Alateadvus > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Hinge pime öö > Individuatsioon > Kirikukalender > Kollektiivne alateadvus > Kompleks > Psüühe struktuur > Transformatsioon

Püha Vaimu väljavalamine

Tänasel nelipühade esimesel pühal – Püha Vaimu väljavalamise päeval – on sobiv hetk arutleda selle üle, kuidas võiks paista “Püha Vaimu väljavalamine” jungiaanlikust aspektist.
Selgitades kollektiivse alateadvuse (so kolmanda, teadvustatule ja personaalsele alateadvusele järgneva psüühilise tasandi) olemust, ütles Jung (CW 8), et see on kõigi inimeste jaoks ühine, olles samas ka iga individuaalse psüühe aluseks. Kollektiivne alateadvus koosneb mütoloogilistest motiividest ja ürgseist kujundeist, kusjuures kogu mütoloogiat tervikuna võibki käsitleda teatud mõttes kollektiivse alateadvuse projektsioonina. Kui personaalse alateadvuse sisusid tajutakse enese psüühe juurde kuuluvatena, siis kollektiivse alateadvuse sisud paistavad võõrad, justkui tuleksid nad väljast. Isikliku kompleksi reintegreerimine mõjub tihti kergendavalt ja ravivalt, kuid kollektiivsest alateadvusest pärineva kompleksi invasioon on üksjagu ebameeldiv ja isegi ohtlik fenomen. Jung kasutab siin selliste alateadlike energiate sümboolse võrdpildina “vaimude” (spirits) kontsepti, mille all ta peab silmas kollektiivsest alateadvusest pärit komplekse, mis ilmuvad välja siis, kui indiviid ei ole enam kohakuti reaalsusega või kui mõne rahva/inimgrupi ebaadekvaatsed hoiakud vajavad uuendamist. Sellised vaimud on seega kas patoloogilised fantaasiad või uued, kuid teadvustamata ideed.
Millal iganes kollektiivse alateadvuse sisud aktiveeruvad, on neil teadvustatusele häiriv mõju ning järgneb segadus. Kui alateadliku materjali tõlkimine suhtlemiskõlbulikku keelde (communicable language) on edukas, on sel lunastuslik mõju. Alateadvusesse kängitsetud energiad kanaliseeritakse teadvustatusse ning neist saab uus jõuallikas, mis – tõsi – võib sünnitada ohtlikku entusiasmi. Jung lohutab aga, et sellised “vaimud” ei ole siiski alati ohtlikud. Ühe sellise positiivse näitena toobki ta esile nelipühade ime, milles ta näeb kollektiivse alateadvuse sisude transformatsiooni suhtlemiskõlbulikku keelde. Mäluvärskenduseks: tänased nelipühad (rahvakalendris ka suvisted; lad. k pentecost) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist vaevu Kristuse surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibuvatele apostlitele 7 nädalat pärast lihavõtteid. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas Jeesuse jüngrite peale laskus Püha Vaim: “äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Jüngrid asusid ülistama Jumalat ning seda päeva peetakse kristliku koguduse e kiriku sünnipäevaks. Kuigi piiblitekstist nähtuvalt pidasid pealtnägijad selliselt käituvaid jüngreid joobnuteks, leiab Jung, et tegelikult oli algkogudus hoopis sellises erilises seisundis, milles nad olid võimelised kommunikeerima uut õpetust, mis väljendas rahva alateadlikke ootusi ja hakkas sellest päevast Rooma impeeriumis jõudsalt levima.
Taolist kollektiivse alateadvuse sisude teadvustatusse kanaliseerimise sümbolit võib näha ka teises olulises piiblisündmuses, mis toimus kalendaarselt samal päeval, kuid Vanas Testamendis. Nimelt tähendab kreeka- (aga ka inglise)keelne nelipühade nimetus Pentekost ühtlasi ka Šavuot’i (juudi usupüha), mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Esmakordsel käsulaudade andmisel aitas Jumal Moosesel sõnumitööja koormat jagada nii: “”Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25). Ka meenub piiblist, et teiskordsel käsulaudade andmisel mõjus pilve sees ilmunud jumalaga vestlemine Moosesele nii, et pani ta pale hiilgama, mis hirmutas ta rahvast. Ka selles piibellikus näites jõuab numinoosselt mõjuva kollektiivse alateadvuse “sõnum” teadvusesse inimkeelsel ja isegi lausa loetaval kujul, kuid sõnumitooja ise läbib kummalise seisundi, millega kaasnevad võõrastamapanevad mõjud.

"Pentecost” R. De Cramer

Et aga näited ei jääks kuivaks ja neile, kes piiblikauged, ka võõraks, võib tõmmata veel ühe paralleeli. Nimelt ka Jung ise elas läbi midagi sarnast “Püha Vaimu väljavalamisega” – jutt siis tema kuulsast Punasest Raamatust, mida oleme ka oma varasemates postitustes (nt 16.okt 2014) käsitlenud. Pärast konflikti Freudiga ning I maailmasõja ootuse ängis elas Jung läbi intensiivse kriisiperioodi, kus ta suhtles ja suhestus oma nägemuste ning unedega, mille ta kandis hiljem keskaegsete illustreeritud manuskriptide stiilis suurde punases nahkköites raamatusse. Pärast pikka peidusolekut perekonna arhiivis trükiti see esmakordselt 2009. aastal; varjusoleku peamine põhjus oli hirm, kuidas nende omapäraste, kohati psühhootilistena mõjuvate ja prohvetlikena mõeldud tekstide avaldamine võiks mõjuda Jungi maine tõsiseltvõetavusele. Jungi-uurija Sonu Shamdasani, kes on Punase Raamatu teemal palju kirjutanud ja kõnelenud, on nimetanud neid illustreeritud tekste Jungi psühholoogiliseks eksperimendiks iseendaga. Jung ise on viidanud, et kogu tema hilisem töö põhineb just Punasesse Raamatusse “väljavalatul”. Kuigi teose mitteavaldamine Jungi eluajal oli ka tema enda otsus, annab lõpetamata epiloog teosele aimu sellest, et lõppkokkuvõttes olid materjalid loodud siiski teistele lugemiseks: “Töötasin selle raamatu kallal 16 aastat. Tutvumine alkeemiaga 1930. aastal kiskus mind sellest eemale. Lõpu algus saabus 1928. aastal, mil Wilhelm saatis mulle alkeemilise teksti “Kuldne õis”. Selles sai minu raamatu sisu reaalsuseks ning ma ei suutnud enam selle kallal töötada. Pealiskaudsele vaatlejale paistab see hullumeelsusena. Hullumeelsus oleks sellest saanudki, kui mul ei oleks õnnestunud algsete kogemuste võimuhaaravat jõudu absorbeerida. Alkeemia abil suutsin nad lõpuks tervikuks korrastada. Teadsin alati, et neis kogemustes oli midagi hinnalist, mistõttu ei tundunud miski õigem, kui kirjutada need üles “hinnalisse” ehk siis kallihinnalisse köitesse ja maalida pildid, mis tekkisid seda kõike taas läbi elades – nii hästi kui suutsin. Ma teadsin, kui hirmutavalt küündimatu see ettevõtmine oli, kuid hoolimata suurest töökoormusest ja paljudest segajatest jäin ma sellele truuks...” Kas ei kõla sümboolselt sarnaselt ka kirjeldus Moosese tööst käsulaudade kallal – “Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad...”

Siin saab kuulata ja vaadata professor Shamdasani lühikest ettekanned Punasest Raamatust – koos piltidega: https://www.youtube.com/watch?v=XOKKCJsYqMw

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Skarabeus ja sünkroonsus

Eestis nii tavaline kuldpõrnikas – Cetonia aurata (inglise keeles rose chafer), skarabeuse sugulane ja peakangelane C. G. Jungi kuulsaimas näites sünkronismist:
Üks noor naine, keda ma ravisin, nägi kriitilisel hetkel unenägu, milles talle anti kuldne skarabeus. Kui ta mulle seda unenägu kirjeldas, istusin seljaga suletud akna poole. Äkitselt kuulsin selja taga mingit heli, justkui õrna koputamist. Pöörasin ümber ja nägin lendavat putukat kopsimas vastu välist aknapiita. Avasin akna ning püüdsin õhust sisselendava loomakese. Ta oli lähim analoog kuldsele skarabeusele meie laiuskraadil, põrniklaste (Scarabaeidae) sugukonda kuuluv lihtlabane kuldpõrnikas (Cetonia aurata), kes oli nähtavasti just sel hetkel vastupidiselt oma tavalistele kommetele tundnud kihku pääseda pimedasse ruumi. Pean tunnistama, et enne ega pärast seda ei ole minuga midagi sarnast kunagi juhtunud.” [C. G. Jung, “Synchronicity”]

Author: adrian.benko Date: May 21, 2005 Location: KVP, Kosice, Slovakia

Pikemalt on lugu kirjas siin: https://nevalalee.wordpress.com/…/the-curious-beetle-of-ca…/

Taraxippus

Täna, 65 aastat tagasi, peeti ajaloo esimene F1 maailmameistrivõistluste etapp. Mõnedel andmetel on tegemist populaarsuselt teise spordialaga maailmas, aga mis meid õieti köidab? Põnevus, konkurents, möödasõidud võimatutel kiirustel, ootamatud rikked, taganttulijate uskumatud sööstud võidule, surma trotsiv kihutamine… Ja muidugi – avariid. Ehk ei ole õige öelda, et vaatajatele avariid otseselt meeldivad. Tavaline reaktsioon on siiski mure ja ehmatus – kuid sellegipoolest lisavad need vaatemängule köitvat traagikat ja ootamatust. Avariid meenutavad meile, et motosport on põnev, aga samas äärmiselt ohtlik. Tundub, justkui seisaks raja serval Surm ise, vaatemänguhuviline nagu meiegi.
Ses mõttes polegi ehk ajad palju muutunud, võrreldes vormelisõitude ajaloolise eelkäijaga – neljahobusekaarikute võiduajamisega antiikajal. Kihutamine, pinev konkurents… Sõita tuli ümber areeni keskosas oleva madala müüri – pöördepunkti, mis oli raja ohtlikuim koht, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Väidetavalt just seal, raja lõpus paiknes Taraxippus – “hobusekohutaja”. Selle kohaga seotud vaim panevat hipodroomidel hobused perutama ja põhjustavat surmavaid õnnetusi. Omal moel võib selliseid “taraxippuseid” näha ka vormeliradadel – näiteks ohtlike kurvide kujul.
Tõsi, tänapäeval ei tule me selle peale, et seostada neid kohti vaimudega, nii nagu näiteks Olümpia võidusõiduraja Taraxippus olla pärinenud olümpiamängudele aluse pannud võiduajamisest kuningas Oenomause ja tema väimehe Pelopsi vahel. Jumalate abiga toimunud avariis surmas Pelops Oenomause ning mõrvas seejärel ta kaarikujuhi. Viimane needis omakorda Pelopsi. Taraxippouena toovatki surma kas kaarikujuhi või Oenomause vaim.

Võib öelda, et seesama, võiduajamiste kui “antiik-vormel1” sünni juures olnud “surmahingus” on jäänud truuks rajaserval-seisjaks tänaseni. Vast ongi Vikatimehe endaga loozhi jagamine üks “ärevaid võlusid”, mis teeb vormelisõidu nii aplalt jälgitavaks. Kes teab, ehk ei olegi selles situatsioonis kätketud võimalus astuda alateadlikult numinoossesse ruumi palju erinev tundest, mis kisub inimesi kirikusse. Lisaks väljendub taolises turvalises “flirdis surmaga” teatud mõttes ka varju ahvatlus, pisut analoogselt paar päeva tagasi käsitletud metsikute loomade koduloomana pidamisega. Ka on vormelisõitjate surma trotsivas kutsumuses tugev puude kangelase arhetüübiga, kuid sellest lähemalt juba homme.

Kaader filmist "Ben Hur" (1959)

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Nothing Compares 2 U

25 aastat tagasi samal ajal troonis muusikaedetabelite tipus “Nothing Compares 2 U” Sinead O’Connori esituses https://www.youtube.com/watch?v=C6MNvjrScyo – laul, mida hiljem on mitut puhku peetud üheks enim üheksakümnendatele näo andnud muusikapalaks. Imeliselt lihtne video, milles näeme valdavalt vaid laulja väljendusrikast nägu suures plaanis, on saanud arvukalt auhindu. Video lõpul jookseb mööda Sinead O’Connori põske alla kaks pisarat – need pisarad olid tõelised, kuna lauljanna seostas kaotusvalust kõnelevaid laulusõnu oma 5 aasta eest surnud emaga. Selle aasta märtsis teatas Sinead O’Connor, et kuna lauluga seotud tunded on end tema jaoks ammendanud, siis ta edaspidi seda enam ei esita: teda on koolitatud esitama vaid laule, millega ta suudab emotsionaalselt identifitseeruda.
Küllap võlgneb video suure osa populaarsusest oma puhta lõuendi sarnasele lihtsusele, mis lausa kutsub kandma üle kuulaja-vaataja isiklikke projektsioone. Suured kurvad silmad, oma minimalismis geneeriliselt inimlik näoplaan ning neutraalne taust (sh olematu soeng) loovad ekraanil koosluse, mis väljendab üksnes puhtaid emotsioon – ilma “segajateta”. Emotsioone, millega saame identifitseeruda. Nägu ekraanil läbib mitu erinevat faasi üksteise järel – seal on viha, meeleheidet, kahetsust ja lõpuks midagi leppimise sarnast. Aastate jagu tundevarjundeid, surutud nelja minutisse. Need on needsamad tunded, mida oleme näinud peeglis – universaalne separatsioonivalu, mida ühel või teisel viisil oleme kogenud kõik – olgu siis suhte valusa katkemise või lähedase elust lahkumise järel.
P.S. Kuigi laulusõnades esineb pöördumine “mama”, ei tähenda see siiski algselt ema, vaid kallimat – laul on loodud originaalis esitamiseks Prince’le. See mitmetimõistetavus aga vaid lisab laulule üldistus- ja ülekantavusjõudu. Kaotus on kaotus ning valu on valu.

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.