Blogi

Puhkusele minnes või sealt tulles võta hing kaasa

Suvel, kui inimestel on puhkused, on võib-olla reisimist rohkem kui tavaliselt. Aga ka muidu on reisimine tänapäeval väga igapäevane. Enamasti reisime lennukiga. See on kiire ja mugav. Sellega seoses üks killuke lennureiside teemal. Nimelt vahendab Jungi biograafia kirjutanud Frank McLynn*, et Jungile ei meeldinud lennukiga reisida. Jung nimelt arvas, et sel viisil liigub keha liiga kiiresti ning hing ei jõua järele. Väsimus, mis meid pärast pikki lennureise saadab (jet lag) ongi tingitud sellest, et keha ootab hinge järele.

Kui eelistada lihtsamaid sõiduvahendeid, on hingel lihtsam kaasa liikuda. Nii istume meiegi nüüd oma luua selga ja pühime kuuks näoraamatu tolmu enda jalgelt. Augusti keskpaigast oleme aga jälle tagasi, koos hingega. Mõnusat puhkust teilegi.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”

Illustratsioon Maurits Cornelis Escherilt.

Maurits Cornelis Escher

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Kummitused saadavad meid seni, kuni me nendega ei suhtle

Läbi teadaoleva ajaloo on inimesed uskunud vaimudesse, deemonitesse, inglitesse ja teistesse vaimolenditesse. Meie eelkäijate jaoks on piirid nähtamatu ja nähtava maailma vahel olnud hägusad. Kuigi me tänapäeva teaduslikkusele pretendeerivas maailmakäsitluses oleme vaimud ja kummitused pagendanud eksiili, elavad nad meis ja meie seas edasi nagu Patrick Swayze poolt kehastatud Sam filmis “Ghost”. Ja nagu Samil, on ka teistel kummitustel sõnum, mida on vajalik kuulata. Tänane postitus tähistab filmi “Ghost” esilinastumist 13. juulil 1990 ehk siis täpselt 25 aastat tagasi. Lühidalt kokku võttes on see film sellest, kuidas surma saanud kallim kaitses vaimuna oma armastatut ning kontakteerus reaalse maailmaga nii, et armastatu pääses ohust ning pahalased said oma palga.

James Hollis, raamatus “Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives”, räägib sellest, kuidas me kõik elame koos kummitustega. Meid kummitavad rääkimata lood, saladused, elamata elud, süütunded valede otsuste pärast. Kui me neid kummitusi ei teadvusta, on nad autonoomsed ja sekkuvad meie ellu väljaspoolt. Minevik ei ole minevik vaid elab meiega siin ja praegu. Teadvustamata olevik on lugu, mis jutustab iseennast ikka ja jälle ning mis jätab jälje meie eluloos.

Meid kummitavad otsused, mis on minevikus tehtud või tegemata jäetud, süü nende otsuste pärast. Kuigi võime tunda süüd teeb meist potentsiaalselt moraalsed inimesed, on süütunde raskus sageli halvav. Paljud meie käitumised, teadlikud ja ebateadlikud, on sageli kantud süütundest, häbist, ärevusest ja muudest hingelõhkuvatest jõududest. Süütunne avaldub meie elus peamiselt kolmel viisil: vältimises, ülekompenseerimises või enesesabotaažis. Süütunne seob meid minevikuga ning ärevus seob meid teadmata tulevikuga. Nii ei ole meil võimalust olla ja elada olevikus. Kuid süütundel on oma koht. Võime oma süü sügavuti omaks võtta, aktsepteerida oma võimet teha halbu asju võimaldab meil tegelikult edasi liikuda. Trikk on mitte lasta sellel süül ning selle kompenseerimisel end defineerida vaid tunnistada ja aktsepteerida haavu ja vigu, mis on meie liigile iseloomulikud.

Kuid kõige suurem kummitus on meie enda elamata elu. Kui me ei julge olla me ise vaid meist saavad kameeleonid, kes võtavad neid ümbritseva keskkonna kaitsevärvid.

Ainult siis, kui tervitame neid kummitusi, saavad nad end meile paljastada ning nii saame pidada dialoogi ja nende sõnumit mõista. Kui me jookseme nende eest ära, ei kao nad kuskile. Nad lähevad sügavamatesse kihtidesse ja püsivad seal, omades kontrollimatut võimu meie elu üle. Kummitused saavad ainult siis integreeritud, kui me lülitame sisse teadvuse valguse. Kummitused saavad transformeeritud, kui me võtame vastu müsteeriumi, kuhu nad meid kutsuvad. Kui filmis “Ghost” Demi Moori poolt mängitud peategelane julgeb usaldada ning asub aktiivsesse suhtlusse armastatu vaimuga, saab vaim talle edastada vajaliku sõnumi ning mõlemad pooled saavad minevikust lahti lasta.

Kaader filmist "Ghost"

 

Vocatus atque non vocatus deus aderit

Täna, humanistliku õpetlase Desiderius Erasmus Rotterdamist surma-aastapäeval, võtame jutuks Jungi huvi vana aja ning kultuuri ja vaimuloo kestvuse vastu. Näiteks Erasmuse Collectanea adagiorum (1563.aasta väljalase) oli Jungil olemas juba 19.aastaselt. Sealt leidis ta ütluse:

Väljavõte Erasmuse raamatust „Moriae Encomium / Stultitiae laus“ aastast 1515, Hans Holbeini joonistusega (eesti keeles „Narruse kiitus“, ilmunud 1967.a).

Vocatus atque non vocatus deus aderit (kutsutud või kutsumata, jumal on kohal). Nagu Jung selgitab ühes hilisemas kirjas, oli ta igati teadlik, et ütlus pärineb siiski juba palju varasemast ajast. Nimelt olevat spartalased enne Peloponnesose sõda käinud nõu küsimas Delfi oraaklilt ja selline oli vastus, mille nad said. Tõlgendades seda vastust kui soosivat ennet, alustasidki spartalased sõjakäiku. Jungile avaldas sentents aga säärast mõju, et ta lasi selle oma Küsnachti maja – koha, kus ta elas ja töötas alates 1908. aastast kuni oma surmani 1961. aastal – välisukse kohale graveerida. „Olen pannud selle pealdise sinna selleks, et meelde tuletada iseendale ja oma patsientidele: Timor dei initium sapientiae (jumalakartus on tarkuse algus). Siit algab tähtis teekond jumala endani ja see ongi lõppkokkuvõttes kõige olulisem“.*

Aniela Jaffé sõnade kohaselt raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ oli Jung märganud, et hingeliselt kannatavate inimeste puhul etendab religioosne suhtumine teraapias otsustavat osa ning kuna hing on loomu poolest religioosne, siis toob ta spontaalselt esile religioosse sisuga pilte. Eksimist hinge sellise põhiolemuse vastu pidas Jung mitmete neurooside põhjuseks. Jung lõi meelega seoseid teoloogia ja psühholoogia vahel. Sel moel toimides rõhutas ta vajadust mõtisklemiseks ja mõistmiseks seal, kus kristlus nõuab vaid usku. Lisaks on Jung samas raamatus avaldanud arvamust, et me pole keskaja, antiigi ja ürgajaga veel kaugeltki valmis, sest mida paremini me mõistame, mida otsisid meie isad ja vanaisad, seda rohkem saame aru iseendist.

Mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks oli Jungil ideaalne koht oma teises majas, Bollingenis, mille kohta ta kirjutab raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ nii: „Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada. Bollingenis ümbritseb mind vaikus ja ma elan in modest harmony with nature (s.o viide vanale hiina puugravüürile, mis kujutab väikest vanameest heroilises maastikus). Ma kandun mõtteis ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi – kaugesse tulevikku. … Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites.“
Ja huvitaval kombel jätkab Jung kirjutist nii: “ Kui üks 16.sajandi inimene satuks sellesse majja, siis oleksid talle uued asjad üksnes petrooleumilamp ja tuletikud; kõige muuga tuleks ta ilma raskusteta toime.“ Nii et Erasmuse (eluaastad 1466-1536) jaoks oleksid elamistingimused Jungi tornis olnud igati tuttavlikud. Kuidas on aga lood 21.sajandi inimesega – kas spartalikkus ahvatleb kedagi?

* Jung, C.G. (1975) Letters: 1951-1961

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse

Täna saab õnnitleda 75-ndal sünnipäeval Malle Leisi – kunstnikku, kelle kohta võib öelda, et ta kõneleb lillede keeles. Kummalise pühendumuse ja täpsusega maalitud õisi võib tema töödel alati näha – ka portreedel, mis paneb tihtilugu mõtlema lillede tähenduse üle igal konkreetsel juhul. Oleks hõlpus mõelda, et lilled on midagi lihtsat, ometi ei tohiks unustada, et pidades oma töödes 1960.-1970ndatel aastatel sammu “lillelaste” liikumisega, mis ei sobitunud toonase N Liidu ideoloogiaga, oli neis lilledes ka üksjagu vastuhakku ja iseseisvuspürgimust. Iseeneseks saamisega assotsieerub õis kui sümbol ka C. G. Jungi käsitluses, kes seostab seda individuatsiooniga.

Üks tuntumaid võrdlusi on näiteks lootoseõie ja mandala paralleel (õis kui Selfi sümbol), kuid ehk kõige põhjalikumalt käsitles C. G. Jung teemat 22. juunil 1932 peetud seminaril*, kus ta selgitas, et individuatsioon on enese saavutamine (accomplishment) läbi elu. Ta toob näiteks raku, mis jaguneb ning asub diferentseeruma ja teatud konkreetseks taimeks või loomaks arenema. “See ongi individuatsiooniprotsess,” ütleb ta, lisades: “See on see, kui keegi saab selleks, mis ta on (one becomes what one is), viib täide oma saatuse, kõik, mis on tema osas juba algena ette määratud; see on see, kui eos rullib end lahti ja saavutab selle primitiivse mustri, millega ta sündis.” Vastates küsimusele, kas erinevalt taimedest, kes individueeruvad ilma eneseteadlikkuseta, tähendab inimese individuatsioon elamist teadlikult, selgitas Jung: “See on m e i e individuatsiooni viis. Taim, mis peaks puhkema õide, ei ole individueerunud seni, kuni ta ei õitse – ta peab läbima tsükli. Inimene, kelles ei arene välja teadvustatust (consciousness), ei ole individueerunud, sest teadvustatus on tema õis, see on tema elu; teadlikuks saamine (become conscious) kuulub meie individuatsiooniprotsessi juurde. Sest mõistate – kõik, mida inimene teeb, kõik mida ta üritab, tähendab juba individuatsiooni, tema võimaluste saavutamist ja elluviimist; üks inimese ülimaid võimalusi on teadvustatuse saavutamine. See teeb temast inimese; inimese elu peab olema teadvustatud.”

Ja ehk sobib siia täienduseks mõte ühelt teiselt lillemotiive armastanud naiskunstnikult Georgia O’Keeffe’lt, kellega Malle Leisi on tihti võrreldud: “… see, kas oled edukas või mitte, ei puutu asjasse. Sellist asja polegi olemas. Teha oma teadvustamatu teatavaks – see on oluline…” (Tsitaat pärineb O’Keeffe kirjast Sherwood Andersonile 1923. a ning kõlab originaalis nii: “...whether you succeed or not is irrelevant. There is no such thing. Making your unknown known is the important thing...”)

*Visions: Notes of the Seminar Given in 1930-1934 by C.G. Jung, 1. köide (Selgituseks lisan, et oma “Psühholoogilistes tüüpides” on Jung seletanud, et teadvustatuse (consciousness) all peab ta silmas psüühiliste sisude (komplekside jms) suhestatust egoga nende tõelise olemuse kujul; so – kui ego ei taju neid suhteid sellistena, siis on need teadvustamata ehk alateadlikud.)

Nõnda siis ei tasu pidada lille kui sümbolit millekski triviaalseks 🙂 Aga usutavasti ei kipugi eestlased õisi alahindama – eriti sel suvel, mil ilusat ilma nende nautimiseks pole just lahkelt jagunud. Ilusat suve jätku!

Detail Malle Leis'i 1999/2000.a maalilt http://allevents.in/tallinn/malle-leis/729963260453957

 

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
Kui Beck, kellel täna on 45. sünnipäev, selle laulu kirjutas, pidas ta ise seda üsna keskpäraseks. Ometi sai sellest väga suur hitt, mis kõlas raadiojaamades üle maailma ning inimesed ümisesid kaasa: “I’m a looser baby, so why don’t you kill me”. Ilmselgelt puudutas see laul ja see teema midagi meis. Vahel tunneme me ilmselt kõik end luuserina. Ehk isegi naudime seda? See laul puudutab masohhisti meis. Laulu saab meelde tuletada näiteks siin https://www.youtube.com/watch?v=pceBcOGL7nI

Masohhism tänapäeva ühiskonnas on aga põlu all. Lyn Cowan kirjutab raamatus “Masochism: A Jungian View”, et meie igapäevaelu on domineeritud kangelase arhetüübist. See arhetüüpne muster avaldub iseisvuse, tugevuse, saavutuste, hakkamasaamise, planeerimise, vooruste ja vallutuste ülistamises. Me püüdleme pidevalt selle poole, et saaksime endast hästi arvata ning pingutame, et saavutada kontroll oma elu üle. Me oletame, et need kangelaslikud pingutused teevad olematuks süü ja läbikukkumised.

Masohhism (mitte segi ajada märterlusega) kannab radikaalselt egovastast sõnumit. Kui Beck laulab “why don’t you kill me”, võime seda tõlgendada just ego surmana masohhistlikus kannatuses. Masohhism on alistumine. See keskendub puudumisele, ebapiisavusele, nõrkusele. Masohhism, kombineerides alandust ja naudingut, sisaldab ambivalentsust ning aitab seega vältida ühekülgsust, mida kannavad liiga tugev usk iseenda kompetentsusesse ning liiga suur usk oma võimetesse. Masohhism võib olla ravi ühekülgsele egole, mis võiks muidu uppuda oma saavutustesse. Cowan viitab Guggenbühl-Craigile, kes ütleb, et individuatsiooniprotsessi kõige keerulisem osa on õppida aktsepteerima kurbust ja rõõmu, valu ja naudingut, jumala viha ja ja jumala armu. Need vastandid – kannatus ja rõõm – on masohhismis sümboolselt ühendatud ning seega aktsepteeritakse sel tegelikult viisil elu ennast.

Illustratsioon: 15. sajandi puulõige enesepiitsutajatest

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr – paljude arvates aegade võimsaim trummar, kes sel aastal lõpuks ka viimase biitlina personaalselt Rock ‘n Roll Hall of Fame’i pääses. Tiitlit vastu võttes tutvustas ta end: “Minu nimi on Ringo ja ma mängin trumme!” On tõde, et selle kõige tagasihoidlikuma ja mitmete arvates alahinnatuima biitli meedium on trummid. Olles karmi lapsepõlve ja mitmete haiguste tõttu koolihariduselt omaealistest kõvasti maas (sh veel 8-aastaselt kirjaoskamatu) ja ka füüsiliselt niru, avastas ta teismelisena trummid. Sai talle proovitud ka teisi pille, kuid trummide kõrval ei olnud neile kohta. Esimese trummikomplekti kinkis talle võõrasisa, kellelt Ringo (kodanikunimega Richard Starkey) õppis oma sõnul ka õrnust.

Biitlina ei tunta teda muusikaliselt nii mitmekesisena kui teisi kolme, kuna vokalistina esines ta harva ning kirjutas bändile ka üksnes kaks laulu. Ometi ütles Yoko Ono Starr’i Hall of Fame’i arvamise üritusel, et just Starr, kes tema arvates kehastab rahu ja armastust, oli tegelikult biitlitest mõjukaim (“most influential”). Ono sõnul selgitas Starri populaarsust bändis muuhulgas järgmine: “John [Lennon] käis muudkui üles-alla, aga Ringo oli alati lihtsalt väga õrn. Ja ta tõepoolest uskus rahusse ja armastusse.” Viimane märkus muide on väga tähendusrikas, kuna sõnumiga “Peace and love!” on Ringol kombeks siiani oma fänne tervitada (sellest deviisist ei pääse ka tema koduleheküljele siseneja), nii nagu ka näidata fotodel kahesõrmelist rahusümbolit . Lennon olevat aga “The Ringo Starr Encyclopedia” kohaselt nimetanud Ringot Biitlite südameks.
Seda, et Ringo peamiseks väärtuseks, mis on vähetuntuimast biitlist teinud vaat et tänaseks armastatuima, on ehk hoopis tema isiksus, kinnitavad ka Rolling Stone’i rokiarvustaja David Wild’i sõnad: “Lõppudelõpuks ei ole Ringo Starri juures kõige muljetavaldavam see, mis ta oli, vaid see, kes ta on.” Ringo on öelnud kogumikus “The Beatles Anthology“ enda kohta järgmist: “Ma olen emotsioonidele üles ehitatud. Ma olen emotsionaalne inimolend. Olen väga tundlik ning arusaamine, et see ongi probleem, võttis aega 48 aastat.
Ja tõesti – Ringo Starri tundlikkuse kohta võib tuua mitmeid näiteid. Ta oli esimene ja ainuke biitleist, kes pärast John Lennoni tapmist sõitis joonelt teise ilma otsa Yoko’t lohutama, ning meenutab aastaid hiljemgi pisaraid varjamata, kui hingeminev see kohtumine olihttps://www.youtube.com/watch?v=RqXkOTYoys8. Muusik Joe Walsh meenutas intervjuus ajakirjale Variety, et esimesel ühisel sessioonil Starriga küsis ta viimaselt, kas ta tahaks enne ka nooti vaadata. Ei, vastas Starr, aga palus näidata hoopis laulusõnu – see oli tema tee leida oma muusikaline reageering.
Kuigi Ringo andis Biitlitele ühise rütmi nii muusikalises kui ka ehk emotsionaalses mõttes ja oli ainus bändiliikmetest, kes säilitas pärast lahkuminekut kõigi teistega head ja viljakad suhted, on sellega seoses ka üks vastupidiselt oluline lugu rääkida. Nimelt viisid 1968. aasta bändisisesed pinged ta nii kaugele, et ta astus ajutiselt Biitlite seast välja ning läks hoopis pere ja jahiomanikust sõbraga merereisile. Ise on ta selle kohta ülalviidatud antoloogias mäletanud, et läks Lennoni juurde ja teatas: “Lahkun grupist, sest ma ei mängi hästi ning tunnen, et mind ei armastata ja olen justkui väljas, teie aga olete lähedased.” Bändi produtsent on samas selgitanud, et tegelikult olid pinged teiste liikmete vahel ning neid tunnetades süüdistas Starr iseend. Sellel jahireisil kirjutaski Starr ühe oma kahest Beatles’i laulust – “Octopus’s Garden” ehk “Kaheksajala aia.” See armas lugu, mille ta ise ka hiljem sisse laulis, koneleb igatsusest olla oma sõpradega koos varjulises veealuses aias, tantsida ja laulda, õnnelikuna, peidus ja soojas. Starr on hiljem ise meenutanud, et lugu oli inspireeritud jahiomaniku Peter Sellersi juttudest kaheksajalgade elust ookeani põhjas ning just vee all soovis sel hetkel olla temagi. Möödunud aastal andis Starr välja lasteraamatu laulusõnade ja imeilusate piltidega.

Kas tekkis küsimus, miks me nii pikalt Ringo Starri tundeelust oleme rääkinud? Aga seepärast, et vahelduseks puudutada seni paraku kõrvale jäänud teemat – C. G. Jungi tüpoloogiat ning selle alustalasid e psüühilisi funktsioone Kui kaks hoiakut (introvertsus ja ekstravertsus), mis samuti on isiksusetüübi puhul määravad, on veidi üldtuntumad, siis neli psüühilist funktsiooni – mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon – ei pruugi nii üldteada olla. Erinevad funktsioonid on meis kõigis erinevalt arenenud ning enamasti üks neljast eriti silmatorkavalt. Seda, kõige diferentseeritumat funktsiooni kutsutakse juhtivaks ehk dominantseks funktsiooniks.
Ülalkirjeldatu viitab sellele, et Ringo Starri’i tundefunktsioon on väga arenenud. Ei saa eitada, et oma teoses “Psühholoogilised tübid” kaldus Jung ajastule omaste mudelite mõjul arvama, et juhtiv tundefunktsioon on ennekõike omane naistele ja seevastu mõtlemisfunktsioon meestele. Selgituseks, et tundmis- ja mõtlemisfunktsioonid on nö vastandfunktsioonid, ehk et kui üks neist on domineeriv, siis teine on seega inferioorne. Tänases kultuuriliselt muutuvas ja soorollide poolest plastilisemas maailmas ei pea õnneks peitma ka mehed oma tugevat tundefunktsiooni. Naomi Quenk on oma tüüpidest kõnelevas raamatus “Was That Really Me?” võtnud tundetüübi olemuse lühidalt kokku järgmiselt: introvertsed tundetüübid keskenduvad sisemisele rahule ja harmooniale, samas kui ekstravertsed tundetüübid pühendavad oma energiat nö rahu ja harmoonia hoidmisele välismaailmas; tunde põhjal otsuseid tegevad inimesed kalduvad mingi probleemi puhul keskenduma inimestepõhistele väärtustele ja mitte niivõrd probleemiga seotud loogilistele muutujatele.

Marie Louise von Franz on oma essees inferioorsest funktsioonist toonitanud aga, et suur viga oleks eeldada, nagu tundetüübid ei suuda mõelda; neil on sageli sügavad, head ja ehedad, samas ebakonventsionaalsed mõtted, aga need tulevad ja lähevad, nii nagu ise tahavad. Nii on tundetüübi jaoks on väga raske kinni hoida õiget tüüpi mõtlemist nt eksami ajal. Seda, kas Ringo Starr on pigem ekstravertne või introvertne tundetüüp, ei ole nii lihtne oletada: lugu “Kaheksajala aia” sünnist viitab pigem introvertsele suundumusele, kuid tema oskus biitlite grupi sisemist harmooniat tagada pigem ekstravertsusele. Viimane oskus aga ei ole miski ekstravertidele ainuomast, meenutades von Franzi sõnu samas essees introvertse tundetüübi kohta: “Nad avaldavad standardeid seades ümbritsevatele salajast positiivset mõju. Teised vaatlevad neid ja järgivad, ehkki nad midagi ei räägi. Sageli kehtestavad need tüübid grupi eetilise selgroo, kiirates märkamatut positiivset mõju. Nende introvertne tundmine näeb, mis on seesmiselt tõeliselt oluline faktor. ”

Nüüd aga palju õnne Ringo Starrile ning muidugi mõista rahu ja armastust (ikka kõigile) ! Ja kui kellelegi Ringost väheks jäi, siis siin on värske ja nagu ikka – südamlik intervjuu temaga http://www.rollingstone.com/…/being-ringo-star-beatles-cove… Selles on juttu ka mustadest asjadest, millest sünnipäeva puhul kõrvale hiilisime.

Ringo Starr’i raamatu “Kaheksajala aed” multifilmilik promovideo, kus saab kuulda ka selle aluseks olevat laulu ennast: https://www.youtube.com/watch?v=s0suFdSHmxA

Ringo Starr 2014. aastal, 74-aastaselt. Seekord siis imekombel pildile sattunud ilma oma signatuurita - rahumärki näitava zhestita (mida siiski kompenseerib rihmapannal:))

Ben Cort'i illustratsioon Ringo Starri 2014.a ilmunud raamatule "Kaheksajala aed".

Näitleja läbi elu?

150 aastat tagasi asutati Tartus Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Vanemuise Selts ning 145 aastat tagasi toimus Vanemuise seltsis esimene eestikeelne teatrietendus. Hea päev rääkida näitlemisest.

Kas olete mõelnud näitleja elukutse peale? Näitleja töö seisneb selles, et mängida pidevalt kedagi teist. Kusjuures see keegi teine ei ole püsiv nähtus, vaid muutub pidevalt. Hea näitlemise puhul näitleja mitte ei mängi seda teist, vaid on see teine. Ta kasutab oma isiksuse varjatud osi ning elab sel hetkel läbi nende osade. See on suurepärane võimalus enese uurimiseks, analüüsimiseks ja arendamiseks. Aga võib-olla ka enese kaotamiseks? Nõrga egoga inimene võib pidevalt keegi teine olles kaotada arusaama, kes ta ise on. Võib-olla tõmbab näitleja elukutse ka inimesi, kelle enda ego on nõrk või olematu, et saada võimalus olla keegi. Ning läbi nende järjestikuste maskide tekitada endale ja teistele illusioon toimivast isiksusest.

Teatud mõttes oleme me kõik näitlejad ning ülaltoodu võib kanda igapäevaelu konteksti. Me kõik mängime elus mingeid rolle – lapse roll, lapsevanema roll, abikaasa roll, töötaja roll jne. Me oleme õppinud, et teatud rollis tuleb käituda enam-vähem niimoodi või naamoodi, sellele rollile on teatud ootused, teatud etteantud stsenaarium. Üldjuhul otsime ja leiame me viisi, kuidas iseennast selles rollis väljendada nii, et “hundid söönud ja lambad terved” – et oleksime kontaktis iseenda vajaduste ja olemusega, aga saaksime ka täidetud oma sotsiaalse, kollektiivse rolli ning olla seeläbi ka kontaktis ühiskonnaga. Jungiaanlikus keeles võib öelda, et persona on üldjuhul kontaktis ego ja selfiga, samas neist eristunud ning toimub pidev tasakaalu otsimise protsess. Nii nagu tugeva egoga näitleja, õpime ka meie läbi nende rollide ja persona iseennast tundma, tunnetades mis on “mina” ja mis mitte, mis sellest rollist mulle sobib ja mis mitte.

Ja samamoodi nagu nõrga egoga näitleja võib elada läbi oma rollide, võib ka olla, et inimene ongi samastunud oma personaga ning tal puudub side iseendaga, oma selfiga. Sellisel juhul elabki inimene vaid läbi oma sotsiaalse(te) rolli(de). Edward Whitmont* on öelnud, et personat võib võrrelda riietega, mis aitavad kaitsta ja näida, aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, jääme sellest suure tõenäosusega haigeks.

* Whitmont, E.C. (1991). “The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.”

Stseen 1985. aasta "Saaremaa onupoja" lavastusest

.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.