Blogi > Donald Kalshed > Kirjandus > Laps > Muinasjutt > Transformatsioon > Trauma

Väike prints läbi analüütilise psühholoogia prisma

“Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad…. Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”, ütles Antoine de St. Exupéry, kellel täna on 115. sünniaastapäev, väikese printsi suu läbi.

Raamat väikesest printsist on raamat, mis teeb hingele pai. Läbi kaunite kujundlike lugude tuletab väike prints nii kõrbesse kukkunud piloodile kui meile, lugejaile, meelde, mis on tähtis. Kiires täiskasvanuelus läheb ju fookus mõnikord pisut nihkesse.
Jungiaan Donald Kalshed* näeb väikese printsi lugu kui sisemist teekonda oma lapseliku süütuse taasleidmiseni. Kalshed, kes on räägib varaste traumade puhul tekkivatest psühholoogilistest kaitsetest, ütleb, et varane suhtetrauma võib sisemise lapse kapseldada ning see sisemine laps elabki eraldi asteroidil B-612 nagu väike prints. Kui piisavalt hea lapsepõlv võimaldab samm-sammult õppida toime tulema igapäevaelu pettumuste, kurbuse ja valuga, kuid samas säilitada side selle osaga, kes vaatab maailma siiralt, naiivselt ja rikkumatult, siis varane suhtetrauma on sisemisele väikesele printsile nii ohtlik, et side ülejäänud isiksusega tuleb katkestada ning elada eraldi oma roosi ja lammastega kaugel üksikul planeedil.

Kuid nagu väikese printsi raamat võluvalt illustreerib, varitseb ka sellel planeedil tegelikult oht. “Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid…. ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.” Ja nii peabki väike prints maha jätma oma idüllilise planeedi ning siirduma otsima lammast, kes aitaks võidelda ahvileivapuudest tuleneva ohuga, mis ähvardab hävitada kõik hea, mis väikese printsi planeedil on.

Piloot selles loos esindab aga teist poolt – seda isiksust, kelle lapselik osa on kapseldunud. Ta on hästifunktsioneeriv ja edukas, kuid tegelikult ta ei ela. Ta on kaotanud oma hinge. Ta peab õppima uuesti laps olema, uuesti maailma läbi lapsesilmade maagia nägema. Selleks on tal vaja väikest printsi. Väikese printsi ja piloodi kohtumine sümboliseerib protsessi algust, mille käigus taastatakse kadunud terviklikkus.
Nende kahe maailma terviklikkuse taastamine viib transformatsioonini, kus traumatiseeritud inimese süütu lapselik osa, mis enne oli kaitsemehhanismide tõttu kapseldatud, lubatakse planeedilt tagasi, et ta saaks õppida kannatama elus tavapäevaseid kannatusi. Sest seotus teiste inimestega viib paratamatult ka kannatusteni läbi kallite inimeste kaotuse. Kahe maailma terviklikkuse taastamine viib selleni, et varem trauma tõttu sügavaid suhteid peljanud inimene suudab lubada endale lähedaste suhete teket. Hoolimata võimalikest haigetsaamisest.

“Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
“Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin …”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.””

* Donald Kalshed. “Trauma and the Soul: A Psycho-Spiritual Approach to Human Development and it’s Interruption”.

Pildil St. Exupéry poolt joonistatud test eristamaks fantaasiavaeseid täiskasvanuid ja säilinud kujutlusvõimega inimesi.

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Carabosse – ei mees, ei naine

Täna möödub 175 aastat helilooja Pjotr Tshaikovski sünnist. Üks kuulsaimaid tema oopustest kannab numbrit 66 – see on muusika balletile “Uinuv kaunitar”, millel oli samuti sel aastal juubel: 125.

Nii nagu üks intrigeerivaid küsimusi Tshaikovski juures on loomingu kõrval olnud tema seksuaalsus, siis on üks soolisest aspektist põnev tegelane ka balletis “Uinuv kaunitar.” See on Carabosse – kuri haldjas, kelle kättemaksuks lausutud needuse läbi sai kaunitar Aurorast Uinuv Kaunitar. Balletis on Carabosse hirmutav tegelane, kelle igakordset ilmumist saadab dramaatiline ja halvaendeline muusika. Ta on loodud naiseks, kuigi tihti on teda mänginud naiseks riietatud mees. Algses Marius Petipa koreograafiaga balletis oli nii Peterburi Marinski teatri (1890) kui Moskva Suure Teatri (1899) esilavastuses Carabosse’i rollis mees. Tänapäeval on nii mõnigi kord kurja haldja rollis üksteist dubleerimas nais- ja meestantsija (näiteks 2013.a Soome Rahvusooperi või Bostoni Opera House’i lavastustes). Pacific Northwest Ballet’ “Uinuvas kaunitaris” Carabosse’i kleidis tantsinud Oliver Wevers on öelnud, et mängida kurja haldjatari on sama kirev kogemus kui tähistada igal õhtul Halloweeni; siinkohal jalutab ta koos vaatajaga läbi kõik Carabosse’i stseenid: https://www.youtube.com/watch?v=kzJ2lyRDX8c
Täiesti uues võtmes esitles kurjuse inkarnatsiooni briti koreograaf Matthew Bourne, kelle uusversioon Tshaikovski balletist esietendus 2012.a Londonis – seal oli kurjus sama (mees)tantsija esituses jagunenud kaheks – pahatahtlikuks haldjatariks Carabosse’iks ja tema pojaks vampiir Caradociks. Bourne’i kaasaegset Carabosse’i võib näha kaunitari needmas siin:https://www.youtube.com/watch?v=1-2B251I8uc
Mõneti veelgi modernsema käsitluse on andnud Jean-Christophe Maillot, Les Ballets de Monte-Carlo koreograaf, kelle psühholoogilises võtmes “Uinuv kaunitar” esilavastus 2001.a. Etenduses, mida on kutsutud ka “täiskasvanute versiooniks uinuvast kaunitarist“,

Altea Nuñez (Princess Aurora) ja Alain Honorez (Carabosse); The Sleeping Beauty, Koninklijk Ballet van Vlaanderen/Royal Ballet of Flanders, 2012

kehastab Carabosse’i ülimaskuliinselt Jerome Marchand, kes mõjub ähvardavana ka arvutist vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=LN_XQj18sKk . Marchand tantsib ka Printsi ema rolli, vastandades sellega Aurora valguse maailma Printsi varjude ja pimeduse kodumaale.
Mõeldes Carabosse’i ehk kurja haldja “pendeldavale soole”, tekib tahes tahtmata mõte, et ehk siis kehastab see tegelane midagi enamat kui pelgalt naiselikkuse aspekti. Kuigi ka Angelina Jolie poolt hiljuti mängitud Maleficient’it (Disney stuudio ristitud Carabosse’i alter ego) esitleti ennekõike läbi naiseliku arenguteekonna, võib tegelikult selles muinasjutu sõlmituse eest vastutavas tegelases näha hoopis teistsugust arhetüüpi. Mõelgem korra triksterile – ehk on just kantus triksterlikust energiast põhjuseks, miks Carabosse ei suuda kuidagi aegade jooksul “soole pidama jääda.” Trikster on muutuste sünnitaja ja lukkude avaja – ürgse energia kandja, kes käivitab arengu. Tõdegem, et ka see lugu jäänuks tema sekkumiseta olematuks. Triksteril ei ole tegelikult kindlat sugu, kuigi kultuuriliselt on tõrepoolest peetud maksuliinseks seda vabadust ja liikuvust, mida triksteri-roll endas hõlmab. Nii on ajalooliselt olnud triksterid enamasti mehed, kuid neil on olnud võime muuta oma sugu – see võime oli ka hermafrodiitsel Hermesel. Jungiaanist terapeut Phil Goss on oma raamatus “Men, Women and Relationships – A Post-Jungian Approach” leidnud, et isegi igi-irriteerivat sooküsimust ennast võib vaadelda kui triksterit – “sugu” (“gender”) võib muuta oma kuju või silmist kaduda ainsa hetkega – ning ilmuda hetke pärast uues vormis.
Nii nagu Trikster pole päriselt mees ega naine, ei ole ta tegelikult ka “päriselt” hea ega halb – ta on kõigist sellistest määratlustest üle. Sümboolselt võib sellega seostada näiteks ka asjaolu, et “Uinuva kaunitari” esmalavastuses mängis Carabosse’i sama tantsija, kes ka Sinilindu – positiivset ja mõneti ohvriidentiteediga tegelast.
Kellel nüüd tekkis soov vaadata “Uinuv kaunitar” värske pilguga üle, siis seda on võimalik teha Estonias: http://www.opera.ee/lavastus/uinuv-kaunitar/

Kevadine pargimaastik

Täna on sünniaastapäev ühel 20. sajandi tuntuimal saksa kunstnikul Max Beckmannil. Kunstniku kohta, kelle kuulsaim töö on “Öö” ja kes üritas oma mütoloogiliste piltidega teha nähtavaks inimloomuse sügavaimad kihid, on see pilt siin – “Kevadine pargimaastik” (1924) – lausa rõõmsameelne. Ja tõesti – paistab ju linnapark kui Hansu-Gretekest eksitanud mets ühes nõiamajaga, hüljatud laste asemel on aga pildil poisid-tüdrukud vanemate hoole all. Muretut päeva ja eilse kevadpäikese tagasitulekut kõigile!

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.