Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

UFOdest ja miks meil neid vaja on

Maailma UFO päeval räägime Jungi mõtetest lendavate taldrikute teemal. Jungile pakkus UFOde teema elavat huvi läbi paljude aastate. Oma essees “Lendavad taldrikud. Tänapäeva müüt taevas nähtud asjadest” püstitas ta küsimuse, et kui UFOd on päriselt olemas, siis mis nad on ja kui nad on fantaasia, siis miks võtab see fantaasia just sellise vormi. Jung ei võtnud selget seisukohta, kas UFOd on päriselt olemas või mitte, ta keskendus pigem UFOilmingute psühholoogilise tõlgenduse poolele, mütoloogilisele aspektile. Tuleb ka märkida, et Jung pidas väga piiratuks inimese võimet eristada tõde illusioonist.

Frank McLynn, kes on kirjutanud Jungi biograafia, võtab kokku Jungi poolt UFOde teemal väljendatu. Tema sõnul nägi Jung sõjajärgse UFOde teema plahvatusliku kasvu põhjusena ajastu vaimu. II Maailmasõja järgne, külma sõja aegne ärevus leidis oma projektsiooni tundmatute taevaste objektide fenomenis. Katastroofihirm, kas siis tuumaohust või maailma ülerahvastatusest, lõi taevase märgi – päästmisfantaasia, milles maailm ootab lunastavat üleloomulikku sündmust. See on ka asendusreaktsioon Läänemaailma usu nõrgenemisele.

UFOsid saab seletada ka külma sõja aegsete vastandite integratsioonivajadusena. Jung pidas tähendusrikkaks seda, et Nõukogude lennukitel oli küljel punane täht, Ameerika lennukitel aga valge viie haruga täht. Alkeemikud nägid punast maskuliinse värvina ning valget feminiinse värvina. UFOd esindavad mõlema poole alateadlikku soovi vastandite ühtsuse järele.
Kuid Jung pööras tähelepanu ka sellele, et kui varased fantaasiad tulnukatest olid pigem inimkonda päästvad ja heatahtlikud, siis järjest enam tekkisid hirmud nende pahatahtlikus olemuse ees, peegeldades ajastu paranoilist meelelaadi.

Pärast seda kui Jung 1958 oma essee lõpetas, sattus ta lugema Briti astronoomi Fred Hoyle’i poolt kirjutatud ulmeromaani “Must pilv”, mis talle väga meeldis. Jung tundis, et Hoyle on UFOde küsimuse hästi ära seletanud. Pealkirjas nimetatud must pilv oli kosmiline pilv, mis sisaldas üleloomulikku intelligentsust ning selle diameeter võrdus vahemaaga maa ja päikese vahel. Romaanis ähvardas must pilv inimkonda, kuna see tõmbas maakeralt ära päikeselt saabuva energia. Psühholoogilistes terminites on see must pilv alateadvus ning loo sisu seisnes inimteadvuse ohus saada alateadvuse poolt maetud.

Kogutud teostes räägib Jung** aga vajadusest mõista tekkinud müüdi tähendust. Milleks meil kollektiivselt on vaja UFO müüti? Ta ütleb, et on meie otsus, kas me aitame kollektiivsed sündivad ideed ellu neid mõistes ja tugevdame sellega nende ravivat efekti või surume nad oma eelarvamuste, kitsarinnalisuse ja rumalusega maha, mis pöörab nende mõju vastupidiseks – mürgiks ja hävinguks. See viimane mõte tundub asjakohane ka muude teemade osas, mitte vaid lendavate taldrikute mõistmisel.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”
** Kogutud teosed nr 10 “Civilization in Transition”

Pilt: Kozzi

Seitsmemagajapäev

16. sajandi Pärsia illustratsioon islami versioonile seitsme magaja legendist. Islami versioonis valvas - nagu ka pildil näha - magajaid truu koer, kes hirmutas möödakäijad paigast eemale, mis oli ka üks põhjus, miks uinaku tegijaid ei avastatud.

Küllap tuleb enamikule meist ette rahva- või muinasjutte inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta. Mitmetes juttudes kaasneb sama ajaseisak mitte uinumise, vaid rännakuga haldjariiki või muidu müstilisse paika. Täna on kirikukalendris, aga ka eesti rahvakalendris seitsmemagajapäev, mis just selliste lugude eelkäijalt oma nime sai.
Süüriast pärit legendi kohaselt peitsid seitse rikast Ephesose kristlasest noormeest ent tagakiusamispäevil 250. aastal hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Üle 200 aasta hiljem leidis karjus koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist läks toitu tooma ning et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Maailm, kuhu nad olid ärganud, oli täielikult muutunud. Täna tähistatakse katoliku kiriku kalendris seitsme püha Ephesuse magaja märterluse mälestuspäeva. Suurem tuntus on selle legendi Koraanis kirjeldatud versioonil aga hoopiski moslemi-maailmas.
C.G. Jung on lugu kasutanud transformatsioonist rääkides oma teoses Archetypes and the Collective Unconscious (CW 9, osa 1, §§ 240-242), võttes aluseks Islami müstitsismist tuttava versiooni. Koobas tähistab tema sõnul taassünni paika – seda salajast õõnsust, kuhu sulgudes saab läbi teha inkubatsiooni ja uueneda. Samasugune keskne või transformatsioonikoht on ka see koobas, kuhu heitsid magama seitse noomeest, kes vaevalt mõtlesid sellele, et kogevad seal elu pikenemist ehk peaaegu surematust. Legendi tähendus on tema sõnul järgmine: “Igaüks, kes läheb sellesse koopasse – so koopasse, mille igaüks leiab iseendas – või teadvustatu taga laiuvasse pimedusse, leiab end kõigepealt algselt teadvustamatus transformatsiooniprotsessis. Tungides teadvustamatusesse loob ta sideme alateadlike sisudega. See võib tuua kaasa järsu isiksuse muutuse – kas positiivse või negatiivse. Sellist transformatsiooni tõlgendatakse sagedasti kui loomuliku elukestvuse pikenemist või teatud surematuse saavutamist. Esimene juhtus paljude alkeemikutega, eeskätt Paracelsusega (vt tema “La Vita Longa”) ning viimase näiteks on Eleuse müsteeriumid.
Jung leiab, et legendi peategelaste saatus kütkestab meid seepärast, et lugu väljendab meie enda alateadvuses aset leidvaid paralleelprotsesse ning aitab meil neid seeläbi oma teadvusesse paremini integreerida.

Spielberg’i “Jaws” 40

Rannahooaeg läheneb. Sellega seoses on põhjust rõõmustada: täna tähistab 40ndat juubelit Steven Spielbergi kultusfilm “Lõuad” (“Jaws”), mis keerleb üsna verisel ja vahutaval moel ümber rannakogukonda terroriseeriva valge hiigelhai.

Olemuselt küll B-kategooria film, on see lisaks hiiglaslikule vaatajaskonnale teeninud välja ka rea huvitavaid tõlgendusi. Väheüllatuslikult lipsab pea kõigisse neist sisse viide Jungile ning ema/naise sümbolitele. Nõnda leidis naisuuringute professor Jane Caputi oma paljutsiteeritud essees “Jaws as as Patriarchal Myth” (1978), et film on patriarhaalse müüdi – mees alistab merekoletisena kujutatud feminiinsuse – ritualistlik ümberjutustus. Meenutades “vagina dentata” kujundit, viitab ta lisaks Jungile ka Erich Neumannile, kelle järgi Kohutav Emane (Terrible Female) on alateadvuse sümbol ning Kohutava Ema tume pool ilmutab end omakorda koletise kujul. Caputi toonitab, et filmi sündmuskoht – ookean – on õudusfilmile iseäranis sobilik: veteavarused ja hai sümboliseerivad alateadvust ja loovuse maailma, mis on metsik ja patriarhaalse ühiskonnastumise kolonialistlikest mõjudest puutumata. Caputi radikaalselt feministlik tõlgendus ei pruugi olla iga maitse järele, kuid tasub märkida, et filmi viimases kahes kolmandikus, kus toimub jaht, ei ole tõepoolest enam ühtki naistegelast. 2002.a esseekogumik “The Films of Steven Spielberg” sisaldab lausa kaht põhjalikku “Lõugade” analüüsi, millest esimene* neist peab emaarhetüübi kahetise olemuse tabavaimaks väljenduseks stseeni pärast esimest hairünnakut: “Hairünnaku lõppedes vaatab kaamera kurjalt hiilgavatele öistele vetele, mis on surmast läbi imbunud, ning seejärel sulandub vaade ekraanil – ikka samal horisondijoonel – vaateks samale ookeanile ja samale taevale, mis sädelevad nüüd rõõmsalt selges sinises hommikus: Jungi armastav ja kohutav ema on heitnud vetesse puhkama.” Teine essee** aga leiab, et filmi mütoloogiline taust pärineb hoopiski indiaani jahimehe-müütidest, kuid ühtlasi on film ka ilmselge Melville’i “Moby Dicki” derivaat. Autorid leiavad, et indiaani müüdi amerikaniseerumise käigus – mille väljenduseks on nii Melville’i romaan kui “Lõuad” – on jahimehe/sõjamehe energia liigrakendamist kompenseerinud shamanistlik printsiip kaduma läinud ning seetõttu on kangelane asendanud müütilise püha abielu arhetüüpse Teise (so psüühilise loodusega sulandumise, asustamata kontinendi, naispooluse negatiivsuse, teiste rasside, alamate klasside) destruktiivse allutamisega.

Tõlgendusi võib anda filmile küllap teisigi, kuid siinkohal peame väärikaks peatuda, andes au Steven Spielbergi enda vastusele, kui teda pinniti küsimuses, millest siis film õieti räägib – kas abieluväliste suhete ohtlikkusest või millestki muust. Spielberg vastas eitavalt kõigile oletustele ja lisas: “It’s a film about a shark.” See on lihtsalt film ühest haist. Või?…

*Jonathan Lemkin “Archetypal Landscapes and Jaws”
**Frentz, Thomas S. and Janice Hocker Rushing. “Integrating Ideology and Archetype in Rhetorical Criticism, Part II: A Case Study or Jaws.”

Steven Spielbergi kultusfilmi “Lõuad” (“Jaws”) poster aastast 1975

Turvalist suvist suhet veekogudega!

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

William Butler Yeats ja C. G. Jung

Edmund Dulaci illustratsioon oma sõbra Yeatsi juhiste järgi tema tööle "Visioon" (The Vision, 1934), mis kujutab Kuu 28 faasi ratast. Nii iga inimhing kui tsivilisatsioon läbib oma arengus kõik 28 faasi.

Arvan ikkagi, et tõsises ja süvitsiminevas meeles suudavad huvi äratada vaid kaks teemat – seks ja surm“. See ütlus, mida on omistatud Iiri poeedile ja nobelistile William Butler Yeats’ile (kes täna võinuks saada 150-aastaseks, aga arusaadavatel põhjustel ei saanud), viitaks kui Freudilt päritud mõttemallile. Ometi võib olla huvitav teada, et Yeatsi mõttelugu on hoopiski sarnasem C.G. Jungiga, olgugi et neil kahel sama ajastu mehel otseseid kokkupuuteid teadaolevalt ei olnud ning ka teadmised teineteise tegemistest olid võrdlemisi pinnapealsed.
Nii näiteks leidis Yeats essees “Magic” (juba 1901), et kõik sümbolid pärinevad “Suurest Mälust” (Great Memory), mis sarnaselt Jungi kollektiivsele alateadvusele on kõigi sümbolite allikaks, mis “eales on inimtundmustega seotud”.Yeats uskus, et kõik Suures Mälus peituvad motiivid olid osaks anima mundi’st (lad k “maailma hing”) – kollektiivsest universaalsest mälust, mis sisaldab arhetüüpe ja sümboleid. Teisal, ühe luuletuse kommentaaris sisustab Yeats anima mundi’t ehk “Spiritust” järgmiselt: “See on üleüldine hoiuladu kujundeile, mis on lakanud kuulumast ühelegi /konkreetsele/ isiksusele või vaimule.” Nii nagu Jungil positsioneerus kollektiivse alateadvuse kõrvale isiklik alateadvus, rääkis ka Yeats lisaks anima hominis’est.
Täpsemalt võib lugeda Jungi ja Yeatsi ühisosast James Olney raamatust “The Rhizome and the Flower: The Perennial Philosophy, Yeats and Jung”, mis ka online’s saadaval: http://www.ucpress.edu/op.php?isbn=9780520037489. Muuhulgas leiavad seal käsitlemist järgmised sarnased kontseptsioonid: mõlema kasutatud Self’i mõiste, Yeats’i “Olemise ühtsus” (Unity of Being) ja Jungi individuatsioon; Jungi sünkronism vs Yeatsi meelte ühtevoolamine ja sellega kaasnev ühine tunne, et psüühiliste fenomenide puhul on aeg ja ruum relatiivsed; isiksuse tüübid Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” ja Yeatsi “Visioonis”; psühholoogiliste ja kultuuriliste protsesside visuaalsed kujutised (sh nelikjaotused) Jungi “Punases raamatus” ja Yeatsi “Visioonis”; Jungi varju, anima/animuse ja persona kontseptsioonid ning Yeatsi maskide teooria; Bollingeni ja Gort’i tornide sügav isiklik ja sümboolne tähendus vastavalt Jungile ja Yeatsile.

 

Püha Süda

Katoliiklik maailm tähistab täna Jeesuse Püha Südame päeva. Südame kui sümboli jõuväli on aga võrreldamatult avaram kui religioosne tähendusala. Süda on kese. Ta on samaaegselt lukk ja võti.

Jung on öelnud, et meie alateadvus peidab endas elavat vett, looduseks kujunud vaimu – ning just seepärast on ta rahutu. Taevast on saanud meie jaoks füüsikute kosmiline maailm ja jumalate pilveriigist pelk mälestus millestki, mis kunagi oli. Kuid “süda hõõgub” ja salajane rahutus närib me olemise juuri. Alateadvusega toimetulek on saanud meile eluküsimuseks. (Archetypes of the Collective Unconscious, § 50)
Seda, et südame kaudu saab ligi kogu tervikule, reedab ka selle ausa ja huvitava dokumentaalfilmi pealkiri, mis kõneleb Jungist ta lähikondsete mälestuste ja arhiivimaterjali abil – “Heart of Matter” (1986)https://www.youtube.com/watch?v=hwAsRnUT_5c . Filmi transkripti võib leida siit: http://www.gnosis.org/…/Film-Transcript-Matter-of-Heart.html

Benjamin Vierling'i maal "Sacred Heart" ehk "Püha süda". Kunstnik ise on belladonnat ja teisi tihti saatanaga seostatud taimi kujutava pildi kohta öelnud, et selle tuumaks on dünaamilised suhted floora ja fauna, värvi ja vormi, vaimu ja mateeria vahel.

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

“Viini postmark”, Trikster ja Kangelane

Täna kell 13:35 näitab ETV2 Eesti klassikasse kuuluvat filmi “Viini postmark”. Nii nagu üks teinegi film mehest, kes peab päev otsa rääkima vaid tõtt (1997.a “Liar, Liar” Jim Carrey’ga), on ka see komöödia – mingil põhjusel eelistatakse tõerääkimisest just huumorivõtmes rääkida. Peategelane Martin Roll on kaotanud jõu ja julguse ning astub ekraanile tujutu tuhvlialusena, kes muutub vana sõjasemuga viina võttes ruttu haledaks joodikuks. Seesama triksterienergiat kandev sõber (kes meenutab oma saatanlikku olemust vaatajale korduvalt lemmikhüüatusega “Põrguvärk!”) provotseerib Rolli kihlveo korras rääkima päeva üksnes tõtt. Ja Roll teebki seda, algul küll takerdudes, kuid siis nii hoogsalt, et teda peetakse juba hulluks – ta mitte lihtsalt ei räägi tõtt, vaid heidab kinda igasugusele valskusele, sealjuures ka sellisele, mille taga paistab seisvat kogu süsteem. Tõde muudab teda ennastki, kuid mitte ainult – nii transformeerub ka võluvalt Ines Aru poolt mängitud tütar, kelles võib näha üht Rolli animafiguuri. Kohatistest tagasilöökidest hoolimata on lõpp õnnelik ja seetõttu võib seda filmi vaadata ka kui positiivset individuatsiooni sümboliseerivat lugu. Roll suudab oma õppetunni ka sõnadesse panna, öeldes Klara Kukele, kes vaatab teda imetledes kui ülestõusnud Jeesust: “Tehke nagu õigeks peate ja siis oletegi nagu vabastatud Prometheus!”

Tõe tähendusest isiksuse arengu kontekstis on kirjutanud Barbara Stevens Sullivan oma raamatus “The Mystery of Analytical Work: Weavings from Jung and Bion.” Ta rõhutab, et kuigi tõde võib olla psüühele oluliseks toiduseks ning valed omakorda mõjuda vaimse nakkuse allika ja mürgina, on inimestele omane siiski tugev vastuseis tõele. Isegi positiivsed tundeelamused sisaldavad endas tihti valulikku elementi, mistõttu tõukume juba instinktiivselt enesepettuse suunas. Mütoloogias on mitmeid häid näiteid, mis ilmestavad “tabu”, mille eesmärk on takistada inimest tõde teada saamast. Eeva patt seisneb selles, et ta andis ise hinnangu objektiivsetele asjaoludele, ega aktsepteerinud pimesi autoriteedi kinnitust, et “see puu ei ole söömiseks”. Jumal hävitab ülima tõe teadasaamiseks ehitatava Paabeli torni, külvates inimeste sekka segadust. Ning mõistagi ei unusta ka Stevens Sullivan Prometheust, kelle püüdlust tule – valgustatuse – järele karistavad jumalad Dante põrgu kreeka versiooniga: ta aheldatakse kalju külge ning kotkas peab igavesti nokkima ta maksa. Autor küsib, millist inimloomuse külge selline tõeteadmist takistav tabu peegeldab ja leiab Jungi refereerides, et allikaid on kolm: surve, mis lähtub ühiskonna vajadusest koostööalti massi järgi; nartsissism, mis on omane “Minale”, kes soovib olla ideaalne; indiviidi piiratud energia, mis suudab vaid teatud määrani panna vastu seesmistele ja välimistele jõududele. Me oleme karjaloomad ning leiame turvalisust massidesse sulandudes – selle asemel et ise mõelda, on kindlam kollektiivsete arvamustega ühineda. Sellist konformismi toetab ka meie sisemine vajadus täiuslikkuse järgi. Stevens Sullivan parafraseerib siin Jungi seisukohti Zarathustra seminaridelt, meenutades, et Self (Kõrgem Mina) on üks parajalt ebameeldiv asi: “…see on see, mis sa tegelikult oled, mitte see, kes sa tahaksid olla või kujutled end olevat; reaalsus on nii puudulik, vahel ohtlik ja isegi vastik, mistõttu on üsna loomulik, et hoidud igal võimalikul moel olemast iseendaks.” Nõnda leiabki Jung, et enamik inimesi ei ole tegelikult siirad oma püüdlustes end tundma õppida: kui nad ka väidetavalt pingutavad oma tõelise mina leidmise nimel, siis tegelikult on nende energia suunatud pigem selle kohtumise vältimisele kui teokssaamisele.

Pildil: Kaader Martin Rollist (Jüri Järvet) filmis “Viini postmark”. Roll ärkab just silmnähtavas kassiahastuses painajalikust unenäost, kus kajavad huvitavas kinematograafilises võtmes nii tema senise elu pinged kui tulevaste päevade sündmused. Seejuures võib unenäoski ilmuvas ja kogu loos keskset tähendust omavas wipa-plokis ehk Viini postmargis näha teatud Selfi sümbolit – ja mitte vaid seepärast, et see meenutab visuaalselt mandalat. NSVL Kinokomitee olevat heitnud filmile muuhulgas unenäo süngust ette ning tehti montaažilühenduse ettepanek, et Rolli elu ei tunduks nii lootusetu. Selleks tuli kõrvaldada unenäo-episood, kuid osaliselt jäi see siiski sisse.
Kes filmi telerist näha ei jõua, saab seda vaadata ka järelvaatamisest.
http://etv2.err.ee/…/s…/5a0b83d1-7fa6-43b1-af95-78aa09ff74ef

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.