Alateadvus > Armastus > Blogi > C. G. Jung (autor) > Daniel Ross > Film > Individuatsioon > Isa > Kultuur > Laps > Numinoosne > Punane Raamat > Self > Surm > Transformatsioon > Trauma

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

Tähesõjad ja arhetüübid

Tänasel päeval, 1980. aastal, esilinastus Star Wars esimese triloogia teine film – “Tähesõjad V: Impeerium annab vastulöögi.” Film on tuntud nii mõnegi asja poolest, kuid näiteks just selles osas ütleb Darth Vader Luke Skywalkerile sõnad, mis teeks au igale Ladina-Ameerika seebiooperile: “Ma olen su isa”. Ka ilmus just selles filmis Luke Skywalkeri ja filmisõprade ellu pisike, koomiline ja süntaksipelglik, kuid võimas ja tark Yoda. Tähesõjad kui üks monomüüdi (kangelase teekonna) modernne esitus (George Lucas oli filmi tegemisel tugevasti ja teadlikult mõjutatud Joseph Campbelli “Kangelase teekonnast”) on olnud üsna tihti jungiaanliku tõlgenduse objektiks. Tõepoolest – ei ole keeruline näha enamikus tegelastest teatud arhetüüpide personifikatsioone ning võtmesündmustes etappe kangelase rännakust ja/või individuatsiooniprotsessist.
Mis puudutab konkreetselt aga 1980. aastal linastunud osa, siis siin väärib ehk kõige enam tähelepanu Luke’i kui kangelase kohtumine kahe isafiguuriga, kelleks saab siis pidada Darth Vader’it (Lucase sõnul on nimeski vihje: Darth Vader = Dark Father e Tume Isa) ning Yodat.
See, et tegu on ühe mündi kahe küljega, väljendub näiteks selles, et Yodas ja Vaderis on nii mõndagi sarnast – mõlemad valdavad viimseni Jõudu (mida mõlemad demonstreerivad ka telekineetilise võime abil) ning soovivad Luke’i treenida, kuid samas ka oma maailmavaate edasi anda. Yoda esindab Jõu heledat poolt, Vader tumedat. Viidates meie viimaste päevade postituste temaatikale – varjule, võib mõelda ka nii, et Yoda ja “Jõu” “hele” versioon sümboliseerib ego ning “Tume Jõud” (sh Darth Vader) vastuoksa varju.

Esimene Luke’i ülesanne Yoda’ga kohtudes on heita kõrvale kultuurilised eelarvamused ning usaldada suurt jõudu selles väikeses olendis. Chicago psühholoog James Iaccino arvates, kes on töötanud palju Star Wars kosmose-eepose jungiaanlike tõlgenduste kallal (nt teoses “Jungian Reflections Within the Cinema”), sümboliseerib see kollektiivse alateadvuse tasandil toimivate dünaamikate tunnustamist, kuna suurus füüsilises tähenduses ei pruugi olla kuidagi korrelatsioonis psüühiliste komponentidega. Yodalt saadava väljaõppe ajal toimub ka üks sümboolsemaid stseene – Luke astub vastamisi kujuteldava Darth Vaderiga, kelle kiiver-maski alt leiab ta ehmudes iseenda. Siis ei tea ta veel, et Vader on ta isa, kuid olulisem on ehk see, et Vader esindab siin tema enda varjupoolt, mis on esmakohtumisel hirmutav ja kisub teda “to the Dark Side”.
Tõtates päästma oma sõpru, eirab Luke Yoda (ja Beni) soovitusi jätkata treeninguid, mille tulemuena ta küll järgib “kangelase kutset”, kuid pooliku treeningu tõttu ei ole veel valmis võitlema omadel tingimustel. Kosmoses kohtab ta Darth Vaderit, kes küll soovib ammukadunud pojaga ühineda, kuid seda mitte terve isa-poja suhte saavutamiseks, vaid oma egoistlike maailmavallutuslike plaanide elluviimiseks, kogumaks enda alla rohkem “tumedat jõudu”. Ka Vaderi kavatsustes on palju kangelasele omast, kuid siin on näha kangelase varjupoolt. Luke ei soovi isa plaanidesse kaasatud saada ning kukutab end justkui suitsidaalselt sügavikku – sõna otseses mõttes, mida kangelase rännaku kontekstis saab aga vaadata ka sümboolselt laskumisena allilma. Ometigi just pärast seda langust ja paranemist hõikab poeg isa järele ja loob temaga telepaatilise kontakti. Telepaatiline side sümboliseerib ka isa-arhetüübi suurt võimu ja tõmmet.
Selleks ajaks on pojal veel üks sümboolne ühisosa isaga – mehhaaniline käsi (kuna eelnenud võitluse käigus raius isa ta käe maha). Ka selles mõttes võib näha Yodas ja Vaderis vastandeid – Yoda kui ürgloodusesse sulandunud olevus ning Vader kui poolinimene-poolmasin. Sellele duaalsusele osutab sisuliselt ka Joseph Campbell, kui ta raamatus “The Power of Myth” (1988) on omakorda kommenteerinud tähesõdade triloogiat. Tema jaoks seisneb filmi sõnum üleskutses juhinduda südamest ja inimlikkusest – sest selles inimeseks olemine seisnebki – ja mitte olla masin: tahtlikult, impersonaalselt ja bürokraatlikult programmeeritud.
Luke’i teekond, sealhulgas isa suunas, saab lahenduse järgmises filmis, kus sõlmitakse kokku nii Yoda kui Vaderi rollid, kellest saab koos Ben Kenobiga taevane “isa-kolmainsus”.

Yoda treenimas Luke Skywalkerit ja ühtlasi demonstreerimas oma telekineetilisi võimeid. Kaader filmist "Star Wars V: Empire Strikes Back."

Orson Welles 100

Täna oleks võinud tähistada oma 100. juubelit Orson Welles – paljude arvates aegade parim rezhissöör (olgugi surnud laostunult, ilma et oleks elu jooksul näinud ühtki oma filmi kasumisse jõudmas), nii nagu tema esimest filmi “Kodanik Kane” (1941) on nimetatud aegade parimaks filmiks. See film on läbi ja lõhki Welles, kuna ta täitis selle puhul nii produtsendi, rezhissööri, kaasstsenaristi kui peaosatäitja rolli. Welles oli hiiglane – nii vaimselt kui füüsiliselt, ning võib öelda, et suure mehena heitis ta ka hiiglasliku varju.
Viie aasta eest ilmusid Orson Wellesi vanima tütre Chrisi mälestused pealkirja all “In My Father’s Shadow”. Neis südamlikes ja samas nukrates mälestustes on nii mõndagi tuttavlikku, kui meenutada paari nädala eest eesti meedias avaldatud intervjuud ühe meie legendaarseima laulja pojaga. Chris kirjeldab elu, milles on alati läbivaks teemaks lootus saavutada side isaga, kuid seeasemel kuhjusid mälestused reaalsetest juhtumitest, kus tüdruks ootas pikisilmi oma isa, kes ei ilmunud lubatud ajal, või aastatepikkustest pausidest suhtluses.
Charles Foster Kane’i rollis tõstsis Welles toosti “armastusele minu tingimustel. Need on ainsad tingimused, mida keegi eales mõista võib – tema enda tingimused.” Mis aga puudutab Wellesi armastust oma tütre vastu, siis on viimane seda kirjeldanud nii: “Orson Welles ei suutnud olla mu isa enam kui üksikutel hetkedel, aegajalt. See oli kõik, mida võisin temalt loota. Hetkedel, mis pimestasid ja haihtusid siis nagu jaanimardikad suveöösse.” Chrisi ema omakorda sõnastas selle nii: “Ta armastas sind, kui olid ta silme ees, kuid unustas, kui silmist kadusid. Täpselt nagu kõik teised oma elus.” Chrisi suhtumine isasse küpses kõigest hoolimata siiski optimistlikuks: “Ta ei olnud see isa, keda ma temas oleksin soovinud, kuid tal oli minu üle meeletult positiivne mõju. Ma valisin loomingulise elu suuresti tänu temale.”
Chris kirjeldab raamatus ka oma isa lapsepõlve ja küllap see on üks põhjuseid, miks ta on suutnud niivõrd mõistva lahenduseni jõuda. Nimelt kaotas Orson Welles varakult oma ema ja jäi poisikesena isa hoole alla – seda üksnes selleks, et peatselt avastada, et hoolekandja roll jääb hoopis talle. Nimelt oli ta isa lootusetult alkoholismi küüsis. Et aga särav noormes kutsus paljudes hoolivates inimestes esile abistamissoovi, ilmusid ta ellu ka “asendus-vanemad”, kelle soovitusel ta isaga suhted katkestas. Üsna peatselt leiti ta isa, kelle ellu sellest hetkest jäi vaid alkohol, surnuna hotellitoast. Oma tütrele väljendas Welles hiljem kahetsust ja süümepiinu isa hülgamise pärast, uskudes, et kui ta oleks jäänud isa kõrvale, ei oleks tema lõpp ka nii kiire olnud. Nukker on see, et avalikult oma vanematest rääkides viitas Welles neile vaid ülivõrdes, kinnitades, et nad ei tundu talle ei midagi vähemat kui müütiliselt imelised.
Tuttav motiiv vanematest lahtirebitud ja pealtnäha kõigiti külluslikku ellu suunatud poisikesest vaatab meile vastu ka filmis “Kodanik Kane”, mille peategelane ei otsi ju muud kui kaotatud armastust – protsess, mis meile esitatakse kinematograafiliselt võimsas keeles. Erinevalt inimsuhetest ei teinud Welles kunstis kunagi midagi poolikut: tõsi, ta väitis talle omase bravuuriga, et tal puudub igasugune sõnum, kuid oluline olevatki justnimet vaataja erutamine – ehk et kui on vaja Hamletit näidata trapetsil lendamas, siis seda tuleb ka teha.
Mis puudutab Citizen Kane’i psühholoogilist tõlgendamist, siis siin paljastub selgeimalt Welles’i üleolev suhtumine tollal Hollywoodis levinud psühhoanalüütilistesse katsetustesse. Nõnda võrdles ta oma filmi “ühe-dollarilise raamatu freudismiga”. Valgust tema suhtumise tagamaadesse heidab aga järgmine nukker tsitaat: “Ma ei soovi endale andestada. Seepärast ma psühhoanalüüsi vihkangi. Mina arvan, et kui sa oled milleski süüdi, siis peaksid sellega elama. Saada sellest lahti – kuidas on võimalik saada lahti tõelisest süüst? Ma arvan, et inimestel tuleb sellega elada, sellele näkku vaadata.”
Neis sõnades kumav valu on näha ka ekraanil, kui jookseb “Kodanik Kane” – ja seda isegi filmi koomiliseimatel hetkedel.
Vähesed analüütilise psühholoogia autorid on suutnud isa kaotamise arhetüüpse teema nii võimsalt sõnadesse panna kui James Hillman, arhetüüpse psühholoogia looja ja C. G. Jungi Instituudiga kaua aega seotud olnud psühholoog. Tema – ka ise üsna sarnaselt Welles’i loole isast ilma jäänud mees – on öelnud: “Kui isa puudub, siis langeme varmamalt ema meelevalda. Ja tõepoolest – isa ongi puudu; Jumal on surnud. Puuduv isa ei ole sinu ega minu isiklik isa. Ta on meie kultuuri puuduv isa – elujõuline senex, kes ei peaks jagama mitte igapäevast leiba, vaid vaimu – läbi tähenduse ja korra.” (Hillman 1973.a artiklis “The Great Mother, her son, her hero, and the puer”.)
Lähemalt analüüsib “puuduva isa” problemaatikat jungiaani Bud Harrise 2009.a raamat “The Father Quest: Rediscovering an Elemental Force.” Nagu pealkirigi ütleb, räägib ta isaotsinguist, nähes sarnaselt Hillmaniga kaugemale personaalsest ja objektiivsest tasandist. Ta meenutab, et see teema on olnud läbi aegade aktuaalne, arvestades, et isadel on ikka olnud kombeks perest ja sega ka lastest pikemaid perioode eemal olla – küll leiba teenimas või jahi- või sõjaretkel. Harrise sõnul on näiteks Odysseuse ja Telemachose lugude näitel selge, et “kadunud isa” lugu on iidne ja arhetüüpne: “Iga inimene peab otsima isa iseendas, peatumata, sedamööda, kuidas ta ise kasvab ja küpseb.” Ta meenutab, et lääne mütoloogiale omane kangelase rännaku müüt algab samuti kadunud isaga. Harris toonitab, et kuna tegu on arhetüüpse teemaga, siis on kadunud isa otsing (quest) midagi palju enamat kui konkreetne psühholoogiline probleem, mis puudutab vaid väheseid: “ISA otsing on igavene otsing, mida elab läbi iga põlvkond, ning ühel või teisel moel iga põlvkonna iga liige.” Selle otsingu eesmärk ei ole aga pelgalt lahendada probleemi või ravida haava, vaid kanda edasi meie kultuuri ja teadvust – ning redefineerida universumit. Teejuhiks sellel teekonnal saavad meile olla selle arhetüüpse teemaga seotud legendid, müüdid ja muinaslood, kuid ka need ei saa aidata meid enam kui traatkarkass suudab abistada skulptorit, et luua selle ümber skulptuuri. Savi peame ikka ise vormima.

Stseen filmist "Citizan Kane". Ema veenab isa loovutama väikest Kane'i panga hoole alla.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.