Blogi > C. G. Jung (autor) > Eesti > Film > Kirjandus > Kollektiivne alateadvus > Kollektiivne vari > Projektsioonid > Rahvapärimus > Teater > Vari

Libahundiks ütlete mind? – Olen jah, te ju teisiti ei taha!

Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!
Küllap tulevad need Tammaru vanaema sõnad Kitzbergi “Libahundist” paljudele meist kooliajast tuttavad ette, täpselt nagu Libahundi-Tiina monoloogki samast näidendist: “Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad!

Kaader 1968.a Leida Laiuse filmist "Libahunt" - Margus, Tiina ning külarahvas, see kollaste peadega.

Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja – hunt ei murra hunti, aga teie!… Ja arvate ennast paremaks minust?
Inimesed ja hundid. Kollaste juustega Tammarud ja tumedatverd Tiina. Meie ja nemad. Isegi kui jätta päevapoliitika kõrvale, on Kitzbergi enam kui 100-aastane näidend ainuüksi popkultuuri jätkuva libahundi- ja vampiiriarmastuse valguses kõike muud kui aegunud. Sel suvel võib selle klassikalise loo taasleida Viinistust kujul, mis ei jäta kahtlustki, et laval on vari vähemalt sama tähenduslik ja kandev kui lihast ja luust inimene.
Jungiaanlikus kontekstis on raske leida Tiina loole lähenemiseks paremat nurka kui varju teema. Jätame siinkohal aga Jungi ja jungiaanid hetkeks kõrvale ning läheneme kirjandusele kirjaniku abil. Auhinnatud Ameerika kirjanik Ursula Le Guin, kelle töödes on varju psühholoogilisel motiivil läbivalt tähtis koht, on oma essees “The Child and the Shadow”* võtnud varju arhetüübi olemuse mõistetavamalt kokku kui nii mõnigi jungiaan. Ta selgitab, et vari on meie psüühe teine pool, teadliku meele tume vend, tuues näidete hulgas esile nii piibellikku Kaini, Frodo vastast Gollumit kui ka libahunti: “Vari seisab teadvust ja alateadvust eraldaval lävel ning me kohtame teda oma unedes kui õde, venda, sõpra, koletist, monstrumit, vaenlast, teejuhti. See on kõik, mida me ei taha, ei saa lubada oma teadvusesse; kõik meie omadused ja kalduvused, mis on alla surutud, kõrvale lükatud või kasutamata.” Ta tsiteerib ka Jungi, kes ütles, et igaühel on vari ning mida vähem saab see väljenduda inimese teadlikus elus, seda tumedam ja läbitungimatum see on.

Le Guin jätkab, meenutades, et vari projitseeritakse iseenesest väljapoole: “Minul pole midagi viga – asi on n e n d e s. Mina pole koletis, teised inimesed on koletised. Kõik võõramaalased on kurjast. Kõik kommunistid on kurjast. Kõik kapitalistid on kurjast. Kass käskis mul teda lüüa, emme.” Viidates Jungile, toonitab Le Guin, et reaalses maailmas elamiseks tuleks projektsioonid tagasi võtta, tunnistades, et kuri ja põlastusväärne on siiski osa meist endist. Ta möönab, et see on pole lihtne – “On väga raske mitte omada võimalust süüdistada kedagi teist“, kuid on siiski seda väärt.
*”The Language of the Night: Essays on Fantasy and Science Fiction” (1979)

Varjumängu ja selle kurvemat osa – Tiina traagikat varjuprojektsiooni kandjana – saab sel suvel vaadata veel vähemalt viiel korral Viinistus. Ja kui hästi läheb, ehk isegi rohkem. http://www.raaam.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=491
Ja P.S. – vaadake hoolega ja võib-olla taipate, kes on t e g e l i k u l t Libahunt.

Vocatus atque non vocatus deus aderit

Täna, humanistliku õpetlase Desiderius Erasmus Rotterdamist surma-aastapäeval, võtame jutuks Jungi huvi vana aja ning kultuuri ja vaimuloo kestvuse vastu. Näiteks Erasmuse Collectanea adagiorum (1563.aasta väljalase) oli Jungil olemas juba 19.aastaselt. Sealt leidis ta ütluse:

Väljavõte Erasmuse raamatust „Moriae Encomium / Stultitiae laus“ aastast 1515, Hans Holbeini joonistusega (eesti keeles „Narruse kiitus“, ilmunud 1967.a).

Vocatus atque non vocatus deus aderit (kutsutud või kutsumata, jumal on kohal). Nagu Jung selgitab ühes hilisemas kirjas, oli ta igati teadlik, et ütlus pärineb siiski juba palju varasemast ajast. Nimelt olevat spartalased enne Peloponnesose sõda käinud nõu küsimas Delfi oraaklilt ja selline oli vastus, mille nad said. Tõlgendades seda vastust kui soosivat ennet, alustasidki spartalased sõjakäiku. Jungile avaldas sentents aga säärast mõju, et ta lasi selle oma Küsnachti maja – koha, kus ta elas ja töötas alates 1908. aastast kuni oma surmani 1961. aastal – välisukse kohale graveerida. „Olen pannud selle pealdise sinna selleks, et meelde tuletada iseendale ja oma patsientidele: Timor dei initium sapientiae (jumalakartus on tarkuse algus). Siit algab tähtis teekond jumala endani ja see ongi lõppkokkuvõttes kõige olulisem“.*

Aniela Jaffé sõnade kohaselt raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ oli Jung märganud, et hingeliselt kannatavate inimeste puhul etendab religioosne suhtumine teraapias otsustavat osa ning kuna hing on loomu poolest religioosne, siis toob ta spontaalselt esile religioosse sisuga pilte. Eksimist hinge sellise põhiolemuse vastu pidas Jung mitmete neurooside põhjuseks. Jung lõi meelega seoseid teoloogia ja psühholoogia vahel. Sel moel toimides rõhutas ta vajadust mõtisklemiseks ja mõistmiseks seal, kus kristlus nõuab vaid usku. Lisaks on Jung samas raamatus avaldanud arvamust, et me pole keskaja, antiigi ja ürgajaga veel kaugeltki valmis, sest mida paremini me mõistame, mida otsisid meie isad ja vanaisad, seda rohkem saame aru iseendist.

Mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks oli Jungil ideaalne koht oma teises majas, Bollingenis, mille kohta ta kirjutab raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ nii: „Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada. Bollingenis ümbritseb mind vaikus ja ma elan in modest harmony with nature (s.o viide vanale hiina puugravüürile, mis kujutab väikest vanameest heroilises maastikus). Ma kandun mõtteis ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi – kaugesse tulevikku. … Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites.“
Ja huvitaval kombel jätkab Jung kirjutist nii: “ Kui üks 16.sajandi inimene satuks sellesse majja, siis oleksid talle uued asjad üksnes petrooleumilamp ja tuletikud; kõige muuga tuleks ta ilma raskusteta toime.“ Nii et Erasmuse (eluaastad 1466-1536) jaoks oleksid elamistingimused Jungi tornis olnud igati tuttavlikud. Kuidas on aga lood 21.sajandi inimesega – kas spartalikkus ahvatleb kedagi?

* Jung, C.G. (1975) Letters: 1951-1961

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Peidetud varandus

Räägime seekord peidetud varandusest.
Täna tähistatakse Inglismaal 6 aasta möödumist päevast, mil üks harrastusdetektorist avastas seni suurima anglo-saksi aarde leiukoha. Kutsutakse seda ligi 4000-st kuld- ja hõbeesemest koosnevat varandust Staffordshire Hoard’iks ehk Staffordshire aardeleiuks. Millega täpselt tegu, vajab tänagi veel analüüsimist, kuid tegu paistab olevat enamjaolt sellega, mida kutsutakse “warrior bling“-iks. Kui teadlasi pinniti leiu järel aarde tähenduse ja olemuse üle, saadi vastuseks, et selles selguse saamine võib võtta kümmegi aastat. Väärtuseks hinnati varadusel sellegipoolest üle 3 miljoni naela, mis jagati leidja ja maaomaniku vahel, kes peatselt sellest tülli läksid.
Lugusid mahamaetud varandusest ja selle leidmise viisidest on eestigi rahvapärimuses küllalt. Enamasti varjab varandust hoidja ehk haldjas, kes niisama ja igaühte aardele ligi ei lase. Kummalisel kombel lõppevad tihti taolised rahvalood aga sellega, et aare maetakse uuesti maha või läheb see muul moel kaotsi (nagu ka leidmise koht). Nõnda võib öelda, et aarded ei anna end kergesti kätte, kui nad kord juba peidetud on – nende olemuses ei ole olla omatud. Või kui see juhtub, siis… – selle kohta on ilmselt kõigile tuttav näide Sõrmuste isanda Gollumist ja tema sõrmusest (“Mu precious…”).
Nõndasamuti võib vaadata liikumist individuatsiooni suunas kui õige tee otsimist Selfini, ometi kunagi tema omamiseni jõudmata ja seda tegelikult ka taotlemata. Kollektiivne alateadvus sisaldab samuti aardeid, milleni küünitame, kuid mis ometi kunagi päris meie omaks ei saa. C. G. Jung tõi oma alkeemilistes töödes sisse “tarkade kivi” otsingute sümboolika, millest kõnelesime jaanipäeva eel. Ja ehk ongi olulisemad asjad vahel nii suured, et jäävad tervikuna hoomamatuks, ning kui peame jõudu ja egot neist siiski üle käivaks, võib see olla juba inflatsiooni sümptom.

Võib öelda, et sarnane lugu on Jungi enda pärandigagi. See ei ole kunagi olnud lihtsasti omandatav ega ka päris üheselt mõistetav, arvestades, et kujunes elusa organismi moel välja Jungi kogu pika eluaja jooksul. Ühes oma viimastest kirjadest (7 kuud enne surma Eugene Rolfe’ile) kurtis Jung: “Mul tuli mõista, et ma ei olnud võimeline panema inimesi nägema seda, mida otsin. Ma olen praktiliselt üksi. On üksikud, kes saavad aru ühte ja teist, aga peaaegu keegi ei näe tervikut… Ma olen kukkunud läbi oma peamises ülesandes – avada inimkonna silmad nägemaks, et inimesel on hing ja maasse on peidetud aare ning meie religioon ja filosoofia on nutuses seisus.” (Jung and the Making of Modern Psychology: The Dream of a Science”, S. Shamdasani).
Nukrad mõtted 85-aastaselt mehelt tema eluõhtul. Ehk võime meie selle arutluskäigu siiski enda tarbeks ja aspektist veidi positiivsemalt ümber tunnetada. Näiteks nii: kui kohtame peidetud aaret, siis tegelikult ei pea me seda endale kogu täiega taskusse pistma ja koju tassima nagu “Rehepapist” tuttavad Imbi ja Ärni (või Gollum või isegi need kaks meest, kes ülalkirjeldatud aarde väärtuse kaheks jagasid ja siis tülli läksid, mistõttu üks neist on hiljem nimetanud aardeleidu needuseks, mis rikkus sõpruse). Tõstes sama võrdpildi materiaalsest maailmast välja – me ei pea ka sugugi püüdma arhetüüpseid energiaid endale allutada ega tarku teooriaid viimse detailini pähe õppima ja lahti mõtestama. Nõustuge või ärge nõustuge – mõnikord piisab ehk pelgalt aarde olulisuse mõistmisest või otsingutest endist.

Veidi peenemalt on seda, kuidas “tabamatu Jungiga toime tulla”, selgitanud Murray Stein oma “Jungi hingeatlase” sissejuhatuses (vthttp://www.apollo.ee/jungi-hingeatlas.html). Nii nagu pealkirigi ütleb, võtab ta Jungi ennekõike psüühe kaardistajana, märkides samas: “Suurim küsimus seisneb muidugi selles, kas inimese psüühet on üldse võimalik tundma õppida, selle sügavusi loodida, seda avarat territooriumi kaardistada.” Jung oli “vapper ja vankumatu tundmatusse rändaja”, kes “kartograafina” töötas käepäraste vahendite ja tõendusmaterjaliga. Murray toonitab, et Jungi teooriat saab küll lugeda kui “psüühe atlast või kaarti, ometi jääb see alati vaid kaardiks sellise müsteeriumi kohta, mida pole võimalik ratsionaalsete mõistete või kategooriatega tabada. See kaart kujutab elavat ja elavhõbedana püsimatut objekti – psüühet.” Kuigi Jungi käsitluses eksiteerivad lüngad või vasturääkivused, on Stein veendunud, et selle taga sügavam nägemuse ühtsus – Jungi kaart avardab perspektiive, mitte ei piiritle neid, kuid ei tohi unustada, et kaart ei ole veel territoorium ise.
Murray Stein peab oluliseks seda, et Jung jättis alati teadusliku lähenemise kõrval ruumi müütilisele kujutlusvõimele, olles kunstnik, kes kasutas oma loovat mõtet, et panna kokku pilt psüühe seesmisest maailmast. Tehkem siis meiegi seda – umbes nii nagu Inglismaa teatrirahvas, kes ei lasknud end sellest häirida, et teadlased ei suuda Staffordshire varanduse kohta vastuseid anda, vaid on sel suvel käima lükanud aardeleiuteemalise teatrifestivali, mille käigus rea lavastuste abil esitatakse erinevaid versioone, kuidas aare leiukohta võis sattuda ja millega tegu: http://www.newvichoardfestival.org.uk/

Staffordshire Aardeleiu hulka kuuluv kurikuulus "Mystery Object" ehk vabas tõlkes - "salapärane asi". Selle kolmest elemendist koosneva objekti funktsioonis jms pole kellelgi mingit kindlust. Küll arvatakse, et see kuulus hobuse varustuse, küll hoopis, et tähtsa vaimuliku peaehte juurde. Tähenduse tabamatus on teinud asjakesest ühe olulisima elemendi kogu leius - vt ka https://www.youtube.com/watch?v=RxFfPE73_40

 

Alice Imedemaal 150

150 aastat tagasi 4.juulil ilmus raamat uudishimulikust ja teadmishimulisest kangelannast nimega Alice, kes oma unenäolises seikluses kohtas ajaga kimpus olevat küülikut, filosoofist tõuku, elutarkusi puistavat kassi ja veel paljusid kummalisi tegelasi olukordades, milles on nii säravat sõnademängu, hämmastavaid möödarääkimisi, sügavat elutarkust kui ka julmi ähvardusi. Alice Imedemaal, kirjutatud Lewis Carrolli poolt peretuttavate õhutusel, ei ole ikka veel oma populaarsust ja ajakohasust kaotanud. Raamat on siiani tõlgitud, tsiteeritud ja kommenteeritud, ta on inspireerinud paljusid, mille tõestuseks on ka käesoleva aasta suurejoonelised juubelipidustused (vt näitekswww.alice150.comlewiscarrollresources.net/2015/index.html).

Mis võiks olla sellise pikaajalise edu põhjuseks? Loogika ja jaburuse kombo ning äratundmine, et elu sageli ongi segu mõlemast? Kõndimine tähenduse ja tähendusetuse piirimail, kaaslasteks absurd ja paradoks? Sõna „absurdne“ üks tähendus ladina keelest võetuna (absurdus) on „mitte kooskõlas olev“. Defineerida midagi mitte kooskõlas olevaks saab aga siis, kui on olemas ettekujutus või idee kooskõlas olemisest, korrast. Sama on sõnaga „paradoks“, mille algtähendus kreeka keelest võetuna (paradoxon) oleks „ootustele mitte vastav“ (kuid siiski mitte väär!).
Ehk aitab heita valgust raamatu elujõulisusele Jungi mõttekäik raamatust „Mälestused, unenäod, mõtted“: „Meie vaimne pendel võngub tähenduse ja tähendusetuse vahel, aga mitte õige ja ebaõige vahel. Numinoosse hädaohtlikkus seisneb selles, et see ahvatleb äärmustesse minema, et väikest tõde võetakse suure pähe ja väikest eksitust peetakse fataalseks teelt hälbimiseks. Tout passe, see, mis eile oli tõde, võib täna olla pettekujutlus, ja mis eile oli ekslik järeldus, see võib homme ilmutuseks saada. See on üks neid psühholoogilisi asju, millest me ju tegelikult veel väga vähe teame. Me oleme endiselt kaugel selle mõistmisest, et miski ei eksisteeri enne, kuni mingi lõputult väike ja samas nii lühike ning mööduv teadvus pole seda märganud kui miskit.“. Võib olla annab Alice just selle tõuke, mis paneb küsimärgistama omaks võetud (ühiskonna, perekonna, sõprade ehk ühesõnaga teiste) mõttemustreid ja tähendusi uueks looma. Jung ütleb ka: „Kõik oleneb sellest, kuidas me asjadele vaatame, mitte kuidas asjad iseenesest on. Ka kõige väiksemad tähenduslikud asjad on väärt rohkem, kui suured tähenduseta asjad“.

Siit koorub välja tähenduse otsimise ja leidmise vajadus – vajadus, mis iseloomustab individuatsiooniprotsessi – protsessi, mille abil saavutatakse psühholoogiline individuaalsus, eraldiseisev, jagamatu ühtsus, teatud terviklikkus. Tavaliselt ei ole see teekond siiski mitte ette plaanitud, vaid asjaolude kokkusattumise tulemus, kus üks asi viib teiseni, nagu ka Alice’i puhul – uudishimu-uhal küülikuauku sukeldudes ei osanud ta aimatagi, mis teda ees ootab. Aga just seesama uudishimu ja avatud meel on omadused, mis aitasid Aliceˈil Imedemaa väljakutsed läbida. Teekonnal, mida saab vaadata ka individuatsiooni kontekstis, õppis Alice ette tulevatele probleemidele lahendusi leidma ja oma tõde välja ütlema, kuid seejuures muutumata ükskõikseks, osavõtmatuks ülejäänud maailma suhtes. See on väga oluline, sest individuatsioon ei lahuta inimest maailmast, vaid mahutab selle maailma inimesse. Ja Alice’i maailm on just täpselt nii mitmekihiline, kui on raamatu lugeja.
Siinkohal jääbki lugejale vaid soovida head jätkuvat kihtide avastamist!

https://eu.movieposter.com/…/MPW-4…/Alice_In_Wonderland.html

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Spielberg’i “Jaws” 40

Rannahooaeg läheneb. Sellega seoses on põhjust rõõmustada: täna tähistab 40ndat juubelit Steven Spielbergi kultusfilm “Lõuad” (“Jaws”), mis keerleb üsna verisel ja vahutaval moel ümber rannakogukonda terroriseeriva valge hiigelhai.

Olemuselt küll B-kategooria film, on see lisaks hiiglaslikule vaatajaskonnale teeninud välja ka rea huvitavaid tõlgendusi. Väheüllatuslikult lipsab pea kõigisse neist sisse viide Jungile ning ema/naise sümbolitele. Nõnda leidis naisuuringute professor Jane Caputi oma paljutsiteeritud essees “Jaws as as Patriarchal Myth” (1978), et film on patriarhaalse müüdi – mees alistab merekoletisena kujutatud feminiinsuse – ritualistlik ümberjutustus. Meenutades “vagina dentata” kujundit, viitab ta lisaks Jungile ka Erich Neumannile, kelle järgi Kohutav Emane (Terrible Female) on alateadvuse sümbol ning Kohutava Ema tume pool ilmutab end omakorda koletise kujul. Caputi toonitab, et filmi sündmuskoht – ookean – on õudusfilmile iseäranis sobilik: veteavarused ja hai sümboliseerivad alateadvust ja loovuse maailma, mis on metsik ja patriarhaalse ühiskonnastumise kolonialistlikest mõjudest puutumata. Caputi radikaalselt feministlik tõlgendus ei pruugi olla iga maitse järele, kuid tasub märkida, et filmi viimases kahes kolmandikus, kus toimub jaht, ei ole tõepoolest enam ühtki naistegelast. 2002.a esseekogumik “The Films of Steven Spielberg” sisaldab lausa kaht põhjalikku “Lõugade” analüüsi, millest esimene* neist peab emaarhetüübi kahetise olemuse tabavaimaks väljenduseks stseeni pärast esimest hairünnakut: “Hairünnaku lõppedes vaatab kaamera kurjalt hiilgavatele öistele vetele, mis on surmast läbi imbunud, ning seejärel sulandub vaade ekraanil – ikka samal horisondijoonel – vaateks samale ookeanile ja samale taevale, mis sädelevad nüüd rõõmsalt selges sinises hommikus: Jungi armastav ja kohutav ema on heitnud vetesse puhkama.” Teine essee** aga leiab, et filmi mütoloogiline taust pärineb hoopiski indiaani jahimehe-müütidest, kuid ühtlasi on film ka ilmselge Melville’i “Moby Dicki” derivaat. Autorid leiavad, et indiaani müüdi amerikaniseerumise käigus – mille väljenduseks on nii Melville’i romaan kui “Lõuad” – on jahimehe/sõjamehe energia liigrakendamist kompenseerinud shamanistlik printsiip kaduma läinud ning seetõttu on kangelane asendanud müütilise püha abielu arhetüüpse Teise (so psüühilise loodusega sulandumise, asustamata kontinendi, naispooluse negatiivsuse, teiste rasside, alamate klasside) destruktiivse allutamisega.

Tõlgendusi võib anda filmile küllap teisigi, kuid siinkohal peame väärikaks peatuda, andes au Steven Spielbergi enda vastusele, kui teda pinniti küsimuses, millest siis film õieti räägib – kas abieluväliste suhete ohtlikkusest või millestki muust. Spielberg vastas eitavalt kõigile oletustele ja lisas: “It’s a film about a shark.” See on lihtsalt film ühest haist. Või?…

*Jonathan Lemkin “Archetypal Landscapes and Jaws”
**Frentz, Thomas S. and Janice Hocker Rushing. “Integrating Ideology and Archetype in Rhetorical Criticism, Part II: A Case Study or Jaws.”

Steven Spielbergi kultusfilmi “Lõuad” (“Jaws”) poster aastast 1975

Turvalist suvist suhet veekogudega!

Waterloo lahing 200

“Surm pole midagi, kuid elada alistatuna – see on surra iga päev.” Täna, 200 aastat tagasi, lõppes kuulus lahing, mida ei mäletata niivõrd võitja, vaid just kaotaja järgi. See oli Waterloo lahing ning Napoleoni – ülatoodud tsitaadi autori – viimane, saatuslik kaotus. Kaotuste kaotus mehele, väejuhile, kelle puhul võib rääkida ego identifitseerumisest arhetüübiga. Jung on oma teoses “Mina ja Alateadvus” nimetanud Napoleoni-sarnast mõjuvat isiksust Mana-isiksuseks. Selline isiksus esindab kollektiivse alateadvuse juhivat ideed, arhetüüpi, mis on kogemuslikul alusel inimpsüühikas välja arenenud (näiteks kangelase arhetüüpi). Jung möönab, et sellise isiksuse puhul ei olda kaitstud “pisukese eneseimetluse” eest ning arhetüübi võimuses olek muudab inimese kollektiivseks tegelaseks, teatud mõttes maskiks, mille taga isiksuse inimlikud jooned kipuvad kärbuma. Täpsemalt saab Mana-isiksusest lugeda selle raamatu äsja uues kuues ilmunud tõlkest –http://www.rahvaraamat.ee/p/mina-ja-alateadvus/672049/et…

Nii suur nagu oli Napoleoni tõus, oli ka tema langus. “Vanadel eestlastel” oli selliste juhtumite kohta mitmeid tabavaid, ehk lausa parastavaid ütlemisi:
Uhkus piab valu tundma
Uhkel lüvväs huule pääle, kõrkjal lüvväs kõrva pääle
Uhkus ees, nuhtlus järel
Uhkus käib eeli ja vaesus takka järele
Uhkus ajab upakile
Uhkus toob hukatust
Uhkus tuleb enne langemist
Alandus aitab, kõrgus kautab
Kis iseennast ülendab, seda Jumal alandab jne.
Jungiaanlikus kontekstis võib taolist uhkuse ja languse järgnevust näha kui inflatsiooni ja alienatsiooni (ehk võõrandumist). Mida need endast õieti kujutavad, sellest aga peatselt lähemalt.

Napoleon, keda toimetatakse pärast kõigi ta lahingute kaotamist viimsesse pagendusse Saint Helena saarel. Sir William Quiller Orchardson (1832-1910), On Board HMS Bellerophon, Tate Gallery

William Butler Yeats ja C. G. Jung

Edmund Dulaci illustratsioon oma sõbra Yeatsi juhiste järgi tema tööle "Visioon" (The Vision, 1934), mis kujutab Kuu 28 faasi ratast. Nii iga inimhing kui tsivilisatsioon läbib oma arengus kõik 28 faasi.

Arvan ikkagi, et tõsises ja süvitsiminevas meeles suudavad huvi äratada vaid kaks teemat – seks ja surm“. See ütlus, mida on omistatud Iiri poeedile ja nobelistile William Butler Yeats’ile (kes täna võinuks saada 150-aastaseks, aga arusaadavatel põhjustel ei saanud), viitaks kui Freudilt päritud mõttemallile. Ometi võib olla huvitav teada, et Yeatsi mõttelugu on hoopiski sarnasem C.G. Jungiga, olgugi et neil kahel sama ajastu mehel otseseid kokkupuuteid teadaolevalt ei olnud ning ka teadmised teineteise tegemistest olid võrdlemisi pinnapealsed.
Nii näiteks leidis Yeats essees “Magic” (juba 1901), et kõik sümbolid pärinevad “Suurest Mälust” (Great Memory), mis sarnaselt Jungi kollektiivsele alateadvusele on kõigi sümbolite allikaks, mis “eales on inimtundmustega seotud”.Yeats uskus, et kõik Suures Mälus peituvad motiivid olid osaks anima mundi’st (lad k “maailma hing”) – kollektiivsest universaalsest mälust, mis sisaldab arhetüüpe ja sümboleid. Teisal, ühe luuletuse kommentaaris sisustab Yeats anima mundi’t ehk “Spiritust” järgmiselt: “See on üleüldine hoiuladu kujundeile, mis on lakanud kuulumast ühelegi /konkreetsele/ isiksusele või vaimule.” Nii nagu Jungil positsioneerus kollektiivse alateadvuse kõrvale isiklik alateadvus, rääkis ka Yeats lisaks anima hominis’est.
Täpsemalt võib lugeda Jungi ja Yeatsi ühisosast James Olney raamatust “The Rhizome and the Flower: The Perennial Philosophy, Yeats and Jung”, mis ka online’s saadaval: http://www.ucpress.edu/op.php?isbn=9780520037489. Muuhulgas leiavad seal käsitlemist järgmised sarnased kontseptsioonid: mõlema kasutatud Self’i mõiste, Yeats’i “Olemise ühtsus” (Unity of Being) ja Jungi individuatsioon; Jungi sünkronism vs Yeatsi meelte ühtevoolamine ja sellega kaasnev ühine tunne, et psüühiliste fenomenide puhul on aeg ja ruum relatiivsed; isiksuse tüübid Jungi “Psühholoogilistes tüüpides” ja Yeatsi “Visioonis”; psühholoogiliste ja kultuuriliste protsesside visuaalsed kujutised (sh nelikjaotused) Jungi “Punases raamatus” ja Yeatsi “Visioonis”; Jungi varju, anima/animuse ja persona kontseptsioonid ning Yeatsi maskide teooria; Bollingeni ja Gort’i tornide sügav isiklik ja sümboolne tähendus vastavalt Jungile ja Yeatsile.

 

Püha Süda

Katoliiklik maailm tähistab täna Jeesuse Püha Südame päeva. Südame kui sümboli jõuväli on aga võrreldamatult avaram kui religioosne tähendusala. Süda on kese. Ta on samaaegselt lukk ja võti.

Jung on öelnud, et meie alateadvus peidab endas elavat vett, looduseks kujunud vaimu – ning just seepärast on ta rahutu. Taevast on saanud meie jaoks füüsikute kosmiline maailm ja jumalate pilveriigist pelk mälestus millestki, mis kunagi oli. Kuid “süda hõõgub” ja salajane rahutus närib me olemise juuri. Alateadvusega toimetulek on saanud meile eluküsimuseks. (Archetypes of the Collective Unconscious, § 50)
Seda, et südame kaudu saab ligi kogu tervikule, reedab ka selle ausa ja huvitava dokumentaalfilmi pealkiri, mis kõneleb Jungist ta lähikondsete mälestuste ja arhiivimaterjali abil – “Heart of Matter” (1986)https://www.youtube.com/watch?v=hwAsRnUT_5c . Filmi transkripti võib leida siit: http://www.gnosis.org/…/Film-Transcript-Matter-of-Heart.html

Benjamin Vierling'i maal "Sacred Heart" ehk "Püha süda". Kunstnik ise on belladonnat ja teisi tihti saatanaga seostatud taimi kujutava pildi kohta öelnud, et selle tuumaks on dünaamilised suhted floora ja fauna, värvi ja vormi, vaimu ja mateeria vahel.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.