C. G. Jung > Nõid

Puhkusele minnes või sealt tulles võta hing kaasa

Suvel, kui inimestel on puhkused, on võib-olla reisimist rohkem kui tavaliselt. Aga ka muidu on reisimine tänapäeval väga igapäevane. Enamasti reisime lennukiga. See on kiire ja mugav. Sellega seoses üks killuke lennureiside teemal. Nimelt vahendab Jungi biograafia kirjutanud Frank McLynn*, et Jungile ei meeldinud lennukiga reisida. Jung nimelt arvas, et sel viisil liigub keha liiga kiiresti ning hing ei jõua järele. Väsimus, mis meid pärast pikki lennureise saadab (jet lag) ongi tingitud sellest, et keha ootab hinge järele.

Kui eelistada lihtsamaid sõiduvahendeid, on hingel lihtsam kaasa liikuda. Nii istume meiegi nüüd oma luua selga ja pühime kuuks näoraamatu tolmu enda jalgelt. Augusti keskpaigast oleme aga jälle tagasi, koos hingega. Mõnusat puhkust teilegi.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”

Illustratsioon Maurits Cornelis Escherilt.

Maurits Cornelis Escher

Carabosse – ei mees, ei naine

Täna möödub 175 aastat helilooja Pjotr Tshaikovski sünnist. Üks kuulsaimaid tema oopustest kannab numbrit 66 – see on muusika balletile “Uinuv kaunitar”, millel oli samuti sel aastal juubel: 125.

Nii nagu üks intrigeerivaid küsimusi Tshaikovski juures on loomingu kõrval olnud tema seksuaalsus, siis on üks soolisest aspektist põnev tegelane ka balletis “Uinuv kaunitar.” See on Carabosse – kuri haldjas, kelle kättemaksuks lausutud needuse läbi sai kaunitar Aurorast Uinuv Kaunitar. Balletis on Carabosse hirmutav tegelane, kelle igakordset ilmumist saadab dramaatiline ja halvaendeline muusika. Ta on loodud naiseks, kuigi tihti on teda mänginud naiseks riietatud mees. Algses Marius Petipa koreograafiaga balletis oli nii Peterburi Marinski teatri (1890) kui Moskva Suure Teatri (1899) esilavastuses Carabosse’i rollis mees. Tänapäeval on nii mõnigi kord kurja haldja rollis üksteist dubleerimas nais- ja meestantsija (näiteks 2013.a Soome Rahvusooperi või Bostoni Opera House’i lavastustes). Pacific Northwest Ballet’ “Uinuvas kaunitaris” Carabosse’i kleidis tantsinud Oliver Wevers on öelnud, et mängida kurja haldjatari on sama kirev kogemus kui tähistada igal õhtul Halloweeni; siinkohal jalutab ta koos vaatajaga läbi kõik Carabosse’i stseenid: https://www.youtube.com/watch?v=kzJ2lyRDX8c
Täiesti uues võtmes esitles kurjuse inkarnatsiooni briti koreograaf Matthew Bourne, kelle uusversioon Tshaikovski balletist esietendus 2012.a Londonis – seal oli kurjus sama (mees)tantsija esituses jagunenud kaheks – pahatahtlikuks haldjatariks Carabosse’iks ja tema pojaks vampiir Caradociks. Bourne’i kaasaegset Carabosse’i võib näha kaunitari needmas siin:https://www.youtube.com/watch?v=1-2B251I8uc
Mõneti veelgi modernsema käsitluse on andnud Jean-Christophe Maillot, Les Ballets de Monte-Carlo koreograaf, kelle psühholoogilises võtmes “Uinuv kaunitar” esilavastus 2001.a. Etenduses, mida on kutsutud ka “täiskasvanute versiooniks uinuvast kaunitarist“,

Altea Nuñez (Princess Aurora) ja Alain Honorez (Carabosse); The Sleeping Beauty, Koninklijk Ballet van Vlaanderen/Royal Ballet of Flanders, 2012

kehastab Carabosse’i ülimaskuliinselt Jerome Marchand, kes mõjub ähvardavana ka arvutist vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=LN_XQj18sKk . Marchand tantsib ka Printsi ema rolli, vastandades sellega Aurora valguse maailma Printsi varjude ja pimeduse kodumaale.
Mõeldes Carabosse’i ehk kurja haldja “pendeldavale soole”, tekib tahes tahtmata mõte, et ehk siis kehastab see tegelane midagi enamat kui pelgalt naiselikkuse aspekti. Kuigi ka Angelina Jolie poolt hiljuti mängitud Maleficient’it (Disney stuudio ristitud Carabosse’i alter ego) esitleti ennekõike läbi naiseliku arenguteekonna, võib tegelikult selles muinasjutu sõlmituse eest vastutavas tegelases näha hoopis teistsugust arhetüüpi. Mõelgem korra triksterile – ehk on just kantus triksterlikust energiast põhjuseks, miks Carabosse ei suuda kuidagi aegade jooksul “soole pidama jääda.” Trikster on muutuste sünnitaja ja lukkude avaja – ürgse energia kandja, kes käivitab arengu. Tõdegem, et ka see lugu jäänuks tema sekkumiseta olematuks. Triksteril ei ole tegelikult kindlat sugu, kuigi kultuuriliselt on tõrepoolest peetud maksuliinseks seda vabadust ja liikuvust, mida triksteri-roll endas hõlmab. Nii on ajalooliselt olnud triksterid enamasti mehed, kuid neil on olnud võime muuta oma sugu – see võime oli ka hermafrodiitsel Hermesel. Jungiaanist terapeut Phil Goss on oma raamatus “Men, Women and Relationships – A Post-Jungian Approach” leidnud, et isegi igi-irriteerivat sooküsimust ennast võib vaadelda kui triksterit – “sugu” (“gender”) võib muuta oma kuju või silmist kaduda ainsa hetkega – ning ilmuda hetke pärast uues vormis.
Nii nagu Trikster pole päriselt mees ega naine, ei ole ta tegelikult ka “päriselt” hea ega halb – ta on kõigist sellistest määratlustest üle. Sümboolselt võib sellega seostada näiteks ka asjaolu, et “Uinuva kaunitari” esmalavastuses mängis Carabosse’i sama tantsija, kes ka Sinilindu – positiivset ja mõneti ohvriidentiteediga tegelast.
Kellel nüüd tekkis soov vaadata “Uinuv kaunitar” värske pilguga üle, siis seda on võimalik teha Estonias: http://www.opera.ee/lavastus/uinuv-kaunitar/

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Kevadine pargimaastik

Täna on sünniaastapäev ühel 20. sajandi tuntuimal saksa kunstnikul Max Beckmannil. Kunstniku kohta, kelle kuulsaim töö on “Öö” ja kes üritas oma mütoloogiliste piltidega teha nähtavaks inimloomuse sügavaimad kihid, on see pilt siin – “Kevadine pargimaastik” (1924) – lausa rõõmsameelne. Ja tõesti – paistab ju linnapark kui Hansu-Gretekest eksitanud mets ühes nõiamajaga, hüljatud laste asemel on aga pildil poisid-tüdrukud vanemate hoole all. Muretut päeva ja eilse kevadpäikese tagasitulekut kõigile!

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.