Alateadvus > Arhetüübid > Blogi > Film > Hinge pime öö > Individuatsioon > Isa > Joseph Campbell > Kangelane > Mina/Ego > Monomüüt > Projektsioonid > Vari > Võõrandumine

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Taevasseminemise püha. Ayrton Senna

Ayrton Senna

Täna tähistatakse õhtumaa tuntuima kangelaskuju – Kristuse – taevasseminekut. Päriselus saavad tihti müütilise mõõtme aga hoopis kangelased, kes tegutsevad läbinisti maistel aladel. Näiteks spordis.
Keegi ei saa iial teada, mida tunneb juht, kui ta sõidu võidab. Kiiver varjab tundeid, mida ei saa mõista.” Need pea poeetilised ja kangelase rolli üksildust sümboliseerivad sõnad pärinevad legendaarselt Vormel 1 piloodilt Ayrton Sennalt, kelle Brasiilia rahvusvärvides kiivridisain on sümbol omaette. On öeldud: “Senna on nagu kaasaja kangelane. Tema sõit oli peaaegu luule, sest see oli lihtsalt nii ekstreemne” (Noel Foelding). Kui Senna suri, kuulutati Brasiilias välja kolmepäevane riiklik lein.
Mõistagi on selle konkreetse kangelase tekkes määrav see, et vormelirajal käib või(s)tlus elu ja surma peale, täpselt nagu müütilistele kangelastele kohane. Ayrton Senna puhul aga on nii mõnigi asjaolu veel, mis ta staatusele “pühadust” lisab.
Senna kui pühendunud katoliiklase kohta on konkurendid arvanud, et just tugev religioossus – usk jumala sekkumisse ja hoolde – lubas tal olla nii kontsentreeritud ja kiire. Samas võis see aga olla ka üheks mõjuriks ta õnnetu surma saabumisel. Oli sellega kuidas oli, aga konkurent Alain Prost ütles pärast Senna ohustavat võtet 1988.a etapil: ” Kui ta tahab maailmameistri tiitlit nii hirmsasti, et on valmis selle nimel surema, siis palun aga.
Sihikindluse kõrval oli Sennal, kes nii mõnigi kord kirjeldas oma sõiduaegseid elamusi peaaegu mütiliste kogemustena (nt 1988 Monte Carlo Grand Prix sõit), ka teisi kangelaslikke jooni. Elulooraamatutes ei unustata Senna käitumist Erik Comas’ 1992.a avarii puhul, kui ta katkestas sõidu (kuigi mitmed sõitjad enne teda olid avariipaigast mööda kihutanud), tuli välja ja näitas üles hämmastavaid meditsiinilisi teadmisi Comas elu päästes. Kohale jõudnud medpersonalil jäi tänu temale vähe teha. Oma karjääri lõpul pühendus Senna süstemaatiliselt ja südamega F1 turvalisusele, tegeledes organisatoorsete küsimustega kõigi oma professiooni esindajate turvalisuse nimel ka surmapäeva hommikul. 30. aprillil oli ta olnud tunnistajaks oma kolleegi Ratzenbergeri surmale samal rajal, mis sai talle endalegi saatuslikuks. See ning järgnev päev, 1. mai 1994.a, on suurepäraselt ja suures plaanis dokumenteeritud palju auhinnatud filmis “Senna” – https://www.youtube.com/watch?v=QY-flhAWD2E 1. mail Sennaga juhtunud avarii lõppes tema surmaga, milleni viis purunenud roolisamba tungimine läbi ta kuulsa kiivri ja kolju. Arstide sõnul ei olnud ta kehal ühtegi muud vigastust ning väidetavalt oli ka kiivri läbistanud teravik olnud paljuski “juhuse kätes” – paar sentimeetrit ühele või teisele poole ning tagajärg olnuks teine. Kuidas õnnetus täpselt juhtus, ei tea tänini päriselt keegi, nii nagu on iselaadne ka asjaolu, et tegelikult kuulutati arstide sõnul Senna surm välja tegelikult siis, kui ta veel tehniliselt elas. Mõned tunnid kauem kui ta aju, elas ta süda, kuni elustavad masinad välja lülitati, mida võib tõlgendada ka sellena, et Sennale anti võimalus surra kangelasena. Nii sai mälestus temast kui elujõus kangelasest säilida ilma, et sellele oleks kogunenud pildid haiglavoodis lamavast vegetatiivsest kehast. Kokkuvõttes on Senna surmas ja selle ümber nii mõndagi “müstilist” – just nagu kangelasele kohane.
Pärast Ayrton Senna surma – mõnes mõttes ehk tema elu hinnaga – viidi sisse mitmeid vormelisõidu turvalisust tõstvaid muudatusi ning kohendati fataalset Tamburello kurvi ja teisi Imola raja osi. “Taraxippus” ei ole siiski nii hõlpsasti pagendatav ning vormeliradadel on hilisematelgi aastatel esinenud avariisid, neist mõningaid surmavaid. See aga ei vähenda põhjuseid, miks pidada Sennat omamoodi lunastavaks kangelaseks. Seda enam, et kõige tipuks tuvastati pärast ta surma, et ta oli oma 34-aastase elu jooksul jõudnud varju jäädes toetada miljonitega oma isiklikust varandusest Brasiilia vaesuses elavaid lapsi.
Mõtiskledes Ayrton Senna kuju peale, liigub mõte mitmetele jungiaanlikust käsitlusest tuttavatale arhetüüpidele, sealhulgas kangelasele ja ehk ka inflatsioonile, kuid samas ka kristlikule müüdile Lunastajast ja kohtumisele Selfiga. Viimane meenub, kui vaadata filmis lähikaadreid Senna varjundirohkest näost vahetult enne ta viimast sõitu ja mõelda ta õe meenutusele, et hommikul enne surma oli vend avanud piibli kirjakohast, mis tõotas talle Jumala suurima kingituse saamist. Selleks kingiks pidi olema Jumal ise.
Muide, nii nagu Kristuski palus veel viimsel hetkel oma taevaselt isalt, et “see karikas temast mööda läheks“, oli ka Senna – kõigiti eba-temalikult – väljendanud enne oma viimast sõitu soovi rajaleminekut vältida. Sest ka tema teadis: “See, et ma usun Jumalasse ja usaldan Jumalat, ei tähenda, et ma olen surematu. See ei tähenda, et ma olen immuunne, nagu on väidetud. Ma kardan viga saada, justnagu iga teine, eriti juhtides Vormel 1 autot.”

Ilusat ristipäeva ehk taevasseminemise püha, mis kristlikus kontekstis sümboliseerib Jumala poja naasmist oma isa juurde taevasse, kuna tema maine töö sai tehtud. Ülekantuna psühholoogilisele tasandile võib seda sündmust käsitada viimase etapina individuatsiooni teekonnal. On hea, kui meie argises maailmas kerkib ikka ja jälle esile kangelasi, kelle võimsalt elatud elu annab meile võimaluse saada puudutatud arhetüüpsetest energiatest vahetumalt, kui ehk kaugena mõjuvad piibellikud lood seda iial suudaks.

Ayrton Senna 1994

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Emadepäev

Täna on emadepäev. Võiks ju eeldada, et oleme varunud selleks puhuks mõne sügavalt intellektuaalse arutluskäigu seoses emaksolemisega, ehk isegi “targa valemi”, kuidas olla hea ema. Aga võtke näpust, me isegi ei ürita. Psühhoanalüütik Donald Winnicott, suurte kogemustega lastearst ning üksiti depressiivse ema poeg, ütles selle kohta nii: “Ma eelistaks pigem sellist ema, kellel on kõik inimesele omased sisemised konfliktid, kui ema, kelle jaoks kõik on lihtne ja sujuv, kes teab kõiki vastuseid ning kellele kahtlused on võõrad.” (“A collection of previously unpublished essays and radio broadcasts from 1955. Health Education Through Broadcasting, ch. 2 (1993).”)
D. Winnicottilt pärineb ka idee, et hea ema on … “piisavalt hea ema” (“good-enough mother”). Piisavalt hea ema ei pea olema jumalanna ega ajama näpuga järge tarkades kasvatusraamatutes . Ta on siiras, loomulik ja tähelepanelik. Ta annab turvatunnet ja pakub nii füüsilist kui emotsionaalset tuge. Kui tal miski ei õnnestu, siis proovib ta uuesti. Ja ta on armastav, hoidev. Winnicott’i meelest on ema esmaseks ülesandeks luua lapsele elu alustamiseks ja arenguks soodne, hoidev keskkond – võib öelda, et päris algul ongi ta “keskkond-ema”.
Aga pikemalt ei räägikski, et teile jääks võimalus leida täna aega oma ema(de) jaoks, olgu selleks siis see, kes on teid sünnitanud ja hoidnud – või üksnes hoidnud. Ema võib olla teie elus ka vanaema, tädi, õde, õpetaja või kellegi teise – kasvõi iseenda sisemise ema – kujul. Küll tunnete ta südamega ära. Ja muide, ta ei ole tõenäoliselt sugugi täiuslik.

Illustratsiooniks kaader A. H. Tammsaare samanimelise romaani järgi valminud filmist “Kõrboja peremees” (1979) . Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson) on just leidnud “punaste marjade vahelt” endale “Kõrboja peremehe”, sisuliselt poja. Kui Anna isa küsib kodus kõhklevalt, kas poiss käib ka juba, vastab Anna: «Mujal käib, Kõrbojal jookseb.» Ehkki Annal bioloogilisi lapsi ei ole, võib teda pidada Eesti kultuuris üheks selgeimaks ema arhetüübi väljenduseks. Samasugune loomulik ema aspekt ja kehastus on ka Sauna Eevi (Lea Sild), kes pildil vaevu Annaga sammu jõuab pidada. Kumbki neist pole ideaal – üks emotsionaalselt raskesti ligipääsetav iseendalegi, kuid jõuline ja kindel, teine soe, õrn ja tundeline, kuid nõrguke. Erinevusi võib veelgi loetleda, kuid lõppkokkuvõttes polegi see oluline, kuni nad üksteist kompenseerivad ja vajadusel “töö” üle võtavad. Seda turvalist seotust väljendavad ka Anna sõnad Eevile, kui ta lapse sülle võtab ja asutab kolmiku eesotsas Kõrboja poole: «Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.» Ja tee koju, mõistagi, ei ole sileda vaibaga sillutatud, vaid viib läbi mätastes ja konarliku metsa. Üsna sama konarliku, nagu on iga ema teekond lapsega päriselus.
Nii nagu neid kaht naist (ema kaht poolust), võime näha ka iseenda sisemisi aspekte ja funktsioone üksteist toetamas, kui on vaja olla hoidvaks emaks kas kellelegi teisele või miks ka mitte – iseendale.
Ilusat ja sooja emadepäeva!

Orson Welles 100

Täna oleks võinud tähistada oma 100. juubelit Orson Welles – paljude arvates aegade parim rezhissöör (olgugi surnud laostunult, ilma et oleks elu jooksul näinud ühtki oma filmi kasumisse jõudmas), nii nagu tema esimest filmi “Kodanik Kane” (1941) on nimetatud aegade parimaks filmiks. See film on läbi ja lõhki Welles, kuna ta täitis selle puhul nii produtsendi, rezhissööri, kaasstsenaristi kui peaosatäitja rolli. Welles oli hiiglane – nii vaimselt kui füüsiliselt, ning võib öelda, et suure mehena heitis ta ka hiiglasliku varju.
Viie aasta eest ilmusid Orson Wellesi vanima tütre Chrisi mälestused pealkirja all “In My Father’s Shadow”. Neis südamlikes ja samas nukrates mälestustes on nii mõndagi tuttavlikku, kui meenutada paari nädala eest eesti meedias avaldatud intervjuud ühe meie legendaarseima laulja pojaga. Chris kirjeldab elu, milles on alati läbivaks teemaks lootus saavutada side isaga, kuid seeasemel kuhjusid mälestused reaalsetest juhtumitest, kus tüdruks ootas pikisilmi oma isa, kes ei ilmunud lubatud ajal, või aastatepikkustest pausidest suhtluses.
Charles Foster Kane’i rollis tõstsis Welles toosti “armastusele minu tingimustel. Need on ainsad tingimused, mida keegi eales mõista võib – tema enda tingimused.” Mis aga puudutab Wellesi armastust oma tütre vastu, siis on viimane seda kirjeldanud nii: “Orson Welles ei suutnud olla mu isa enam kui üksikutel hetkedel, aegajalt. See oli kõik, mida võisin temalt loota. Hetkedel, mis pimestasid ja haihtusid siis nagu jaanimardikad suveöösse.” Chrisi ema omakorda sõnastas selle nii: “Ta armastas sind, kui olid ta silme ees, kuid unustas, kui silmist kadusid. Täpselt nagu kõik teised oma elus.” Chrisi suhtumine isasse küpses kõigest hoolimata siiski optimistlikuks: “Ta ei olnud see isa, keda ma temas oleksin soovinud, kuid tal oli minu üle meeletult positiivne mõju. Ma valisin loomingulise elu suuresti tänu temale.”
Chris kirjeldab raamatus ka oma isa lapsepõlve ja küllap see on üks põhjuseid, miks ta on suutnud niivõrd mõistva lahenduseni jõuda. Nimelt kaotas Orson Welles varakult oma ema ja jäi poisikesena isa hoole alla – seda üksnes selleks, et peatselt avastada, et hoolekandja roll jääb hoopis talle. Nimelt oli ta isa lootusetult alkoholismi küüsis. Et aga särav noormes kutsus paljudes hoolivates inimestes esile abistamissoovi, ilmusid ta ellu ka “asendus-vanemad”, kelle soovitusel ta isaga suhted katkestas. Üsna peatselt leiti ta isa, kelle ellu sellest hetkest jäi vaid alkohol, surnuna hotellitoast. Oma tütrele väljendas Welles hiljem kahetsust ja süümepiinu isa hülgamise pärast, uskudes, et kui ta oleks jäänud isa kõrvale, ei oleks tema lõpp ka nii kiire olnud. Nukker on see, et avalikult oma vanematest rääkides viitas Welles neile vaid ülivõrdes, kinnitades, et nad ei tundu talle ei midagi vähemat kui müütiliselt imelised.
Tuttav motiiv vanematest lahtirebitud ja pealtnäha kõigiti külluslikku ellu suunatud poisikesest vaatab meile vastu ka filmis “Kodanik Kane”, mille peategelane ei otsi ju muud kui kaotatud armastust – protsess, mis meile esitatakse kinematograafiliselt võimsas keeles. Erinevalt inimsuhetest ei teinud Welles kunstis kunagi midagi poolikut: tõsi, ta väitis talle omase bravuuriga, et tal puudub igasugune sõnum, kuid oluline olevatki justnimet vaataja erutamine – ehk et kui on vaja Hamletit näidata trapetsil lendamas, siis seda tuleb ka teha.
Mis puudutab Citizen Kane’i psühholoogilist tõlgendamist, siis siin paljastub selgeimalt Welles’i üleolev suhtumine tollal Hollywoodis levinud psühhoanalüütilistesse katsetustesse. Nõnda võrdles ta oma filmi “ühe-dollarilise raamatu freudismiga”. Valgust tema suhtumise tagamaadesse heidab aga järgmine nukker tsitaat: “Ma ei soovi endale andestada. Seepärast ma psühhoanalüüsi vihkangi. Mina arvan, et kui sa oled milleski süüdi, siis peaksid sellega elama. Saada sellest lahti – kuidas on võimalik saada lahti tõelisest süüst? Ma arvan, et inimestel tuleb sellega elada, sellele näkku vaadata.”
Neis sõnades kumav valu on näha ka ekraanil, kui jookseb “Kodanik Kane” – ja seda isegi filmi koomiliseimatel hetkedel.
Vähesed analüütilise psühholoogia autorid on suutnud isa kaotamise arhetüüpse teema nii võimsalt sõnadesse panna kui James Hillman, arhetüüpse psühholoogia looja ja C. G. Jungi Instituudiga kaua aega seotud olnud psühholoog. Tema – ka ise üsna sarnaselt Welles’i loole isast ilma jäänud mees – on öelnud: “Kui isa puudub, siis langeme varmamalt ema meelevalda. Ja tõepoolest – isa ongi puudu; Jumal on surnud. Puuduv isa ei ole sinu ega minu isiklik isa. Ta on meie kultuuri puuduv isa – elujõuline senex, kes ei peaks jagama mitte igapäevast leiba, vaid vaimu – läbi tähenduse ja korra.” (Hillman 1973.a artiklis “The Great Mother, her son, her hero, and the puer”.)
Lähemalt analüüsib “puuduva isa” problemaatikat jungiaani Bud Harrise 2009.a raamat “The Father Quest: Rediscovering an Elemental Force.” Nagu pealkirigi ütleb, räägib ta isaotsinguist, nähes sarnaselt Hillmaniga kaugemale personaalsest ja objektiivsest tasandist. Ta meenutab, et see teema on olnud läbi aegade aktuaalne, arvestades, et isadel on ikka olnud kombeks perest ja sega ka lastest pikemaid perioode eemal olla – küll leiba teenimas või jahi- või sõjaretkel. Harrise sõnul on näiteks Odysseuse ja Telemachose lugude näitel selge, et “kadunud isa” lugu on iidne ja arhetüüpne: “Iga inimene peab otsima isa iseendas, peatumata, sedamööda, kuidas ta ise kasvab ja küpseb.” Ta meenutab, et lääne mütoloogiale omane kangelase rännaku müüt algab samuti kadunud isaga. Harris toonitab, et kuna tegu on arhetüüpse teemaga, siis on kadunud isa otsing (quest) midagi palju enamat kui konkreetne psühholoogiline probleem, mis puudutab vaid väheseid: “ISA otsing on igavene otsing, mida elab läbi iga põlvkond, ning ühel või teisel moel iga põlvkonna iga liige.” Selle otsingu eesmärk ei ole aga pelgalt lahendada probleemi või ravida haava, vaid kanda edasi meie kultuuri ja teadvust – ning redefineerida universumit. Teejuhiks sellel teekonnal saavad meile olla selle arhetüüpse teemaga seotud legendid, müüdid ja muinaslood, kuid ka need ei saa aidata meid enam kui traatkarkass suudab abistada skulptorit, et luua selle ümber skulptuuri. Savi peame ikka ise vormima.

Stseen filmist "Citizan Kane". Ema veenab isa loovutama väikest Kane'i panga hoole alla.

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.