Blogi > Kultuur > Kuri > Mees > Muinasjutt > Naine > Nõid > Phil Goss > Tants > Trikster > Uni

Carabosse – ei mees, ei naine

Täna möödub 175 aastat helilooja Pjotr Tshaikovski sünnist. Üks kuulsaimaid tema oopustest kannab numbrit 66 – see on muusika balletile “Uinuv kaunitar”, millel oli samuti sel aastal juubel: 125.

Nii nagu üks intrigeerivaid küsimusi Tshaikovski juures on loomingu kõrval olnud tema seksuaalsus, siis on üks soolisest aspektist põnev tegelane ka balletis “Uinuv kaunitar.” See on Carabosse – kuri haldjas, kelle kättemaksuks lausutud needuse läbi sai kaunitar Aurorast Uinuv Kaunitar. Balletis on Carabosse hirmutav tegelane, kelle igakordset ilmumist saadab dramaatiline ja halvaendeline muusika. Ta on loodud naiseks, kuigi tihti on teda mänginud naiseks riietatud mees. Algses Marius Petipa koreograafiaga balletis oli nii Peterburi Marinski teatri (1890) kui Moskva Suure Teatri (1899) esilavastuses Carabosse’i rollis mees. Tänapäeval on nii mõnigi kord kurja haldja rollis üksteist dubleerimas nais- ja meestantsija (näiteks 2013.a Soome Rahvusooperi või Bostoni Opera House’i lavastustes). Pacific Northwest Ballet’ “Uinuvas kaunitaris” Carabosse’i kleidis tantsinud Oliver Wevers on öelnud, et mängida kurja haldjatari on sama kirev kogemus kui tähistada igal õhtul Halloweeni; siinkohal jalutab ta koos vaatajaga läbi kõik Carabosse’i stseenid: https://www.youtube.com/watch?v=kzJ2lyRDX8c
Täiesti uues võtmes esitles kurjuse inkarnatsiooni briti koreograaf Matthew Bourne, kelle uusversioon Tshaikovski balletist esietendus 2012.a Londonis – seal oli kurjus sama (mees)tantsija esituses jagunenud kaheks – pahatahtlikuks haldjatariks Carabosse’iks ja tema pojaks vampiir Caradociks. Bourne’i kaasaegset Carabosse’i võib näha kaunitari needmas siin:https://www.youtube.com/watch?v=1-2B251I8uc
Mõneti veelgi modernsema käsitluse on andnud Jean-Christophe Maillot, Les Ballets de Monte-Carlo koreograaf, kelle psühholoogilises võtmes “Uinuv kaunitar” esilavastus 2001.a. Etenduses, mida on kutsutud ka “täiskasvanute versiooniks uinuvast kaunitarist“,

Altea Nuñez (Princess Aurora) ja Alain Honorez (Carabosse); The Sleeping Beauty, Koninklijk Ballet van Vlaanderen/Royal Ballet of Flanders, 2012

kehastab Carabosse’i ülimaskuliinselt Jerome Marchand, kes mõjub ähvardavana ka arvutist vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=LN_XQj18sKk . Marchand tantsib ka Printsi ema rolli, vastandades sellega Aurora valguse maailma Printsi varjude ja pimeduse kodumaale.
Mõeldes Carabosse’i ehk kurja haldja “pendeldavale soole”, tekib tahes tahtmata mõte, et ehk siis kehastab see tegelane midagi enamat kui pelgalt naiselikkuse aspekti. Kuigi ka Angelina Jolie poolt hiljuti mängitud Maleficient’it (Disney stuudio ristitud Carabosse’i alter ego) esitleti ennekõike läbi naiseliku arenguteekonna, võib tegelikult selles muinasjutu sõlmituse eest vastutavas tegelases näha hoopis teistsugust arhetüüpi. Mõelgem korra triksterile – ehk on just kantus triksterlikust energiast põhjuseks, miks Carabosse ei suuda kuidagi aegade jooksul “soole pidama jääda.” Trikster on muutuste sünnitaja ja lukkude avaja – ürgse energia kandja, kes käivitab arengu. Tõdegem, et ka see lugu jäänuks tema sekkumiseta olematuks. Triksteril ei ole tegelikult kindlat sugu, kuigi kultuuriliselt on tõrepoolest peetud maksuliinseks seda vabadust ja liikuvust, mida triksteri-roll endas hõlmab. Nii on ajalooliselt olnud triksterid enamasti mehed, kuid neil on olnud võime muuta oma sugu – see võime oli ka hermafrodiitsel Hermesel. Jungiaanist terapeut Phil Goss on oma raamatus “Men, Women and Relationships – A Post-Jungian Approach” leidnud, et isegi igi-irriteerivat sooküsimust ennast võib vaadelda kui triksterit – “sugu” (“gender”) võib muuta oma kuju või silmist kaduda ainsa hetkega – ning ilmuda hetke pärast uues vormis.
Nii nagu Trikster pole päriselt mees ega naine, ei ole ta tegelikult ka “päriselt” hea ega halb – ta on kõigist sellistest määratlustest üle. Sümboolselt võib sellega seostada näiteks ka asjaolu, et “Uinuva kaunitari” esmalavastuses mängis Carabosse’i sama tantsija, kes ka Sinilindu – positiivset ja mõneti ohvriidentiteediga tegelast.
Kellel nüüd tekkis soov vaadata “Uinuv kaunitar” värske pilguga üle, siis seda on võimalik teha Estonias: http://www.opera.ee/lavastus/uinuv-kaunitar/

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.