähevad sügavamatesse kihtidesse ja püsivad seal, omades kontrollimatut võimu meie elu üle. Kummitused saavad ainult siis integreeritud, kui me lülitame sisse teadvuse valguse. Kummitused saavad transformeeritud, kui me võtame vastu müsteeriumi, kuhu nad meid kutsuvad. Kui filmis “Ghost” Demi Moori poolt mängitud peategelane julgeb usaldada ning asub aktiivsesse suhtlusse armastatu vaimuga, saab vaim talle edastada vajaliku sõnumi ning mõlemad pooled saavad minevikust lahti lasta.

Kaader filmist "Ghost"

 

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Näitleja läbi elu?

150 aastat tagasi asutati Tartus Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Vanemuise Selts ning 145 aastat tagasi toimus Vanemuise seltsis esimene eestikeelne teatrietendus. Hea päev rääkida näitlemisest.

Kas olete mõelnud näitleja elukutse peale? Näitleja töö seisneb selles, et mängida pidevalt kedagi teist. Kusjuures see keegi teine ei ole püsiv nähtus, vaid muutub pidevalt. Hea näitlemise puhul näitleja mitte ei mängi seda teist, vaid on see teine. Ta kasutab oma isiksuse varjatud osi ning elab sel hetkel läbi nende osade. See on suurepärane võimalus enese uurimiseks, analüüsimiseks ja arendamiseks. Aga võib-olla ka enese kaotamiseks? Nõrga egoga inimene võib pidevalt keegi teine olles kaotada arusaama, kes ta ise on. Võib-olla tõmbab näitleja elukutse ka inimesi, kelle enda ego on nõrk või olematu, et saada võimalus olla keegi. Ning läbi nende järjestikuste maskide tekitada endale ja teistele illusioon toimivast isiksusest.

Teatud mõttes oleme me kõik näitlejad ning ülaltoodu võib kanda igapäevaelu konteksti. Me kõik mängime elus mingeid rolle – lapse roll, lapsevanema roll, abikaasa roll, töötaja roll jne. Me oleme õppinud, et teatud rollis tuleb käituda enam-vähem niimoodi või naamoodi, sellele rollile on teatud ootused, teatud etteantud stsenaarium. Üldjuhul otsime ja leiame me viisi, kuidas iseennast selles rollis väljendada nii, et “hundid söönud ja lambad terved” – et oleksime kontaktis iseenda vajaduste ja olemusega, aga saaksime ka täidetud oma sotsiaalse, kollektiivse rolli ning olla seeläbi ka kontaktis ühiskonnaga. Jungiaanlikus keeles võib öelda, et persona on üldjuhul kontaktis ego ja selfiga, samas neist eristunud ning toimub pidev tasakaalu otsimise protsess. Nii nagu tugeva egoga näitleja, õpime ka meie läbi nende rollide ja persona iseennast tundma, tunnetades mis on “mina” ja mis mitte, mis sellest rollist mulle sobib ja mis mitte.

Ja samamoodi nagu nõrga egoga näitleja võib elada läbi oma rollide, võib ka olla, et inimene ongi samastunud oma personaga ning tal puudub side iseendaga, oma selfiga. Sellisel juhul elabki inimene vaid läbi oma sotsiaalse(te) rolli(de). Edward Whitmont* on öelnud, et personat võib võrrelda riietega, mis aitavad kaitsta ja näida, aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, jääme sellest suure tõenäosusega haigeks.

* Whitmont, E.C. (1991). “The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.”

Stseen 1985. aasta "Saaremaa onupoja" lavastusest

.

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

UFOdest ja miks meil neid vaja on

Maailma UFO päeval räägime Jungi mõtetest lendavate taldrikute teemal. Jungile pakkus UFOde teema elavat huvi läbi paljude aastate. Oma essees “Lendavad taldrikud. Tänapäeva müüt taevas nähtud asjadest” püstitas ta küsimuse, et kui UFOd on päriselt olemas, siis mis nad on ja kui nad on fantaasia, siis miks võtab see fantaasia just sellise vormi. Jung ei võtnud selget seisukohta, kas UFOd on päriselt olemas või mitte, ta keskendus pigem UFOilmingute psühholoogilise tõlgenduse poolele, mütoloogilisele aspektile. Tuleb ka märkida, et Jung pidas väga piiratuks inimese võimet eristada tõde illusioonist.

Frank McLynn, kes on kirjutanud Jungi biograafia, võtab kokku Jungi poolt UFOde teemal väljendatu. Tema sõnul nägi Jung sõjajärgse UFOde teema plahvatusliku kasvu põhjusena ajastu vaimu. II Maailmasõja järgne, külma sõja aegne ärevus leidis oma projektsiooni tundmatute taevaste objektide fenomenis. Katastroofihirm, kas siis tuumaohust või maailma ülerahvastatusest, lõi taevase märgi – päästmisfantaasia, milles maailm ootab lunastavat üleloomulikku sündmust. See on ka asendusreaktsioon Läänemaailma usu nõrgenemisele.

UFOsid saab seletada ka külma sõja aegsete vastandite integratsioonivajadusena. Jung pidas tähendusrikkaks seda, et Nõukogude lennukitel oli küljel punane täht, Ameerika lennukitel aga valge viie haruga täht. Alkeemikud nägid punast maskuliinse värvina ning valget feminiinse värvina. UFOd esindavad mõlema poole alateadlikku soovi vastandite ühtsuse järele.
Kuid Jung pööras tähelepanu ka sellele, et kui varased fantaasiad tulnukatest olid pigem inimkonda päästvad ja heatahtlikud, siis järjest enam tekkisid hirmud nende pahatahtlikus olemuse ees, peegeldades ajastu paranoilist meelelaadi.

Pärast seda kui Jung 1958 oma essee lõpetas, sattus ta lugema Briti astronoomi Fred Hoyle’i poolt kirjutatud ulmeromaani “Must pilv”, mis talle väga meeldis. Jung tundis, et Hoyle on UFOde küsimuse hästi ära seletanud. Pealkirjas nimetatud must pilv oli kosmiline pilv, mis sisaldas üleloomulikku intelligentsust ning selle diameeter võrdus vahemaaga maa ja päikese vahel. Romaanis ähvardas must pilv inimkonda, kuna see tõmbas maakeralt ära päikeselt saabuva energia. Psühholoogilistes terminites on see must pilv alateadvus ning loo sisu seisnes inimteadvuse ohus saada alateadvuse poolt maetud.

Kogutud teostes räägib Jung** aga vajadusest mõista tekkinud müüdi tähendust. Milleks meil kollektiivselt on vaja UFO müüti? Ta ütleb, et on meie otsus, kas me aitame kollektiivsed sündivad ideed ellu neid mõistes ja tugevdame sellega nende ravivat efekti või surume nad oma eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja rumalusega maha, mis pöörab nende mõju vastupidiseks – mürgiks ja hävinguks. See viimane mõte tundub asjakohane ka muude teemade osas, mitte vaid lendavate taldrikute mõistmisel.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”
** Kogutud teosed nr 10 “Civilization in Transition”

Pilt: Kozzi

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.