Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

Eesti lipu päev

Jakob Hurt ütles enam kui sada aastat tagasi – “Kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult!” Ning eks me olegi suured nii mõnelgi moel.
Parafraseerides Jungi, on igal suurel rahval oma kollektiivne hoiak, mida võib kutsuda selle vaimuks või spiritus loci’ks: “Mõnikord võib selle panna kindlasse valemisse, teinekord on see tabamatum, kuid ometi kirjeldamatul moel olemas – justkui atmosfäär, mis imbub kõigesse.” C. G. Jung; CW 10, par. 972
Ilusat Eesti lipu päeva ja sini-must-valget atmosfääri!

https://www.facebook.com/taevapiltnik/photos/a.347738971928314.70550.162996177069262/793358467366360/?type=1&theater

“Viini postmark”, Trikster ja Kangelane

Täna kell 13:35 näitab ETV2 Eesti klassikasse kuuluvat filmi “Viini postmark”. Nii nagu üks teinegi film mehest, kes peab päev otsa rääkima vaid tõtt (1997.a “Liar, Liar” Jim Carrey’ga), on ka see komöödia – mingil põhjusel eelistatakse tõerääkimisest just huumorivõtmes rääkida. Peategelane Martin Roll on kaotanud jõu ja julguse ning astub ekraanile tujutu tuhvlialusena, kes muutub vana sõjasemuga viina võttes ruttu haledaks joodikuks. Seesama triksterienergiat kandev sõber (kes meenutab oma saatanlikku olemust vaatajale korduvalt lemmikhüüatusega “Põrguvärk!”) provotseerib Rolli kihlveo korras rääkima päeva üksnes tõtt. Ja Roll teebki seda, algul küll takerdudes, kuid siis nii hoogsalt, et teda peetakse juba hulluks – ta mitte lihtsalt ei räägi tõtt, vaid heidab kinda igasugusele valskusele, sealjuures ka sellisele, mille taga paistab seisvat kogu süsteem. Tõde muudab teda ennastki, kuid mitte ainult – nii transformeerub ka võluvalt Ines Aru poolt mängitud tütar, kelles võib näha üht Rolli animafiguuri. Kohatistest tagasilöökidest hoolimata on lõpp õnnelik ja seetõttu võib seda filmi vaadata ka kui positiivset individuatsiooni sümboliseerivat lugu. Roll suudab oma õppetunni ka sõnadesse panna, öeldes Klara Kukele, kes vaatab teda imetledes kui ülestõusnud Jeesust: “Tehke nagu õigeks peate ja siis oletegi nagu vabastatud Prometheus!”

Tõe tähendusest isiksuse arengu kontekstis on kirjutanud Barbara Stevens Sullivan oma raamatus “The Mystery of Analytical Work: Weavings from Jung and Bion.” Ta rõhutab, et kuigi tõde võib olla psüühele oluliseks toiduseks ning valed omakorda mõjuda vaimse nakkuse allika ja mürgina, on inimestele omane siiski tugev vastuseis tõele. Isegi positiivsed tundeelamused sisaldavad endas tihti valulikku elementi, mistõttu tõukume juba instinktiivselt enesepettuse suunas. Mütoloogias on mitmeid häid näiteid, mis ilmestavad “tabu”, mille eesmärk on takistada inimest tõde teada saamast. Eeva patt seisneb selles, et ta andis ise hinnangu objektiivsetele asjaoludele, ega aktsepteerinud pimesi autoriteedi kinnitust, et “see puu ei ole söömiseks”. Jumal hävitab ülima tõe teadasaamiseks ehitatava Paabeli torni, külvates inimeste sekka segadust. Ning mõistagi ei unusta ka Stevens Sullivan Prometheust, kelle püüdlust tule – valgustatuse – järele karistavad jumalad Dante põrgu kreeka versiooniga: ta aheldatakse kalju külge ning kotkas peab igavesti nokkima ta maksa. Autor küsib, millist inimloomuse külge selline tõeteadmist takistav tabu peegeldab ja leiab Jungi refereerides, et allikaid on kolm: surve, mis lähtub ühiskonna vajadusest koostööalti massi järgi; nartsissism, mis on omane “Minale”, kes soovib olla ideaalne; indiviidi piiratud energia, mis suudab vaid teatud määrani panna vastu seesmistele ja välimistele jõududele. Me oleme karjaloomad ning leiame turvalisust massidesse sulandudes – selle asemel et ise mõelda, on kindlam kollektiivsete arvamustega ühineda. Sellist konformismi toetab ka meie sisemine vajadus täiuslikkuse järgi. Stevens Sullivan parafraseerib siin Jungi seisukohti Zarathustra seminaridelt, meenutades, et Self (Kõrgem Mina) on üks parajalt ebameeldiv asi: “…see on see, mis sa tegelikult oled, mitte see, kes sa tahaksid olla või kujutled end olevat; reaalsus on nii puudulik, vahel ohtlik ja isegi vastik, mistõttu on üsna loomulik, et hoidud igal võimalikul moel olemast iseendaks.” Nõnda leiabki Jung, et enamik inimesi ei ole tegelikult siirad oma püüdlustes end tundma õppida: kui nad ka väidetavalt pingutavad oma tõelise mina leidmise nimel, siis tegelikult on nende energia suunatud pigem selle kohtumise vältimisele kui teokssaamisele.

Pildil: Kaader Martin Rollist (Jüri Järvet) filmis “Viini postmark”. Roll ärkab just silmnähtavas kassiahastuses painajalikust unenäost, kus kajavad huvitavas kinematograafilises võtmes nii tema senise elu pinged kui tulevaste päevade sündmused. Seejuures võib unenäoski ilmuvas ja kogu loos keskset tähendust omavas wipa-plokis ehk Viini postmargis näha teatud Selfi sümbolit – ja mitte vaid seepärast, et see meenutab visuaalselt mandalat. NSVL Kinokomitee olevat heitnud filmile muuhulgas unenäo süngust ette ning tehti montaažilühenduse ettepanek, et Rolli elu ei tunduks nii lootusetu. Selleks tuli kõrvaldada unenäo-episood, kuid osaliselt jäi see siiski sisse.
Kes filmi telerist näha ei jõua, saab seda vaadata ka järelvaatamisest.
http://etv2.err.ee/…/s…/5a0b83d1-7fa6-43b1-af95-78aa09ff74ef

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Emadepäev

Täna on emadepäev. Võiks ju eeldada, et oleme varunud selleks puhuks mõne sügavalt intellektuaalse arutluskäigu seoses emaksolemisega, ehk isegi “targa valemi”, kuidas olla hea ema. Aga võtke näpust, me isegi ei ürita. Psühhoanalüütik Donald Winnicott, suurte kogemustega lastearst ning üksiti depressiivse ema poeg, ütles selle kohta nii: “Ma eelistaks pigem sellist ema, kellel on kõik inimesele omased sisemised konfliktid, kui ema, kelle jaoks kõik on lihtne ja sujuv, kes teab kõiki vastuseid ning kellele kahtlused on võõrad.” (“A collection of previously unpublished essays and radio broadcasts from 1955. Health Education Through Broadcasting, ch. 2 (1993).”)
D. Winnicottilt pärineb ka idee, et hea ema on … “piisavalt hea ema” (“good-enough mother”). Piisavalt hea ema ei pea olema jumalanna ega ajama näpuga järge tarkades kasvatusraamatutes . Ta on siiras, loomulik ja tähelepanelik. Ta annab turvatunnet ja pakub nii füüsilist kui emotsionaalset tuge. Kui tal miski ei õnnestu, siis proovib ta uuesti. Ja ta on armastav, hoidev. Winnicott’i meelest on ema esmaseks ülesandeks luua lapsele elu alustamiseks ja arenguks soodne, hoidev keskkond – võib öelda, et päris algul ongi ta “keskkond-ema”.
Aga pikemalt ei räägikski, et teile jääks võimalus leida täna aega oma ema(de) jaoks, olgu selleks siis see, kes on teid sünnitanud ja hoidnud – või üksnes hoidnud. Ema võib olla teie elus ka vanaema, tädi, õde, õpetaja või kellegi teise – kasvõi iseenda sisemise ema – kujul. Küll tunnete ta südamega ära. Ja muide, ta ei ole tõenäoliselt sugugi täiuslik.

Illustratsiooniks kaader A. H. Tammsaare samanimelise romaani järgi valminud filmist “Kõrboja peremees” (1979) . Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson) on just leidnud “punaste marjade vahelt” endale “Kõrboja peremehe”, sisuliselt poja. Kui Anna isa küsib kodus kõhklevalt, kas poiss käib ka juba, vastab Anna: «Mujal käib, Kõrbojal jookseb.» Ehkki Annal bioloogilisi lapsi ei ole, võib teda pidada Eesti kultuuris üheks selgeimaks ema arhetüübi väljenduseks. Samasugune loomulik ema aspekt ja kehastus on ka Sauna Eevi (Lea Sild), kes pildil vaevu Annaga sammu jõuab pidada. Kumbki neist pole ideaal – üks emotsionaalselt raskesti ligipääsetav iseendalegi, kuid jõuline ja kindel, teine soe, õrn ja tundeline, kuid nõrguke. Erinevusi võib veelgi loetleda, kuid lõppkokkuvõttes polegi see oluline, kuni nad üksteist kompenseerivad ja vajadusel “töö” üle võtavad. Seda turvalist seotust väljendavad ka Anna sõnad Eevile, kui ta lapse sülle võtab ja asutab kolmiku eesotsas Kõrboja poole: «Tulge, parem ei ole teil kuski. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kannud.» Ja tee koju, mõistagi, ei ole sileda vaibaga sillutatud, vaid viib läbi mätastes ja konarliku metsa. Üsna sama konarliku, nagu on iga ema teekond lapsega päriselus.
Nii nagu neid kaht naist (ema kaht poolust), võime näha ka iseenda sisemisi aspekte ja funktsioone üksteist toetamas, kui on vaja olla hoidvaks emaks kas kellelegi teisele või miks ka mitte – iseendale.
Ilusat ja sooja emadepäeva!

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Mina olen metsa poole

Kevade puhul veidike metsikust loodusest ja inimesest.
Tänane sünnipäevalaps, 1914-1931 Keenias elanud Karen Blixen (1885 – 1962) ütles oma autobiograafilises teoses “Aafrika äärel” (Out of Africa): “Ükski koduloom ei suuda olla nii tasa kui metsloom. Tsiviliseeritud inimesed on kaotanud võime olla tasa ning peavad võtma metsikult looduselt vaikuse õppetunde, et see neid aktsepteeriks.
Samal perioodil (1925) sattus Keeniasse käima ka C. G. Jung ning temassegi puutus sealne vaikus. Kuid Jungi tunnetus on hoopis teistsugune, ehk isegi vastupidine. Kogumikus “Mälestused, unenäod, mõtted” kirjutab ta oma kogemusest Aafrika mastaapsetel maastikel, kus liikusid hääletud loomakarjad: “See oli igavese alguse vaikus, maailm, nagu ta oli alati olnud – enne inimest, enne ükskõik keda, kes oleks võinud öelda, et see maailm on “see maailm”. Ma kaugenesin oma saatjatest, kuni ma neid enam ei näinud ja mul oli tunne, et ma olen ihuüksi. Tundusin endale esimese inimesena, kes selle maailma ära tundis, ja selle teadmise kaudu olin ma ta enda jaoks sel silmapilgul loonud. Tol hetkel sai teadvuse kosmiline tähtsus mulle väga selgeks./…/ Nähtamatu loomisaktiga andsin alles mina, inimene, maailmale täiuslikkuse, muutsin selle eksistentsi objektiivseks.”
Sattudes tänapäeva Aafrika safari-laagritesse, kus inimene on ilmselgelt kuningas, tuleb tunnistada, et antropotsentristlik vaatepunkt tundub ahvatlev ja käepärane.
Milliseid mõtteid tekitab aga vaikus meie enda koduses looduses? Mõeldes inimese ja looduse suhtedünaamikale, jääb igaühe enda arvata, millises vahekorras on Jungi öeldu Valdur Mikita mõtetega kogumikus “Lingvistiline mets”. Mikita leiab eestlaste kultuuri juured, meie keele metsast, metsaskäimine on maagiline kultuuriakt: “Kui ma oleksin shamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.” Või veel emotsionaalsemslt, nagu seda on öelnud Fred Jüssi: “Mina olen metsa poole. Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab.
Kuidas siis jääb eestlase ja tema metsaga? Kas julgeme/tahame mõelda endale arusaadavaks Jungi järelduse, et inimene on see, kes lõpetab loomisakti, tema on Looja, “kes lisab objektiivse mõtte selle maailma olemasolusse, ilma milleta kõik see – kuulmatu, nägematu, vaikselt rohtu õgiv, poegiv ja surev” – kulgeks mitteolemise sügavas öös oma kindlaksmääratud lõpu poole…

Lewa Safari Camp, Keenia

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.