Blogi > Ema > James Hollis > Jumalaema > Kirikukalender > Kompleks > Kristus > Kunst > Mees

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Püha Süda

Katoliiklik maailm tähistab täna Jeesuse Püha Südame päeva. Südame kui sümboli jõuväli on aga võrreldamatult avaram kui religioosne tähendusala. Süda on kese. Ta on samaaegselt lukk ja võti.

Jung on öelnud, et meie alateadvus peidab endas elavat vett, looduseks kujunud vaimu – ning just seepärast on ta rahutu. Taevast on saanud meie jaoks füüsikute kosmiline maailm ja jumalate pilveriigist pelk mälestus millestki, mis kunagi oli. Kuid “süda hõõgub” ja salajane rahutus närib me olemise juuri. Alateadvusega toimetulek on saanud meile eluküsimuseks. (Archetypes of the Collective Unconscious, § 50)
Seda, et südame kaudu saab ligi kogu tervikule, reedab ka selle ausa ja huvitava dokumentaalfilmi pealkiri, mis kõneleb Jungist ta lähikondsete mälestuste ja arhiivimaterjali abil – “Heart of Matter” (1986)https://www.youtube.com/watch?v=hwAsRnUT_5c . Filmi transkripti võib leida siit: http://www.gnosis.org/…/Film-Transcript-Matter-of-Heart.html

Benjamin Vierling'i maal "Sacred Heart" ehk "Püha süda". Kunstnik ise on belladonnat ja teisi tihti saatanaga seostatud taimi kujutava pildi kohta öelnud, et selle tuumaks on dünaamilised suhted floora ja fauna, värvi ja vormi, vaimu ja mateeria vahel.

Taevasseminemise püha. Ayrton Senna

Ayrton Senna

Täna tähistatakse õhtumaa tuntuima kangelaskuju – Kristuse – taevasseminekut. Päriselus saavad tihti müütilise mõõtme aga hoopis kangelased, kes tegutsevad läbinisti maistel aladel. Näiteks spordis.
Keegi ei saa iial teada, mida tunneb juht, kui ta sõidu võidab. Kiiver varjab tundeid, mida ei saa mõista.” Need pea poeetilised ja kangelase rolli üksildust sümboliseerivad sõnad pärinevad legendaarselt Vormel 1 piloodilt Ayrton Sennalt, kelle Brasiilia rahvusvärvides kiivridisain on sümbol omaette. On öeldud: “Senna on nagu kaasaja kangelane. Tema sõit oli peaaegu luule, sest see oli lihtsalt nii ekstreemne” (Noel Foelding). Kui Senna suri, kuulutati Brasiilias välja kolmepäevane riiklik lein.
Mõistagi on selle konkreetse kangelase tekkes määrav see, et vormelirajal käib või(s)tlus elu ja surma peale, täpselt nagu müütilistele kangelastele kohane. Ayrton Senna puhul aga on nii mõnigi asjaolu veel, mis ta staatusele “pühadust” lisab.
Senna kui pühendunud katoliiklase kohta on konkurendid arvanud, et just tugev religioossus – usk jumala sekkumisse ja hoolde – lubas tal olla nii kontsentreeritud ja kiire. Samas võis see aga olla ka üheks mõjuriks ta õnnetu surma saabumisel. Oli sellega kuidas oli, aga konkurent Alain Prost ütles pärast Senna ohustavat võtet 1988.a etapil: ” Kui ta tahab maailmameistri tiitlit nii hirmsasti, et on valmis selle nimel surema, siis palun aga.
Sihikindluse kõrval oli Sennal, kes nii mõnigi kord kirjeldas oma sõiduaegseid elamusi peaaegu mütiliste kogemustena (nt 1988 Monte Carlo Grand Prix sõit), ka teisi kangelaslikke jooni. Elulooraamatutes ei unustata Senna käitumist Erik Comas’ 1992.a avarii puhul, kui ta katkestas sõidu (kuigi mitmed sõitjad enne teda olid avariipaigast mööda kihutanud), tuli välja ja näitas üles hämmastavaid meditsiinilisi teadmisi Comas elu päästes. Kohale jõudnud medpersonalil jäi tänu temale vähe teha. Oma karjääri lõpul pühendus Senna süstemaatiliselt ja südamega F1 turvalisusele, tegeledes organisatoorsete küsimustega kõigi oma professiooni esindajate turvalisuse nimel ka surmapäeva hommikul. 30. aprillil oli ta olnud tunnistajaks oma kolleegi Ratzenbergeri surmale samal rajal, mis sai talle endalegi saatuslikuks. See ning järgnev päev, 1. mai 1994.a, on suurepäraselt ja suures plaanis dokumenteeritud palju auhinnatud filmis “Senna” – https://www.youtube.com/watch?v=QY-flhAWD2E 1. mail Sennaga juhtunud avarii lõppes tema surmaga, milleni viis purunenud roolisamba tungimine läbi ta kuulsa kiivri ja kolju. Arstide sõnul ei olnud ta kehal ühtegi muud vigastust ning väidetavalt oli ka kiivri läbistanud teravik olnud paljuski “juhuse kätes” – paar sentimeetrit ühele või teisele poole ning tagajärg olnuks teine. Kuidas õnnetus täpselt juhtus, ei tea tänini päriselt keegi, nii nagu on iselaadne ka asjaolu, et tegelikult kuulutati arstide sõnul Senna surm välja tegelikult siis, kui ta veel tehniliselt elas. Mõned tunnid kauem kui ta aju, elas ta süda, kuni elustavad masinad välja lülitati, mida võib tõlgendada ka sellena, et Sennale anti võimalus surra kangelasena. Nii sai mälestus temast kui elujõus kangelasest säilida ilma, et sellele oleks kogunenud pildid haiglavoodis lamavast vegetatiivsest kehast. Kokkuvõttes on Senna surmas ja selle ümber nii mõndagi “müstilist” – just nagu kangelasele kohane.
Pärast Ayrton Senna surma – mõnes mõttes ehk tema elu hinnaga – viidi sisse mitmeid vormelisõidu turvalisust tõstvaid muudatusi ning kohendati fataalset Tamburello kurvi ja teisi Imola raja osi. “Taraxippus” ei ole siiski nii hõlpsasti pagendatav ning vormeliradadel on hilisematelgi aastatel esinenud avariisid, neist mõningaid surmavaid. See aga ei vähenda põhjuseid, miks pidada Sennat omamoodi lunastavaks kangelaseks. Seda enam, et kõige tipuks tuvastati pärast ta surma, et ta oli oma 34-aastase elu jooksul jõudnud varju jäädes toetada miljonitega oma isiklikust varandusest Brasiilia vaesuses elavaid lapsi.
Mõtiskledes Ayrton Senna kuju peale, liigub mõte mitmetele jungiaanlikust käsitlusest tuttavatale arhetüüpidele, sealhulgas kangelasele ja ehk ka inflatsioonile, kuid samas ka kristlikule müüdile Lunastajast ja kohtumisele Selfiga. Viimane meenub, kui vaadata filmis lähikaadreid Senna varjundirohkest näost vahetult enne ta viimast sõitu ja mõelda ta õe meenutusele, et hommikul enne surma oli vend avanud piibli kirjakohast, mis tõotas talle Jumala suurima kingituse saamist. Selleks kingiks pidi olema Jumal ise.
Muide, nii nagu Kristuski palus veel viimsel hetkel oma taevaselt isalt, et “see karikas temast mööda läheks“, oli ka Senna – kõigiti eba-temalikult – väljendanud enne oma viimast sõitu soovi rajaleminekut vältida. Sest ka tema teadis: “See, et ma usun Jumalasse ja usaldan Jumalat, ei tähenda, et ma olen surematu. See ei tähenda, et ma olen immuunne, nagu on väidetud. Ma kardan viga saada, justnagu iga teine, eriti juhtides Vormel 1 autot.”

Ilusat ristipäeva ehk taevasseminemise püha, mis kristlikus kontekstis sümboliseerib Jumala poja naasmist oma isa juurde taevasse, kuna tema maine töö sai tehtud. Ülekantuna psühholoogilisele tasandile võib seda sündmust käsitada viimase etapina individuatsiooni teekonnal. On hea, kui meie argises maailmas kerkib ikka ja jälle esile kangelasi, kelle võimsalt elatud elu annab meile võimaluse saada puudutatud arhetüüpsetest energiatest vahetumalt, kui ehk kaugena mõjuvad piibellikud lood seda iial suudaks.

Ayrton Senna 1994

Tuhkapäev

Tuhkapäev – see on paastu algusaeg, mis sümboliseerib Kristuse 40-päevast üksildust kõrbes enne ta avaliku tegevuse algust, aga ka Moosese sama pikka patukahetsuspaastu. See on taandumise aeg, reis iseenese sügavustesse, mis meenutab Jungi „öist mererännakut“ („night sea journey“) – vältimatut etappi kangelase teekonnal.
Jungiaan Ann Ulanov

Zsofia Ötvös’e „Pigeons and Ashes“ (2006)

on oma monograafias “Cinderella and Her Sisters” näinud paralleele nii Tuhkatriinu loo ja Tuhkapäeva (tuhk kui puhastuse sümbol) kui ka Tuhkatriinu ja Kristuse vahel, kuna mõlemad esindavad kannatava teenija kui patuoina arhetüüpi. Istudes tuhas, leinab Tuhkatriinu oma ema; tuhk meenutab ka Vesta neitseid, kes kandsid hoolt selle eest, et tuli emajumalanna Hera koldes eal ei kustuks. Ses olukorras aimub alati ka lootus: „Tuhkatriinu nimi viitab selgelt sellele, kuidas ta istub tuhas – elav, hõõguv tükike sütt, mis võib igal hetkel uuesti leekidesse lahvatada.“
http://www.amazon.com/Cinderella-Her-Sisters-Envied-Envying/dp/0664244823

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.