Blogi > Edward Edinger > Jungiaanlik analüüs > Uni > Uuringud

Analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast, konkreetsest ja reduktiivsest veast

Meie Facebooki lehe 21. juuni postituse kommentaarides tõstatati küsimus analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast. Küsimusele vastamist alustaks Edingeri* nägemusega religioosse ja teadusliku maailmavaate vahelise konflikti kohta ning kolmandast võimalikult lähenemisest.

Edinger räägib kahest arutlusveast sümbolitega suhestumisel – konkreetne viga ja reduktiivne viga. Konkreetse vea puhul, mis on neist kahest primitiivsem, on indiviid võimetu eristama arhetüüpse psüühe sümboleid konkreetsest, reaalsest maailmast. Selle näideteks on animistlikud uskumused, meelepetted ja luulumõtted ning ebausud. Siia kuuluvad veel kõikvõimalikud psüühilise ja füüsilise maailma mikstuurid nagu alkeemia praktikad, astroloogia ja mitmed tänapäeva kultused, mida võetakse üks-ühele, aga ka fundamentalistlik religioossus.
Reduktiivne lähenemine teeb vastupidise vea. Sel juhul ei taibata sümboli tähtsust ja seda tõlgendatakse ainult kui märki oma kontekstis. Märk siinkohal vaid peegeldab või võtab kokku millegi teatud olemust. Sümbol seevastu lisab midagi, mis on teadmata, müsteerium. Märk suhestub objektiivsega, sümbol subjektiivsega. Reduktiivne viga baseerub ratsionalistlikul suhtumisel. See viis taandab kogu sümboolse elementaarsele – „teatud“ faktoritele. Seega ei saa olla sümboleid vaid ainult märgid. Religioosne sümbolism on neile vaid primitiivne ebausk. Konkreetse ja reduktiivse vea konflikt on tänapäevane tuumkonflikt religioosse ja teadusliku maailmakäsitluse vahel.
Jungiaanlik käsitlus üritab võtta kolmanda lähenemise. Sel juhul on ego arhetüüpsest psüühest selgelt eraldunud ja vaba võtmaks vastu sümboolset kujutlust. Ego kui nö reaalsusprintsiibi ja sümbolite vahel saab võimalikuks teadvustatud dialoog. Sümbol saab tegutseda kui psüühilise energia vabastaja ja transformeerija. Lihtsamalt ümberöelduna näeb jungiaanlik käsitlus maailma läbi sümbolite, mis nö tõlgitakse psühholoogilisse keelde ning vaadeldakse nende mõju ja tähendust kas siis konkreetse inimese elus, mingi ühiskondliku teema raames, kunstis vms.

Näitena konkreetsest, reduktsionistlikust ja analüütilisest lähenemisest võiks tuua unenägude teema. Konkreetse lähenemise puhul võetakse unenägudes nähtud sümboleid üks-üheselt ning kujundatakse oma elu vastavalt. Näiteks kellegi surma unes nähes hakatakse kartma selle konkreetse inimese surma ja võetakse isegi ette kas ettevalmistusi surmaks või üritatakse seda ära hoida vms. Reduktsionistliku maailmaküsitluse puhul taandatakse unenäod näiteks päevaste sündmuste jääknähtudeks, mis juhuslikul moel kombineeruvad ning millel pole tähendust. Analüütilise käsitluse puhul vaadatakse unenägusid sümboolselt ja selle konkreetse inimese elu konktekstis. Nii võib seesama eelpool mainitud surm tähendada pigem millegi sümboolset surma – millestki vanast lahtilaskmist. Tähendus selgub sümbolite suhtestamises inimese psüühilise reaalsusega ning nö “õige” tähendus tunnetatakse ära subjektiivselt, “õige” ongi see, millel subjektiivselt on tähendus, mõte, olulisus. Küsimus on pigem sümbolite teadvustamises, uutes vaatenurkades kui konkreetsete juhiste saamises unenäost. Ilmselt võiks jungiaanlikult unenäotööst mõnes postituses pikemalt rääkida.

Analüütiline psühholoogia keskendub peamiselt tähenduse otsimisele. See on väga subjektiivne tegevus ning selle kvantitatiivselt mõõtmine on küll ilmselt vähemalt osaliselt võimalik, aga analüütilises psühholoogias kasutatakse siiski pigem kvalitatiivseid meetodeid.
Üks valdkond, kus kvantitatiivset meetodit enam kasutatud on, on analüütilise psühhoteraapia efektiivsuse mõõtmine. Neist uuringuist on teinud ülevaate Christian Roesl ja tema kokkuvõtte on kättesaadav siinhttp://www.mdpi.com/2076-328X/3/4/562. Laiemalt psühhodünaamiliste teraapiate efektiivsusest on teinud metauuringu Johnatan Shedler ja see on kättesaadav siit http://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf. Teine suund, mis kvantitatiivse empiirikaga tegeleb, on lähenemine, kus seostatakse jungiaanlikke kontseptsioone (nt arhetüübid, ülekanne, varane trauma jms) kaasaegsete neuropsühholoogiliste uuringutega. Selle suuna esindajateks on näiteks Jean Knox ja Margaret Wilkinson, kelle lähenemist ka ilmselt siin tulevikus vahendada võiks.

*Edward Edinger “Ego and Archetype”

Illustratsiooniks John Henry Fuseli teos “The Nightmare” (1781), millel naise rinnal istub inkubus, deemon, kes võrgutab naisi une ajal. Ka seda deemonit saab vaadata nii konkreetse, reduktsionistliku kui sümboolse lähenemise abil väga erinevalt.

John Henry Fuseli "The Nightmare" (1781)

Rahvusvaheline piinamisohvrite kaitse päev

Tänasel rahvusvahelisel piinamisohvrite kaitse päeval kõneleks vähem teooriast ja rohkem elust. Järgnevad lood pärinevad Chicago jungiaani John R. Van Eenwyki praktikast, kes töötab juba aastakümneid piinamis- ja muid komplekstraumasid läbi elanud inimestega*.

Süüriast pagenud ning alates 2014.a Süüria kunstnike ümberasustamise programmi raames Saksamaal elava kunstniku Abdul Razzak Shaballot'i maal "Massihaud."

Esimene lugu
1991.a Gaza piirkonnas töötades pöördus tema poole pere, kelle 11-aastane poeg kannatas õudusunenägude all. Igal ööl ehmus pere poisi karjeist ärkvele ja kulus tunde poisi ja enda maharahustamisele. Unenäod olid ikka ühesugused: Iisraeli sõdurid tungisid majja ja tapsid kogu pere.
Olukord Gazas oli tõesti vägivaldne – seda, et sõdurid käsutasid tsiviilelanikke öösiti majast välja, juhtus, kuid poisi unenägudes nähtud mõrvarlik sissetung oli siiski vähetõenäoline.
Pere saadeti koju soovitusega aidata poisi fantaasiapilti nö edasi arendada – iga kord, kui poiss õudusest ärkas, tuli perekonnal küsida: mis oli see, mida poiss oleks soovinud tegelikult näha pärast seda, kui sõdurid koju sisse tungisid? Kuna see oli kujutlusvõimeharjutus ja seega kooskõlas unenäo olemusega, oli kõik võimalik. Poiss ütles juba terapeudi juures, et väga lihtne, ta sooviks, et pere oleks nähtamatu, kui sõdurid ründavad. Lepiti kokku, et selle versiooni juurde asutaksegi, kui poeg taas unest üles ehmub.
Pere naases koju. Samal ööl ärkas poeg taas sama hirmuunega. Nagu kokku lepitud, viidi pereringis unenäo-stsenaarium teise lahenduseni – kõik olid nähtamatud ja sõdurid ei suutnud kedagi näha ega tappa. Sel ööl rohkem õudusi ei nähtud. Ka järgmisel ööl mitte. Siiski tuli ülejärgmisel ööl unenägu tagasi. Sel korral istuti pereringis maha ja mõeldi välja alternatiivne stsenaarium: sõdurid tulid majja, avasid relvadest tule – kuid see oli igasuguse mõjuta. Lasud läksid inimestest läbi nagu vaimudest ja sellest kohutatud sõdurid pagesid välja. Järgnevatel öödel oli unenägudest juba pikem paus. Ka edaspidi muutusid õudusunenäod harvemaks ning iga kord arutati need alternatiivse stsenaariumi järgi läbi. Pere muutus silmnähtavalt tugevamaks ka koos olles.
Van Eenwyk selgitab, et psüühe armastab narratiive ning pakkudes nö asendusstsenaariumi, vabastab traumaohver end seotusest kannatustest tuleneva narratiiviga, millesse ta on kinni jäänud. Vabastades oma kujutluspildid selliselt piinaja ehk välise kontrolli alt, ei pea piinatu enam elama võõra ja vaenuliku elemendiga oma psüühes.

Teine lugu
Chicago piinamisohvrite abikeskuses töötas psühholoog grupi Kambodzha naistega, kes olid elanud läbi Pol Poti ja Punaste Khmeeride “surmaväljade ajastu”. Naised olid ülimalt koostöövalmid ja kohusetruud grupitegevustes osalema, kuid Kambodzha massimõrvadest ei rääkinud nad sellegipoolest sõnagi. Kuni selle päevani, kui psühholoog tõi nende ette kõnelema natsi holokaustist eluga pääsenu. Kui see lahkus, pöördus üks naine teise poole: “Ma ei teadnud, et see juhtus ka kusagil mujal”. Kohutatud mõttest, et kambodzalased võisid selliselt üksteist kohelda, olid nad keeldunud juhtunust rääkimast. Pärast kohtumist holokausti läbielanuga said nad aga tagasi võime jagada üksteisega omaenda hirmsa kogemuse detaile – aega, kohta, asjaolusid. Nad otsustasid panna kokku albumi ühistest lugudest ja piltidest. Kui lõppes äralõigatus oma ajaloost, lõppes ka äralõigatus oma kaaslastest.

Van Eenwyki arvates on terapeudi ülesanne sellistes olukordades aidata ohvritel piinamiskogemuse taju ümber kujundada ning kujutlus- ja kujundiloomise võime taastada. Täpsemalt võib kuulata Van Eenwyki rääkimas oma tööst nii piinamisohvrite kui piinajate endiga tema asutatud International Trauma Treatment Program raames sellel videol, mis kohati on brutaalselt aus: https://www.youtube.com/watch?v=VcA6uOLeZsM
Üks konkreetne tsitaat temalt siiski: “Inimesed ütlevad mulle pidevalt: “Küll sul peab olema suur avatud süda; sa pead ikka olema meeletult kaastundlik tüüp, et sellel alal töötada.” Vastan alati selge ei-ga: ma olen hoopis väga vihane. Ma olen absoluutselt tulivihane selle peale, mis toimub!”

*http://link.springer.com/article/10.1023/A%3A1013916121307

 

I Can’t Get No Satisfaction!

Ma muudkui proovin ja proovin ja proovin, aga ikka ei suuda ega suuda ega suuda saada rahuldust!” Umbes selliselt kõlaksid Rolling Stones’i “(I Can’t Get No) Satisfaction” sõnad eesti keeli. Pea kõigis arvestatavais rokiedetabeleis kõrgel kohal olev lugu pääses avalikkuse ette täna, 50 aastat tagasi. Ei olegi ehk enam üllatav, et nagu üks teinegi hiljuti käsitletud muusikapala, on ka see “eostatud” unenäos. Nimelt ärkas Keith Richards, kel ikka kombeks kitarriga magama minna, ühel hommikul ja märkas, et salvestustehnika oli töös. Kui ta salvestise algusesse keris, ilmnes, et ta oli ärganud öösel üles selleks, et mängida linti mainitud kuulsa loo avaread, millele salvestusel järgnes 40 minutit norskamist. Kuulsad avataktid olid end ilmutanud unes. Laulu sõnad kõnelevad, nagu nimigi ütleb, talumatust rahuldamatusest, tülpimusest, mis seotud nii kuulsuse, kommertsialiseerumise, naiste kui kõige muuga –https://www.youtube.com/watch?v=NEjkftp7J7I
See seisund, kus miski ei ole piisav ja mingi nimetu nälg aina nõuab ja nõuab juurde, on ka sõltuvuste aluspinnaks. Pole kahtlustki, et Keith Richards on siin üks sobivamaid “kaanepoisse” – see viiekordne vanaisa on ühtlasi lahutamatult seotud “hullu narkari” imagoga. Lisaks arvukatele kriminaalsüüdistustele kinnitab seda kuvandit ka tema avameelne elulooraamat “Life” (eesti keeles ilmunud nimega “Elu”), mis kubiseb valehäbi ja peenutsemiseta kirjeldustest heroiini ja muude ainete tarvitamisest. Erinevate mürkide järjekindla manustamise ning Richardsi pikaealisuse (sel aastal saab 72) vaheline vastuolu on see, mis on suunanud ka arste Richardi juurde palvega annetada oma keha meditsiiniuuringuteks, selgitamaks välja, kuidas tema immuunsüsteem töötab.
Nii narko- kui alkoholisõltuvusest kirjutab viimases JAP-s (Journal of Analytical Psychology) jungiaanlikus võtmes Mary Addenbrooke*, kes meenutab muuhulgas C. G. Jungi rolli AA-liikumise sünni juures. Nimelt aitas anonüümsete alkohoolikute liikumise loojal Bill Wilsonil kaineneda Jungi kunagine klient, ärimees ja alkohoolik Rowland Hazard III. Enne seda oli aga Jung lootusetuse tundega loobunud Rowlandi alkoholisõltuvusest ravimisest teraapiaga, öeldes mehele, et vaid vaimne (isegi religioosne) pöördumine saab teda aidata ning isegi see pole kindel. 1961. aastal kirjutas Wilson Jungile tänuliku kirja, kus kirjeldas, kuidas Rowland oligi lõpuks üksnes religioossuse abil alkoholismist jagu saanud. Jung märkis oma vastuses, et tema hinnangul oli himu alkoholi järele täitnud teatud madalal tasandil sama tühimikku, mis seostus spirituaalse janunemisega terviklikkuse järele, mida keskajal nimetati ühenduseks Jumalaga. Ta meenutas, et “alkohol” on ladina keeles “spiritus” ning seega kasutame me sama sõna nii kõrgeima religioosse kogemuse kui jäledaima mürgi kohta. Nii on ainus tõhus valem siin: “spiritus contra spiritus”.
Oma värskes artiklis tõmbab Addenbrooke alkoholismiga lõpparve tegemise juures aga paralleeli Jungi “Punases Raamatus” kirjeldatud mõtterändudega ning ütleb: “Ta /Jung/ teadis, mida radikaalne ümberorienteerumine täiskasvanuelus tähendab, sest ta oli selle ise läbi teinud. Ta mõistis, et teatud faas täisealise inimese elus võib oma kasulikkuse ammendada. See võib olla millalgi end suuresti ära tasunud, kuid ühel hetkel on eesmärk täidetud.” Addenbrooki sõnul tuleb selles etapis läbi teha konversiooni- ehk pöördumiskriis, et murda end vabaks vananenud lahendustest.
Jungi mõtteid on edasi arendanud ka Itaalia psühhoanalüütik Luigi Zoja (Drugs, Addiction, and Initiation: The Modern Search for Ritual, 2. ed. 2000), kes leiab, et meie ühiskonnas levinud uimastite kuritarvitamine on suuresti seotud taasärganud kollektiivse vajadusega initsiatsiooni järele: meie kultuurile omase maniakaalse liigtarbimise taga peitub igatsus millegi püha järele. Rituaalideta ühiskonnas ei püüdle narkosõltlane mitte niivõrd erutava uue “laksu”, vaid müstilise osaduse (participation mystique) ihaluse rahuldamise poole. Ning täna räägime me osadusest meie aegade domineeriva religiooniga, milleks on tarbimine.

Jungi vaadetest sõltuvushaiguste kontekstis saab aimu sellest lühikesest videost:
https://www.youtube.com/watch?v=ceoB-tE5yWI
Siitkaudu saab Bill Wilsoni ja C. G. Jungi kirjade ligi:http://www.barefootsworld.net/jungletter.html
*Saying goodbye to the hero: Jung, Liber Novus and conversion from addiction

Mark Seligeri portreefoto Keith Richardist aastal 2011 meesteajakirjale CQ. Samas ajakirjas vastab vana rokihai intervjueerija küsimusele: " Raamatus /Life/ kirjeldad narkootikumide kasutamist käikude vahetamisena. Mis käik sul praegu peal on?" tagasihoidlikult - "Üsna neutraalne käik."

“Viini postmark”, Trikster ja Kangelane

Täna kell 13:35 näitab ETV2 Eesti klassikasse kuuluvat filmi “Viini postmark”. Nii nagu üks teinegi film mehest, kes peab päev otsa rääkima vaid tõtt (1997.a “Liar, Liar” Jim Carrey’ga), on ka see komöödia – mingil põhjusel eelistatakse tõerääkimisest just huumorivõtmes rääkida. Peategelane Martin Roll on kaotanud jõu ja julguse ning astub ekraanile tujutu tuhvlialusena, kes muutub vana sõjasemuga viina võttes ruttu haledaks joodikuks. Seesama triksterienergiat kandev sõber (kes meenutab oma saatanlikku olemust vaatajale korduvalt lemmikhüüatusega “Põrguvärk!”) provotseerib Rolli kihlveo korras rääkima päeva üksnes tõtt. Ja Roll teebki seda, algul küll takerdudes, kuid siis nii hoogsalt, et teda peetakse juba hulluks – ta mitte lihtsalt ei räägi tõtt, vaid heidab kinda igasugusele valskusele, sealjuures ka sellisele, mille taga paistab seisvat kogu süsteem. Tõde muudab teda ennastki, kuid mitte ainult – nii transformeerub ka võluvalt Ines Aru poolt mängitud tütar, kelles võib näha üht Rolli animafiguuri. Kohatistest tagasilöökidest hoolimata on lõpp õnnelik ja seetõttu võib seda filmi vaadata ka kui positiivset individuatsiooni sümboliseerivat lugu. Roll suudab oma õppetunni ka sõnadesse panna, öeldes Klara Kukele, kes vaatab teda imetledes kui ülestõusnud Jeesust: “Tehke nagu õigeks peate ja siis oletegi nagu vabastatud Prometheus!”

Tõe tähendusest isiksuse arengu kontekstis on kirjutanud Barbara Stevens Sullivan oma raamatus “The Mystery of Analytical Work: Weavings from Jung and Bion.” Ta rõhutab, et kuigi tõde võib olla psüühele oluliseks toiduseks ning valed omakorda mõjuda vaimse nakkuse allika ja mürgina, on inimestele omane siiski tugev vastuseis tõele. Isegi positiivsed tundeelamused sisaldavad endas tihti valulikku elementi, mistõttu tõukume juba instinktiivselt enesepettuse suunas. Mütoloogias on mitmeid häid näiteid, mis ilmestavad “tabu”, mille eesmärk on takistada inimest tõde teada saamast. Eeva patt seisneb selles, et ta andis ise hinnangu objektiivsetele asjaoludele, ega aktsepteerinud pimesi autoriteedi kinnitust, et “see puu ei ole söömiseks”. Jumal hävitab ülima tõe teadasaamiseks ehitatava Paabeli torni, külvates inimeste sekka segadust. Ning mõistagi ei unusta ka Stevens Sullivan Prometheust, kelle püüdlust tule – valgustatuse – järele karistavad jumalad Dante põrgu kreeka versiooniga: ta aheldatakse kalju külge ning kotkas peab igavesti nokkima ta maksa. Autor küsib, millist inimloomuse külge selline tõeteadmist takistav tabu peegeldab ja leiab Jungi refereerides, et allikaid on kolm: surve, mis lähtub ühiskonna vajadusest koostööalti massi järgi; nartsissism, mis on omane “Minale”, kes soovib olla ideaalne; indiviidi piiratud energia, mis suudab vaid teatud määrani panna vastu seesmistele ja välimistele jõududele. Me oleme karjaloomad ning leiame turvalisust massidesse sulandudes – selle asemel et ise mõelda, on kindlam kollektiivsete arvamustega ühineda. Sellist konformismi toetab ka meie sisemine vajadus täiuslikkuse järgi. Stevens Sullivan parafraseerib siin Jungi seisukohti Zarathustra seminaridelt, meenutades, et Self (Kõrgem Mina) on üks parajalt ebameeldiv asi: “…see on see, mis sa tegelikult oled, mitte see, kes sa tahaksid olla või kujutled end olevat; reaalsus on nii puudulik, vahel ohtlik ja isegi vastik, mistõttu on üsna loomulik, et hoidud igal võimalikul moel olemast iseendaks.” Nõnda leiabki Jung, et enamik inimesi ei ole tegelikult siirad oma püüdlustes end tundma õppida: kui nad ka väidetavalt pingutavad oma tõelise mina leidmise nimel, siis tegelikult on nende energia suunatud pigem selle kohtumise vältimisele kui teokssaamisele.

Pildil: Kaader Martin Rollist (Jüri Järvet) filmis “Viini postmark”. Roll ärkab just silmnähtavas kassiahastuses painajalikust unenäost, kus kajavad huvitavas kinematograafilises võtmes nii tema senise elu pinged kui tulevaste päevade sündmused. Seejuures võib unenäoski ilmuvas ja kogu loos keskset tähendust omavas wipa-plokis ehk Viini postmargis näha teatud Selfi sümbolit – ja mitte vaid seepärast, et see meenutab visuaalselt mandalat. NSVL Kinokomitee olevat heitnud filmile muuhulgas unenäo süngust ette ning tehti montaažilühenduse ettepanek, et Rolli elu ei tunduks nii lootusetu. Selleks tuli kõrvaldada unenäo-episood, kuid osaliselt jäi see siiski sisse.
Kes filmi telerist näha ei jõua, saab seda vaadata ka järelvaatamisest.
http://etv2.err.ee/…/s…/5a0b83d1-7fa6-43b1-af95-78aa09ff74ef

Sting ja Jung

Neil päevil 30 aasta eest ilmus Briti muusiku Stingi esimene sooloalbum nimega “The Dream of the Blue Turtles” ehk “Unenägu sinistest kilpkonnadest”. Stingi on palju pinnitud albumi kummalise pealkirja osas ja ta on selgitanud, et inspiratsioon pärines tõepoolest konkreetsest unenäost. Tol eluperioodil käis Sting jungiaanliku analüütiku juures ja oli sellest piisavalt vaimustuses, et vastata 1987.a 36-aastasena ühes intervjuus oma edasiste plaanide kohta – “Ma ei taha olla pop-staar terve elu. Mulle täitsa meeldiks olla kiilanev ja ümar 40ndais-50ndais jungiaanlik analüütik.” Paraku, jah, selleni ei ole Sting jõudnud, küll aga võime tema sümbolikäsitlusvõimest aimu saada sellesama kilpkonna-unenäo näitel.
Vastates ajakirja “Spin” (7/85) küsimusele siniste kilpkonnade kohta, ütles ta järgmist: “Ritz’i esinemiste proovinädalal nägin und sellest, kuidas olin oma kodus Hampshire’s ja vaatasin aknast välja suurde müüriga ümbritsetud aeda, nagu mul seal maja taga on – igati korras lillepeenarde ja rohelusega. Järsku ilmusid seinas olevast august välja suured, agressiivsed macho-kilpkonnad – üsna purjus ja sinist värvi. Nad hakkasid tegema tagurpidi saltosid ja muud akrobaatikat, hävitades selle protsessi käigus täielikult mu aia. Igatahes, kuidagi ma seal seda kummalist vaatemängu nautisin ning unenägu oli nii tugev, et ma mäletasin seda ärgates täiuslikult – nii hästi, et see sai osaks “moolokist”, mille purustava energia abil sai plaat lõpuni salvestatud. Olles läbinud jungiaanliku analüüsi, olen õppinud oma unenägusid tõlgendama. Carl Jung uskus, et unenäod on uksed meie psüühe sügavaimatesse osadesse. Minu jaoks on kilpkonnad alateadvuse sümboliks, nad elavad mere põhjas, täis realiseerimata potentsiaali, väga jungiaanlikud oma tähenduselt. Näen unenägusid, kus ma loon kõige uskumatumat muusikat, Mozarti-sarnast muusikat, mida ma teadlikult kirjutada ei oskaks. Ja ometi – ma kirjutan, ning see on tõeline. Nii et selle albumiga soovisin ma hävitada mitmeid eelarvamusi ja eeldusi ning teha midagi häirivalt uut. Ja need kilpkonnad, need muusikud, olid seal, et mind aidata. Ja nad aitasidki.” Los Angeles News’ile (6/85) antud intervjuus selgitas ta – “Neli sinist kilpkonna on neli muusikut mu bändis. Nad on hea sümbol: kilpkonn on olend, kes elab nii meres kui sellest väljas. Meri sümboliseerib hästi alateadvust. Mulle tundub, et mustanahalised inimesed on alateadvusele lähemal ning sinine on jazzmuusikutele hea värv. Oma tegevusega hävitavad nad minu turvalist valemit, mu turvalist tagaõue. Nad lammutavad seda turvalisust, seda vormeliks muudetud lihtsat lahendust, mis iseloomustab Police’i salvestusi. Maa üleskündmine on see, mida teeb põllumees, kes tahab, et see oleks järgmisel aastal viljakas. See on nii mitmelgi moel “tugevdav” (confirming) unenägu. Jah, see on hirmutav ja dramaatiline, kuid lõpptulemusena tasub see end ära.” Ja samas täiendab ta – “Järsku tekib seina suur auk ning sellest väljuvad neli massiivset, eelajaloolist kilpkonna pikkade, soomuseliste kaeladega. Nad on väga macho’d, atleetlikud ja joobnud iseenese mehelikkusest. Nad hakkavad tegema tagurpidi saltosid ja kukerpalle, mille käigus hävitavad mu aia, lihtsalt paiskavad segi. Unenäos vaatan ma seda etendust ning selle asemel, et olla vihane, ma naeran. Ärkasin naerdes.”
Veel enam kui kakskümmend aastat hiljem mäletas Sting seda unenägu nii (‘Lyrics’, 10/2007): “Albumi pealkiri pärineb unenäost, mis äratas mind mu esimesel ööl Barbadosel. Nägin, et istusin oma Hampsteadi kodu majataguse aia müüride vahel sirelipuu all, korralikult hooldatud murul, ümbritsetuna kaunitest roosipõõsastest. Järsku plahvatasid tellised müüris otse aeda ning ümber pöörates nägin pimedusest ilmumas hiiglasliku kilpkonna pead. Talle järgnes neli või viis teist kilpkonna. Nad polnud mitte ainult mehemõõtu, vaid lisaks sinised ning neil oli meeletult, dzässilikult “cool”, hooletu ja kartmatu aura (“immensely cool, like hepcats, insouciant and fearless”). Nad ei teinud mulle viga, kuid asusid peaaegu nagu juhusliku vägivaldsusega hävitama mu peent inglise aeda, kaevama oma küünistega üles muru, järama roosipõõsaid, rammima sirelipuud. Täielik häving.”
Nii nagu Sting aimas, tõi suunamuutus, mida kilpkonnad tema jaoks sümboliseerisid, edu – tema esimest sooloplaati osteti rekordilise kiirusega ning sellelt pärinevad mitmed erilised lood, nagu näiteks “Russians”, mille külma sõja aegne sõnum on paraku aktuaalne tänagi:https://www.youtube.com/watch?v=wHylQRVN2Qs Instrumentaalset nimilugu ennast saab kuulata siin: https://www.youtube.com/watch?v=RfRCnA0-u7E
Tasub samas märkida, et see plaat polnud esimene jungiaanlike mõjutuste näide Stingi loomingus – tegelikult oli ka tema eelnev, viimane plaat Police’i koosseisus paljus C. G. Jungi kontseptidest suunatud, nagu reedab ka selle pealkiri “Synchronicity”. Jungiaanlikke jälgi on nähtud ka tema kolmandas sooloalbumis “The Soul Cages” (eeskätt lugudes “When the Angels Fall” ja “All This Time”), mis on kantud isa surmale järgnenud emotsioonidest.

Illustratsiooniks ei ole küll võimalik pakkuda Stingi unedes ilmunud isaseid kilpkonni, vaid hoopis kunstnike kollektiivi “Cracking Art Group” emaseid merekilpkonni, nii nagu need on välja pandud Galleria Ca’ d’Oro’s. Cracking Art Group loob eredast ümbertehtud plastist (sisuliselt veepudelitest) erilise töötlusmeetodiga hiiglaslikke loomi, pööramaks tähelepanu keskkonna kahjustamisele süsteetiliste materjalidega. Keskkonnasõbralikkus on aga just midagi sellist, mida pidada au sees täna – rahvusvahelisel kilpkonnade päeval.

Carabosse – ei mees, ei naine

Täna möödub 175 aastat helilooja Pjotr Tshaikovski sünnist. Üks kuulsaimaid tema oopustest kannab numbrit 66 – see on muusika balletile “Uinuv kaunitar”, millel oli samuti sel aastal juubel: 125.

Nii nagu üks intrigeerivaid küsimusi Tshaikovski juures on loomingu kõrval olnud tema seksuaalsus, siis on üks soolisest aspektist põnev tegelane ka balletis “Uinuv kaunitar.” See on Carabosse – kuri haldjas, kelle kättemaksuks lausutud needuse läbi sai kaunitar Aurorast Uinuv Kaunitar. Balletis on Carabosse hirmutav tegelane, kelle igakordset ilmumist saadab dramaatiline ja halvaendeline muusika. Ta on loodud naiseks, kuigi tihti on teda mänginud naiseks riietatud mees. Algses Marius Petipa koreograafiaga balletis oli nii Peterburi Marinski teatri (1890) kui Moskva Suure Teatri (1899) esilavastuses Carabosse’i rollis mees. Tänapäeval on nii mõnigi kord kurja haldja rollis üksteist dubleerimas nais- ja meestantsija (näiteks 2013.a Soome Rahvusooperi või Bostoni Opera House’i lavastustes). Pacific Northwest Ballet’ “Uinuvas kaunitaris” Carabosse’i kleidis tantsinud Oliver Wevers on öelnud, et mängida kurja haldjatari on sama kirev kogemus kui tähistada igal õhtul Halloweeni; siinkohal jalutab ta koos vaatajaga läbi kõik Carabosse’i stseenid: https://www.youtube.com/watch?v=kzJ2lyRDX8c
Täiesti uues võtmes esitles kurjuse inkarnatsiooni briti koreograaf Matthew Bourne, kelle uusversioon Tshaikovski balletist esietendus 2012.a Londonis – seal oli kurjus sama (mees)tantsija esituses jagunenud kaheks – pahatahtlikuks haldjatariks Carabosse’iks ja tema pojaks vampiir Caradociks. Bourne’i kaasaegset Carabosse’i võib näha kaunitari needmas siin:https://www.youtube.com/watch?v=1-2B251I8uc
Mõneti veelgi modernsema käsitluse on andnud Jean-Christophe Maillot, Les Ballets de Monte-Carlo koreograaf, kelle psühholoogilises võtmes “Uinuv kaunitar” esilavastus 2001.a. Etenduses, mida on kutsutud ka “täiskasvanute versiooniks uinuvast kaunitarist“,

Altea Nuñez (Princess Aurora) ja Alain Honorez (Carabosse); The Sleeping Beauty, Koninklijk Ballet van Vlaanderen/Royal Ballet of Flanders, 2012

kehastab Carabosse’i ülimaskuliinselt Jerome Marchand, kes mõjub ähvardavana ka arvutist vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=LN_XQj18sKk . Marchand tantsib ka Printsi ema rolli, vastandades sellega Aurora valguse maailma Printsi varjude ja pimeduse kodumaale.
Mõeldes Carabosse’i ehk kurja haldja “pendeldavale soole”, tekib tahes tahtmata mõte, et ehk siis kehastab see tegelane midagi enamat kui pelgalt naiselikkuse aspekti. Kuigi ka Angelina Jolie poolt hiljuti mängitud Maleficient’it (Disney stuudio ristitud Carabosse’i alter ego) esitleti ennekõike läbi naiseliku arenguteekonna, võib tegelikult selles muinasjutu sõlmituse eest vastutavas tegelases näha hoopis teistsugust arhetüüpi. Mõelgem korra triksterile – ehk on just kantus triksterlikust energiast põhjuseks, miks Carabosse ei suuda kuidagi aegade jooksul “soole pidama jääda.” Trikster on muutuste sünnitaja ja lukkude avaja – ürgse energia kandja, kes käivitab arengu. Tõdegem, et ka see lugu jäänuks tema sekkumiseta olematuks. Triksteril ei ole tegelikult kindlat sugu, kuigi kultuuriliselt on tõrepoolest peetud maksuliinseks seda vabadust ja liikuvust, mida triksteri-roll endas hõlmab. Nii on ajalooliselt olnud triksterid enamasti mehed, kuid neil on olnud võime muuta oma sugu – see võime oli ka hermafrodiitsel Hermesel. Jungiaanist terapeut Phil Goss on oma raamatus “Men, Women and Relationships – A Post-Jungian Approach” leidnud, et isegi igi-irriteerivat sooküsimust ennast võib vaadelda kui triksterit – “sugu” (“gender”) võib muuta oma kuju või silmist kaduda ainsa hetkega – ning ilmuda hetke pärast uues vormis.
Nii nagu Trikster pole päriselt mees ega naine, ei ole ta tegelikult ka “päriselt” hea ega halb – ta on kõigist sellistest määratlustest üle. Sümboolselt võib sellega seostada näiteks ka asjaolu, et “Uinuva kaunitari” esmalavastuses mängis Carabosse’i sama tantsija, kes ka Sinilindu – positiivset ja mõneti ohvriidentiteediga tegelast.
Kellel nüüd tekkis soov vaadata “Uinuv kaunitar” värske pilguga üle, siis seda on võimalik teha Estonias: http://www.opera.ee/lavastus/uinuv-kaunitar/

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.