Blogi > Kannatus > Masohhism > Rahvakalender

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Tuhkapäev

Tuhkapäev – see on paastu algusaeg, mis sümboliseerib Kristuse 40-päevast üksildust kõrbes enne ta avaliku tegevuse algust, aga ka Moosese sama pikka patukahetsuspaastu. See on taandumise aeg, reis iseenese sügavustesse, mis meenutab Jungi „öist mererännakut“ („night sea journey“) – vältimatut etappi kangelase teekonnal.
Jungiaan Ann Ulanov

Zsofia Ötvös’e „Pigeons and Ashes“ (2006)

on oma monograafias “Cinderella and Her Sisters” näinud paralleele nii Tuhkatriinu loo ja Tuhkapäeva (tuhk kui puhastuse sümbol) kui ka Tuhkatriinu ja Kristuse vahel, kuna mõlemad esindavad kannatava teenija kui patuoina arhetüüpi. Istudes tuhas, leinab Tuhkatriinu oma ema; tuhk meenutab ka Vesta neitseid, kes kandsid hoolt selle eest, et tuli emajumalanna Hera koldes eal ei kustuks. Ses olukorras aimub alati ka lootus: „Tuhkatriinu nimi viitab selgelt sellele, kuidas ta istub tuhas – elav, hõõguv tükike sütt, mis võib igal hetkel uuesti leekidesse lahvatada.“
http://www.amazon.com/Cinderella-Her-Sisters-Envied-Envying/dp/0664244823

Vastlapäev

Triksterist. Kristlikus kontekstis on täna paastu eelõhtu – seega mõneks ajaks viimane võimalus lõbutseda. Eestlastel on kombeks sel päeval liumäel trallitada, kuid paljudes teistes maades toimub täna Mardi Gras – karneval, maskides lust ja liialdamine kõigi naudingutega; bakhanaal, mil paganlikud kombed koputavad kristlikule uksele.
Karnevalilikus ülemeelikuses ilmutab end Trikster – vanimatest aegadest pärit arhetüüpne psüühiline struktuur, igas mõttes veel diferentseerumata inimteadvuse tõetruu peegeldus, mis vastab looma tasandilt veel välja kasvamata psüühele. Trikster on korraga jumal, inimene ja loom, kelle läbivaim ja mõjusaim omadus on tema teadvustamatus. Ta on iseenda suhtes nii teadvustamatu, et ei moodusta mingit tervikut. Trikster esindab ilmselt kaduma määratud teadvusetasandit, millel on tänapäeval aina vähem jõudu kuju võtta ja end arusaadavaks teha. /Refereeritud raamatust “Neli arhetüüpi”. C. G. Jung; e.k. T. Ristimets , 2002, lk 187-203/
Laskem siis täna endast trikster, va jumal-loom, välja, kuid ärgem unustagem tema lähedast sidet Varjuga 🙂 Kiiremad jõuavad veel Veneetsia karnevalilegi, mille viimane päev on just täna! http://www.venice-carnival-italy.com/ Ergutuseks pildike möödunudaastasest Veneetsiast – kostüüm, mis sobiks ka vastlaliumäele.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.