Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Kummitused saadavad meid seni, kuni me nendega ei suhtle

Läbi teadaoleva ajaloo on inimesed uskunud vaimudesse, deemonitesse, inglitesse ja teistesse vaimolenditesse. Meie eelkäijate jaoks on piirid nähtamatu ja nähtava maailma vahel olnud hägusad. Kuigi me tänapäeva teaduslikkusele pretendeerivas maailmakäsitluses oleme vaimud ja kummitused pagendanud eksiili, elavad nad meis ja meie seas edasi nagu Patrick Swayze poolt kehastatud Sam filmis “Ghost”. Ja nagu Samil, on ka teistel kummitustel sõnum, mida on vajalik kuulata. Tänane postitus tähistab filmi “Ghost” esilinastumist 13. juulil 1990 ehk siis täpselt 25 aastat tagasi. Lühidalt kokku võttes on see film sellest, kuidas surma saanud kallim kaitses vaimuna oma armastatut ning kontakteerus reaalse maailmaga nii, et armastatu pääses ohust ning pahalased said oma palga.

James Hollis, raamatus “Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives”, räägib sellest, kuidas me kõik elame koos kummitustega. Meid kummitavad rääkimata lood, saladused, elamata elud, süütunded valede otsuste pärast. Kui me neid kummitusi ei teadvusta, on nad autonoomsed ja sekkuvad meie ellu väljaspoolt. Minevik ei ole minevik vaid elab meiega siin ja praegu. Teadvustamata olevik on lugu, mis jutustab iseennast ikka ja jälle ning mis jätab jälje meie eluloos.

Meid kummitavad otsused, mis on minevikus tehtud või tegemata jäetud, süü nende otsuste pärast. Kuigi võime tunda süüd teeb meist potentsiaalselt moraalsed inimesed, on süütunde raskus sageli halvav. Paljud meie käitumised, teadlikud ja ebateadlikud, on sageli kantud süütundest, häbist, ärevusest ja muudest hingelõhkuvatest jõududest. Süütunne avaldub meie elus peamiselt kolmel viisil: vältimises, ülekompenseerimises või enesesabotaažis. Süütunne seob meid minevikuga ning ärevus seob meid teadmata tulevikuga. Nii ei ole meil võimalust olla ja elada olevikus. Kuid süütundel on oma koht. Võime oma süü sügavuti omaks võtta, aktsepteerida oma võimet teha halbu asju võimaldab meil tegelikult edasi liikuda. Trikk on mitte lasta sellel süül ning selle kompenseerimisel end defineerida vaid tunnistada ja aktsepteerida haavu ja vigu, mis on meie liigile iseloomulikud.

Kuid kõige suurem kummitus on meie enda elamata elu. Kui me ei julge olla me ise vaid meist saavad kameeleonid, kes võtavad neid ümbritseva keskkonna kaitsevärvid.

Ainult siis, kui tervitame neid kummitusi, saavad nad end meile paljastada ning nii saame pidada dialoogi ja nende sõnumit mõista. Kui me jookseme nende eest ära, ei kao nad kuskile. Nad lähevad sügavamatesse kihtidesse ja püsivad seal, omades kontrollimatut võimu meie elu üle. Kummitused saavad ainult siis integreeritud, kui me lülitame sisse teadvuse valguse. Kummitused saavad transformeeritud, kui me võtame vastu müsteeriumi, kuhu nad meid kutsuvad. Kui filmis “Ghost” Demi Moori poolt mängitud peategelane julgeb usaldada ning asub aktiivsesse suhtlusse armastatu vaimuga, saab vaim talle edastada vajaliku sõnumi ning mõlemad pooled saavad minevikust lahti lasta.

Kaader filmist "Ghost"

 

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

Aafrika lapsed

Täna on rahvusvaheline Aafrika lapse päev. Sellega seoses räägime loo ühest väikesest mustanahalisest poisist Athist ja tema emast, 25-aastasest Nosakhelest, nii nagu see juhtus 1990ndate Lõuna-Aafrikas.
24 h pärast sünnitusmajast lahkumist naases ema pojaga haiglasse – lapsel olid hingamisraskused ning põletusjäljed suu ja hingetoru ümbruses. Arstidel õnnestus ta elu päästa ning poiss jäi emaga haiglasse. Üsna pea selgus ema ja tema keelt mõistva sotsiaaltöötaja vestlusest, et Nosakhele oli üritanud last tappa. Ilmnes, et abielunaisest Nosekhele oli käinud teises riigi otsas oma haiget ema külastamas, kus oli rahapuuduses võtnud vastu ühe rikka mehe ettepaneku temaga tasu eest magada. Kui Nosekhele rasestus, siis tõukas rikas mees ta ära ning ta naases abikaasa koju last sünnitama.
Kui jungiaanlik analüütik Astrid Berg selles etapis psühhiaatrina kaasati, siis tegi ta järgmised tähelepanekud: ema hoolitses küll lapse eest korralikult, sh toitis, kuid muud hoolivat kontakti oli nende vahel vähe; silmsidet ei loonud kumbki peaaegu üldse. Dr Bergi seisukoht oli, et ema tuleb juhendada võtma lapsega tugevamalt kontakti. Sotsiaaltöötaja abil muutus olukord justkui paremaks ja arst oli rahul – ema laulis lapsele, laps tunnetas sidet emaga rohkem ja oli omakorda impulsiivsem jne. Samuti tundus, et Nosakhele oli taastanud kenasti suhted oma abikaasaga. Pandi paika kojulaskmise kuupäev. Ning siis, täiesti ootamatult sai laps seletamatu ataki. Vereanalüüs näitas, et teda oli mürgitatud fosfaadiga. Ainus, kes seda teha sai, oli ema. Politsei ja kohus tegutsesid kiiresti ning naine mõisteti süüdi ja 12-ks aastaks vangi, Athi aga saadeti lastekodusse.
Juhtum jäi aga Astrid Bergi painama ja ta analüüsis seda edasi. Ta oli sunnitud tunnistama, et ehk oleks lugu lahenenud positiivsemalt ja tagajärjed saabumata, kui ta oleks olnud kultuuriliselt tähelepanelikum. Näiteks jõudis ta järeldusele, et ta ei hinnanud piisavalt tõsiselt olukorda, milles Nosekhele oli oma kogukonnas abielunaisena, kelle poeg oli sündinud abieluvälisest suhtest. Berg ei olnud küsinud õigeid küsimusi. Ta kahetses, et ta polnud küsinud täpsemalt poisi nime kohta. Athi täisnimi oli Athenkosi – “me täname esivanemaid”, mis pani ta mõtlema sellele, et ema eesmärk oli olnud anda laps üle oma abikaasa klannile, et ta saaks nende kaudu ühenduse esivanematega, mis nende kultuuris oli esmatähtis. Kuna aga abikaasa ega tema pere poissi ei aktsepteerinud, siis sellega oleks võetud poisilt võimalus läbida initsiatsiooniriitus ning ta kaotanuks võimaluse saada esivanemate poolt aktsepteeritud. See aga tähendanuks, et temast ei oleks saanud meest ühiskondlikus mõttes ning lõpptulemus olnuks sisuliselt nii Nosekhele kui tema poja kogukonnast väljaheitmine. See teadmine aitas Astrid Bergil mõista mõttekäiku, mis viis lapsetapu katseni ning ta kahetses, et ta ei olnud küsinud ka lihtsat, kuid tabuna tundunud küsimust: kas Nosekhele tahab üldse last alles jätta? See küsimus oleks teinud võimalikuks anda laps kellelegi teisele turvaliselt kasvatada, säilitades emaga sideme, ning Nosekhele viimane kuritegu oleks ehk jäänud olemata.

Kokkuvõtteks tunnistab Astrid Berg ausalt, et nad ei adunud õigel ajal Nosekhele tegelikku dilemmat, vaid lihtsustasid probleemi: märgates ema-lapse nõrka sidet, arvasid, et piisab sellest, et juhendavad ema lapsega lähedasemat kontakti looma. Selle põhjuseks oli ühest küljest mittemõistmine, aga teisest küljest ka soov pakkuda emale ja lapsele parimat, mida lääne meditsiinil ja psühhodünaamilisel mõtlemisel pakkuda oli. Paradoksaalsel kombel aga oli üheks sellise eksituse põhjuseks alateadlik hirm, et minnes liiga sügavale Nokeshele raskesse elusituatsiooni, oleks liialt selgelt ilmnenud tema “teistsugusus” (otherness). “Teistsugususe” esiletoomine oli aga midagi, mida tollal – apartheidi-järgsel ajal – tauniti. Erinevustest rääkimist peeti solvavaks – ei olnud veel sellist demokraatiat, kus erinevusi oleks tunnustatud ja väärtustatud. Loo iroonia peitus aga selles, et andes Nokeshelele sama teenust ja abi, mida nad oleksid andnud heledanahalisele emale, jäid neil kahe silma vahele tema jaoks otsustavad kultuurilised dilemmad. Teadlikult või mitte, aga võimalik, et nad soovisid eirata mõtet sellest, et Nokeshele oli soovinud oma last tappa, sest siis oleksid nad pidanud temas nägema “halba musta ema”. Selle asemel lasid nad end rahustada neil positiivsetel muutustel, mis ema-lapse suhtluses aset leidsid. Küsimust – kas sa tahad lapse alles jätta? – ei küsitud, sest see ei sobitunud pilti, mis nad tahtsid endale Nokeshelest luua ja autor kahetseb seda sügavalt. Seega langesid meditsiinitöötajad iseenda kultuurilise kompleksi haardesse – soovimata olla rassistid, eitasid nad erinevusi ja saavutasid soovitule vastupidise tulemuse. Idealiseeritud heast mustast emast sai selle vea tõttu dramaatilise languse läbi “kohutav must ema.” Pärast seda juhtumit ei olnud Astrid Bergil kahtlustki, et selleks, et multikultuurses keskkonnas oma patsiente ka reaalselt aidata, peab ta nende kultuuri tundma õppima.

Lugu pärineb Cape Townis töötava jungiaanliku analüütiku ja lastepsühhiaatri Astrid Bergi raamatust,* mis räägib Lõuna-Aafrikale omastest kultuurikonfliktidest, fookusega ema ja lapse sidemel. Raamatus on läbiv sildade ehitamise kujund. Üheks sillaks oma praktikas on ta pidanud lapspatsiente, kes on olnud teeks põlis-aafriklastest emade mõistmisele ja nende kultuuriga sideme loomisele.

*”Connecting with South Africa: Cultural Communication and Understanding”. Kättesaadav ka elektrooniliselt: http://repository.tamu.edu/bitstream/handle/1969.1/146845/Connecting%20With%20South%20Africa.pdf?sequence=1

Hollandi kunstniku Ruud van Empeli fotokollaazh sarjast “World”. Oma piltidel idealiseerib van Empel kujutised Photoshopi abil. Sarjas “World” sümboliseerivad mustanahalised lapsed, kes on vadavalt riietatud 1960ndate Hollandi keskklassi rõivaisse, süütust. Empel on ühes intervjuus öelnud, et esimestel piltidel kujutas ta heleda nahavärviga lapsi, kuid kuna need olid arvustajate arvates liigvalged ja tekitasid omakorda vaatajas rassistlikke assotsiatsioone, siis valis ta teise nahatooni.

Margaret Atwoodi pahad tüdrukud

Loodetavasti ei ole meelest läinud, et homme õhtul on võimalik siinsamas Tallinnas kohtuda maailmakuulsa (ja ulatuslikult eesti keeldegi tõlgitud) Kanada kirjaniku Margaret Atwood’iga, kelle loomingut käsitledes mainitakse pea alati sügavat teadlikkust jungiaanlikest printsiipidest ja arhetüüpidest. Mis aga uudisena võib tulla, on see, et Atwood on oma kirjandusteoreetilistes esseedes vahel ka otsesõnu jungiaanliku rakursi aluseks võtnud ning seda igati värskel viisil. Nõnda on ta esseekogumikus “In Other Worlds” võtnud analüütilise psühholoogia võtmes “tükkideks” Batmani loo. Näiteks avab ta järgmiselt selle superkangelase vari-karakterid: “ Sadistlik kaardimängija Jokker on oma õudse klouni välimusega Batmani jungiaanlik vari – siin on Batmanile omane ümber-riietumise ja naljaviskamise komme, mis on pöördunud kurjaks. Teine vari-kurikael – Pingviin – kannab rõivaid, mis meenutavad omaaegseid kapitalistide karikatuure, ühes soki- ja sigaretihoidjate ning torukübaraga. Ka tema tsiviilelus kasutatav aliasel on kolmest-torust-kajav, pretensioonikas, vanamoeliselt plutokraatlik ja võlts-Britilik kõla: Oswald Chesterfield Cobblepot. Pingviin on Bruce Wayne’i “jõukas” külg, mis on läinud hapuks“.

Sama põnev on ka Atwoodi 1994.a essee “Spotty-Handed Villainesses: Problems of Female Bad Behaviour in the Creation of Literature” nö halvasti käituvatest kangelannadest kirjanduses. Atwoodi arvates võivad negatiivsed kangelannad olla võtmeks ustele, mis tuleb avada, või peegliks, kust me saame näha midagi enamat kui pelgalt ilusat näolappi. Tuues näiteks nii mitmeid kirjanduslikke naismõrvareid kui võrgutajannasid ning põimides oskuslikult sisse nii varju kui anima teemad, leiab ta, et just negatiivsed naiskangelased on tihti need, kes ajendavad meid mõtlema nii moraaliküsimuste kui vastutuse võtmise teemal. Lõpetame aga siinkohal tsitaadiga essee sissejuhatusest, kus ta selgitab, miks “halbade naise” teema teda juba ammu on huvitanud. Nimelt jäi teda painama värsirida, millega vend teda tihti plikapõlves narritas: “Oli üks plikake, otsa ees lokike; kui ta oli hea, siis ta oli väga-väga hea, ja kui ta oli paha, siis oli ta kohutav!”. Atwood leiab: “Kahtlemata oli tegu jäänukiga viktoriaanide seas nii levinud Ingli-Hoora lõhestumisest (Split), aga viie-aastaselt ma seda ei teadnud. Hakkasin seda luuletust isiklikult võtma – mul olid ju lokid – ja see lõi mu vaimusilmas sügavalt jungiaanliku kujutluse Dr Jekyll/ Mr Hyde tüüpi naiselikust kaksikelust.”
“Pahasid tüdrukuid”, kes pole kunagi “päris pahad” ning vastupidi – häid naisi, kes polegi päris head, võib kohata kõigis Atwoodi raamatutes, aga “pahasuse” aspektist võib olla ehk huvitavaim (ka eesti keelde tõlgitud) “Alias Grace”, mis tugineb tõsielulool 19. sajandi mitmikmõrvarist Grace Marks’ist. Atwood on pidanud oluliseks rõhutada, et romaan sai alguse “sobivalt freudiaanlikus/jungiaanlikus keskkonnas” – täpsemalt Zürichis, kui ta oli raamatuturneel Euroopas. Kes teab, mis juhtub aga homme Tallinnas?
http://headread.ee/esineja/margaret-atwood/#

Äsja Batmanist ja Robinist jagu saanud Poison Ivy - Pahatar ehk Villainess Batmani saagas. © DC Comics, fair use, link.

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Taraxippus

Täna, 65 aastat tagasi, peeti ajaloo esimene F1 maailmameistrivõistluste etapp. Mõnedel andmetel on tegemist populaarsuselt teise spordialaga maailmas, aga mis meid õieti köidab? Põnevus, konkurents, möödasõidud võimatutel kiirustel, ootamatud rikked, taganttulijate uskumatud sööstud võidule, surma trotsiv kihutamine… Ja muidugi – avariid. Ehk ei ole õige öelda, et vaatajatele avariid otseselt meeldivad. Tavaline reaktsioon on siiski mure ja ehmatus – kuid sellegipoolest lisavad need vaatemängule köitvat traagikat ja ootamatust. Avariid meenutavad meile, et motosport on põnev, aga samas äärmiselt ohtlik. Tundub, justkui seisaks raja serval Surm ise, vaatemänguhuviline nagu meiegi.
Ses mõttes polegi ehk ajad palju muutunud, võrreldes vormelisõitude ajaloolise eelkäijaga – neljahobusekaarikute võiduajamisega antiikajal. Kihutamine, pinev konkurents… Sõita tuli ümber areeni keskosas oleva madala müüri – pöördepunkti, mis oli raja ohtlikuim koht, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Väidetavalt just seal, raja lõpus paiknes Taraxippus – “hobusekohutaja”. Selle kohaga seotud vaim panevat hipodroomidel hobused perutama ja põhjustavat surmavaid õnnetusi. Omal moel võib selliseid “taraxippuseid” näha ka vormeliradadel – näiteks ohtlike kurvide kujul.
Tõsi, tänapäeval ei tule me selle peale, et seostada neid kohti vaimudega, nii nagu näiteks Olümpia võidusõiduraja Taraxippus olla pärinenud olümpiamängudele aluse pannud võiduajamisest kuningas Oenomause ja tema väimehe Pelopsi vahel. Jumalate abiga toimunud avariis surmas Pelops Oenomause ning mõrvas seejärel ta kaarikujuhi. Viimane needis omakorda Pelopsi. Taraxippouena toovatki surma kas kaarikujuhi või Oenomause vaim.

Võib öelda, et seesama, võiduajamiste kui “antiik-vormel1” sünni juures olnud “surmahingus” on jäänud truuks rajaserval-seisjaks tänaseni. Vast ongi Vikatimehe endaga loozhi jagamine üks “ärevaid võlusid”, mis teeb vormelisõidu nii aplalt jälgitavaks. Kes teab, ehk ei olegi selles situatsioonis kätketud võimalus astuda alateadlikult numinoossesse ruumi palju erinev tundest, mis kisub inimesi kirikusse. Lisaks väljendub taolises turvalises “flirdis surmaga” teatud mõttes ka varju ahvatlus, pisut analoogselt paar päeva tagasi käsitletud metsikute loomade koduloomana pidamisega. Ka on vormelisõitjate surma trotsivas kutsumuses tugev puude kangelase arhetüübiga, kuid sellest lähemalt juba homme.

Kaader filmist "Ben Hur" (1959)

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.