Anima > Antiik-Kreeka > Arhetüübid > Arlene Diane Landau > Blogi > Jumalad ja jumalannad > Keha > Naine > Seksuaalsus

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Tristan ja Isolde

Kas reetmine on tõesti lahutamatu osa armastusest?
Nõnda on see vähemalt kirjaniku C. S. Lewis’e ja jungiaanliku analüütiku Robert Johnsoni arvates, vahendab nende lähenemist Tristani ja Isolde legendile jungiaan Deirdre Johnson*.
Teame ju seda traagilist armastuslugu kahest noorest, kes joovad ekslikult armujooki ja haaratakse kirest. Loo tuumaks – sarnaselt kuningas Arthuri, rüütel Lanceloti ja kauni Guinevere’ga – on nende armastuse konflikt kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Lõpplahenduseks on levinuimates versioonides Tristani ja Isolde surm ning lootus, et nad vähemalt surmas ühinevad. “Liebestod” ehk armusurm, öeldakse sellise finaali kohta – nimi, mille andis Richard Wagner oma ooperi “Tristan ja Isolde” dramaatilisele lõpulaulule.
Viidates Lewisele ja R. Johnsonile (sh viimase raamatule “We: Understanding the Psychology of Romantic Love”) märgib D. Johnson, et kirgliku armastusega kaasneb alati reetmine mingi kujul (so, see armastus on alati “adulterous”), kuna sel puhul vastandub kohustus alati ihale ning seksuaalne armastus ennastohverdavale armastusele. Teisisõnu – alati keeratakse millegi poole pöördudes selg millelegi muule.
R. Johnsoni arvates on tänapäeva inimene muutunud nii kavalaks ja kaitstuks, et meie armastus ja kirg millegi meist suurema vastu on peaaegu ainus keel, mille kaudu Jumal suudab meid kõnetada. Paraku, leiab ta, oleme me seganud ära oma spirituaalsed pürgimused – so püüdluse jumala järele – ihadega inimsuhete valdkonnas. Selles aga peitubki romantilise armastuse mõistatus: kuidas elada koos mõlema võimsa energiaga, mille me oleme nii hõrgult ja samas ohtlikult seganud kokku romantilise armastuse veiniks. R. Johnsoni arvates oleme tegelikult eksiteel, kui asetame millegi, mille olemus on religioosne ja mille koht on meie psüühes, sellest väljapoole. Tristani ja Isolde loost rääkides soovitaks ta seega sarnase dilemma ees oleval mehel mitte projitseerida oma Animat reaalsele naisele välismaailmas, vaid otsida Animaga kontakti oma sisimas – “üritades teha temast väljapoole projitseerides reaalset inimest, kaotame me ta pühaduse.”
Nõnda siis oleks Johnsoni reaaleluline soovitus Tristaniga sarnases dilemmas olevale mehele mitte nö alluda kirele, millega kaasneks sarnane reetmine, vaid lahendada see kiusatus sisevaatlusena. Siinkohal aga vaidleb Deirdre Johnson talle vastu, öeldes, et Robert Johnsoni argumendid peavad vett vaid eeldusel, et religioon on miski, mille koht on psüühe sees, ning projektsioonid on pelgalt reaalsust hägustavad pettekujutlused, mitte lähemat tundmaõppimist väärivad ja varjatud isiksuse osad.

Njah, kuid mööngem: see intellektuaalne mõttekäik on ehk küll sobiv tähistamaks tänast tähtpäeva – 150 aasta möödumist Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” esietendusest, kuid sellest on ilmselt vähe abi tänapäeva Tristanitele ja Isoldedele oma valikute tegemisel. Lohutuseks ehk vaid see, et kui valikus on vaid valusad variandid, siis järelikult on valikus vaid tõeliselt tõhusad õppetunnid, mille läbimise järel on pilt peeglis palju selgem.

*Love: Bondage or Liberation?: A Psychological Exploration of the Meaning, Values and Dangers of Falling in Love

Stseen Richard Wagner'i ooperist "Tristan und Isolde", lavastatuna Aalto teatris, Essenis, 2006. Lavakujundus: Klaus Grünberg

“Viini postmark”, Trikster ja Kangelane

Täna kell 13:35 näitab ETV2 Eesti klassikasse kuuluvat filmi “Viini postmark”. Nii nagu üks teinegi film mehest, kes peab päev otsa rääkima vaid tõtt (1997.a “Liar, Liar” Jim Carrey’ga), on ka see komöödia – mingil põhjusel eelistatakse tõerääkimisest just huumorivõtmes rääkida. Peategelane Martin Roll on kaotanud jõu ja julguse ning astub ekraanile tujutu tuhvlialusena, kes muutub vana sõjasemuga viina võttes ruttu haledaks joodikuks. Seesama triksterienergiat kandev sõber (kes meenutab oma saatanlikku olemust vaatajale korduvalt lemmikhüüatusega “Põrguvärk!”) provotseerib Rolli kihlveo korras rääkima päeva üksnes tõtt. Ja Roll teebki seda, algul küll takerdudes, kuid siis nii hoogsalt, et teda peetakse juba hulluks – ta mitte lihtsalt ei räägi tõtt, vaid heidab kinda igasugusele valskusele, sealjuures ka sellisele, mille taga paistab seisvat kogu süsteem. Tõde muudab teda ennastki, kuid mitte ainult – nii transformeerub ka võluvalt Ines Aru poolt mängitud tütar, kelles võib näha üht Rolli animafiguuri. Kohatistest tagasilöökidest hoolimata on lõpp õnnelik ja seetõttu võib seda filmi vaadata ka kui positiivset individuatsiooni sümboliseerivat lugu. Roll suudab oma õppetunni ka sõnadesse panna, öeldes Klara Kukele, kes vaatab teda imetledes kui ülestõusnud Jeesust: “Tehke nagu õigeks peate ja siis oletegi nagu vabastatud Prometheus!”

Tõe tähendusest isiksuse arengu kontekstis on kirjutanud Barbara Stevens Sullivan oma raamatus “The Mystery of Analytical Work: Weavings from Jung and Bion.” Ta rõhutab, et kuigi tõde võib olla psüühele oluliseks toiduseks ning valed omakorda mõjuda vaimse nakkuse allika ja mürgina, on inimestele omane siiski tugev vastuseis tõele. Isegi positiivsed tundeelamused sisaldavad endas tihti valulikku elementi, mistõttu tõukume juba instinktiivselt enesepettuse suunas. Mütoloogias on mitmeid häid näiteid, mis ilmestavad “tabu”, mille eesmärk on takistada inimest tõde teada saamast. Eeva patt seisneb selles, et ta andis ise hinnangu objektiivsetele asjaoludele, ega aktsepteerinud pimesi autoriteedi kinnitust, et “see puu ei ole söömiseks”. Jumal hävitab ülima tõe teadasaamiseks ehitatava Paabeli torni, külvates inimeste sekka segadust. Ning mõistagi ei unusta ka Stevens Sullivan Prometheust, kelle püüdlust tule – valgustatuse – järele karistavad jumalad Dante põrgu kreeka versiooniga: ta aheldatakse kalju külge ning kotkas peab igavesti nokkima ta maksa. Autor küsib, millist inimloomuse külge selline tõeteadmist takistav tabu peegeldab ja leiab Jungi refereerides, et allikaid on kolm: surve, mis lähtub ühiskonna vajadusest koostööalti massi järgi; nartsissism, mis on omane “Minale”, kes soovib olla ideaalne; indiviidi piiratud energia, mis suudab vaid teatud määrani panna vastu seesmistele ja välimistele jõududele. Me oleme karjaloomad ning leiame turvalisust massidesse sulandudes – selle asemel et ise mõelda, on kindlam kollektiivsete arvamustega ühineda. Sellist konformismi toetab ka meie sisemine vajadus täiuslikkuse järgi. Stevens Sullivan parafraseerib siin Jungi seisukohti Zarathustra seminaridelt, meenutades, et Self (Kõrgem Mina) on üks parajalt ebameeldiv asi: “…see on see, mis sa tegelikult oled, mitte see, kes sa tahaksid olla või kujutled end olevat; reaalsus on nii puudulik, vahel ohtlik ja isegi vastik, mistõttu on üsna loomulik, et hoidud igal võimalikul moel olemast iseendaks.” Nõnda leiabki Jung, et enamik inimesi ei ole tegelikult siirad oma püüdlustes end tundma õppida: kui nad ka väidetavalt pingutavad oma tõelise mina leidmise nimel, siis tegelikult on nende energia suunatud pigem selle kohtumise vältimisele kui teokssaamisele.

Pildil: Kaader Martin Rollist (Jüri Järvet) filmis “Viini postmark”. Roll ärkab just silmnähtavas kassiahastuses painajalikust unenäost, kus kajavad huvitavas kinematograafilises võtmes nii tema senise elu pinged kui tulevaste päevade sündmused. Seejuures võib unenäoski ilmuvas ja kogu loos keskset tähendust omavas wipa-plokis ehk Viini postmargis näha teatud Selfi sümbolit – ja mitte vaid seepärast, et see meenutab visuaalselt mandalat. NSVL Kinokomitee olevat heitnud filmile muuhulgas unenäo süngust ette ning tehti montaažilühenduse ettepanek, et Rolli elu ei tunduks nii lootusetu. Selleks tuli kõrvaldada unenäo-episood, kuid osaliselt jäi see siiski sisse.
Kes filmi telerist näha ei jõua, saab seda vaadata ka järelvaatamisest.
http://etv2.err.ee/…/s…/5a0b83d1-7fa6-43b1-af95-78aa09ff74ef

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.