Blogi > Kannatus > Lyn Cowan > Masohhism > Muusika

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
Kui Beck, kellel täna on 45. sünnipäev, selle laulu kirjutas, pidas ta ise seda üsna keskpäraseks. Ometi sai sellest väga suur hitt, mis kõlas raadiojaamades üle maailma ning inimesed ümisesid kaasa: “I’m a looser baby, so why don’t you kill me”. Ilmselgelt puudutas see laul ja see teema midagi meis. Vahel tunneme me ilmselt kõik end luuserina. Ehk isegi naudime seda? See laul puudutab masohhisti meis. Laulu saab meelde tuletada näiteks siin https://www.youtube.com/watch?v=pceBcOGL7nI

Masohhism tänapäeva ühiskonnas on aga põlu all. Lyn Cowan kirjutab raamatus “Masochism: A Jungian View”, et meie igapäevaelu on domineeritud kangelase arhetüübist. See arhetüüpne muster avaldub iseisvuse, tugevuse, saavutuste, hakkamasaamise, planeerimise, vooruste ja vallutuste ülistamises. Me püüdleme pidevalt selle poole, et saaksime endast hästi arvata ning pingutame, et saavutada kontroll oma elu üle. Me oletame, et need kangelaslikud pingutused teevad olematuks süü ja läbikukkumised.

Masohhism (mitte segi ajada märterlusega) kannab radikaalselt egovastast sõnumit. Kui Beck laulab “why don’t you kill me”, võime seda tõlgendada just ego surmana masohhistlikus kannatuses. Masohhism on alistumine. See keskendub puudumisele, ebapiisavusele, nõrkusele. Masohhism, kombineerides alandust ja naudingut, sisaldab ambivalentsust ning aitab seega vältida ühekülgsust, mida kannavad liiga tugev usk iseenda kompetentsusesse ning liiga suur usk oma võimetesse. Masohhism võib olla ravi ühekülgsele egole, mis võiks muidu uppuda oma saavutustesse. Cowan viitab Guggenbühl-Craigile, kes ütleb, et individuatsiooniprotsessi kõige keerulisem osa on õppida aktsepteerima kurbust ja rõõmu, valu ja naudingut, jumala viha ja ja jumala armu. Need vastandid – kannatus ja rõõm – on masohhismis sümboolselt ühendatud ning seega aktsepteeritakse sel tegelikult viisil elu ennast.

Illustratsioon: 15. sajandi puulõige enesepiitsutajatest

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr – paljude arvates aegade võimsaim trummar, kes sel aastal lõpuks ka viimase biitlina personaalselt Rock ‘n Roll Hall of Fame’i pääses. Tiitlit vastu võttes tutvustas ta end: “Minu nimi on Ringo ja ma mängin trumme!” On tõde, et selle kõige tagasihoidlikuma ja mitmete arvates alahinnatuima biitli meedium on trummid. Olles karmi lapsepõlve ja mitmete haiguste tõttu koolihariduselt omaealistest kõvasti maas (sh veel 8-aastaselt kirjaoskamatu) ja ka füüsiliselt niru, avastas ta teismelisena trummid. Sai talle proovitud ka teisi pille, kuid trummide kõrval ei olnud neile kohta. Esimese trummikomplekti kinkis talle võõrasisa, kellelt Ringo (kodanikunimega Richard Starkey) õppis oma sõnul ka õrnust.

Biitlina ei tunta teda muusikaliselt nii mitmekesisena kui teisi kolme, kuna vokalistina esines ta harva ning kirjutas bändile ka üksnes kaks laulu. Ometi ütles Yoko Ono Starr’i Hall of Fame’i arvamise üritusel, et just Starr, kes tema arvates kehastab rahu ja armastust, oli tegelikult biitlitest mõjukaim (“most influential”). Ono sõnul selgitas Starri populaarsust bändis muuhulgas järgmine: “John [Lennon] käis muudkui üles-alla, aga Ringo oli alati lihtsalt väga õrn. Ja ta tõepoolest uskus rahusse ja armastusse.” Viimane märkus muide on väga tähendusrikas, kuna sõnumiga “Peace and love!” on Ringol kombeks siiani oma fänne tervitada (sellest deviisist ei pääse ka tema koduleheküljele siseneja), nii nagu ka näidata fotodel kahesõrmelist rahusümbolit . Lennon olevat aga “The Ringo Starr Encyclopedia” kohaselt nimetanud Ringot Biitlite südameks.
Seda, et Ringo peamiseks väärtuseks, mis on vähetuntuimast biitlist teinud vaat et tänaseks armastatuima, on ehk hoopis tema isiksus, kinnitavad ka Rolling Stone’i rokiarvustaja David Wild’i sõnad: “Lõppudelõpuks ei ole Ringo Starri juures kõige muljetavaldavam see, mis ta oli, vaid see, kes ta on.” Ringo on öelnud kogumikus “The Beatles Anthology“ enda kohta järgmist: “Ma olen emotsioonidele üles ehitatud. Ma olen emotsionaalne inimolend. Olen väga tundlik ning arusaamine, et see ongi probleem, võttis aega 48 aastat.
Ja tõesti – Ringo Starri tundlikkuse kohta võib tuua mitmeid näiteid. Ta oli esimene ja ainuke biitleist, kes pärast John Lennoni tapmist sõitis joonelt teise ilma otsa Yoko’t lohutama, ning meenutab aastaid hiljemgi pisaraid varjamata, kui hingeminev see kohtumine olihttps://www.youtube.com/watch?v=RqXkOTYoys8. Muusik Joe Walsh meenutas intervjuus ajakirjale Variety, et esimesel ühisel sessioonil Starriga küsis ta viimaselt, kas ta tahaks enne ka nooti vaadata. Ei, vastas Starr, aga palus näidata hoopis laulusõnu – see oli tema tee leida oma muusikaline reageering.
Kuigi Ringo andis Biitlitele ühise rütmi nii muusikalises kui ka ehk emotsionaalses mõttes ja oli ainus bändiliikmetest, kes säilitas pärast lahkuminekut kõigi teistega head ja viljakad suhted, on sellega seoses ka üks vastupidiselt oluline lugu rääkida. Nimelt viisid 1968. aasta bändisisesed pinged ta nii kaugele, et ta astus ajutiselt Biitlite seast välja ning läks hoopis pere ja jahiomanikust sõbraga merereisile. Ise on ta selle kohta ülalviidatud antoloogias mäletanud, et läks Lennoni juurde ja teatas: “Lahkun grupist, sest ma ei mängi hästi ning tunnen, et mind ei armastata ja olen justkui väljas, teie aga olete lähedased.” Bändi produtsent on samas selgitanud, et tegelikult olid pinged teiste liikmete vahel ning neid tunnetades süüdistas Starr iseend. Sellel jahireisil kirjutaski Starr ühe oma kahest Beatles’i laulust – “Octopus’s Garden” ehk “Kaheksajala aia.” See armas lugu, mille ta ise ka hiljem sisse laulis, koneleb igatsusest olla oma sõpradega koos varjulises veealuses aias, tantsida ja laulda, õnnelikuna, peidus ja soojas. Starr on hiljem ise meenutanud, et lugu oli inspireeritud jahiomaniku Peter Sellersi juttudest kaheksajalgade elust ookeani põhjas ning just vee all soovis sel hetkel olla temagi. Möödunud aastal andis Starr välja lasteraamatu laulusõnade ja imeilusate piltidega.

Kas tekkis küsimus, miks me nii pikalt Ringo Starri tundeelust oleme rääkinud? Aga seepärast, et vahelduseks puudutada seni paraku kõrvale jäänud teemat – C. G. Jungi tüpoloogiat ning selle alustalasid e psüühilisi funktsioone Kui kaks hoiakut (introvertsus ja ekstravertsus), mis samuti on isiksusetüübi puhul määravad, on veidi üldtuntumad, siis neli psüühilist funktsiooni – mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon – ei pruugi nii üldteada olla. Erinevad funktsioonid on meis kõigis erinevalt arenenud ning enamasti üks neljast eriti silmatorkavalt. Seda, kõige diferentseeritumat funktsiooni kutsutakse juhtivaks ehk dominantseks funktsiooniks.
Ülalkirjeldatu viitab sellele, et Ringo Starri’i tundefunktsioon on väga arenenud. Ei saa eitada, et oma teoses “Psühholoogilised tübid” kaldus Jung ajastule omaste mudelite mõjul arvama, et juhtiv tundefunktsioon on ennekõike omane naistele ja seevastu mõtlemisfunktsioon meestele. Selgituseks, et tundmis- ja mõtlemisfunktsioonid on nö vastandfunktsioonid, ehk et kui üks neist on domineeriv, siis teine on seega inferioorne. Tänases kultuuriliselt muutuvas ja soorollide poolest plastilisemas maailmas ei pea õnneks peitma ka mehed oma tugevat tundefunktsiooni. Naomi Quenk on oma tüüpidest kõnelevas raamatus “Was That Really Me?” võtnud tundetüübi olemuse lühidalt kokku järgmiselt: introvertsed tundetüübid keskenduvad sisemisele rahule ja harmooniale, samas kui ekstravertsed tundetüübid pühendavad oma energiat nö rahu ja harmoonia hoidmisele välismaailmas; tunde põhjal otsuseid tegevad inimesed kalduvad mingi probleemi puhul keskenduma inimestepõhistele väärtustele ja mitte niivõrd probleemiga seotud loogilistele muutujatele.

Marie Louise von Franz on oma essees inferioorsest funktsioonist toonitanud aga, et suur viga oleks eeldada, nagu tundetüübid ei suuda mõelda; neil on sageli sügavad, head ja ehedad, samas ebakonventsionaalsed mõtted, aga need tulevad ja lähevad, nii nagu ise tahavad. Nii on tundetüübi jaoks on väga raske kinni hoida õiget tüüpi mõtlemist nt eksami ajal. Seda, kas Ringo Starr on pigem ekstravertne või introvertne tundetüüp, ei ole nii lihtne oletada: lugu “Kaheksajala aia” sünnist viitab pigem introvertsele suundumusele, kuid tema oskus biitlite grupi sisemist harmooniat tagada pigem ekstravertsusele. Viimane oskus aga ei ole miski ekstravertidele ainuomast, meenutades von Franzi sõnu samas essees introvertse tundetüübi kohta: “Nad avaldavad standardeid seades ümbritsevatele salajast positiivset mõju. Teised vaatlevad neid ja järgivad, ehkki nad midagi ei räägi. Sageli kehtestavad need tüübid grupi eetilise selgroo, kiirates märkamatut positiivset mõju. Nende introvertne tundmine näeb, mis on seesmiselt tõeliselt oluline faktor. ”

Nüüd aga palju õnne Ringo Starrile ning muidugi mõista rahu ja armastust (ikka kõigile) ! Ja kui kellelegi Ringost väheks jäi, siis siin on värske ja nagu ikka – südamlik intervjuu temaga http://www.rollingstone.com/…/being-ringo-star-beatles-cove… Selles on juttu ka mustadest asjadest, millest sünnipäeva puhul kõrvale hiilisime.

Ringo Starr’i raamatu “Kaheksajala aed” multifilmilik promovideo, kus saab kuulda ka selle aluseks olevat laulu ennast: https://www.youtube.com/watch?v=s0suFdSHmxA

Ringo Starr 2014. aastal, 74-aastaselt. Seekord siis imekombel pildile sattunud ilma oma signatuurita - rahumärki näitava zhestita (mida siiski kompenseerib rihmapannal:))

Ben Cort'i illustratsioon Ringo Starri 2014.a ilmunud raamatule "Kaheksajala aed".

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees

“Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.”
Nii algab üks kaunimaid eestikeelseid laule, mida teame Rein Rannapi viisi järgi. Sõnade autor ei pruugi meile aga sama lihtsalt meenuda – see on Ernst Enno, kelle 140. sünniaastapäev on täna. Kui C. G. Jungiga samal suvel sündinud Enno (1875 – 1934) loomingusse süveneda, siis võib üllatada avastus, et ehk just seal leiab jungiaanlikule maailmavaatele lähima tunnetuse terves Eesti klassikas.

Sirje Olesk on kirjutanud Enno kogumiku «Rändaja õhtulaul» järelsõnas, et Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast – kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Jungiaanliku rakursi alt vaadates on Ennot kannustanud igatsuses absoluudi järele, mille sümboliteks olid valgus ja päike, palju tuttavat, kui mõelda individuatsioonile ning ego suhestumisele Selfi/Kõrgema Minaga, mille tuntuimateks sümboliteks on ring ja mandala.

Enno tsitaati “Kui lähed, mine iseendasse” võib edukalt mõtestada kui individuatsioonikutset, mida toetab ka tema tütretütre Elin Toona järeldus, et vanaisa otsis elu lõpuni “Jumalat” ning iseenda sisse ja inimestest ära pöördumine oli osa sellest teekonnast. Tema igatsev, looduserk, sakraalnegi (ometi koduselt lihtne), justkui igavesest rännakust kõnelev luule vääriks kindlasti pikemat jungiaanlikku tõlgendust, kuid andes au sünnipäevalapse enda stiilile, ei lähe me täna tehnikasse, vaid laseme ennekõike kõneleda ta sõnadel endil. Kõige teravamini läheb ta luule meile hinge ilmselt viisistatult, kuna ajas ei ole vähenenud, vaid ehk isegi kasvanud heliloojate huvi tema tekstide vastu. Mõned värskemad näited:https://www.youtube.com/watch?v=HWsmAZ32m7I“Nii vaikseks kõik on jäänud” (Rannap Rujale, Liisi Koiksoni esituses); https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs “Rändaja õhtulaul” (Kosmikute esituses), https://www.youtube.com/watch?v=VAN6xF921d8 “Koduigatsus” (P. Pedajas),https://www.youtube.com/watch?v=XMBAK7W7CG4“Siis vaikivad kõik mõtted” (Pärt Uusberg). Kuigi kirjutatud ehk enamgi kui sada aastat tagasi, ei kõla lüürika grammigi aegunult – justkui puudutaks see midagi, mis on meie, eestlaste hinges säilinud sajandi muutumatuna – ehk lausa alati nõnda. Ja ometi, nii veider kui see ka ei tunduks, ei tunnustatud seda puudutust Enno eluajal teps mitte.
Kriitik ja kirjandusteadlane Tuglas oli 1922.a Enno tekstidest kõneledes üleolev: «Nad ei ärata miskisuguseid tundmusi: selleks peaks luuletus oma plastilise sisu ja muusikaga mõjuma. Nad ei pane midagi mõtlema: selleks peaks neis endis miskisuguseid mõtteid olema. Neid kuulate nagu uimase pääga: kõik sõnad on mõistetavad, sagedasti ka laused või lause osad, – aga luuletust ei mõista te ometi mitte.» Ja siiski – need “muusikata” luuletused on meieni jõudnud ja jõuavad ka edaspidi muusikana, lauludes, justkui oleks nad selleks sündinud.

Mis võis olla põhjus, et Enno kaasaegsed ei tahtnud tema luulet omaks tunnistada, kuigi meie seda täna teeme ? Oli seal ehk midagi, mida nad ei soovinud peeglis näha ? Üks vastusevõimalusi võib peituda tollases (ennekõike kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti”) lipulauses – “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Pilk oli suunatud läände, nö Õhtumaale, kuid kaasaegsetest erineval sihil astuv Enno huvitus Ida mõtlemisest ning lisaks ise budismist juhindumisele tõi orientaalset tunnetust ka eesti luulesse. Ei saa jätta märkimata, et tema väga rangelt kristlik pere ei olnud sellise arengu üle kaugeltki õnnelik ning see oli üks põhjuseid, miks Ernst Enno tundis end läbivalt mittemõistetuna, mis peegeldub ka tema luuletoonis.
Ometi tundub, et Enno luule idamaine me

Jaapani kunstniku Kawabata Gyokusho(川端 玉章 , 1842-1913) siidimaal 19. sajandist "Rännak kuuvalguses"

ditatiivsus ja nagu otse alateadvusest pärit (sestap ehk ka Tuglasele ebamugav) keel on miski, mis puudutab just meid, kes me elame Ida ja Lääne tänases ristumispunktis ega saa selga keerata kummalegi ilmakaarele. Siinkohal jõuan tagasi uuesti Jungini, kes oli vägagi huvitatud Ida mõtteloost, sümbolitest ja meditatiivsest praktikast ning leidis oma viimastes töödes, et analüütilisel psühholoogial on Ida mõttemaailmaga märkimisväärne ühisosa. Just Ida filosoofiast leidis ta tuge alateadvuse kontseptsioonile ning pidas oluliseks, et nii analüütiline psühholoogia kui orientaalne maailmavaade tähtsustasid enam sisemist kui välimist elu. Ka leidis ta, et Ida kultuurile omane psüühilise integratsiooni kontseptsioon sarnanes tema ideega individuatsioonist ning sarnasus oli leitav ka mõlema mõtteviisi orienteerituses vastandite tasakaalustamisele ja enesevaatlusele.

Aga ega muud, kui võtke riiulist välja Enno luuletused või kuulake ta viisistatud laule, ning otsustage ise, kas ülaloletatud seosed on nähtavad ka teile. Või – nagu kõlasid Enno viimased sõnad naisele surivoodil ja ühe jalaga teispoolsuses: “Ella, Ella – kõik on hoopis teisiti!

I Can’t Get No Satisfaction!

Ma muudkui proovin ja proovin ja proovin, aga ikka ei suuda ega suuda ega suuda saada rahuldust!” Umbes selliselt kõlaksid Rolling Stones’i “(I Can’t Get No) Satisfaction” sõnad eesti keeli. Pea kõigis arvestatavais rokiedetabeleis kõrgel kohal olev lugu pääses avalikkuse ette täna, 50 aastat tagasi. Ei olegi ehk enam üllatav, et nagu üks teinegi hiljuti käsitletud muusikapala, on ka see “eostatud” unenäos. Nimelt ärkas Keith Richards, kel ikka kombeks kitarriga magama minna, ühel hommikul ja märkas, et salvestustehnika oli töös. Kui ta salvestise algusesse keris, ilmnes, et ta oli ärganud öösel üles selleks, et mängida linti mainitud kuulsa loo avaread, millele salvestusel järgnes 40 minutit norskamist. Kuulsad avataktid olid end ilmutanud unes. Laulu sõnad kõnelevad, nagu nimigi ütleb, talumatust rahuldamatusest, tülpimusest, mis seotud nii kuulsuse, kommertsialiseerumise, naiste kui kõige muuga –https://www.youtube.com/watch?v=NEjkftp7J7I
See seisund, kus miski ei ole piisav ja mingi nimetu nälg aina nõuab ja nõuab juurde, on ka sõltuvuste aluspinnaks. Pole kahtlustki, et Keith Richards on siin üks sobivamaid “kaanepoisse” – see viiekordne vanaisa on ühtlasi lahutamatult seotud “hullu narkari” imagoga. Lisaks arvukatele kriminaalsüüdistustele kinnitab seda kuvandit ka tema avameelne elulooraamat “Life” (eesti keeles ilmunud nimega “Elu”), mis kubiseb valehäbi ja peenutsemiseta kirjeldustest heroiini ja muude ainete tarvitamisest. Erinevate mürkide järjekindla manustamise ning Richardsi pikaealisuse (sel aastal saab 72) vaheline vastuolu on see, mis on suunanud ka arste Richardi juurde palvega annetada oma keha meditsiiniuuringuteks, selgitamaks välja, kuidas tema immuunsüsteem töötab.
Nii narko- kui alkoholisõltuvusest kirjutab viimases JAP-s (Journal of Analytical Psychology) jungiaanlikus võtmes Mary Addenbrooke*, kes meenutab muuhulgas C. G. Jungi rolli AA-liikumise sünni juures. Nimelt aitas anonüümsete alkohoolikute liikumise loojal Bill Wilsonil kaineneda Jungi kunagine klient, ärimees ja alkohoolik Rowland Hazard III. Enne seda oli aga Jung lootusetuse tundega loobunud Rowlandi alkoholisõltuvusest ravimisest teraapiaga, öeldes mehele, et vaid vaimne (isegi religioosne) pöördumine saab teda aidata ning isegi see pole kindel. 1961. aastal kirjutas Wilson Jungile tänuliku kirja, kus kirjeldas, kuidas Rowland oligi lõpuks üksnes religioossuse abil alkoholismist jagu saanud. Jung märkis oma vastuses, et tema hinnangul oli himu alkoholi järele täitnud teatud madalal tasandil sama tühimikku, mis seostus spirituaalse janunemisega terviklikkuse järele, mida keskajal nimetati ühenduseks Jumalaga. Ta meenutas, et “alkohol” on ladina keeles “spiritus” ning seega kasutame me sama sõna nii kõrgeima religioosse kogemuse kui jäledaima mürgi kohta. Nii on ainus tõhus valem siin: “spiritus contra spiritus”.
Oma värskes artiklis tõmbab Addenbrooke alkoholismiga lõpparve tegemise juures aga paralleeli Jungi “Punases Raamatus” kirjeldatud mõtterändudega ning ütleb: “Ta /Jung/ teadis, mida radikaalne ümberorienteerumine täiskasvanuelus tähendab, sest ta oli selle ise läbi teinud. Ta mõistis, et teatud faas täisealise inimese elus võib oma kasulikkuse ammendada. See võib olla millalgi end suuresti ära tasunud, kuid ühel hetkel on eesmärk täidetud.” Addenbrooki sõnul tuleb selles etapis läbi teha konversiooni- ehk pöördumiskriis, et murda end vabaks vananenud lahendustest.
Jungi mõtteid on edasi arendanud ka Itaalia psühhoanalüütik Luigi Zoja (Drugs, Addiction, and Initiation: The Modern Search for Ritual, 2. ed. 2000), kes leiab, et meie ühiskonnas levinud uimastite kuritarvitamine on suuresti seotud taasärganud kollektiivse vajadusega initsiatsiooni järele: meie kultuurile omase maniakaalse liigtarbimise taga peitub igatsus millegi püha järele. Rituaalideta ühiskonnas ei püüdle narkosõltlane mitte niivõrd erutava uue “laksu”, vaid müstilise osaduse (participation mystique) ihaluse rahuldamise poole. Ning täna räägime me osadusest meie aegade domineeriva religiooniga, milleks on tarbimine.

Jungi vaadetest sõltuvushaiguste kontekstis saab aimu sellest lühikesest videost:
https://www.youtube.com/watch?v=ceoB-tE5yWI
Siitkaudu saab Bill Wilsoni ja C. G. Jungi kirjade ligi:http://www.barefootsworld.net/jungletter.html
*Saying goodbye to the hero: Jung, Liber Novus and conversion from addiction

Mark Seligeri portreefoto Keith Richardist aastal 2011 meesteajakirjale CQ. Samas ajakirjas vastab vana rokihai intervjueerija küsimusele: " Raamatus /Life/ kirjeldad narkootikumide kasutamist käikude vahetamisena. Mis käik sul praegu peal on?" tagasihoidlikult - "Üsna neutraalne käik."

Like a Virgin

Tundub uskumatu, et Madonna üks kaubamärke “Like a Virgin” (Nagu neitsi) on tegelikult laul, mis on kirjutatud mehe poolt ja meesartisti jaoks – sõnad olid algselt mõeldud õrna ballaadi tarbeks, mis kajastaks autori raskest suhtest väljatulemise kogemust ning sellele järgnenud uut armumist, mis pani tundma end “särava ja uuena.” Madonna esitus on aga midagi muud. Madonna esitus on puhas seks. Õrnusest on saanud provokatsioon. Nii pole ime, et lisaks sellele, et “Like a Virgin” on üks Madonna ikooni-staatuse alustalasid, on sellega seotud ka üks tema karjääri suurimaid skandaale, mis 25 aastat hiljem tundub isegi veidi naeruväärne. Nimelt just täna, 1990. aastal, ähvardas Kanada politsei Madonnat tema “Blond Ambition” tuuri katkestamisega ja vahistamisega, kui artist ei “tsenseeri” oma “Like a Virgin” koreograafiat. Toronto jaoks olevat ebasünnis näha suurel laval, kuidas Madonna imiteerib eneserahuldamist. Madonna keeldus esinemist muutmast ja saavutas omamoodi karjääri vahevõidu: show’d ei katkestatud. Madonnal oli sama tuuriga probleeme ka Euroopas – näiteks Itaalias põhjustas probleeme religiooni ja seksi kohatu kombineerimine.
Reaktsioonid olid piisavalt tugevad, et Madonna pidas Rooma lennujaamas meediale järgmise kuulsa kõne: “Minu show ei ole tavaline “rock show”, vaid mu muusika teatraalne lavastus. Nagu teatriski, esitab see küsimusi, provotseerib mõtlema, viib emotsionaalsele rännakule, portreteerib head ja halba, heledat ja tumedat, rõõmu ja kurbust, lunastust ja päästmist. 
Ma ei propageeri elustiili, vaid kirjeldan seda, ning kuulajaskond on vaba langetama ise oma otsuseid. See on see, mida ma pean sõnavabaduseks, väljendusvabaduseks ja mõttevabaduseks.
Igal õhtul, kui ma lähen lavale, siis ma palvetan – mitte üksnes, et mu esinemine läheks hästi, vaid et publik vaataks seda avatud südame ja avatud meelega ning näeks selles armastuse, elu ja inimlikkuse ülistust.”

Selles, kas Madonna tollane esinemine ületab mingisuguseid piire tänasegi vaataja jaoks või on järgnevad artistid suutnud sarnased nähtused lavadel juba igapäevaseks muuta, saab veenduda igaüks seda videot vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=siowZ4V8xwo
Aga isegi kui nn piir või tasakaalupunkt on 25 aastaga nihkunud, on see siiski alati kusagil olemas. Jung on “Alateadvuse psühholoogias” leidnud, et erootiline instinkt on oma olemuselt küsimusi tekitav ning jääb selliseks alati, sõltumata sellest, mida mistahes tulevased reeglid selle kohta ka ei ütleks. Erootiline instinkt kuulub ühest küljest inimese algse loom-olemuse juurde, mis ei kao kuhugi nii kaua, kui inimesel on looma keha (“an animal body”). Teisalt on see instinkt aga seotud ka vaimu kõrgeimate vormidega. Õide puhkeb see aga alles siis, kui vaim ja instinkt on omavahel tõelises harmoonias. Kui üks või teine aspekt puudub, siis on tegemist häirega või vähemasti ühepoolse tasakaalutusega, millest võib kiiresti areneda välja patoloogia. Liiga palju looma moonutab tsiviliseeritud inimest; liiga palju kultuuri teeb looma haigeks, ütleb Jung.

Madonna (1990 Like A Virgin Blond Ambition, Photographed by Neal Preston)

Sting ja Jung

Neil päevil 30 aasta eest ilmus Briti muusiku Stingi esimene sooloalbum nimega “The Dream of the Blue Turtles” ehk “Unenägu sinistest kilpkonnadest”. Stingi on palju pinnitud albumi kummalise pealkirja osas ja ta on selgitanud, et inspiratsioon pärines tõepoolest konkreetsest unenäost. Tol eluperioodil käis Sting jungiaanliku analüütiku juures ja oli sellest piisavalt vaimustuses, et vastata 1987.a 36-aastasena ühes intervjuus oma edasiste plaanide kohta – “Ma ei taha olla pop-staar terve elu. Mulle täitsa meeldiks olla kiilanev ja ümar 40ndais-50ndais jungiaanlik analüütik.” Paraku, jah, selleni ei ole Sting jõudnud, küll aga võime tema sümbolikäsitlusvõimest aimu saada sellesama kilpkonna-unenäo näitel.
Vastates ajakirja “Spin” (7/85) küsimusele siniste kilpkonnade kohta, ütles ta järgmist: “Ritz’i esinemiste proovinädalal nägin und sellest, kuidas olin oma kodus Hampshire’s ja vaatasin aknast välja suurde müüriga ümbritsetud aeda, nagu mul seal maja taga on – igati korras lillepeenarde ja rohelusega. Järsku ilmusid seinas olevast august välja suured, agressiivsed macho-kilpkonnad – üsna purjus ja sinist värvi. Nad hakkasid tegema tagurpidi saltosid ja muud akrobaatikat, hävitades selle protsessi käigus täielikult mu aia. Igatahes, kuidagi ma seal seda kummalist vaatemängu nautisin ning unenägu oli nii tugev, et ma mäletasin seda ärgates täiuslikult – nii hästi, et see sai osaks “moolokist”, mille purustava energia abil sai plaat lõpuni salvestatud. Olles läbinud jungiaanliku analüüsi, olen õppinud oma unenägusid tõlgendama. Carl Jung uskus, et unenäod on uksed meie psüühe sügavaimatesse osadesse. Minu jaoks on kilpkonnad alateadvuse sümboliks, nad elavad mere põhjas, täis realiseerimata potentsiaali, väga jungiaanlikud oma tähenduselt. Näen unenägusid, kus ma loon kõige uskumatumat muusikat, Mozarti-sarnast muusikat, mida ma teadlikult kirjutada ei oskaks. Ja ometi – ma kirjutan, ning see on tõeline. Nii et selle albumiga soovisin ma hävitada mitmeid eelarvamusi ja eeldusi ning teha midagi häirivalt uut. Ja need kilpkonnad, need muusikud, olid seal, et mind aidata. Ja nad aitasidki.” Los Angeles News’ile (6/85) antud intervjuus selgitas ta – “Neli sinist kilpkonna on neli muusikut mu bändis. Nad on hea sümbol: kilpkonn on olend, kes elab nii meres kui sellest väljas. Meri sümboliseerib hästi alateadvust. Mulle tundub, et mustanahalised inimesed on alateadvusele lähemal ning sinine on jazzmuusikutele hea värv. Oma tegevusega hävitavad nad minu turvalist valemit, mu turvalist tagaõue. Nad lammutavad seda turvalisust, seda vormeliks muudetud lihtsat lahendust, mis iseloomustab Police’i salvestusi. Maa üleskündmine on see, mida teeb põllumees, kes tahab, et see oleks järgmisel aastal viljakas. See on nii mitmelgi moel “tugevdav” (confirming) unenägu. Jah, see on hirmutav ja dramaatiline, kuid lõpptulemusena tasub see end ära.” Ja samas täiendab ta – “Järsku tekib seina suur auk ning sellest väljuvad neli massiivset, eelajaloolist kilpkonna pikkade, soomuseliste kaeladega. Nad on väga macho’d, atleetlikud ja joobnud iseenese mehelikkusest. Nad hakkavad tegema tagurpidi saltosid ja kukerpalle, mille käigus hävitavad mu aia, lihtsalt paiskavad segi. Unenäos vaatan ma seda etendust ning selle asemel, et olla vihane, ma naeran. Ärkasin naerdes.”
Veel enam kui kakskümmend aastat hiljem mäletas Sting seda unenägu nii (‘Lyrics’, 10/2007): “Albumi pealkiri pärineb unenäost, mis äratas mind mu esimesel ööl Barbadosel. Nägin, et istusin oma Hampsteadi kodu majataguse aia müüride vahel sirelipuu all, korralikult hooldatud murul, ümbritsetuna kaunitest roosipõõsastest. Järsku plahvatasid tellised müüris otse aeda ning ümber pöörates nägin pimedusest ilmumas hiiglasliku kilpkonna pead. Talle järgnes neli või viis teist kilpkonna. Nad polnud mitte ainult mehemõõtu, vaid lisaks sinised ning neil oli meeletult, dzässilikult “cool”, hooletu ja kartmatu aura (“immensely cool, like hepcats, insouciant and fearless”). Nad ei teinud mulle viga, kuid asusid peaaegu nagu juhusliku vägivaldsusega hävitama mu peent inglise aeda, kaevama oma küünistega üles muru, järama roosipõõsaid, rammima sirelipuud. Täielik häving.”
Nii nagu Sting aimas, tõi suunamuutus, mida kilpkonnad tema jaoks sümboliseerisid, edu – tema esimest sooloplaati osteti rekordilise kiirusega ning sellelt pärinevad mitmed erilised lood, nagu näiteks “Russians”, mille külma sõja aegne sõnum on paraku aktuaalne tänagi:https://www.youtube.com/watch?v=wHylQRVN2Qs Instrumentaalset nimilugu ennast saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=RfRCnA0-u7E
Tasub samas märkida, et see plaat polnud esimene jungiaanlike mõjutuste näide Stingi loomingus – tegelikult oli ka tema eelnev, viimane plaat Police’i koosseisus paljus C. G. Jungi kontseptidest suunatud, nagu reedab ka selle pealkiri “Synchronicity”. Jungiaanlikke jälgi on nähtud ka tema kolmandas sooloalbumis “The Soul Cages” (eeskätt lugudes “When the Angels Fall” ja “All This Time”), mis on kantud isa surmale järgnenud emotsioonidest.

Illustratsiooniks ei ole küll võimalik pakkuda Stingi unedes ilmunud isaseid kilpkonni, vaid hoopis kunstnike kollektiivi “Cracking Art Group” emaseid merekilpkonni, nii nagu need on välja pandud Galleria Ca’ d’Oro’s. Cracking Art Group loob eredast ümbertehtud plastist (sisuliselt veepudelitest) erilise töötlusmeetodiga hiiglaslikke loomi, pööramaks tähelepanu keskkonna kahjustamisele süsteetiliste materjalidega. Keskkonnasõbralikkus on aga just midagi sellist, mida pidada au sees täna – rahvusvahelisel kilpkonnade päeval.

Nothing Compares 2 U

25 aastat tagasi samal ajal troonis muusikaedetabelite tipus “Nothing Compares 2 U” Sinead O’Connori esituses https://www.youtube.com/watch?v=C6MNvjrScyo – laul, mida hiljem on mitut puhku peetud üheks enim üheksakümnendatele näo andnud muusikapalaks. Imeliselt lihtne video, milles näeme valdavalt vaid laulja väljendusrikast nägu suures plaanis, on saanud arvukalt auhindu. Video lõpul jookseb mööda Sinead O’Connori põske alla kaks pisarat – need pisarad olid tõelised, kuna lauljanna seostas kaotusvalust kõnelevaid laulusõnu oma 5 aasta eest surnud emaga. Selle aasta märtsis teatas Sinead O’Connor, et kuna lauluga seotud tunded on end tema jaoks ammendanud, siis ta edaspidi seda enam ei esita: teda on koolitatud esitama vaid laule, millega ta suudab emotsionaalselt identifitseeruda.
Küllap võlgneb video suure osa populaarsusest oma puhta lõuendi sarnasele lihtsusele, mis lausa kutsub kandma üle kuulaja-vaataja isiklikke projektsioone. Suured kurvad silmad, oma minimalismis geneeriliselt inimlik näoplaan ning neutraalne taust (sh olematu soeng) loovad ekraanil koosluse, mis väljendab üksnes puhtaid emotsioon – ilma “segajateta”. Emotsioone, millega saame identifitseeruda. Nägu ekraanil läbib mitu erinevat faasi üksteise järel – seal on viha, meeleheidet, kahetsust ja lõpuks midagi leppimise sarnast. Aastate jagu tundevarjundeid, surutud nelja minutisse. Need on needsamad tunded, mida oleme näinud peeglis – universaalne separatsioonivalu, mida ühel või teisel viisil oleme kogenud kõik – olgu siis suhte valusa katkemise või lähedase elust lahkumise järel.
P.S. Kuigi laulusõnades esineb pöördumine “mama”, ei tähenda see siiski algselt ema, vaid kallimat – laul on loodud originaalis esitamiseks Prince’le. See mitmetimõistetavus aga vaid lisab laulule üldistus- ja ülekantavusjõudu. Kaotus on kaotus ning valu on valu.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.