Blogi > Eesti > Floora > Individuatsioon > Kunst > Loodus > Loovus > Self

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Näitleja läbi elu?

150 aastat tagasi asutati Tartus Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Vanemuise Selts ning 145 aastat tagasi toimus Vanemuise seltsis esimene eestikeelne teatrietendus. Hea päev rääkida näitlemisest.

Kas olete mõelnud näitleja elukutse peale? Näitleja töö seisneb selles, et mängida pidevalt kedagi teist. Kusjuures see keegi teine ei ole püsiv nähtus, vaid muutub pidevalt. Hea näitlemise puhul näitleja mitte ei mängi seda teist, vaid on see teine. Ta kasutab oma isiksuse varjatud osi ning elab sel hetkel läbi nende osade. See on suurepärane võimalus enese uurimiseks, analüüsimiseks ja arendamiseks. Aga võib-olla ka enese kaotamiseks? Nõrga egoga inimene võib pidevalt keegi teine olles kaotada arusaama, kes ta ise on. Võib-olla tõmbab näitleja elukutse ka inimesi, kelle enda ego on nõrk või olematu, et saada võimalus olla keegi. Ning läbi nende järjestikuste maskide tekitada endale ja teistele illusioon toimivast isiksusest.

Teatud mõttes oleme me kõik näitlejad ning ülaltoodu võib kanda igapäevaelu konteksti. Me kõik mängime elus mingeid rolle – lapse roll, lapsevanema roll, abikaasa roll, töötaja roll jne. Me oleme õppinud, et teatud rollis tuleb käituda enam-vähem niimoodi või naamoodi, sellele rollile on teatud ootused, teatud etteantud stsenaarium. Üldjuhul otsime ja leiame me viisi, kuidas iseennast selles rollis väljendada nii, et “hundid söönud ja lambad terved” – et oleksime kontaktis iseenda vajaduste ja olemusega, aga saaksime ka täidetud oma sotsiaalse, kollektiivse rolli ning olla seeläbi ka kontaktis ühiskonnaga. Jungiaanlikus keeles võib öelda, et persona on üldjuhul kontaktis ego ja selfiga, samas neist eristunud ning toimub pidev tasakaalu otsimise protsess. Nii nagu tugeva egoga näitleja, õpime ka meie läbi nende rollide ja persona iseennast tundma, tunnetades mis on “mina” ja mis mitte, mis sellest rollist mulle sobib ja mis mitte.

Ja samamoodi nagu nõrga egoga näitleja võib elada läbi oma rollide, võib ka olla, et inimene ongi samastunud oma personaga ning tal puudub side iseendaga, oma selfiga. Sellisel juhul elabki inimene vaid läbi oma sotsiaalse(te) rolli(de). Edward Whitmont* on öelnud, et personat võib võrrelda riietega, mis aitavad kaitsta ja näida, aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, jääme sellest suure tõenäosusega haigeks.

* Whitmont, E.C. (1991). “The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.”

Stseen 1985. aasta "Saaremaa onupoja" lavastusest

.

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

Like a Virgin

Tundub uskumatu, et Madonna üks kaubamärke “Like a Virgin” (Nagu neitsi) on tegelikult laul, mis on kirjutatud mehe poolt ja meesartisti jaoks – sõnad olid algselt mõeldud õrna ballaadi tarbeks, mis kajastaks autori raskest suhtest väljatulemise kogemust ning sellele järgnenud uut armumist, mis pani tundma end “särava ja uuena.” Madonna esitus on aga midagi muud. Madonna esitus on puhas seks. Õrnusest on saanud provokatsioon. Nii pole ime, et lisaks sellele, et “Like a Virgin” on üks Madonna ikooni-staatuse alustalasid, on sellega seotud ka üks tema karjääri suurimaid skandaale, mis 25 aastat hiljem tundub isegi veidi naeruväärne. Nimelt just täna, 1990. aastal, ähvardas Kanada politsei Madonnat tema “Blond Ambition” tuuri katkestamisega ja vahistamisega, kui artist ei “tsenseeri” oma “Like a Virgin” koreograafiat. Toronto jaoks olevat ebasünnis näha suurel laval, kuidas Madonna imiteerib eneserahuldamist. Madonna keeldus esinemist muutmast ja saavutas omamoodi karjääri vahevõidu: show’d ei katkestatud. Madonnal oli sama tuuriga probleeme ka Euroopas – näiteks Itaalias põhjustas probleeme religiooni ja seksi kohatu kombineerimine.
Reaktsioonid olid piisavalt tugevad, et Madonna pidas Rooma lennujaamas meediale järgmise kuulsa kõne: “Minu show ei ole tavaline “rock show”, vaid mu muusika teatraalne lavastus. Nagu teatriski, esitab see küsimusi, provotseerib mõtlema, viib emotsionaalsele rännakule, portreteerib head ja halba, heledat ja tumedat, rõõmu ja kurbust, lunastust ja päästmist. 
Ma ei propageeri elustiili, vaid kirjeldan seda, ning kuulajaskond on vaba langetama ise oma otsuseid. See on see, mida ma pean sõnavabaduseks, väljendusvabaduseks ja mõttevabaduseks.
Igal õhtul, kui ma lähen lavale, siis ma palvetan – mitte üksnes, et mu esinemine läheks hästi, vaid et publik vaataks seda avatud südame ja avatud meelega ning näeks selles armastuse, elu ja inimlikkuse ülistust.”

Selles, kas Madonna tollane esinemine ületab mingisuguseid piire tänasegi vaataja jaoks või on järgnevad artistid suutnud sarnased nähtused lavadel juba igapäevaseks muuta, saab veenduda igaüks seda videot vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=siowZ4V8xwo
Aga isegi kui nn piir või tasakaalupunkt on 25 aastaga nihkunud, on see siiski alati kusagil olemas. Jung on “Alateadvuse psühholoogias” leidnud, et erootiline instinkt on oma olemuselt küsimusi tekitav ning jääb selliseks alati, sõltumata sellest, mida mistahes tulevased reeglid selle kohta ka ei ütleks. Erootiline instinkt kuulub ühest küljest inimese algse loom-olemuse juurde, mis ei kao kuhugi nii kaua, kui inimesel on looma keha (“an animal body”). Teisalt on see instinkt aga seotud ka vaimu kõrgeimate vormidega. Õide puhkeb see aga alles siis, kui vaim ja instinkt on omavahel tõelises harmoonias. Kui üks või teine aspekt puudub, siis on tegemist häirega või vähemasti ühepoolse tasakaalutusega, millest võib kiiresti areneda välja patoloogia. Liiga palju looma moonutab tsiviliseeritud inimest; liiga palju kultuuri teeb looma haigeks, ütleb Jung.

Madonna (1990 Like A Virgin Blond Ambition, Photographed by Neal Preston)

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Nothing Compares 2 U

25 aastat tagasi samal ajal troonis muusikaedetabelite tipus “Nothing Compares 2 U” Sinead O’Connori esituses https://www.youtube.com/watch?v=C6MNvjrScyo – laul, mida hiljem on mitut puhku peetud üheks enim üheksakümnendatele näo andnud muusikapalaks. Imeliselt lihtne video, milles näeme valdavalt vaid laulja väljendusrikast nägu suures plaanis, on saanud arvukalt auhindu. Video lõpul jookseb mööda Sinead O’Connori põske alla kaks pisarat – need pisarad olid tõelised, kuna lauljanna seostas kaotusvalust kõnelevaid laulusõnu oma 5 aasta eest surnud emaga. Selle aasta märtsis teatas Sinead O’Connor, et kuna lauluga seotud tunded on end tema jaoks ammendanud, siis ta edaspidi seda enam ei esita: teda on koolitatud esitama vaid laule, millega ta suudab emotsionaalselt identifitseeruda.
Küllap võlgneb video suure osa populaarsusest oma puhta lõuendi sarnasele lihtsusele, mis lausa kutsub kandma üle kuulaja-vaataja isiklikke projektsioone. Suured kurvad silmad, oma minimalismis geneeriliselt inimlik näoplaan ning neutraalne taust (sh olematu soeng) loovad ekraanil koosluse, mis väljendab üksnes puhtaid emotsioon – ilma “segajateta”. Emotsioone, millega saame identifitseeruda. Nägu ekraanil läbib mitu erinevat faasi üksteise järel – seal on viha, meeleheidet, kahetsust ja lõpuks midagi leppimise sarnast. Aastate jagu tundevarjundeid, surutud nelja minutisse. Need on needsamad tunded, mida oleme näinud peeglis – universaalne separatsioonivalu, mida ühel või teisel viisil oleme kogenud kõik – olgu siis suhte valusa katkemise või lähedase elust lahkumise järel.
P.S. Kuigi laulusõnades esineb pöördumine “mama”, ei tähenda see siiski algselt ema, vaid kallimat – laul on loodud originaalis esitamiseks Prince’le. See mitmetimõistetavus aga vaid lisab laulule üldistus- ja ülekantavusjõudu. Kaotus on kaotus ning valu on valu.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.