Blogi > Kannatus > Masohhism > Rahvakalender

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Püha Süda

Katoliiklik maailm tähistab täna Jeesuse Püha Südame päeva. Südame kui sümboli jõuväli on aga võrreldamatult avaram kui religioosne tähendusala. Süda on kese. Ta on samaaegselt lukk ja võti.

Jung on öelnud, et meie alateadvus peidab endas elavat vett, looduseks kujunud vaimu – ning just seepärast on ta rahutu. Taevast on saanud meie jaoks füüsikute kosmiline maailm ja jumalate pilveriigist pelk mälestus millestki, mis kunagi oli. Kuid “süda hõõgub” ja salajane rahutus närib me olemise juuri. Alateadvusega toimetulek on saanud meile eluküsimuseks. (Archetypes of the Collective Unconscious, § 50)
Seda, et südame kaudu saab ligi kogu tervikule, reedab ka selle ausa ja huvitava dokumentaalfilmi pealkiri, mis kõneleb Jungist ta lähikondsete mälestuste ja arhiivimaterjali abil – “Heart of Matter” (1986)https://www.youtube.com/watch?v=hwAsRnUT_5c . Filmi transkripti võib leida siit: http://www.gnosis.org/…/Film-Transcript-Matter-of-Heart.html

Benjamin Vierling'i maal "Sacred Heart" ehk "Püha süda". Kunstnik ise on belladonnat ja teisi tihti saatanaga seostatud taimi kujutava pildi kohta öelnud, et selle tuumaks on dünaamilised suhted floora ja fauna, värvi ja vormi, vaimu ja mateeria vahel.

Püha Vaimu väljavalamine

Tänasel nelipühade esimesel pühal – Püha Vaimu väljavalamise päeval – on sobiv hetk arutleda selle üle, kuidas võiks paista “Püha Vaimu väljavalamine” jungiaanlikust aspektist.
Selgitades kollektiivse alateadvuse (so kolmanda, teadvustatule ja personaalsele alateadvusele järgneva psüühilise tasandi) olemust, ütles Jung (CW 8), et see on kõigi inimeste jaoks ühine, olles samas ka iga individuaalse psüühe aluseks. Kollektiivne alateadvus koosneb mütoloogilistest motiividest ja ürgseist kujundeist, kusjuures kogu mütoloogiat tervikuna võibki käsitleda teatud mõttes kollektiivse alateadvuse projektsioonina. Kui personaalse alateadvuse sisusid tajutakse enese psüühe juurde kuuluvatena, siis kollektiivse alateadvuse sisud paistavad võõrad, justkui tuleksid nad väljast. Isikliku kompleksi reintegreerimine mõjub tihti kergendavalt ja ravivalt, kuid kollektiivsest alateadvusest pärineva kompleksi invasioon on üksjagu ebameeldiv ja isegi ohtlik fenomen. Jung kasutab siin selliste alateadlike energiate sümboolse võrdpildina “vaimude” (spirits) kontsepti, mille all ta peab silmas kollektiivsest alateadvusest pärit komplekse, mis ilmuvad välja siis, kui indiviid ei ole enam kohakuti reaalsusega või kui mõne rahva/inimgrupi ebaadekvaatsed hoiakud vajavad uuendamist. Sellised vaimud on seega kas patoloogilised fantaasiad või uued, kuid teadvustamata ideed.
Millal iganes kollektiivse alateadvuse sisud aktiveeruvad, on neil teadvustatusele häiriv mõju ning järgneb segadus. Kui alateadliku materjali tõlkimine suhtlemiskõlbulikku keelde (communicable language) on edukas, on sel lunastuslik mõju. Alateadvusesse kängitsetud energiad kanaliseeritakse teadvustatusse ning neist saab uus jõuallikas, mis – tõsi – võib sünnitada ohtlikku entusiasmi. Jung lohutab aga, et sellised “vaimud” ei ole siiski alati ohtlikud. Ühe sellise positiivse näitena toobki ta esile nelipühade ime, milles ta näeb kollektiivse alateadvuse sisude transformatsiooni suhtlemiskõlbulikku keelde. Mäluvärskenduseks: tänased nelipühad (rahvakalendris ka suvisted; lad. k pentecost) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist vaevu Kristuse surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibuvatele apostlitele 7 nädalat pärast lihavõtteid. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas Jeesuse jüngrite peale laskus Püha Vaim: “äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Jüngrid asusid ülistama Jumalat ning seda päeva peetakse kristliku koguduse e kiriku sünnipäevaks. Kuigi piiblitekstist nähtuvalt pidasid pealtnägijad selliselt käituvaid jüngreid joobnuteks, leiab Jung, et tegelikult oli algkogudus hoopis sellises erilises seisundis, milles nad olid võimelised kommunikeerima uut õpetust, mis väljendas rahva alateadlikke ootusi ja hakkas sellest päevast Rooma impeeriumis jõudsalt levima.
Taolist kollektiivse alateadvuse sisude teadvustatusse kanaliseerimise sümbolit võib näha ka teises olulises piiblisündmuses, mis toimus kalendaarselt samal päeval, kuid Vanas Testamendis. Nimelt tähendab kreeka- (aga ka inglise)keelne nelipühade nimetus Pentekost ühtlasi ka Šavuot’i (juudi usupüha), mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Esmakordsel käsulaudade andmisel aitas Jumal Moosesel sõnumitööja koormat jagada nii: “”Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25). Ka meenub piiblist, et teiskordsel käsulaudade andmisel mõjus pilve sees ilmunud jumalaga vestlemine Moosesele nii, et pani ta pale hiilgama, mis hirmutas ta rahvast. Ka selles piibellikus näites jõuab numinoosselt mõjuva kollektiivse alateadvuse “sõnum” teadvusesse inimkeelsel ja isegi lausa loetaval kujul, kuid sõnumitooja ise läbib kummalise seisundi, millega kaasnevad võõrastamapanevad mõjud.

"Pentecost” R. De Cramer

Et aga näited ei jääks kuivaks ja neile, kes piiblikauged, ka võõraks, võib tõmmata veel ühe paralleeli. Nimelt ka Jung ise elas läbi midagi sarnast “Püha Vaimu väljavalamisega” – jutt siis tema kuulsast Punasest Raamatust, mida oleme ka oma varasemates postitustes (nt 16.okt 2014) käsitlenud. Pärast konflikti Freudiga ning I maailmasõja ootuse ängis elas Jung läbi intensiivse kriisiperioodi, kus ta suhtles ja suhestus oma nägemuste ning unedega, mille ta kandis hiljem keskaegsete illustreeritud manuskriptide stiilis suurde punases nahkköites raamatusse. Pärast pikka peidusolekut perekonna arhiivis trükiti see esmakordselt 2009. aastal; varjusoleku peamine põhjus oli hirm, kuidas nende omapäraste, kohati psühhootilistena mõjuvate ja prohvetlikena mõeldud tekstide avaldamine võiks mõjuda Jungi maine tõsiseltvõetavusele. Jungi-uurija Sonu Shamdasani, kes on Punase Raamatu teemal palju kirjutanud ja kõnelenud, on nimetanud neid illustreeritud tekste Jungi psühholoogiliseks eksperimendiks iseendaga. Jung ise on viidanud, et kogu tema hilisem töö põhineb just Punasesse Raamatusse “väljavalatul”. Kuigi teose mitteavaldamine Jungi eluajal oli ka tema enda otsus, annab lõpetamata epiloog teosele aimu sellest, et lõppkokkuvõttes olid materjalid loodud siiski teistele lugemiseks: “Töötasin selle raamatu kallal 16 aastat. Tutvumine alkeemiaga 1930. aastal kiskus mind sellest eemale. Lõpu algus saabus 1928. aastal, mil Wilhelm saatis mulle alkeemilise teksti “Kuldne õis”. Selles sai minu raamatu sisu reaalsuseks ning ma ei suutnud enam selle kallal töötada. Pealiskaudsele vaatlejale paistab see hullumeelsusena. Hullumeelsus oleks sellest saanudki, kui mul ei oleks õnnestunud algsete kogemuste võimuhaaravat jõudu absorbeerida. Alkeemia abil suutsin nad lõpuks tervikuks korrastada. Teadsin alati, et neis kogemustes oli midagi hinnalist, mistõttu ei tundunud miski õigem, kui kirjutada need üles “hinnalisse” ehk siis kallihinnalisse köitesse ja maalida pildid, mis tekkisid seda kõike taas läbi elades – nii hästi kui suutsin. Ma teadsin, kui hirmutavalt küündimatu see ettevõtmine oli, kuid hoolimata suurest töökoormusest ja paljudest segajatest jäin ma sellele truuks...” Kas ei kõla sümboolselt sarnaselt ka kirjeldus Moosese tööst käsulaudade kallal – “Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad...”

Siin saab kuulata ja vaadata professor Shamdasani lühikest ettekanned Punasest Raamatust – koos piltidega: https://www.youtube.com/watch?v=XOKKCJsYqMw

Taevasseminemise püha. Ayrton Senna

Ayrton Senna

Täna tähistatakse õhtumaa tuntuima kangelaskuju – Kristuse – taevasseminekut. Päriselus saavad tihti müütilise mõõtme aga hoopis kangelased, kes tegutsevad läbinisti maistel aladel. Näiteks spordis.
Keegi ei saa iial teada, mida tunneb juht, kui ta sõidu võidab. Kiiver varjab tundeid, mida ei saa mõista.” Need pea poeetilised ja kangelase rolli üksildust sümboliseerivad sõnad pärinevad legendaarselt Vormel 1 piloodilt Ayrton Sennalt, kelle Brasiilia rahvusvärvides kiivridisain on sümbol omaette. On öeldud: “Senna on nagu kaasaja kangelane. Tema sõit oli peaaegu luule, sest see oli lihtsalt nii ekstreemne” (Noel Foelding). Kui Senna suri, kuulutati Brasiilias välja kolmepäevane riiklik lein.
Mõistagi on selle konkreetse kangelase tekkes määrav see, et vormelirajal käib või(s)tlus elu ja surma peale, täpselt nagu müütilistele kangelastele kohane. Ayrton Senna puhul aga on nii mõnigi asjaolu veel, mis ta staatusele “pühadust” lisab.
Senna kui pühendunud katoliiklase kohta on konkurendid arvanud, et just tugev religioossus – usk jumala sekkumisse ja hoolde – lubas tal olla nii kontsentreeritud ja kiire. Samas võis see aga olla ka üheks mõjuriks ta õnnetu surma saabumisel. Oli sellega kuidas oli, aga konkurent Alain Prost ütles pärast Senna ohustavat võtet 1988.a etapil: ” Kui ta tahab maailmameistri tiitlit nii hirmsasti, et on valmis selle nimel surema, siis palun aga.
Sihikindluse kõrval oli Sennal, kes nii mõnigi kord kirjeldas oma sõiduaegseid elamusi peaaegu mütiliste kogemustena (nt 1988 Monte Carlo Grand Prix sõit), ka teisi kangelaslikke jooni. Elulooraamatutes ei unustata Senna käitumist Erik Comas’ 1992.a avarii puhul, kui ta katkestas sõidu (kuigi mitmed sõitjad enne teda olid avariipaigast mööda kihutanud), tuli välja ja näitas üles hämmastavaid meditsiinilisi teadmisi Comas elu päästes. Kohale jõudnud medpersonalil jäi tänu temale vähe teha. Oma karjääri lõpul pühendus Senna süstemaatiliselt ja südamega F1 turvalisusele, tegeledes organisatoorsete küsimustega kõigi oma professiooni esindajate turvalisuse nimel ka surmapäeva hommikul. 30. aprillil oli ta olnud tunnistajaks oma kolleegi Ratzenbergeri surmale samal rajal, mis sai talle endalegi saatuslikuks. See ning järgnev päev, 1. mai 1994.a, on suurepäraselt ja suures plaanis dokumenteeritud palju auhinnatud filmis “Senna” – https://www.youtube.com/watch?v=QY-flhAWD2E 1. mail Sennaga juhtunud avarii lõppes tema surmaga, milleni viis purunenud roolisamba tungimine läbi ta kuulsa kiivri ja kolju. Arstide sõnul ei olnud ta kehal ühtegi muud vigastust ning väidetavalt oli ka kiivri läbistanud teravik olnud paljuski “juhuse kätes” – paar sentimeetrit ühele või teisele poole ning tagajärg olnuks teine. Kuidas õnnetus täpselt juhtus, ei tea tänini päriselt keegi, nii nagu on iselaadne ka asjaolu, et tegelikult kuulutati arstide sõnul Senna surm välja tegelikult siis, kui ta veel tehniliselt elas. Mõned tunnid kauem kui ta aju, elas ta süda, kuni elustavad masinad välja lülitati, mida võib tõlgendada ka sellena, et Sennale anti võimalus surra kangelasena. Nii sai mälestus temast kui elujõus kangelasest säilida ilma, et sellele oleks kogunenud pildid haiglavoodis lamavast vegetatiivsest kehast. Kokkuvõttes on Senna surmas ja selle ümber nii mõndagi “müstilist” – just nagu kangelasele kohane.
Pärast Ayrton Senna surma – mõnes mõttes ehk tema elu hinnaga – viidi sisse mitmeid vormelisõidu turvalisust tõstvaid muudatusi ning kohendati fataalset Tamburello kurvi ja teisi Imola raja osi. “Taraxippus” ei ole siiski nii hõlpsasti pagendatav ning vormeliradadel on hilisematelgi aastatel esinenud avariisid, neist mõningaid surmavaid. See aga ei vähenda põhjuseid, miks pidada Sennat omamoodi lunastavaks kangelaseks. Seda enam, et kõige tipuks tuvastati pärast ta surma, et ta oli oma 34-aastase elu jooksul jõudnud varju jäädes toetada miljonitega oma isiklikust varandusest Brasiilia vaesuses elavaid lapsi.
Mõtiskledes Ayrton Senna kuju peale, liigub mõte mitmetele jungiaanlikust käsitlusest tuttavatale arhetüüpidele, sealhulgas kangelasele ja ehk ka inflatsioonile, kuid samas ka kristlikule müüdile Lunastajast ja kohtumisele Selfiga. Viimane meenub, kui vaadata filmis lähikaadreid Senna varjundirohkest näost vahetult enne ta viimast sõitu ja mõelda ta õe meenutusele, et hommikul enne surma oli vend avanud piibli kirjakohast, mis tõotas talle Jumala suurima kingituse saamist. Selleks kingiks pidi olema Jumal ise.
Muide, nii nagu Kristuski palus veel viimsel hetkel oma taevaselt isalt, et “see karikas temast mööda läheks“, oli ka Senna – kõigiti eba-temalikult – väljendanud enne oma viimast sõitu soovi rajaleminekut vältida. Sest ka tema teadis: “See, et ma usun Jumalasse ja usaldan Jumalat, ei tähenda, et ma olen surematu. See ei tähenda, et ma olen immuunne, nagu on väidetud. Ma kardan viga saada, justnagu iga teine, eriti juhtides Vormel 1 autot.”

Ilusat ristipäeva ehk taevasseminemise püha, mis kristlikus kontekstis sümboliseerib Jumala poja naasmist oma isa juurde taevasse, kuna tema maine töö sai tehtud. Ülekantuna psühholoogilisele tasandile võib seda sündmust käsitada viimase etapina individuatsiooni teekonnal. On hea, kui meie argises maailmas kerkib ikka ja jälle esile kangelasi, kelle võimsalt elatud elu annab meile võimaluse saada puudutatud arhetüüpsetest energiatest vahetumalt, kui ehk kaugena mõjuvad piibellikud lood seda iial suudaks.

Ayrton Senna 1994

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Tuhkapäev

Tuhkapäev – see on paastu algusaeg, mis sümboliseerib Kristuse 40-päevast üksildust kõrbes enne ta avaliku tegevuse algust, aga ka Moosese sama pikka patukahetsuspaastu. See on taandumise aeg, reis iseenese sügavustesse, mis meenutab Jungi „öist mererännakut“ („night sea journey“) – vältimatut etappi kangelase teekonnal.
Jungiaan Ann Ulanov

Zsofia Ötvös’e „Pigeons and Ashes“ (2006)

on oma monograafias “Cinderella and Her Sisters” näinud paralleele nii Tuhkatriinu loo ja Tuhkapäeva (tuhk kui puhastuse sümbol) kui ka Tuhkatriinu ja Kristuse vahel, kuna mõlemad esindavad kannatava teenija kui patuoina arhetüüpi. Istudes tuhas, leinab Tuhkatriinu oma ema; tuhk meenutab ka Vesta neitseid, kes kandsid hoolt selle eest, et tuli emajumalanna Hera koldes eal ei kustuks. Ses olukorras aimub alati ka lootus: „Tuhkatriinu nimi viitab selgelt sellele, kuidas ta istub tuhas – elav, hõõguv tükike sütt, mis võib igal hetkel uuesti leekidesse lahvatada.“
http://www.amazon.com/Cinderella-Her-Sisters-Envied-Envying/dp/0664244823

Vastlapäev

Triksterist. Kristlikus kontekstis on täna paastu eelõhtu – seega mõneks ajaks viimane võimalus lõbutseda. Eestlastel on kombeks sel päeval liumäel trallitada, kuid paljudes teistes maades toimub täna Mardi Gras – karneval, maskides lust ja liialdamine kõigi naudingutega; bakhanaal, mil paganlikud kombed koputavad kristlikule uksele.
Karnevalilikus ülemeelikuses ilmutab end Trikster – vanimatest aegadest pärit arhetüüpne psüühiline struktuur, igas mõttes veel diferentseerumata inimteadvuse tõetruu peegeldus, mis vastab looma tasandilt veel välja kasvamata psüühele. Trikster on korraga jumal, inimene ja loom, kelle läbivaim ja mõjusaim omadus on tema teadvustamatus. Ta on iseenda suhtes nii teadvustamatu, et ei moodusta mingit tervikut. Trikster esindab ilmselt kaduma määratud teadvusetasandit, millel on tänapäeval aina vähem jõudu kuju võtta ja end arusaadavaks teha. /Refereeritud raamatust “Neli arhetüüpi”. C. G. Jung; e.k. T. Ristimets , 2002, lk 187-203/
Laskem siis täna endast trikster, va jumal-loom, välja, kuid ärgem unustagem tema lähedast sidet Varjuga 🙂 Kiiremad jõuavad veel Veneetsia karnevalilegi, mille viimane päev on just täna! http://www.venice-carnival-italy.com/ Ergutuseks pildike möödunudaastasest Veneetsiast – kostüüm, mis sobiks ka vastlaliumäele.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.