Anima > Antiik-Kreeka > Arhetüübid > Arlene Diane Landau > Blogi > Jumalad ja jumalannad > Keha > Naine > Seksuaalsus

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Spielberg’i “Jaws” 40

Rannahooaeg läheneb. Sellega seoses on põhjust rõõmustada: täna tähistab 40ndat juubelit Steven Spielbergi kultusfilm “Lõuad” (“Jaws”), mis keerleb üsna verisel ja vahutaval moel ümber rannakogukonda terroriseeriva valge hiigelhai.

Olemuselt küll B-kategooria film, on see lisaks hiiglaslikule vaatajaskonnale teeninud välja ka rea huvitavaid tõlgendusi. Väheüllatuslikult lipsab pea kõigisse neist sisse viide Jungile ning ema/naise sümbolitele. Nõnda leidis naisuuringute professor Jane Caputi oma paljutsiteeritud essees “Jaws as as Patriarchal Myth” (1978), et film on patriarhaalse müüdi – mees alistab merekoletisena kujutatud feminiinsuse – ritualistlik ümberjutustus. Meenutades “vagina dentata” kujundit, viitab ta lisaks Jungile ka Erich Neumannile, kelle järgi Kohutav Emane (Terrible Female) on alateadvuse sümbol ning Kohutava Ema tume pool ilmutab end omakorda koletise kujul. Caputi toonitab, et filmi sündmuskoht – ookean – on õudusfilmile iseäranis sobilik: veteavarused ja hai sümboliseerivad alateadvust ja loovuse maailma, mis on metsik ja patriarhaalse ühiskonnastumise kolonialistlikest mõjudest puutumata. Caputi radikaalselt feministlik tõlgendus ei pruugi olla iga maitse järele, kuid tasub märkida, et filmi viimases kahes kolmandikus, kus toimub jaht, ei ole tõepoolest enam ühtki naistegelast. 2002.a esseekogumik “The Films of Steven Spielberg” sisaldab lausa kaht põhjalikku “Lõugade” analüüsi, millest esimene* neist peab emaarhetüübi kahetise olemuse tabavaimaks väljenduseks stseeni pärast esimest hairünnakut: “Hairünnaku lõppedes vaatab kaamera kurjalt hiilgavatele öistele vetele, mis on surmast läbi imbunud, ning seejärel sulandub vaade ekraanil – ikka samal horisondijoonel – vaateks samale ookeanile ja samale taevale, mis sädelevad nüüd rõõmsalt selges sinises hommikus: Jungi armastav ja kohutav ema on heitnud vetesse puhkama.” Teine essee** aga leiab, et filmi mütoloogiline taust pärineb hoopiski indiaani jahimehe-müütidest, kuid ühtlasi on film ka ilmselge Melville’i “Moby Dicki” derivaat. Autorid leiavad, et indiaani müüdi amerikaniseerumise käigus – mille väljenduseks on nii Melville’i romaan kui “Lõuad” – on jahimehe/sõjamehe energia liigrakendamist kompenseerinud shamanistlik printsiip kaduma läinud ning seetõttu on kangelane asendanud müütilise püha abielu arhetüüpse Teise (so psüühilise loodusega sulandumise, asustamata kontinendi, naispooluse negatiivsuse, teiste rasside, alamate klasside) destruktiivse allutamisega.

Tõlgendusi võib anda filmile küllap teisigi, kuid siinkohal peame väärikaks peatuda, andes au Steven Spielbergi enda vastusele, kui teda pinniti küsimuses, millest siis film õieti räägib – kas abieluväliste suhete ohtlikkusest või millestki muust. Spielberg vastas eitavalt kõigile oletustele ja lisas: “It’s a film about a shark.” See on lihtsalt film ühest haist. Või?…

*Jonathan Lemkin “Archetypal Landscapes and Jaws”
**Frentz, Thomas S. and Janice Hocker Rushing. “Integrating Ideology and Archetype in Rhetorical Criticism, Part II: A Case Study or Jaws.”

Steven Spielbergi kultusfilmi “Lõuad” (“Jaws”) poster aastast 1975

Turvalist suvist suhet veekogudega!

Margaret Atwoodi pahad tüdrukud

Loodetavasti ei ole meelest läinud, et homme õhtul on võimalik siinsamas Tallinnas kohtuda maailmakuulsa (ja ulatuslikult eesti keeldegi tõlgitud) Kanada kirjaniku Margaret Atwood’iga, kelle loomingut käsitledes mainitakse pea alati sügavat teadlikkust jungiaanlikest printsiipidest ja arhetüüpidest. Mis aga uudisena võib tulla, on see, et Atwood on oma kirjandusteoreetilistes esseedes vahel ka otsesõnu jungiaanliku rakursi aluseks võtnud ning seda igati värskel viisil. Nõnda on ta esseekogumikus “In Other Worlds” võtnud analüütilise psühholoogia võtmes “tükkideks” Batmani loo. Näiteks avab ta järgmiselt selle superkangelase vari-karakterid: “ Sadistlik kaardimängija Jokker on oma õudse klouni välimusega Batmani jungiaanlik vari – siin on Batmanile omane ümber-riietumise ja naljaviskamise komme, mis on pöördunud kurjaks. Teine vari-kurikael – Pingviin – kannab rõivaid, mis meenutavad omaaegseid kapitalistide karikatuure, ühes soki- ja sigaretihoidjate ning torukübaraga. Ka tema tsiviilelus kasutatav aliasel on kolmest-torust-kajav, pretensioonikas, vanamoeliselt plutokraatlik ja võlts-Britilik kõla: Oswald Chesterfield Cobblepot. Pingviin on Bruce Wayne’i “jõukas” külg, mis on läinud hapuks“.

Sama põnev on ka Atwoodi 1994.a essee “Spotty-Handed Villainesses: Problems of Female Bad Behaviour in the Creation of Literature” nö halvasti käituvatest kangelannadest kirjanduses. Atwoodi arvates võivad negatiivsed kangelannad olla võtmeks ustele, mis tuleb avada, või peegliks, kust me saame näha midagi enamat kui pelgalt ilusat näolappi. Tuues näiteks nii mitmeid kirjanduslikke naismõrvareid kui võrgutajannasid ning põimides oskuslikult sisse nii varju kui anima teemad, leiab ta, et just negatiivsed naiskangelased on tihti need, kes ajendavad meid mõtlema nii moraaliküsimuste kui vastutuse võtmise teemal. Lõpetame aga siinkohal tsitaadiga essee sissejuhatusest, kus ta selgitab, miks “halbade naise” teema teda juba ammu on huvitanud. Nimelt jäi teda painama värsirida, millega vend teda tihti plikapõlves narritas: “Oli üks plikake, otsa ees lokike; kui ta oli hea, siis ta oli väga-väga hea, ja kui ta oli paha, siis oli ta kohutav!”. Atwood leiab: “Kahtlemata oli tegu jäänukiga viktoriaanide seas nii levinud Ingli-Hoora lõhestumisest (Split), aga viie-aastaselt ma seda ei teadnud. Hakkasin seda luuletust isiklikult võtma – mul olid ju lokid – ja see lõi mu vaimusilmas sügavalt jungiaanliku kujutluse Dr Jekyll/ Mr Hyde tüüpi naiselikust kaksikelust.”
“Pahasid tüdrukuid”, kes pole kunagi “päris pahad” ning vastupidi – häid naisi, kes polegi päris head, võib kohata kõigis Atwoodi raamatutes, aga “pahasuse” aspektist võib olla ehk huvitavaim (ka eesti keelde tõlgitud) “Alias Grace”, mis tugineb tõsielulool 19. sajandi mitmikmõrvarist Grace Marks’ist. Atwood on pidanud oluliseks rõhutada, et romaan sai alguse “sobivalt freudiaanlikus/jungiaanlikus keskkonnas” – täpsemalt Zürichis, kui ta oli raamatuturneel Euroopas. Kes teab, mis juhtub aga homme Tallinnas?
http://headread.ee/esineja/margaret-atwood/#

Äsja Batmanist ja Robinist jagu saanud Poison Ivy - Pahatar ehk Villainess Batmani saagas. © DC Comics, fair use, link.

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Carabosse – ei mees, ei naine

Täna möödub 175 aastat helilooja Pjotr Tshaikovski sünnist. Üks kuulsaimaid tema oopustest kannab numbrit 66 – see on muusika balletile “Uinuv kaunitar”, millel oli samuti sel aastal juubel: 125.

Nii nagu üks intrigeerivaid küsimusi Tshaikovski juures on loomingu kõrval olnud tema seksuaalsus, siis on üks soolisest aspektist põnev tegelane ka balletis “Uinuv kaunitar.” See on Carabosse – kuri haldjas, kelle kättemaksuks lausutud needuse läbi sai kaunitar Aurorast Uinuv Kaunitar. Balletis on Carabosse hirmutav tegelane, kelle igakordset ilmumist saadab dramaatiline ja halvaendeline muusika. Ta on loodud naiseks, kuigi tihti on teda mänginud naiseks riietatud mees. Algses Marius Petipa koreograafiaga balletis oli nii Peterburi Marinski teatri (1890) kui Moskva Suure Teatri (1899) esilavastuses Carabosse’i rollis mees. Tänapäeval on nii mõnigi kord kurja haldja rollis üksteist dubleerimas nais- ja meestantsija (näiteks 2013.a Soome Rahvusooperi või Bostoni Opera House’i lavastustes). Pacific Northwest Ballet’ “Uinuvas kaunitaris” Carabosse’i kleidis tantsinud Oliver Wevers on öelnud, et mängida kurja haldjatari on sama kirev kogemus kui tähistada igal õhtul Halloweeni; siinkohal jalutab ta koos vaatajaga läbi kõik Carabosse’i stseenid: https://www.youtube.com/watch?v=kzJ2lyRDX8c
Täiesti uues võtmes esitles kurjuse inkarnatsiooni briti koreograaf Matthew Bourne, kelle uusversioon Tshaikovski balletist esietendus 2012.a Londonis – seal oli kurjus sama (mees)tantsija esituses jagunenud kaheks – pahatahtlikuks haldjatariks Carabosse’iks ja tema pojaks vampiir Caradociks. Bourne’i kaasaegset Carabosse’i võib näha kaunitari needmas siin:https://www.youtube.com/watch?v=1-2B251I8uc
Mõneti veelgi modernsema käsitluse on andnud Jean-Christophe Maillot, Les Ballets de Monte-Carlo koreograaf, kelle psühholoogilises võtmes “Uinuv kaunitar” esilavastus 2001.a. Etenduses, mida on kutsutud ka “täiskasvanute versiooniks uinuvast kaunitarist“,

Altea Nuñez (Princess Aurora) ja Alain Honorez (Carabosse); The Sleeping Beauty, Koninklijk Ballet van Vlaanderen/Royal Ballet of Flanders, 2012

kehastab Carabosse’i ülimaskuliinselt Jerome Marchand, kes mõjub ähvardavana ka arvutist vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=LN_XQj18sKk . Marchand tantsib ka Printsi ema rolli, vastandades sellega Aurora valguse maailma Printsi varjude ja pimeduse kodumaale.
Mõeldes Carabosse’i ehk kurja haldja “pendeldavale soole”, tekib tahes tahtmata mõte, et ehk siis kehastab see tegelane midagi enamat kui pelgalt naiselikkuse aspekti. Kuigi ka Angelina Jolie poolt hiljuti mängitud Maleficient’it (Disney stuudio ristitud Carabosse’i alter ego) esitleti ennekõike läbi naiseliku arenguteekonna, võib tegelikult selles muinasjutu sõlmituse eest vastutavas tegelases näha hoopis teistsugust arhetüüpi. Mõelgem korra triksterile – ehk on just kantus triksterlikust energiast põhjuseks, miks Carabosse ei suuda kuidagi aegade jooksul “soole pidama jääda.” Trikster on muutuste sünnitaja ja lukkude avaja – ürgse energia kandja, kes käivitab arengu. Tõdegem, et ka see lugu jäänuks tema sekkumiseta olematuks. Triksteril ei ole tegelikult kindlat sugu, kuigi kultuuriliselt on tõrepoolest peetud maksuliinseks seda vabadust ja liikuvust, mida triksteri-roll endas hõlmab. Nii on ajalooliselt olnud triksterid enamasti mehed, kuid neil on olnud võime muuta oma sugu – see võime oli ka hermafrodiitsel Hermesel. Jungiaanist terapeut Phil Goss on oma raamatus “Men, Women and Relationships – A Post-Jungian Approach” leidnud, et isegi igi-irriteerivat sooküsimust ennast võib vaadelda kui triksterit – “sugu” (“gender”) võib muuta oma kuju või silmist kaduda ainsa hetkega – ning ilmuda hetke pärast uues vormis.
Nii nagu Trikster pole päriselt mees ega naine, ei ole ta tegelikult ka “päriselt” hea ega halb – ta on kõigist sellistest määratlustest üle. Sümboolselt võib sellega seostada näiteks ka asjaolu, et “Uinuva kaunitari” esmalavastuses mängis Carabosse’i sama tantsija, kes ka Sinilindu – positiivset ja mõneti ohvriidentiteediga tegelast.
Kellel nüüd tekkis soov vaadata “Uinuv kaunitar” värske pilguga üle, siis seda on võimalik teha Estonias: http://www.opera.ee/lavastus/uinuv-kaunitar/

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.