Blogi > Eesti > Floora > Individuatsioon > Kunst > Loodus > Loovus > Self

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Kevadine pargimaastik

Täna on sünniaastapäev ühel 20. sajandi tuntuimal saksa kunstnikul Max Beckmannil. Kunstniku kohta, kelle kuulsaim töö on “Öö” ja kes üritas oma mütoloogiliste piltidega teha nähtavaks inimloomuse sügavaimad kihid, on see pilt siin – “Kevadine pargimaastik” (1924) – lausa rõõmsameelne. Ja tõesti – paistab ju linnapark kui Hansu-Gretekest eksitanud mets ühes nõiamajaga, hüljatud laste asemel on aga pildil poisid-tüdrukud vanemate hoole all. Muretut päeva ja eilse kevadpäikese tagasitulekut kõigile!

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.