Blogi > Keha > Kunst > Marion Woodman > Naine > Perfektsionism

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.