Blogi > Kannatus > Masohhism > Rahvakalender

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
Kui Beck, kellel täna on 45. sünnipäev, selle laulu kirjutas, pidas ta ise seda üsna keskpäraseks. Ometi sai sellest väga suur hitt, mis kõlas raadiojaamades üle maailma ning inimesed ümisesid kaasa: “I’m a looser baby, so why don’t you kill me”. Ilmselgelt puudutas see laul ja see teema midagi meis. Vahel tunneme me ilmselt kõik end luuserina. Ehk isegi naudime seda? See laul puudutab masohhisti meis. Laulu saab meelde tuletada näiteks siin https://www.youtube.com/watch?v=pceBcOGL7nI

Masohhism tänapäeva ühiskonnas on aga põlu all. Lyn Cowan kirjutab raamatus “Masochism: A Jungian View”, et meie igapäevaelu on domineeritud kangelase arhetüübist. See arhetüüpne muster avaldub iseisvuse, tugevuse, saavutuste, hakkamasaamise, planeerimise, vooruste ja vallutuste ülistamises. Me püüdleme pidevalt selle poole, et saaksime endast hästi arvata ning pingutame, et saavutada kontroll oma elu üle. Me oletame, et need kangelaslikud pingutused teevad olematuks süü ja läbikukkumised.

Masohhism (mitte segi ajada märterlusega) kannab radikaalselt egovastast sõnumit. Kui Beck laulab “why don’t you kill me”, võime seda tõlgendada just ego surmana masohhistlikus kannatuses. Masohhism on alistumine. See keskendub puudumisele, ebapiisavusele, nõrkusele. Masohhism, kombineerides alandust ja naudingut, sisaldab ambivalentsust ning aitab seega vältida ühekülgsust, mida kannavad liiga tugev usk iseenda kompetentsusesse ning liiga suur usk oma võimetesse. Masohhism võib olla ravi ühekülgsele egole, mis võiks muidu uppuda oma saavutustesse. Cowan viitab Guggenbühl-Craigile, kes ütleb, et individuatsiooniprotsessi kõige keerulisem osa on õppida aktsepteerima kurbust ja rõõmu, valu ja naudingut, jumala viha ja ja jumala armu. Need vastandid – kannatus ja rõõm – on masohhismis sümboolselt ühendatud ning seega aktsepteeritakse sel tegelikult viisil elu ennast.

Illustratsioon: 15. sajandi puulõige enesepiitsutajatest

Rahvusvaheline piinamisohvrite kaitse päev

Tänasel rahvusvahelisel piinamisohvrite kaitse päeval kõneleks vähem teooriast ja rohkem elust. Järgnevad lood pärinevad Chicago jungiaani John R. Van Eenwyki praktikast, kes töötab juba aastakümneid piinamis- ja muid komplekstraumasid läbi elanud inimestega*.

Süüriast pagenud ning alates 2014.a Süüria kunstnike ümberasustamise programmi raames Saksamaal elava kunstniku Abdul Razzak Shaballot'i maal "Massihaud."

Esimene lugu
1991.a Gaza piirkonnas töötades pöördus tema poole pere, kelle 11-aastane poeg kannatas õudusunenägude all. Igal ööl ehmus pere poisi karjeist ärkvele ja kulus tunde poisi ja enda maharahustamisele. Unenäod olid ikka ühesugused: Iisraeli sõdurid tungisid majja ja tapsid kogu pere.
Olukord Gazas oli tõesti vägivaldne – seda, et sõdurid käsutasid tsiviilelanikke öösiti majast välja, juhtus, kuid poisi unenägudes nähtud mõrvarlik sissetung oli siiski vähetõenäoline.
Pere saadeti koju soovitusega aidata poisi fantaasiapilti nö edasi arendada – iga kord, kui poiss õudusest ärkas, tuli perekonnal küsida: mis oli see, mida poiss oleks soovinud tegelikult näha pärast seda, kui sõdurid koju sisse tungisid? Kuna see oli kujutlusvõimeharjutus ja seega kooskõlas unenäo olemusega, oli kõik võimalik. Poiss ütles juba terapeudi juures, et väga lihtne, ta sooviks, et pere oleks nähtamatu, kui sõdurid ründavad. Lepiti kokku, et selle versiooni juurde asutaksegi, kui poeg taas unest üles ehmub.
Pere naases koju. Samal ööl ärkas poeg taas sama hirmuunega. Nagu kokku lepitud, viidi pereringis unenäo-stsenaarium teise lahenduseni – kõik olid nähtamatud ja sõdurid ei suutnud kedagi näha ega tappa. Sel ööl rohkem õudusi ei nähtud. Ka järgmisel ööl mitte. Siiski tuli ülejärgmisel ööl unenägu tagasi. Sel korral istuti pereringis maha ja mõeldi välja alternatiivne stsenaarium: sõdurid tulid majja, avasid relvadest tule – kuid see oli igasuguse mõjuta. Lasud läksid inimestest läbi nagu vaimudest ja sellest kohutatud sõdurid pagesid välja. Järgnevatel öödel oli unenägudest juba pikem paus. Ka edaspidi muutusid õudusunenäod harvemaks ning iga kord arutati need alternatiivse stsenaariumi järgi läbi. Pere muutus silmnähtavalt tugevamaks ka koos olles.
Van Eenwyk selgitab, et psüühe armastab narratiive ning pakkudes nö asendusstsenaariumi, vabastab traumaohver end seotusest kannatustest tuleneva narratiiviga, millesse ta on kinni jäänud. Vabastades oma kujutluspildid selliselt piinaja ehk välise kontrolli alt, ei pea piinatu enam elama võõra ja vaenuliku elemendiga oma psüühes.

Teine lugu
Chicago piinamisohvrite abikeskuses töötas psühholoog grupi Kambodzha naistega, kes olid elanud läbi Pol Poti ja Punaste Khmeeride “surmaväljade ajastu”. Naised olid ülimalt koostöövalmid ja kohusetruud grupitegevustes osalema, kuid Kambodzha massimõrvadest ei rääkinud nad sellegipoolest sõnagi. Kuni selle päevani, kui psühholoog tõi nende ette kõnelema natsi holokaustist eluga pääsenu. Kui see lahkus, pöördus üks naine teise poole: “Ma ei teadnud, et see juhtus ka kusagil mujal”. Kohutatud mõttest, et kambodzalased võisid selliselt üksteist kohelda, olid nad keeldunud juhtunust rääkimast. Pärast kohtumist holokausti läbielanuga said nad aga tagasi võime jagada üksteisega omaenda hirmsa kogemuse detaile – aega, kohta, asjaolusid. Nad otsustasid panna kokku albumi ühistest lugudest ja piltidest. Kui lõppes äralõigatus oma ajaloost, lõppes ka äralõigatus oma kaaslastest.

Van Eenwyki arvates on terapeudi ülesanne sellistes olukordades aidata ohvritel piinamiskogemuse taju ümber kujundada ning kujutlus- ja kujundiloomise võime taastada. Täpsemalt võib kuulata Van Eenwyki rääkimas oma tööst nii piinamisohvrite kui piinajate endiga tema asutatud International Trauma Treatment Program raames sellel videol, mis kohati on brutaalselt aus: https://www.youtube.com/watch?v=VcA6uOLeZsM
Üks konkreetne tsitaat temalt siiski: “Inimesed ütlevad mulle pidevalt: “Küll sul peab olema suur avatud süda; sa pead ikka olema meeletult kaastundlik tüüp, et sellel alal töötada.” Vastan alati selge ei-ga: ma olen hoopis väga vihane. Ma olen absoluutselt tulivihane selle peale, mis toimub!”

*http://link.springer.com/article/10.1023/A%3A1013916121307

 

Võõrandumisest

Kui mõnevõrra liialdada, võib jaaniõhtu ülemeelik peomeeleolu järgmisel päeval asenduda masenduse, tühjustunde ja väsimusega. See on hea hetk rääkida võõrandumisest. Tähelepanelik lugeja mäletab, et 21. juuni postituses rääkisime inflatsioonist. Inflatsioonile järgneb võõrandumine. Jällegi toome teieni Edward Edingeri seisukohad raamatust “Ego and Archetype”.

Inimene liigub Edingeri kohaselt sageli inflatsiooni ja võõrandumise vaheldumise tsüklis. Võõrandunud on inimene, kes tunneb ennast väärtusetuna, kes ei näe elul mõtet, kes pole suuteline looma lähedasi suhteid ning kes ei tunne ennast seotuna kellegi ega millegagi. Inimene tunneb, et ta ei kuulu kuhugi. Kontakt iseenda sügavama olemusega, Selfiga, on kadunud.

Mõõdukas võõrandumise kogemus on normaalse arengu osa. Aadama ja Eeva väljaviskamine paradiisist on küll kannatusterohke, kuid annab aluse iseseisva teadlikkuse tekkeks. Paljudes muinasjuttudes väljendub see tegelaskuju üksildases teekonnas või ka muutumises koletiseks. Inimese areng toimub läbi kriiside, mis läbi valuliku võõrandumiskogemuse aitavad saavutada järgmist arengutaset. Võõrandumine pole seega tupik. Läbi mõõduka võõrandumise ja sellele järgneva lahenduse astutakse individuatsiooni poole. Võõrandumine muutub ohtlikuks siis, kui sellest saab krooniline olek, mitte vaheetapp.

Inflatsiooni ja võõrandumise tsüklite kõrval on võimalik ka kolmas seisund, milleni jõuab küps ego. See on seisund, milles inimene on kontaktis ja dialoogis iseenda sügavama olemusega, Selfiga. See seisund on individuatsioon.

Tasha Tudori illustratsioon Anderseni muinasjutule "Tüdruk väävlitikkudega"

Waterloo lahing 200

“Surm pole midagi, kuid elada alistatuna – see on surra iga päev.” Täna, 200 aastat tagasi, lõppes kuulus lahing, mida ei mäletata niivõrd võitja, vaid just kaotaja järgi. See oli Waterloo lahing ning Napoleoni – ülatoodud tsitaadi autori – viimane, saatuslik kaotus. Kaotuste kaotus mehele, väejuhile, kelle puhul võib rääkida ego identifitseerumisest arhetüübiga. Jung on oma teoses “Mina ja Alateadvus” nimetanud Napoleoni-sarnast mõjuvat isiksust Mana-isiksuseks. Selline isiksus esindab kollektiivse alateadvuse juhivat ideed, arhetüüpi, mis on kogemuslikul alusel inimpsüühikas välja arenenud (näiteks kangelase arhetüüpi). Jung möönab, et sellise isiksuse puhul ei olda kaitstud “pisukese eneseimetluse” eest ning arhetüübi võimuses olek muudab inimese kollektiivseks tegelaseks, teatud mõttes maskiks, mille taga isiksuse inimlikud jooned kipuvad kärbuma. Täpsemalt saab Mana-isiksusest lugeda selle raamatu äsja uues kuues ilmunud tõlkest –http://www.rahvaraamat.ee/p/mina-ja-alateadvus/672049/et…

Nii suur nagu oli Napoleoni tõus, oli ka tema langus. “Vanadel eestlastel” oli selliste juhtumite kohta mitmeid tabavaid, ehk lausa parastavaid ütlemisi:
Uhkus piab valu tundma
Uhkel lüvväs huule pääle, kõrkjal lüvväs kõrva pääle
Uhkus ees, nuhtlus järel
Uhkus käib eeli ja vaesus takka järele
Uhkus ajab upakile
Uhkus toob hukatust
Uhkus tuleb enne langemist
Alandus aitab, kõrgus kautab
Kis iseennast ülendab, seda Jumal alandab jne.
Jungiaanlikus kontekstis võib taolist uhkuse ja languse järgnevust näha kui inflatsiooni ja alienatsiooni (ehk võõrandumist). Mida need endast õieti kujutavad, sellest aga peatselt lähemalt.

Napoleon, keda toimetatakse pärast kõigi ta lahingute kaotamist viimsesse pagendusse Saint Helena saarel. Sir William Quiller Orchardson (1832-1910), On Board HMS Bellerophon, Tate Gallery

Püha Vaimu väljavalamine

Tänasel nelipühade esimesel pühal – Püha Vaimu väljavalamise päeval – on sobiv hetk arutleda selle üle, kuidas võiks paista “Püha Vaimu väljavalamine” jungiaanlikust aspektist.
Selgitades kollektiivse alateadvuse (so kolmanda, teadvustatule ja personaalsele alateadvusele järgneva psüühilise tasandi) olemust, ütles Jung (CW 8), et see on kõigi inimeste jaoks ühine, olles samas ka iga individuaalse psüühe aluseks. Kollektiivne alateadvus koosneb mütoloogilistest motiividest ja ürgseist kujundeist, kusjuures kogu mütoloogiat tervikuna võibki käsitleda teatud mõttes kollektiivse alateadvuse projektsioonina. Kui personaalse alateadvuse sisusid tajutakse enese psüühe juurde kuuluvatena, siis kollektiivse alateadvuse sisud paistavad võõrad, justkui tuleksid nad väljast. Isikliku kompleksi reintegreerimine mõjub tihti kergendavalt ja ravivalt, kuid kollektiivsest alateadvusest pärineva kompleksi invasioon on üksjagu ebameeldiv ja isegi ohtlik fenomen. Jung kasutab siin selliste alateadlike energiate sümboolse võrdpildina “vaimude” (spirits) kontsepti, mille all ta peab silmas kollektiivsest alateadvusest pärit komplekse, mis ilmuvad välja siis, kui indiviid ei ole enam kohakuti reaalsusega või kui mõne rahva/inimgrupi ebaadekvaatsed hoiakud vajavad uuendamist. Sellised vaimud on seega kas patoloogilised fantaasiad või uued, kuid teadvustamata ideed.
Millal iganes kollektiivse alateadvuse sisud aktiveeruvad, on neil teadvustatusele häiriv mõju ning järgneb segadus. Kui alateadliku materjali tõlkimine suhtlemiskõlbulikku keelde (communicable language) on edukas, on sel lunastuslik mõju. Alateadvusesse kängitsetud energiad kanaliseeritakse teadvustatusse ning neist saab uus jõuallikas, mis – tõsi – võib sünnitada ohtlikku entusiasmi. Jung lohutab aga, et sellised “vaimud” ei ole siiski alati ohtlikud. Ühe sellise positiivse näitena toobki ta esile nelipühade ime, milles ta näeb kollektiivse alateadvuse sisude transformatsiooni suhtlemiskõlbulikku keelde. Mäluvärskenduseks: tänased nelipühad (rahvakalendris ka suvisted; lad. k pentecost) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist vaevu Kristuse surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibuvatele apostlitele 7 nädalat pärast lihavõtteid. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas Jeesuse jüngrite peale laskus Püha Vaim: “äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Jüngrid asusid ülistama Jumalat ning seda päeva peetakse kristliku koguduse e kiriku sünnipäevaks. Kuigi piiblitekstist nähtuvalt pidasid pealtnägijad selliselt käituvaid jüngreid joobnuteks, leiab Jung, et tegelikult oli algkogudus hoopis sellises erilises seisundis, milles nad olid võimelised kommunikeerima uut õpetust, mis väljendas rahva alateadlikke ootusi ja hakkas sellest päevast Rooma impeeriumis jõudsalt levima.
Taolist kollektiivse alateadvuse sisude teadvustatusse kanaliseerimise sümbolit võib näha ka teises olulises piiblisündmuses, mis toimus kalendaarselt samal päeval, kuid Vanas Testamendis. Nimelt tähendab kreeka- (aga ka inglise)keelne nelipühade nimetus Pentekost ühtlasi ka Šavuot’i (juudi usupüha), mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Esmakordsel käsulaudade andmisel aitas Jumal Moosesel sõnumitööja koormat jagada nii: “”Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25). Ka meenub piiblist, et teiskordsel käsulaudade andmisel mõjus pilve sees ilmunud jumalaga vestlemine Moosesele nii, et pani ta pale hiilgama, mis hirmutas ta rahvast. Ka selles piibellikus näites jõuab numinoosselt mõjuva kollektiivse alateadvuse “sõnum” teadvusesse inimkeelsel ja isegi lausa loetaval kujul, kuid sõnumitooja ise läbib kummalise seisundi, millega kaasnevad võõrastamapanevad mõjud.

"Pentecost” R. De Cramer

Et aga näited ei jääks kuivaks ja neile, kes piiblikauged, ka võõraks, võib tõmmata veel ühe paralleeli. Nimelt ka Jung ise elas läbi midagi sarnast “Püha Vaimu väljavalamisega” – jutt siis tema kuulsast Punasest Raamatust, mida oleme ka oma varasemates postitustes (nt 16.okt 2014) käsitlenud. Pärast konflikti Freudiga ning I maailmasõja ootuse ängis elas Jung läbi intensiivse kriisiperioodi, kus ta suhtles ja suhestus oma nägemuste ning unedega, mille ta kandis hiljem keskaegsete illustreeritud manuskriptide stiilis suurde punases nahkköites raamatusse. Pärast pikka peidusolekut perekonna arhiivis trükiti see esmakordselt 2009. aastal; varjusoleku peamine põhjus oli hirm, kuidas nende omapäraste, kohati psühhootilistena mõjuvate ja prohvetlikena mõeldud tekstide avaldamine võiks mõjuda Jungi maine tõsiseltvõetavusele. Jungi-uurija Sonu Shamdasani, kes on Punase Raamatu teemal palju kirjutanud ja kõnelenud, on nimetanud neid illustreeritud tekste Jungi psühholoogiliseks eksperimendiks iseendaga. Jung ise on viidanud, et kogu tema hilisem töö põhineb just Punasesse Raamatusse “väljavalatul”. Kuigi teose mitteavaldamine Jungi eluajal oli ka tema enda otsus, annab lõpetamata epiloog teosele aimu sellest, et lõppkokkuvõttes olid materjalid loodud siiski teistele lugemiseks: “Töötasin selle raamatu kallal 16 aastat. Tutvumine alkeemiaga 1930. aastal kiskus mind sellest eemale. Lõpu algus saabus 1928. aastal, mil Wilhelm saatis mulle alkeemilise teksti “Kuldne õis”. Selles sai minu raamatu sisu reaalsuseks ning ma ei suutnud enam selle kallal töötada. Pealiskaudsele vaatlejale paistab see hullumeelsusena. Hullumeelsus oleks sellest saanudki, kui mul ei oleks õnnestunud algsete kogemuste võimuhaaravat jõudu absorbeerida. Alkeemia abil suutsin nad lõpuks tervikuks korrastada. Teadsin alati, et neis kogemustes oli midagi hinnalist, mistõttu ei tundunud miski õigem, kui kirjutada need üles “hinnalisse” ehk siis kallihinnalisse köitesse ja maalida pildid, mis tekkisid seda kõike taas läbi elades – nii hästi kui suutsin. Ma teadsin, kui hirmutavalt küündimatu see ettevõtmine oli, kuid hoolimata suurest töökoormusest ja paljudest segajatest jäin ma sellele truuks...” Kas ei kõla sümboolselt sarnaselt ka kirjeldus Moosese tööst käsulaudade kallal – “Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad...”

Siin saab kuulata ja vaadata professor Shamdasani lühikest ettekanned Punasest Raamatust – koos piltidega: https://www.youtube.com/watch?v=XOKKCJsYqMw

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Taevasseminemise püha. Ayrton Senna

Ayrton Senna

Täna tähistatakse õhtumaa tuntuima kangelaskuju – Kristuse – taevasseminekut. Päriselus saavad tihti müütilise mõõtme aga hoopis kangelased, kes tegutsevad läbinisti maistel aladel. Näiteks spordis.
Keegi ei saa iial teada, mida tunneb juht, kui ta sõidu võidab. Kiiver varjab tundeid, mida ei saa mõista.” Need pea poeetilised ja kangelase rolli üksildust sümboliseerivad sõnad pärinevad legendaarselt Vormel 1 piloodilt Ayrton Sennalt, kelle Brasiilia rahvusvärvides kiivridisain on sümbol omaette. On öeldud: “Senna on nagu kaasaja kangelane. Tema sõit oli peaaegu luule, sest see oli lihtsalt nii ekstreemne” (Noel Foelding). Kui Senna suri, kuulutati Brasiilias välja kolmepäevane riiklik lein.
Mõistagi on selle konkreetse kangelase tekkes määrav see, et vormelirajal käib või(s)tlus elu ja surma peale, täpselt nagu müütilistele kangelastele kohane. Ayrton Senna puhul aga on nii mõnigi asjaolu veel, mis ta staatusele “pühadust” lisab.
Senna kui pühendunud katoliiklase kohta on konkurendid arvanud, et just tugev religioossus – usk jumala sekkumisse ja hoolde – lubas tal olla nii kontsentreeritud ja kiire. Samas võis see aga olla ka üheks mõjuriks ta õnnetu surma saabumisel. Oli sellega kuidas oli, aga konkurent Alain Prost ütles pärast Senna ohustavat võtet 1988.a etapil: ” Kui ta tahab maailmameistri tiitlit nii hirmsasti, et on valmis selle nimel surema, siis palun aga.
Sihikindluse kõrval oli Sennal, kes nii mõnigi kord kirjeldas oma sõiduaegseid elamusi peaaegu mütiliste kogemustena (nt 1988 Monte Carlo Grand Prix sõit), ka teisi kangelaslikke jooni. Elulooraamatutes ei unustata Senna käitumist Erik Comas’ 1992.a avarii puhul, kui ta katkestas sõidu (kuigi mitmed sõitjad enne teda olid avariipaigast mööda kihutanud), tuli välja ja näitas üles hämmastavaid meditsiinilisi teadmisi Comas elu päästes. Kohale jõudnud medpersonalil jäi tänu temale vähe teha. Oma karjääri lõpul pühendus Senna süstemaatiliselt ja südamega F1 turvalisusele, tegeledes organisatoorsete küsimustega kõigi oma professiooni esindajate turvalisuse nimel ka surmapäeva hommikul. 30. aprillil oli ta olnud tunnistajaks oma kolleegi Ratzenbergeri surmale samal rajal, mis sai talle endalegi saatuslikuks. See ning järgnev päev, 1. mai 1994.a, on suurepäraselt ja suures plaanis dokumenteeritud palju auhinnatud filmis “Senna” – https://www.youtube.com/watch?v=QY-flhAWD2E 1. mail Sennaga juhtunud avarii lõppes tema surmaga, milleni viis purunenud roolisamba tungimine läbi ta kuulsa kiivri ja kolju. Arstide sõnul ei olnud ta kehal ühtegi muud vigastust ning väidetavalt oli ka kiivri läbistanud teravik olnud paljuski “juhuse kätes” – paar sentimeetrit ühele või teisele poole ning tagajärg olnuks teine. Kuidas õnnetus täpselt juhtus, ei tea tänini päriselt keegi, nii nagu on iselaadne ka asjaolu, et tegelikult kuulutati arstide sõnul Senna surm välja tegelikult siis, kui ta veel tehniliselt elas. Mõned tunnid kauem kui ta aju, elas ta süda, kuni elustavad masinad välja lülitati, mida võib tõlgendada ka sellena, et Sennale anti võimalus surra kangelasena. Nii sai mälestus temast kui elujõus kangelasest säilida ilma, et sellele oleks kogunenud pildid haiglavoodis lamavast vegetatiivsest kehast. Kokkuvõttes on Senna surmas ja selle ümber nii mõndagi “müstilist” – just nagu kangelasele kohane.
Pärast Ayrton Senna surma – mõnes mõttes ehk tema elu hinnaga – viidi sisse mitmeid vormelisõidu turvalisust tõstvaid muudatusi ning kohendati fataalset Tamburello kurvi ja teisi Imola raja osi. “Taraxippus” ei ole siiski nii hõlpsasti pagendatav ning vormeliradadel on hilisematelgi aastatel esinenud avariisid, neist mõningaid surmavaid. See aga ei vähenda põhjuseid, miks pidada Sennat omamoodi lunastavaks kangelaseks. Seda enam, et kõige tipuks tuvastati pärast ta surma, et ta oli oma 34-aastase elu jooksul jõudnud varju jäädes toetada miljonitega oma isiklikust varandusest Brasiilia vaesuses elavaid lapsi.
Mõtiskledes Ayrton Senna kuju peale, liigub mõte mitmetele jungiaanlikust käsitlusest tuttavatale arhetüüpidele, sealhulgas kangelasele ja ehk ka inflatsioonile, kuid samas ka kristlikule müüdile Lunastajast ja kohtumisele Selfiga. Viimane meenub, kui vaadata filmis lähikaadreid Senna varjundirohkest näost vahetult enne ta viimast sõitu ja mõelda ta õe meenutusele, et hommikul enne surma oli vend avanud piibli kirjakohast, mis tõotas talle Jumala suurima kingituse saamist. Selleks kingiks pidi olema Jumal ise.
Muide, nii nagu Kristuski palus veel viimsel hetkel oma taevaselt isalt, et “see karikas temast mööda läheks“, oli ka Senna – kõigiti eba-temalikult – väljendanud enne oma viimast sõitu soovi rajaleminekut vältida. Sest ka tema teadis: “See, et ma usun Jumalasse ja usaldan Jumalat, ei tähenda, et ma olen surematu. See ei tähenda, et ma olen immuunne, nagu on väidetud. Ma kardan viga saada, justnagu iga teine, eriti juhtides Vormel 1 autot.”

Ilusat ristipäeva ehk taevasseminemise püha, mis kristlikus kontekstis sümboliseerib Jumala poja naasmist oma isa juurde taevasse, kuna tema maine töö sai tehtud. Ülekantuna psühholoogilisele tasandile võib seda sündmust käsitada viimase etapina individuatsiooni teekonnal. On hea, kui meie argises maailmas kerkib ikka ja jälle esile kangelasi, kelle võimsalt elatud elu annab meile võimaluse saada puudutatud arhetüüpsetest energiatest vahetumalt, kui ehk kaugena mõjuvad piibellikud lood seda iial suudaks.

Ayrton Senna 1994

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.