Aniela Jaffé > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Jungiaanlik analüüs > Loodus > Numinoosne > Sünkroonsus > Vaim ja mateeria

Vocatus atque non vocatus deus aderit

Täna, humanistliku õpetlase Desiderius Erasmus Rotterdamist surma-aastapäeval, võtame jutuks Jungi huvi vana aja ning kultuuri ja vaimuloo kestvuse vastu. Näiteks Erasmuse Collectanea adagiorum (1563.aasta väljalase) oli Jungil olemas juba 19.aastaselt. Sealt leidis ta ütluse:

Väljavõte Erasmuse raamatust „Moriae Encomium / Stultitiae laus“ aastast 1515, Hans Holbeini joonistusega (eesti keeles „Narruse kiitus“, ilmunud 1967.a).

Vocatus atque non vocatus deus aderit (kutsutud või kutsumata, jumal on kohal). Nagu Jung selgitab ühes hilisemas kirjas, oli ta igati teadlik, et ütlus pärineb siiski juba palju varasemast ajast. Nimelt olevat spartalased enne Peloponnesose sõda käinud nõu küsimas Delfi oraaklilt ja selline oli vastus, mille nad said. Tõlgendades seda vastust kui soosivat ennet, alustasidki spartalased sõjakäiku. Jungile avaldas sentents aga säärast mõju, et ta lasi selle oma Küsnachti maja – koha, kus ta elas ja töötas alates 1908. aastast kuni oma surmani 1961. aastal – välisukse kohale graveerida. „Olen pannud selle pealdise sinna selleks, et meelde tuletada iseendale ja oma patsientidele: Timor dei initium sapientiae (jumalakartus on tarkuse algus). Siit algab tähtis teekond jumala endani ja see ongi lõppkokkuvõttes kõige olulisem“.*

Aniela Jaffé sõnade kohaselt raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ oli Jung märganud, et hingeliselt kannatavate inimeste puhul etendab religioosne suhtumine teraapias otsustavat osa ning kuna hing on loomu poolest religioosne, siis toob ta spontaalselt esile religioosse sisuga pilte. Eksimist hinge sellise põhiolemuse vastu pidas Jung mitmete neurooside põhjuseks. Jung lõi meelega seoseid teoloogia ja psühholoogia vahel. Sel moel toimides rõhutas ta vajadust mõtisklemiseks ja mõistmiseks seal, kus kristlus nõuab vaid usku. Lisaks on Jung samas raamatus avaldanud arvamust, et me pole keskaja, antiigi ja ürgajaga veel kaugeltki valmis, sest mida paremini me mõistame, mida otsisid meie isad ja vanaisad, seda rohkem saame aru iseendist.

Mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks oli Jungil ideaalne koht oma teises majas, Bollingenis, mille kohta ta kirjutab raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ nii: „Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada. Bollingenis ümbritseb mind vaikus ja ma elan in modest harmony with nature (s.o viide vanale hiina puugravüürile, mis kujutab väikest vanameest heroilises maastikus). Ma kandun mõtteis ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi – kaugesse tulevikku. … Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites.“
Ja huvitaval kombel jätkab Jung kirjutist nii: “ Kui üks 16.sajandi inimene satuks sellesse majja, siis oleksid talle uued asjad üksnes petrooleumilamp ja tuletikud; kõige muuga tuleks ta ilma raskusteta toime.“ Nii et Erasmuse (eluaastad 1466-1536) jaoks oleksid elamistingimused Jungi tornis olnud igati tuttavlikud. Kuidas on aga lood 21.sajandi inimesega – kas spartalikkus ahvatleb kedagi?

* Jung, C.G. (1975) Letters: 1951-1961

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Sting ja Jung

Neil päevil 30 aasta eest ilmus Briti muusiku Stingi esimene sooloalbum nimega “The Dream of the Blue Turtles” ehk “Unenägu sinistest kilpkonnadest”. Stingi on palju pinnitud albumi kummalise pealkirja osas ja ta on selgitanud, et inspiratsioon pärines tõepoolest konkreetsest unenäost. Tol eluperioodil käis Sting jungiaanliku analüütiku juures ja oli sellest piisavalt vaimustuses, et vastata 1987.a 36-aastasena ühes intervjuus oma edasiste plaanide kohta – “Ma ei taha olla pop-staar terve elu. Mulle täitsa meeldiks olla kiilanev ja ümar 40ndais-50ndais jungiaanlik analüütik.” Paraku, jah, selleni ei ole Sting jõudnud, küll aga võime tema sümbolikäsitlusvõimest aimu saada sellesama kilpkonna-unenäo näitel.
Vastates ajakirja “Spin” (7/85) küsimusele siniste kilpkonnade kohta, ütles ta järgmist: “Ritz’i esinemiste proovinädalal nägin und sellest, kuidas olin oma kodus Hampshire’s ja vaatasin aknast välja suurde müüriga ümbritsetud aeda, nagu mul seal maja taga on – igati korras lillepeenarde ja rohelusega. Järsku ilmusid seinas olevast august välja suured, agressiivsed macho-kilpkonnad – üsna purjus ja sinist värvi. Nad hakkasid tegema tagurpidi saltosid ja muud akrobaatikat, hävitades selle protsessi käigus täielikult mu aia. Igatahes, kuidagi ma seal seda kummalist vaatemängu nautisin ning unenägu oli nii tugev, et ma mäletasin seda ärgates täiuslikult – nii hästi, et see sai osaks “moolokist”, mille purustava energia abil sai plaat lõpuni salvestatud. Olles läbinud jungiaanliku analüüsi, olen õppinud oma unenägusid tõlgendama. Carl Jung uskus, et unenäod on uksed meie psüühe sügavaimatesse osadesse. Minu jaoks on kilpkonnad alateadvuse sümboliks, nad elavad mere põhjas, täis realiseerimata potentsiaali, väga jungiaanlikud oma tähenduselt. Näen unenägusid, kus ma loon kõige uskumatumat muusikat, Mozarti-sarnast muusikat, mida ma teadlikult kirjutada ei oskaks. Ja ometi – ma kirjutan, ning see on tõeline. Nii et selle albumiga soovisin ma hävitada mitmeid eelarvamusi ja eeldusi ning teha midagi häirivalt uut. Ja need kilpkonnad, need muusikud, olid seal, et mind aidata. Ja nad aitasidki.” Los Angeles News’ile (6/85) antud intervjuus selgitas ta – “Neli sinist kilpkonna on neli muusikut mu bändis. Nad on hea sümbol: kilpkonn on olend, kes elab nii meres kui sellest väljas. Meri sümboliseerib hästi alateadvust. Mulle tundub, et mustanahalised inimesed on alateadvusele lähemal ning sinine on jazzmuusikutele hea värv. Oma tegevusega hävitavad nad minu turvalist valemit, mu turvalist tagaõue. Nad lammutavad seda turvalisust, seda vormeliks muudetud lihtsat lahendust, mis iseloomustab Police’i salvestusi. Maa üleskündmine on see, mida teeb põllumees, kes tahab, et see oleks järgmisel aastal viljakas. See on nii mitmelgi moel “tugevdav” (confirming) unenägu. Jah, see on hirmutav ja dramaatiline, kuid lõpptulemusena tasub see end ära.” Ja samas täiendab ta – “Järsku tekib seina suur auk ning sellest väljuvad neli massiivset, eelajaloolist kilpkonna pikkade, soomuseliste kaeladega. Nad on väga macho’d, atleetlikud ja joobnud iseenese mehelikkusest. Nad hakkavad tegema tagurpidi saltosid ja kukerpalle, mille käigus hävitavad mu aia, lihtsalt paiskavad segi. Unenäos vaatan ma seda etendust ning selle asemel, et olla vihane, ma naeran. Ärkasin naerdes.”
Veel enam kui kakskümmend aastat hiljem mäletas Sting seda unenägu nii (‘Lyrics’, 10/2007): “Albumi pealkiri pärineb unenäost, mis äratas mind mu esimesel ööl Barbadosel. Nägin, et istusin oma Hampsteadi kodu majataguse aia müüride vahel sirelipuu all, korralikult hooldatud murul, ümbritsetuna kaunitest roosipõõsastest. Järsku plahvatasid tellised müüris otse aeda ning ümber pöörates nägin pimedusest ilmumas hiiglasliku kilpkonna pead. Talle järgnes neli või viis teist kilpkonna. Nad polnud mitte ainult mehemõõtu, vaid lisaks sinised ning neil oli meeletult, dzässilikult “cool”, hooletu ja kartmatu aura (“immensely cool, like hepcats, insouciant and fearless”). Nad ei teinud mulle viga, kuid asusid peaaegu nagu juhusliku vägivaldsusega hävitama mu peent inglise aeda, kaevama oma küünistega üles muru, järama roosipõõsaid, rammima sirelipuud. Täielik häving.”
Nii nagu Sting aimas, tõi suunamuutus, mida kilpkonnad tema jaoks sümboliseerisid, edu – tema esimest sooloplaati osteti rekordilise kiirusega ning sellelt pärinevad mitmed erilised lood, nagu näiteks “Russians”, mille külma sõja aegne sõnum on paraku aktuaalne tänagi:https://www.youtube.com/watch?v=wHylQRVN2Qs Instrumentaalset nimilugu ennast saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=RfRCnA0-u7E
Tasub samas märkida, et see plaat polnud esimene jungiaanlike mõjutuste näide Stingi loomingus – tegelikult oli ka tema eelnev, viimane plaat Police’i koosseisus paljus C. G. Jungi kontseptidest suunatud, nagu reedab ka selle pealkiri “Synchronicity”. Jungiaanlikke jälgi on nähtud ka tema kolmandas sooloalbumis “The Soul Cages” (eeskätt lugudes “When the Angels Fall” ja “All This Time”), mis on kantud isa surmale järgnenud emotsioonidest.

Illustratsiooniks ei ole küll võimalik pakkuda Stingi unedes ilmunud isaseid kilpkonni, vaid hoopis kunstnike kollektiivi “Cracking Art Group” emaseid merekilpkonni, nii nagu need on välja pandud Galleria Ca’ d’Oro’s. Cracking Art Group loob eredast ümbertehtud plastist (sisuliselt veepudelitest) erilise töötlusmeetodiga hiiglaslikke loomi, pööramaks tähelepanu keskkonna kahjustamisele süsteetiliste materjalidega. Keskkonnasõbralikkus on aga just midagi sellist, mida pidada au sees täna – rahvusvahelisel kilpkonnade päeval.

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Mina olen metsa poole

Kevade puhul veidike metsikust loodusest ja inimesest.
Tänane sünnipäevalaps, 1914-1931 Keenias elanud Karen Blixen (1885 – 1962) ütles oma autobiograafilises teoses “Aafrika äärel” (Out of Africa): “Ükski koduloom ei suuda olla nii tasa kui metsloom. Tsiviliseeritud inimesed on kaotanud võime olla tasa ning peavad võtma metsikult looduselt vaikuse õppetunde, et see neid aktsepteeriks.
Samal perioodil (1925) sattus Keeniasse käima ka C. G. Jung ning temassegi puutus sealne vaikus. Kuid Jungi tunnetus on hoopis teistsugune, ehk isegi vastupidine. Kogumikus “Mälestused, unenäod, mõtted” kirjutab ta oma kogemusest Aafrika mastaapsetel maastikel, kus liikusid hääletud loomakarjad: “See oli igavese alguse vaikus, maailm, nagu ta oli alati olnud – enne inimest, enne ükskõik keda, kes oleks võinud öelda, et see maailm on “see maailm”. Ma kaugenesin oma saatjatest, kuni ma neid enam ei näinud ja mul oli tunne, et ma olen ihuüksi. Tundusin endale esimese inimesena, kes selle maailma ära tundis, ja selle teadmise kaudu olin ma ta enda jaoks sel silmapilgul loonud. Tol hetkel sai teadvuse kosmiline tähtsus mulle väga selgeks./…/ Nähtamatu loomisaktiga andsin alles mina, inimene, maailmale täiuslikkuse, muutsin selle eksistentsi objektiivseks.”
Sattudes tänapäeva Aafrika safari-laagritesse, kus inimene on ilmselgelt kuningas, tuleb tunnistada, et antropotsentristlik vaatepunkt tundub ahvatlev ja käepärane.
Milliseid mõtteid tekitab aga vaikus meie enda koduses looduses? Mõeldes inimese ja looduse suhtedünaamikale, jääb igaühe enda arvata, millises vahekorras on Jungi öeldu Valdur Mikita mõtetega kogumikus “Lingvistiline mets”. Mikita leiab eestlaste kultuuri juured, meie keele metsast, metsaskäimine on maagiline kultuuriakt: “Kui ma oleksin shamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.” Või veel emotsionaalsemslt, nagu seda on öelnud Fred Jüssi: “Mina olen metsa poole. Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab.
Kuidas siis jääb eestlase ja tema metsaga? Kas julgeme/tahame mõelda endale arusaadavaks Jungi järelduse, et inimene on see, kes lõpetab loomisakti, tema on Looja, “kes lisab objektiivse mõtte selle maailma olemasolusse, ilma milleta kõik see – kuulmatu, nägematu, vaikselt rohtu õgiv, poegiv ja surev” – kulgeks mitteolemise sügavas öös oma kindlaksmääratud lõpu poole…

Lewa Safari Camp, Keenia

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.