Arenguetapid > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Ema > Individuatsioon > Laps > Psüühe struktuur > Self > Sümbol

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

William Butler Yeats ja C. G. Jung

Edmund Dulaci illustratsioon oma sõbra Yeatsi juhiste järgi tema tööle "Visioon" (The Vision, 1934), mis kujutab Kuu 28 faasi ratast. Nii iga inimhing kui tsivilisatsioon läbib oma arengus kõik 28 faasi.

Arvan ikkagi, et tõsises ja süvitsiminevas meeles suudavad huvi äratada vaid kaks teemat – seks ja surm“. See ütlus, mida on omistatud Iiri poeedile ja nobelistile William Butler Yeats’ile (kes täna võinuks saada 150-aastaseks, aga arusaadavatel põhjustel ei saanud), viitaks kui Freudilt päritud mõttemallile. Ometi võib olla huvitav teada, et Yeatsi mõttelugu on hoopiski sarnasem C.G. Jungiga, olgugi et neil kahel sama ajastu mehel otseseid kokkupuuteid teadaolevalt ei olnud ning ka teadmised teineteise tegemistest olid võrdlemisi pinnapealsed.
Nii näiteks leidis Yeats essees “Magic” (juba 1901), et kõik sümbolid pärinevad “Suurest Mälust” (Great Memory), mis sarnaselt Jungi kollektiivsele alateadvusele on kõigi sümbolite allikaks, mis “eales on inimtundmustega seotud”.Yeats uskus, et kõik Suures Mälus peituvad motiivid olid osaks anima mundi’st (lad k “maailma hing”) – kollektiivsest universaalsest mälust, mis sisaldab arhetüüpe ja sümboleid. Teisal, ühe luuletuse kommentaaris sisustab Yeats anima mundi’t ehk “Spiritust” järgmiselt: “See on üleüldine hoiuladu kujundeile, mis on lakanud kuulumast ühelegi /konkreetsele/ isiksusele või vaimule.” Nii nagu Jungil positsioneerus kollektiivse alateadvuse kõrvale isiklik alateadvus, rääkis ka Yeats lisaks anima hominis’est.
Täpsemalt võib lugeda Jungi ja Yeatsi ühisosast James Olney raamatust “The Rhizome and the Flower: The Perennial Philosophy, Yeats and Jung”, mis ka online’s saadaval: http://www.ucpress.edu/op.php?isbn=9780520037489. Muuhulgas leiavad seal käsitlemist järgmised sarnased kontseptsioonid: mõlema kasutatud Self’i mõiste, Yeats’i “Olemise ühtsus” (Unity of Being) ja Jungi individuatsioon; Jungi sünkronism vs Yeatsi meelte ühtevoolamine ja sellega kaasnev ühine tunne, et psüühiliste fenomenide puhul on aeg ja ruum relatiivsed; isiksuse tüübid Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” ja Yeatsi “Visioonis”; psühholoogiliste ja kultuuriliste protsesside visuaalsed kujutised (sh nelikjaotused) Jungi “Punases raamatus” ja Yeatsi “Visioonis”; Jungi varju, anima/animuse ja persona kontseptsioonid ning Yeatsi maskide teooria; Bollingeni ja Gort’i tornide sügav isiklik ja sümboolne tähendus vastavalt Jungile ja Yeatsile.

 

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

“Viini postmark”, Trikster ja Kangelane

Täna kell 13:35 näitab ETV2 Eesti klassikasse kuuluvat filmi “Viini postmark”. Nii nagu üks teinegi film mehest, kes peab päev otsa rääkima vaid tõtt (1997.a “Liar, Liar” Jim Carrey’ga), on ka see komöödia – mingil põhjusel eelistatakse tõerääkimisest just huumorivõtmes rääkida. Peategelane Martin Roll on kaotanud jõu ja julguse ning astub ekraanile tujutu tuhvlialusena, kes muutub vana sõjasemuga viina võttes ruttu haledaks joodikuks. Seesama triksterienergiat kandev sõber (kes meenutab oma saatanlikku olemust vaatajale korduvalt lemmikhüüatusega “Põrguvärk!”) provotseerib Rolli kihlveo korras rääkima päeva üksnes tõtt. Ja Roll teebki seda, algul küll takerdudes, kuid siis nii hoogsalt, et teda peetakse juba hulluks – ta mitte lihtsalt ei räägi tõtt, vaid heidab kinda igasugusele valskusele, sealjuures ka sellisele, mille taga paistab seisvat kogu süsteem. Tõde muudab teda ennastki, kuid mitte ainult – nii transformeerub ka võluvalt Ines Aru poolt mängitud tütar, kelles võib näha üht Rolli animafiguuri. Kohatistest tagasilöökidest hoolimata on lõpp õnnelik ja seetõttu võib seda filmi vaadata ka kui positiivset individuatsiooni sümboliseerivat lugu. Roll suudab oma õppetunni ka sõnadesse panna, öeldes Klara Kukele, kes vaatab teda imetledes kui ülestõusnud Jeesust: “Tehke nagu õigeks peate ja siis oletegi nagu vabastatud Prometheus!”

Tõe tähendusest isiksuse arengu kontekstis on kirjutanud Barbara Stevens Sullivan oma raamatus “The Mystery of Analytical Work: Weavings from Jung and Bion.” Ta rõhutab, et kuigi tõde võib olla psüühele oluliseks toiduseks ning valed omakorda mõjuda vaimse nakkuse allika ja mürgina, on inimestele omane siiski tugev vastuseis tõele. Isegi positiivsed tundeelamused sisaldavad endas tihti valulikku elementi, mistõttu tõukume juba instinktiivselt enesepettuse suunas. Mütoloogias on mitmeid häid näiteid, mis ilmestavad “tabu”, mille eesmärk on takistada inimest tõde teada saamast. Eeva patt seisneb selles, et ta andis ise hinnangu objektiivsetele asjaoludele, ega aktsepteerinud pimesi autoriteedi kinnitust, et “see puu ei ole söömiseks”. Jumal hävitab ülima tõe teadasaamiseks ehitatava Paabeli torni, külvates inimeste sekka segadust. Ning mõistagi ei unusta ka Stevens Sullivan Prometheust, kelle püüdlust tule – valgustatuse – järele karistavad jumalad Dante põrgu kreeka versiooniga: ta aheldatakse kalju külge ning kotkas peab igavesti nokkima ta maksa. Autor küsib, millist inimloomuse külge selline tõeteadmist takistav tabu peegeldab ja leiab Jungi refereerides, et allikaid on kolm: surve, mis lähtub ühiskonna vajadusest koostööalti massi järgi; nartsissism, mis on omane “Minale”, kes soovib olla ideaalne; indiviidi piiratud energia, mis suudab vaid teatud määrani panna vastu seesmistele ja välimistele jõududele. Me oleme karjaloomad ning leiame turvalisust massidesse sulandudes – selle asemel et ise mõelda, on kindlam kollektiivsete arvamustega ühineda. Sellist konformismi toetab ka meie sisemine vajadus täiuslikkuse järgi. Stevens Sullivan parafraseerib siin Jungi seisukohti Zarathustra seminaridelt, meenutades, et Self (Kõrgem Mina) on üks parajalt ebameeldiv asi: “…see on see, mis sa tegelikult oled, mitte see, kes sa tahaksid olla või kujutled end olevat; reaalsus on nii puudulik, vahel ohtlik ja isegi vastik, mistõttu on üsna loomulik, et hoidud igal võimalikul moel olemast iseendaks.” Nõnda leiabki Jung, et enamik inimesi ei ole tegelikult siirad oma püüdlustes end tundma õppida: kui nad ka väidetavalt pingutavad oma tõelise mina leidmise nimel, siis tegelikult on nende energia suunatud pigem selle kohtumise vältimisele kui teokssaamisele.

Pildil: Kaader Martin Rollist (Jüri Järvet) filmis “Viini postmark”. Roll ärkab just silmnähtavas kassiahastuses painajalikust unenäost, kus kajavad huvitavas kinematograafilises võtmes nii tema senise elu pinged kui tulevaste päevade sündmused. Seejuures võib unenäoski ilmuvas ja kogu loos keskset tähendust omavas wipa-plokis ehk Viini postmargis näha teatud Selfi sümbolit – ja mitte vaid seepärast, et see meenutab visuaalselt mandalat. NSVL Kinokomitee olevat heitnud filmile muuhulgas unenäo süngust ette ning tehti montaažilühenduse ettepanek, et Rolli elu ei tunduks nii lootusetu. Selleks tuli kõrvaldada unenäo-episood, kuid osaliselt jäi see siiski sisse.
Kes filmi telerist näha ei jõua, saab seda vaadata ka järelvaatamisest.
http://etv2.err.ee/…/s…/5a0b83d1-7fa6-43b1-af95-78aa09ff74ef

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.