Blogi

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

UFOdest ja miks meil neid vaja on

Maailma UFO päeval räägime Jungi mõtetest lendavate taldrikute teemal. Jungile pakkus UFOde teema elavat huvi läbi paljude aastate. Oma essees “Lendavad taldrikud. Tänapäeva müüt taevas nähtud asjadest” püstitas ta küsimuse, et kui UFOd on päriselt olemas, siis mis nad on ja kui nad on fantaasia, siis miks võtab see fantaasia just sellise vormi. Jung ei võtnud selget seisukohta, kas UFOd on päriselt olemas või mitte, ta keskendus pigem UFOilmingute psühholoogilise tõlgenduse poolele, mütoloogilisele aspektile. Tuleb ka märkida, et Jung pidas väga piiratuks inimese võimet eristada tõde illusioonist.

Frank McLynn, kes on kirjutanud Jungi biograafia, võtab kokku Jungi poolt UFOde teemal väljendatu. Tema sõnul nägi Jung sõjajärgse UFOde teema plahvatusliku kasvu põhjusena ajastu vaimu. II Maailmasõja järgne, külma sõja aegne ärevus leidis oma projektsiooni tundmatute taevaste objektide fenomenis. Katastroofihirm, kas siis tuumaohust või maailma ülerahvastatusest, lõi taevase märgi – päästmisfantaasia, milles maailm ootab lunastavat üleloomulikku sündmust. See on ka asendusreaktsioon Läänemaailma usu nõrgenemisele.

UFOsid saab seletada ka külma sõja aegsete vastandite integratsioonivajadusena. Jung pidas tähendusrikkaks seda, et Nõukogude lennukitel oli küljel punane täht, Ameerika lennukitel aga valge viie haruga täht. Alkeemikud nägid punast maskuliinse värvina ning valget feminiinse värvina. UFOd esindavad mõlema poole alateadlikku soovi vastandite ühtsuse järele.
Kuid Jung pööras tähelepanu ka sellele, et kui varased fantaasiad tulnukatest olid pigem inimkonda päästvad ja heatahtlikud, siis järjest enam tekkisid hirmud nende pahatahtlikus olemuse ees, peegeldades ajastu paranoilist meelelaadi.

Pärast seda kui Jung 1958 oma essee lõpetas, sattus ta lugema Briti astronoomi Fred Hoyle’i poolt kirjutatud ulmeromaani “Must pilv”, mis talle väga meeldis. Jung tundis, et Hoyle on UFOde küsimuse hästi ära seletanud. Pealkirjas nimetatud must pilv oli kosmiline pilv, mis sisaldas üleloomulikku intelligentsust ning selle diameeter võrdus vahemaaga maa ja päikese vahel. Romaanis ähvardas must pilv inimkonda, kuna see tõmbas maakeralt ära päikeselt saabuva energia. Psühholoogilistes terminites on see must pilv alateadvus ning loo sisu seisnes inimteadvuse ohus saada alateadvuse poolt maetud.

Kogutud teostes räägib Jung** aga vajadusest mõista tekkinud müüdi tähendust. Milleks meil kollektiivselt on vaja UFO müüti? Ta ütleb, et on meie otsus, kas me aitame kollektiivsed sündivad ideed ellu neid mõistes ja tugevdame sellega nende ravivat efekti või surume nad oma eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja rumalusega maha, mis pöörab nende mõju vastupidiseks – mürgiks ja hävinguks. See viimane mõte tundub asjakohane ka muude teemade osas, mitte vaid lendavate taldrikute mõistmisel.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”
** Kogutud teosed nr 10 “Civilization in Transition”

Pilt: Kozzi

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast, konkreetsest ja reduktiivsest veast

Meie Facebooki lehe 21. juuni postituse kommentaarides tõstatati küsimus analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast. Küsimusele vastamist alustaks Edingeri* nägemusega religioosse ja teadusliku maailmavaate vahelise konflikti kohta ning kolmandast võimalikult lähenemisest.

Edinger räägib kahest arutlusveast sümbolitega suhestumisel – konkreetne viga ja reduktiivne viga. Konkreetse vea puhul, mis on neist kahest primitiivsem, on indiviid võimetu eristama arhetüüpse psüühe sümboleid konkreetsest, reaalsest maailmast. Selle näideteks on animistlikud uskumused, meelepetted ja luulumõtted ning ebausud. Siia kuuluvad veel kõikvõimalikud psüühilise ja füüsilise maailma mikstuurid nagu alkeemia praktikad, astroloogia ja mitmed tänapäeva kultused, mida võetakse üks-ühele, aga ka fundamentalistlik religioossus.
Reduktiivne lähenemine teeb vastupidise vea. Sel juhul ei taibata sümboli tähtsust ja seda tõlgendatakse ainult kui märki oma kontekstis. Märk siinkohal vaid peegeldab või võtab kokku millegi teatud olemust. Sümbol seevastu lisab midagi, mis on teadmata, müsteerium. Märk suhestub objektiivsega, sümbol subjektiivsega. Reduktiivne viga baseerub ratsionalistlikul suhtumisel. See viis taandab kogu sümboolse elementaarsele – „teatud“ faktoritele. Seega ei saa olla sümboleid vaid ainult märgid. Religioosne sümbolism on neile vaid primitiivne ebausk. Konkreetse ja reduktiivse vea konflikt on tänapäevane tuumkonflikt religioosse ja teadusliku maailmakäsitluse vahel.
Jungiaanlik käsitlus üritab võtta kolmanda lähenemise. Sel juhul on ego arhetüüpsest psüühest selgelt eraldunud ja vaba võtmaks vastu sümboolset kujutlust. Ego kui nö reaalsusprintsiibi ja sümbolite vahel saab võimalikuks teadvustatud dialoog. Sümbol saab tegutseda kui psüühilise energia vabastaja ja transformeerija. Lihtsamalt ümberöelduna näeb jungiaanlik käsitlus maailma läbi sümbolite, mis nö tõlgitakse psühholoogilisse keelde ning vaadeldakse nende mõju ja tähendust kas siis konkreetse inimese elus, mingi ühiskondliku teema raames, kunstis vms.

Näitena konkreetsest, reduktsionistlikust ja analüütilisest lähenemisest võiks tuua unenägude teema. Konkreetse lähenemise puhul võetakse unenägudes nähtud sümboleid üks-üheselt ning kujundatakse oma elu vastavalt. Näiteks kellegi surma unes nähes hakatakse kartma selle konkreetse inimese surma ja võetakse isegi ette kas ettevalmistusi surmaks või üritatakse seda ära hoida vms. Reduktsionistliku maailmaküsitluse puhul taandatakse unenäod näiteks päevaste sündmuste jääknähtudeks, mis juhuslikul moel kombineeruvad ning millel pole tähendust. Analüütilise käsitluse puhul vaadatakse unenägusid sümboolselt ja selle konkreetse inimese elu konktekstis. Nii võib seesama eelpool mainitud surm tähendada pigem millegi sümboolset surma – millestki vanast lahtilaskmist. Tähendus selgub sümbolite suhtestamises inimese psüühilise reaalsusega ning nö “õige” tähendus tunnetatakse ära subjektiivselt, “õige” ongi see, millel subjektiivselt on tähendus, mõte, olulisus. Küsimus on pigem sümbolite teadvustamises, uutes vaatenurkades kui konkreetsete juhiste saamises unenäost. Ilmselt võiks jungiaanlikult unenäotööst mõnes postituses pikemalt rääkida.

Analüütiline psühholoogia keskendub peamiselt tähenduse otsimisele. See on väga subjektiivne tegevus ning selle kvantitatiivselt mõõtmine on küll ilmselt vähemalt osaliselt võimalik, aga analüütilises psühholoogias kasutatakse siiski pigem kvalitatiivseid meetodeid.
Üks valdkond, kus kvantitatiivset meetodit enam kasutatud on, on analüütilise psühhoteraapia efektiivsuse mõõtmine. Neist uuringuist on teinud ülevaate Christian Roesl ja tema kokkuvõtte on kättesaadav siinhttp://www.mdpi.com/2076-328X/3/4/562. Laiemalt psühhodünaamiliste teraapiate efektiivsusest on teinud metauuringu Johnatan Shedler ja see on kättesaadav siit http://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf. Teine suund, mis kvantitatiivse empiirikaga tegeleb, on lähenemine, kus seostatakse jungiaanlikke kontseptsioone (nt arhetüübid, ülekanne, varane trauma jms) kaasaegsete neuropsühholoogiliste uuringutega. Selle suuna esindajateks on näiteks Jean Knox ja Margaret Wilkinson, kelle lähenemist ka ilmselt siin tulevikus vahendada võiks.

*Edward Edinger “Ego and Archetype”

Illustratsiooniks John Henry Fuseli teos “The Nightmare” (1781), millel naise rinnal istub inkubus, deemon, kes võrgutab naisi une ajal. Ka seda deemonit saab vaadata nii konkreetse, reduktsionistliku kui sümboolse lähenemise abil väga erinevalt.

John Henry Fuseli "The Nightmare" (1781)

Väike prints läbi analüütilise psühholoogia prisma

“Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad…. Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”, ütles Antoine de St. Exupéry, kellel täna on 115. sünniaastapäev, väikese printsi suu läbi.

Raamat väikesest printsist on raamat, mis teeb hingele pai. Läbi kaunite kujundlike lugude tuletab väike prints nii kõrbesse kukkunud piloodile kui meile, lugejaile, meelde, mis on tähtis. Kiires täiskasvanuelus läheb ju fookus mõnikord pisut nihkesse.
Jungiaan Donald Kalshed* näeb väikese printsi lugu kui sisemist teekonda oma lapseliku süütuse taasleidmiseni. Kalshed, kes on räägib varaste traumade puhul tekkivatest psühholoogilistest kaitsetest, ütleb, et varane suhtetrauma võib sisemise lapse kapseldada ning see sisemine laps elabki eraldi asteroidil B-612 nagu väike prints. Kui piisavalt hea lapsepõlv võimaldab samm-sammult õppida toime tulema igapäevaelu pettumuste, kurbuse ja valuga, kuid samas säilitada side selle osaga, kes vaatab maailma siiralt, naiivselt ja rikkumatult, siis varane suhtetrauma on sisemisele väikesele printsile nii ohtlik, et side ülejäänud isiksusega tuleb katkestada ning elada eraldi oma roosi ja lammastega kaugel üksikul planeedil.

Kuid nagu väikese printsi raamat võluvalt illustreerib, varitseb ka sellel planeedil tegelikult oht. “Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid…. ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.” Ja nii peabki väike prints maha jätma oma idüllilise planeedi ning siirduma otsima lammast, kes aitaks võidelda ahvileivapuudest tuleneva ohuga, mis ähvardab hävitada kõik hea, mis väikese printsi planeedil on.

Piloot selles loos esindab aga teist poolt – seda isiksust, kelle lapselik osa on kapseldunud. Ta on hästifunktsioneeriv ja edukas, kuid tegelikult ta ei ela. Ta on kaotanud oma hinge. Ta peab õppima uuesti laps olema, uuesti maailma läbi lapsesilmade maagia nägema. Selleks on tal vaja väikest printsi. Väikese printsi ja piloodi kohtumine sümboliseerib protsessi algust, mille käigus taastatakse kadunud terviklikkus.
Nende kahe maailma terviklikkuse taastamine viib transformatsioonini, kus traumatiseeritud inimese süütu lapselik osa, mis enne oli kaitsemehhanismide tõttu kapseldatud, lubatakse planeedilt tagasi, et ta saaks õppida kannatama elus tavapäevaseid kannatusi. Sest seotus teiste inimestega viib paratamatult ka kannatusteni läbi kallite inimeste kaotuse. Kahe maailma terviklikkuse taastamine viib selleni, et varem trauma tõttu sügavaid suhteid peljanud inimene suudab lubada endale lähedaste suhete teket. Hoolimata võimalikest haigetsaamisest.

“Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
“Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin …”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.””

* Donald Kalshed. “Trauma and the Soul: A Psycho-Spiritual Approach to Human Development and it’s Interruption”.

Pildil St. Exupéry poolt joonistatud test eristamaks fantaasiavaeseid täiskasvanuid ja säilinud kujutlusvõimega inimesi.

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Rahvusvaheline piinamisohvrite kaitse päev

Tänasel rahvusvahelisel piinamisohvrite kaitse päeval kõneleks vähem teooriast ja rohkem elust. Järgnevad lood pärinevad Chicago jungiaani John R. Van Eenwyki praktikast, kes töötab juba aastakümneid piinamis- ja muid komplekstraumasid läbi elanud inimestega*.

Süüriast pagenud ning alates 2014.a Süüria kunstnike ümberasustamise programmi raames Saksamaal elava kunstniku Abdul Razzak Shaballot'i maal "Massihaud."

Esimene lugu
1991.a Gaza piirkonnas töötades pöördus tema poole pere, kelle 11-aastane poeg kannatas õudusunenägude all. Igal ööl ehmus pere poisi karjeist ärkvele ja kulus tunde poisi ja enda maharahustamisele. Unenäod olid ikka ühesugused: Iisraeli sõdurid tungisid majja ja tapsid kogu pere.
Olukord Gazas oli tõesti vägivaldne – seda, et sõdurid käsutasid tsiviilelanikke öösiti majast välja, juhtus, kuid poisi unenägudes nähtud mõrvarlik sissetung oli siiski vähetõenäoline.
Pere saadeti koju soovitusega aidata poisi fantaasiapilti nö edasi arendada – iga kord, kui poiss õudusest ärkas, tuli perekonnal küsida: mis oli see, mida poiss oleks soovinud tegelikult näha pärast seda, kui sõdurid koju sisse tungisid? Kuna see oli kujutlusvõimeharjutus ja seega kooskõlas unenäo olemusega, oli kõik võimalik. Poiss ütles juba terapeudi juures, et väga lihtne, ta sooviks, et pere oleks nähtamatu, kui sõdurid ründavad. Lepiti kokku, et selle versiooni juurde asutaksegi, kui poeg taas unest üles ehmub.
Pere naases koju. Samal ööl ärkas poeg taas sama hirmuunega. Nagu kokku lepitud, viidi pereringis unenäo-stsenaarium teise lahenduseni – kõik olid nähtamatud ja sõdurid ei suutnud kedagi näha ega tappa. Sel ööl rohkem õudusi ei nähtud. Ka järgmisel ööl mitte. Siiski tuli ülejärgmisel ööl unenägu tagasi. Sel korral istuti pereringis maha ja mõeldi välja alternatiivne stsenaarium: sõdurid tulid majja, avasid relvadest tule – kuid see oli igasuguse mõjuta. Lasud läksid inimestest läbi nagu vaimudest ja sellest kohutatud sõdurid pagesid välja. Järgnevatel öödel oli unenägudest juba pikem paus. Ka edaspidi muutusid õudusunenäod harvemaks ning iga kord arutati need alternatiivse stsenaariumi järgi läbi. Pere muutus silmnähtavalt tugevamaks ka koos olles.
Van Eenwyk selgitab, et psüühe armastab narratiive ning pakkudes nö asendusstsenaariumi, vabastab traumaohver end seotusest kannatustest tuleneva narratiiviga, millesse ta on kinni jäänud. Vabastades oma kujutluspildid selliselt piinaja ehk välise kontrolli alt, ei pea piinatu enam elama võõra ja vaenuliku elemendiga oma psüühes.

Teine lugu
Chicago piinamisohvrite abikeskuses töötas psühholoog grupi Kambodzha naistega, kes olid elanud läbi Pol Poti ja Punaste Khmeeride “surmaväljade ajastu”. Naised olid ülimalt koostöövalmid ja kohusetruud grupitegevustes osalema, kuid Kambodzha massimõrvadest ei rääkinud nad sellegipoolest sõnagi. Kuni selle päevani, kui psühholoog tõi nende ette kõnelema natsi holokaustist eluga pääsenu. Kui see lahkus, pöördus üks naine teise poole: “Ma ei teadnud, et see juhtus ka kusagil mujal”. Kohutatud mõttest, et kambodzalased võisid selliselt üksteist kohelda, olid nad keeldunud juhtunust rääkimast. Pärast kohtumist holokausti läbielanuga said nad aga tagasi võime jagada üksteisega omaenda hirmsa kogemuse detaile – aega, kohta, asjaolusid. Nad otsustasid panna kokku albumi ühistest lugudest ja piltidest. Kui lõppes äralõigatus oma ajaloost, lõppes ka äralõigatus oma kaaslastest.

Van Eenwyki arvates on terapeudi ülesanne sellistes olukordades aidata ohvritel piinamiskogemuse taju ümber kujundada ning kujutlus- ja kujundiloomise võime taastada. Täpsemalt võib kuulata Van Eenwyki rääkimas oma tööst nii piinamisohvrite kui piinajate endiga tema asutatud International Trauma Treatment Program raames sellel videol, mis kohati on brutaalselt aus: https://www.youtube.com/watch?v=VcA6uOLeZsM
Üks konkreetne tsitaat temalt siiski: “Inimesed ütlevad mulle pidevalt: “Küll sul peab olema suur avatud süda; sa pead ikka olema meeletult kaastundlik tüüp, et sellel alal töötada.” Vastan alati selge ei-ga: ma olen hoopis väga vihane. Ma olen absoluutselt tulivihane selle peale, mis toimub!”

*http://link.springer.com/article/10.1023/A%3A1013916121307

 

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.