Anima > Antiik-Kreeka > Arhetüübid > Arlene Diane Landau > Blogi > Jumalad ja jumalannad > Keha > Naine > Seksuaalsus

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Like a Virgin

Tundub uskumatu, et Madonna üks kaubamärke “Like a Virgin” (Nagu neitsi) on tegelikult laul, mis on kirjutatud mehe poolt ja meesartisti jaoks – sõnad olid algselt mõeldud õrna ballaadi tarbeks, mis kajastaks autori raskest suhtest väljatulemise kogemust ning sellele järgnenud uut armumist, mis pani tundma end “särava ja uuena.” Madonna esitus on aga midagi muud. Madonna esitus on puhas seks. Õrnusest on saanud provokatsioon. Nii pole ime, et lisaks sellele, et “Like a Virgin” on üks Madonna ikooni-staatuse alustalasid, on sellega seotud ka üks tema karjääri suurimaid skandaale, mis 25 aastat hiljem tundub isegi veidi naeruväärne. Nimelt just täna, 1990. aastal, ähvardas Kanada politsei Madonnat tema “Blond Ambition” tuuri katkestamisega ja vahistamisega, kui artist ei “tsenseeri” oma “Like a Virgin” koreograafiat. Toronto jaoks olevat ebasünnis näha suurel laval, kuidas Madonna imiteerib eneserahuldamist. Madonna keeldus esinemist muutmast ja saavutas omamoodi karjääri vahevõidu: show’d ei katkestatud. Madonnal oli sama tuuriga probleeme ka Euroopas – näiteks Itaalias põhjustas probleeme religiooni ja seksi kohatu kombineerimine.
Reaktsioonid olid piisavalt tugevad, et Madonna pidas Rooma lennujaamas meediale järgmise kuulsa kõne: “Minu show ei ole tavaline “rock show”, vaid mu muusika teatraalne lavastus. Nagu teatriski, esitab see küsimusi, provotseerib mõtlema, viib emotsionaalsele rännakule, portreteerib head ja halba, heledat ja tumedat, rõõmu ja kurbust, lunastust ja päästmist. 
Ma ei propageeri elustiili, vaid kirjeldan seda, ning kuulajaskond on vaba langetama ise oma otsuseid. See on see, mida ma pean sõnavabaduseks, väljendusvabaduseks ja mõttevabaduseks.
Igal õhtul, kui ma lähen lavale, siis ma palvetan – mitte üksnes, et mu esinemine läheks hästi, vaid et publik vaataks seda avatud südame ja avatud meelega ning näeks selles armastuse, elu ja inimlikkuse ülistust.”

Selles, kas Madonna tollane esinemine ületab mingisuguseid piire tänasegi vaataja jaoks või on järgnevad artistid suutnud sarnased nähtused lavadel juba igapäevaseks muuta, saab veenduda igaüks seda videot vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=siowZ4V8xwo
Aga isegi kui nn piir või tasakaalupunkt on 25 aastaga nihkunud, on see siiski alati kusagil olemas. Jung on “Alateadvuse psühholoogias” leidnud, et erootiline instinkt on oma olemuselt küsimusi tekitav ning jääb selliseks alati, sõltumata sellest, mida mistahes tulevased reeglid selle kohta ka ei ütleks. Erootiline instinkt kuulub ühest küljest inimese algse loom-olemuse juurde, mis ei kao kuhugi nii kaua, kui inimesel on looma keha (“an animal body”). Teisalt on see instinkt aga seotud ka vaimu kõrgeimate vormidega. Õide puhkeb see aga alles siis, kui vaim ja instinkt on omavahel tõelises harmoonias. Kui üks või teine aspekt puudub, siis on tegemist häirega või vähemasti ühepoolse tasakaalutusega, millest võib kiiresti areneda välja patoloogia. Liiga palju looma moonutab tsiviliseeritud inimest; liiga palju kultuuri teeb looma haigeks, ütleb Jung.

Madonna (1990 Like A Virgin Blond Ambition, Photographed by Neal Preston)

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Väinamöinen. Senex.

Täna möödub 150 aastat kunstniku Akseli Gallen-Kallela sünnist, kelle looming on soome rahvusliku identiteedi seisukohalt üliolulise tähtsusega. Võiks esile tõsta nii mõndagi eepose “Kalevala” illustratsiooni, kuid piirduks täna Väinamöisega. Meie kandlega lauluisa Vanemuise väga lähedast “sugulast” (tänapäevaselt ehk: tema teisikut teisest dimensioonist), arvatavat Tolkieni Gandalfi eeskuju, on üsna kerge silme ette manada – väärikas vanamees, osav sõnades ja muusikuna lausa maag, kuulu poolest tark, pika habemega. Ütleks – Vana Tark Mees, Senex. Enamasti kujutas ka Gallen-Kallela teda auväärse ja vägevana, kuid üks kuulsamaid Väinamöise kuvandeid on hoopis triptühh Aino-loost. Aino oli Kalevalas kaunis neidis, kellele Väinamöinen silma heitis ning kelle talle lubas pandina lauluvõistluse kaotamise eest Aino vend, Väinamöise rivaal. Aino aga ei leppinud sellega, et tema saatuseks pidi saama nõdra vanamehe konsordi roll. Surmgi tundus ahvatlevam. Neiu uputas end ning kui pääses veidi hiljem Väinamöise õnge otsast juba lõhekala kujul, siis narritas ja pilkas teda, nii kuis jõudis. Ei olnud Aino aga ainus neiu, kes väärikale Väinamöisele korvi andis – õigupoolest ongi lauluisa tulutud naiseotsingud Kalevala sündmusi käivitavaks jõuks. Vana mees on üsna õnnetu ja pöördub nõu palumiseks isegi oma hauas magava ema Ilmatari poole.

Gallen-Kallela Aino-triptühhilt vaatab meile vastu kontrolli minetanud mees, kes on lummatud kättesaamatust noorest kaunitarist. Tasub tähele panna, et Aino ei page seepärast, et teda kui puhast neitsit ahistab “kiimaline vanamees”, vaid vastupidi – et tema noorus ja elujõud läheks tuterdavat ja jõuetut ätti hooldades raisku. Ka Gallen-Kallela piltidelt ei paista Aino järele haarava Väinamöise – Kalevala kangelase – kujust erilist viriilsust. Kuidas sobitub see mütoloogiline stseen tavapärase arusaamaga vanast targast mehest kui Selfi ja terviklikkuse indikatsioonist? James Hillman on oma teoses “Senex ja Puer” vaielnud vastu Jungi – tema hinnangul veidi ühekülgsele – lähenemisele, mille kohaselt Pueri (irratsionaalse lapse) arhetüüp kuulub elu esimesse poolde ja kannab ennekõike isiksuse negatiivseid aspekte, seevastu Senex esindab elu teises pooles positiivseid aspekte. Hillmani kohaselt ei ole senex-puer arhetüüpi kohane selliselt poolitada ega ka jagada elupooli vastavalt inferioorseks ja superioorseks, kuna mõlemad arhetüübi pooled on aktuaalsed kogu elu jooksul. John Beebe on oma essees “The Memory of the Hero and the Emergence of the Post-Heroic Attitude” Hillmanile ja von Franzile tuginedes kasutanud Don Quixote’ist kõneledes terminit “puer senex”, kirjeldamaks kedagi, kes on noorena identifitseerunud puer aeternusega ning siis, saavutamata sidet animaga, suubub vanuse kasvades identifikatsiooni senexi arhetüübiga. Temast saab aegajalt tark, tihti targutav ja kokkuvõttes naeruväärne mees. Ja tõesti, vaadates Aino järgi haaravat Väinamöist, ei tundugi kujutluspilt Dulcinea järgi õhkavast hidalgost väga võõras. Tõlgendusvõimalusi on mitmeid ja inspiratsiooni võib saada siin ka Eugene Monick’i raamatust meeste psühholoogiast “Phallos: Sacred Image of the Masculine.” Monick kirjeldab haaravalt mehe arengut läbi kangelase teekonna mudeli, eesmärgiga raputada end feminiinsusest lahti. Pärast seda aga, kui poisist on saanud täisväärtuslik mees, algab teine transformatsioon – ilmub kõhuke ja juuksed hallinevad, tähistamaks senexi saabumist. Mehed võitlevad nende sümptomitega, mis viitavad noorusliku potentsi/võimekuse kadumisele, rutates juuksurisse ja treeningsaali, kuid Monicki sõnul ei tasu ülepeakaela kuhugi tormata, sest muutused on paratamatud: “Tarka ja vanemat meest ootavad uued naudingud – ja teda vajatakse. Ta kõnnib aeglasemalt, osutades teed fallilise kepiga, ning teab ja näitab kätte, mis on oluline ja mis ebaoluline.” Mehelikkuse pehmenemisega ea kasvades kipub kaasnema ettekujutus, justkui see oleks sugeneva naiselikkuse märk, kuid Monicki sõnul ei ole siin naiselikkusega midagi pistmist: tegemist on olemuslikult fallilise õrnusega – pehmusega, mille tingib teadvustamine, et võidetud on juba piisavalt lahinguid.

Aga need on vaid mõned assotsiatsioonid. Vaadake teiegi Gallen-Kallela pilti Ainot püüdvast Väinamöisest, Kalevala kangelasest, meie enda mütoloogilise suurmehe sugulasest, ning jälgige, kuhu teie mõtted mehelikkusest, vananemisest jms liiguvad.

Triptühhi "Aino-taru" keskmine paneel

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.