Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Väike prints läbi analüütilise psühholoogia prisma

“Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad…. Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”, ütles Antoine de St. Exupéry, kellel täna on 115. sünniaastapäev, väikese printsi suu läbi.

Raamat väikesest printsist on raamat, mis teeb hingele pai. Läbi kaunite kujundlike lugude tuletab väike prints nii kõrbesse kukkunud piloodile kui meile, lugejaile, meelde, mis on tähtis. Kiires täiskasvanuelus läheb ju fookus mõnikord pisut nihkesse.
Jungiaan Donald Kalshed* näeb väikese printsi lugu kui sisemist teekonda oma lapseliku süütuse taasleidmiseni. Kalshed, kes on räägib varaste traumade puhul tekkivatest psühholoogilistest kaitsetest, ütleb, et varane suhtetrauma võib sisemise lapse kapseldada ning see sisemine laps elabki eraldi asteroidil B-612 nagu väike prints. Kui piisavalt hea lapsepõlv võimaldab samm-sammult õppida toime tulema igapäevaelu pettumuste, kurbuse ja valuga, kuid samas säilitada side selle osaga, kes vaatab maailma siiralt, naiivselt ja rikkumatult, siis varane suhtetrauma on sisemisele väikesele printsile nii ohtlik, et side ülejäänud isiksusega tuleb katkestada ning elada eraldi oma roosi ja lammastega kaugel üksikul planeedil.

Kuid nagu väikese printsi raamat võluvalt illustreerib, varitseb ka sellel planeedil tegelikult oht. “Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid…. ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.” Ja nii peabki väike prints maha jätma oma idüllilise planeedi ning siirduma otsima lammast, kes aitaks võidelda ahvileivapuudest tuleneva ohuga, mis ähvardab hävitada kõik hea, mis väikese printsi planeedil on.

Piloot selles loos esindab aga teist poolt – seda isiksust, kelle lapselik osa on kapseldunud. Ta on hästifunktsioneeriv ja edukas, kuid tegelikult ta ei ela. Ta on kaotanud oma hinge. Ta peab õppima uuesti laps olema, uuesti maailma läbi lapsesilmade maagia nägema. Selleks on tal vaja väikest printsi. Väikese printsi ja piloodi kohtumine sümboliseerib protsessi algust, mille käigus taastatakse kadunud terviklikkus.
Nende kahe maailma terviklikkuse taastamine viib transformatsioonini, kus traumatiseeritud inimese süütu lapselik osa, mis enne oli kaitsemehhanismide tõttu kapseldatud, lubatakse planeedilt tagasi, et ta saaks õppida kannatama elus tavapäevaseid kannatusi. Sest seotus teiste inimestega viib paratamatult ka kannatusteni läbi kallite inimeste kaotuse. Kahe maailma terviklikkuse taastamine viib selleni, et varem trauma tõttu sügavaid suhteid peljanud inimene suudab lubada endale lähedaste suhete teket. Hoolimata võimalikest haigetsaamisest.

“Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
“Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin …”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.””

* Donald Kalshed. “Trauma and the Soul: A Psycho-Spiritual Approach to Human Development and it’s Interruption”.

Pildil St. Exupéry poolt joonistatud test eristamaks fantaasiavaeseid täiskasvanuid ja säilinud kujutlusvõimega inimesi.

William Butler Yeats ja C. G. Jung

Edmund Dulaci illustratsioon oma sõbra Yeatsi juhiste järgi tema tööle "Visioon" (The Vision, 1934), mis kujutab Kuu 28 faasi ratast. Nii iga inimhing kui tsivilisatsioon läbib oma arengus kõik 28 faasi.

Arvan ikkagi, et tõsises ja süvitsiminevas meeles suudavad huvi äratada vaid kaks teemat – seks ja surm“. See ütlus, mida on omistatud Iiri poeedile ja nobelistile William Butler Yeats’ile (kes täna võinuks saada 150-aastaseks, aga arusaadavatel põhjustel ei saanud), viitaks kui Freudilt päritud mõttemallile. Ometi võib olla huvitav teada, et Yeatsi mõttelugu on hoopiski sarnasem C.G. Jungiga, olgugi et neil kahel sama ajastu mehel otseseid kokkupuuteid teadaolevalt ei olnud ning ka teadmised teineteise tegemistest olid võrdlemisi pinnapealsed.
Nii näiteks leidis Yeats essees “Magic” (juba 1901), et kõik sümbolid pärinevad “Suurest Mälust” (Great Memory), mis sarnaselt Jungi kollektiivsele alateadvusele on kõigi sümbolite allikaks, mis “eales on inimtundmustega seotud”.Yeats uskus, et kõik Suures Mälus peituvad motiivid olid osaks anima mundi’st (lad k “maailma hing”) – kollektiivsest universaalsest mälust, mis sisaldab arhetüüpe ja sümboleid. Teisal, ühe luuletuse kommentaaris sisustab Yeats anima mundi’t ehk “Spiritust” järgmiselt: “See on üleüldine hoiuladu kujundeile, mis on lakanud kuulumast ühelegi /konkreetsele/ isiksusele või vaimule.” Nii nagu Jungil positsioneerus kollektiivse alateadvuse kõrvale isiklik alateadvus, rääkis ka Yeats lisaks anima hominis’est.
Täpsemalt võib lugeda Jungi ja Yeatsi ühisosast James Olney raamatust “The Rhizome and the Flower: The Perennial Philosophy, Yeats and Jung”, mis ka online’s saadaval: http://www.ucpress.edu/op.php?isbn=9780520037489. Muuhulgas leiavad seal käsitlemist järgmised sarnased kontseptsioonid: mõlema kasutatud Self’i mõiste, Yeats’i “Olemise ühtsus” (Unity of Being) ja Jungi individuatsioon; Jungi sünkronism vs Yeatsi meelte ühtevoolamine ja sellega kaasnev ühine tunne, et psüühiliste fenomenide puhul on aeg ja ruum relatiivsed; isiksuse tüübid Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” ja Yeatsi “Visioonis”; psühholoogiliste ja kultuuriliste protsesside visuaalsed kujutised (sh nelikjaotused) Jungi “Punases raamatus” ja Yeatsi “Visioonis”; Jungi varju, anima/animuse ja persona kontseptsioonid ning Yeatsi maskide teooria; Bollingeni ja Gort’i tornide sügav isiklik ja sümboolne tähendus vastavalt Jungile ja Yeatsile.

 

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

Margaret Atwoodi pahad tüdrukud

Loodetavasti ei ole meelest läinud, et homme õhtul on võimalik siinsamas Tallinnas kohtuda maailmakuulsa (ja ulatuslikult eesti keeldegi tõlgitud) Kanada kirjaniku Margaret Atwood’iga, kelle loomingut käsitledes mainitakse pea alati sügavat teadlikkust jungiaanlikest printsiipidest ja arhetüüpidest. Mis aga uudisena võib tulla, on see, et Atwood on oma kirjandusteoreetilistes esseedes vahel ka otsesõnu jungiaanliku rakursi aluseks võtnud ning seda igati värskel viisil. Nõnda on ta esseekogumikus “In Other Worlds” võtnud analüütilise psühholoogia võtmes “tükkideks” Batmani loo. Näiteks avab ta järgmiselt selle superkangelase vari-karakterid: “ Sadistlik kaardimängija Jokker on oma õudse klouni välimusega Batmani jungiaanlik vari – siin on Batmanile omane ümber-riietumise ja naljaviskamise komme, mis on pöördunud kurjaks. Teine vari-kurikael – Pingviin – kannab rõivaid, mis meenutavad omaaegseid kapitalistide karikatuure, ühes soki- ja sigaretihoidjate ning torukübaraga. Ka tema tsiviilelus kasutatav aliasel on kolmest-torust-kajav, pretensioonikas, vanamoeliselt plutokraatlik ja võlts-Britilik kõla: Oswald Chesterfield Cobblepot. Pingviin on Bruce Wayne’i “jõukas” külg, mis on läinud hapuks“.

Sama põnev on ka Atwoodi 1994.a essee “Spotty-Handed Villainesses: Problems of Female Bad Behaviour in the Creation of Literature” nö halvasti käituvatest kangelannadest kirjanduses. Atwoodi arvates võivad negatiivsed kangelannad olla võtmeks ustele, mis tuleb avada, või peegliks, kust me saame näha midagi enamat kui pelgalt ilusat näolappi. Tuues näiteks nii mitmeid kirjanduslikke naismõrvareid kui võrgutajannasid ning põimides oskuslikult sisse nii varju kui anima teemad, leiab ta, et just negatiivsed naiskangelased on tihti need, kes ajendavad meid mõtlema nii moraaliküsimuste kui vastutuse võtmise teemal. Lõpetame aga siinkohal tsitaadiga essee sissejuhatusest, kus ta selgitab, miks “halbade naise” teema teda juba ammu on huvitanud. Nimelt jäi teda painama värsirida, millega vend teda tihti plikapõlves narritas: “Oli üks plikake, otsa ees lokike; kui ta oli hea, siis ta oli väga-väga hea, ja kui ta oli paha, siis oli ta kohutav!”. Atwood leiab: “Kahtlemata oli tegu jäänukiga viktoriaanide seas nii levinud Ingli-Hoora lõhestumisest (Split), aga viie-aastaselt ma seda ei teadnud. Hakkasin seda luuletust isiklikult võtma – mul olid ju lokid – ja see lõi mu vaimusilmas sügavalt jungiaanliku kujutluse Dr Jekyll/ Mr Hyde tüüpi naiselikust kaksikelust.”
“Pahasid tüdrukuid”, kes pole kunagi “päris pahad” ning vastupidi – häid naisi, kes polegi päris head, võib kohata kõigis Atwoodi raamatutes, aga “pahasuse” aspektist võib olla ehk huvitavaim (ka eesti keelde tõlgitud) “Alias Grace”, mis tugineb tõsielulool 19. sajandi mitmikmõrvarist Grace Marks’ist. Atwood on pidanud oluliseks rõhutada, et romaan sai alguse “sobivalt freudiaanlikus/jungiaanlikus keskkonnas” – täpsemalt Zürichis, kui ta oli raamatuturneel Euroopas. Kes teab, mis juhtub aga homme Tallinnas?
http://headread.ee/esineja/margaret-atwood/#

Äsja Batmanist ja Robinist jagu saanud Poison Ivy - Pahatar ehk Villainess Batmani saagas. © DC Comics, fair use, link.

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Emadepäev

Täna on emadepäev. Võiks ju eeldada, et oleme varunud selleks puhuks mõne sügavalt intellektuaalse arutluskäigu seoses emaksolemisega, ehk isegi “targa valemi”, kuidas olla hea ema. Aga võtke näpust, me isegi ei ürita. Psühhoanalüütik Donald Winnicott, suurte kogemustega lastearst ning üksiti depressiivse ema poeg, ütles selle kohta nii: “Ma eelistaks pigem sellist ema, kellel on kõik inimesele omased sisemised konfliktid, kui ema, kelle jaoks kõik on lihtne ja sujuv, kes teab kõiki vastuseid ning kellele kahtlused on võõrad.” (“A collection of previously unpublished essays and radio broadcasts from 1955. Health Education Through Broadcasting, ch. 2 (1993).”)
D. Winnicottilt pärineb ka idee, et hea ema on … “piisavalt hea ema” (“good-enough mother”). Piisavalt hea ema ei pea olema jumalanna ega ajama näpuga järge tarkades kasvatusraamatutes . Ta on siiras, loomulik ja tähelepanelik. Ta annab turvatunnet ja pakub nii füüsilist kui emotsionaalset tuge. Kui tal miski ei õnnestu, siis proovib ta uuesti. Ja ta on armastav, hoidev. Winnicott’i meelest on ema esmaseks ülesandeks luua lapsele elu alustamiseks ja arenguks soodne, hoidev keskkond – võib öelda, et päris algul ongi ta “keskkond-ema”.
Aga pikemalt ei räägikski, et teile jääks võimalus leida täna aega oma ema(de) jaoks, olgu selleks siis see, kes on teid sünnitanud ja hoidnud – või üksnes hoidnud. Ema võib olla teie elus ka vanaema, tädi, õde, õpetaja või kellegi teise – kasvõi iseenda sisemise ema – kujul. Küll tunnete ta südamega ära. Ja muide, ta ei ole tõenäoliselt sugugi täiuslik.

Illustratsiooniks kaader A. H. Tammsaare samanimelise romaani järgi valminud filmist “Kõrboja peremees” (1979) . Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson) on just leidnud “punaste marjade vahelt” endale “Kõrboja peremehe”, sisuliselt poja. Kui Anna isa küsib kodus kõhklevalt, kas poiss käib ka juba, vastab Anna: «Mujal käib, Kõrbojal jookseb.» Ehkki Annal bioloogilisi lapsi ei ole, võib teda pidada Eesti kultuuris üheks selgeimaks ema arhetüübi väljenduseks. Samasugune loomulik ema aspekt ja kehastus on ka Sauna Eevi (Lea Sild), kes pildil vaevu Annaga sammu jõuab pidada. Kumbki neist pole ideaal – üks emotsionaalselt raskesti ligipääsetav iseendalegi, kuid jõuline ja kindel, teine soe, õrn ja tundeline, kuid nõrguke. Erinevusi võib veelgi loetleda, kuid lõppkokkuvõttes polegi see oluline, kuni nad üksteist kompenseerivad ja vajadusel “töö” üle võtavad. Seda turvalist seotust väljendavad ka Anna sõnad Eevile, kui ta lapse sülle võtab ja asutab kolmiku eesotsas Kõrboja poole: «Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.» Ja tee koju, mõistagi, ei ole sileda vaibaga sillutatud, vaid viib läbi mätastes ja konarliku metsa. Üsna sama konarliku, nagu on iga ema teekond lapsega päriselus.
Nii nagu neid kaht naist (ema kaht poolust), võime näha ka iseenda sisemisi aspekte ja funktsioone üksteist toetamas, kui on vaja olla hoidvaks emaks kas kellelegi teisele või miks ka mitte – iseendale.
Ilusat ja sooja emadepäeva!

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Mina olen metsa poole

Kevade puhul veidike metsikust loodusest ja inimesest.
Tänane sünnipäevalaps, 1914-1931 Keenias elanud Karen Blixen (1885 – 1962) ütles oma autobiograafilises teoses “Aafrika äärel” (Out of Africa): “Ükski koduloom ei suuda olla nii tasa kui metsloom. Tsiviliseeritud inimesed on kaotanud võime olla tasa ning peavad võtma metsikult looduselt vaikuse õppetunde, et see neid aktsepteeriks.
Samal perioodil (1925) sattus Keeniasse käima ka C. G. Jung ning temassegi puutus sealne vaikus. Kuid Jungi tunnetus on hoopis teistsugune, ehk isegi vastupidine. Kogumikus “Mälestused, unenäod, mõtted” kirjutab ta oma kogemusest Aafrika mastaapsetel maastikel, kus liikusid hääletud loomakarjad: “See oli igavese alguse vaikus, maailm, nagu ta oli alati olnud – enne inimest, enne ükskõik keda, kes oleks võinud öelda, et see maailm on “see maailm”. Ma kaugenesin oma saatjatest, kuni ma neid enam ei näinud ja mul oli tunne, et ma olen ihuüksi. Tundusin endale esimese inimesena, kes selle maailma ära tundis, ja selle teadmise kaudu olin ma ta enda jaoks sel silmapilgul loonud. Tol hetkel sai teadvuse kosmiline tähtsus mulle väga selgeks./…/ Nähtamatu loomisaktiga andsin alles mina, inimene, maailmale täiuslikkuse, muutsin selle eksistentsi objektiivseks.”
Sattudes tänapäeva Aafrika safari-laagritesse, kus inimene on ilmselgelt kuningas, tuleb tunnistada, et antropotsentristlik vaatepunkt tundub ahvatlev ja käepärane.
Milliseid mõtteid tekitab aga vaikus meie enda koduses looduses? Mõeldes inimese ja looduse suhtedünaamikale, jääb igaühe enda arvata, millises vahekorras on Jungi öeldu Valdur Mikita mõtetega kogumikus “Lingvistiline mets”. Mikita leiab eestlaste kultuuri juured, meie keele metsast, metsaskäimine on maagiline kultuuriakt: “Kui ma oleksin shamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.” Või veel emotsionaalsemslt, nagu seda on öelnud Fred Jüssi: “Mina olen metsa poole. Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab.
Kuidas siis jääb eestlase ja tema metsaga? Kas julgeme/tahame mõelda endale arusaadavaks Jungi järelduse, et inimene on see, kes lõpetab loomisakti, tema on Looja, “kes lisab objektiivse mõtte selle maailma olemasolusse, ilma milleta kõik see – kuulmatu, nägematu, vaikselt rohtu õgiv, poegiv ja surev” – kulgeks mitteolemise sügavas öös oma kindlaksmääratud lõpu poole…

Lewa Safari Camp, Keenia

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.