Blogi > C. G. Jung (autor) > Elu teine pool

Elu teine pool

Jäägem delikaatseks ja ärgem rääkigem vanusest, kuid kui uskuda Facebooki statistikat, peaks suurele osale meie lugejatest kõlama tuttavlikult järgmine tsitaat C.G. Jungilt (kes elu teises pooles võimalikuks saavaid arenguid kõrgelt hindas). Ja kui mitte täna, siis kunagi tulevikus 🙂

Ilma igasuguse ettevalmistuseta asume me teele oma elu teise poolde. Või on kusagil neljakümne-aastaste jaoks mingid kolleegid, kes valmistavad neid ette eesootava elu ja selle nõudmiste tarvis, justnagu tavalised kolleegid teevad noortele inimestele sissejuhatuse maailmateadmistesse? Ei, me astume täielikult ettevalmistamata elu pärastlõunasse; hullemgi veel – seda tehes eeldame ekslikult, et senised tõed ja ideaalid teenivad meid samal moel edasi. Aga me ei saa elada elu pärastlõunat eluhommikuse programmi järgi, sest see, mis oli hommikul suur, on õhtul väike, ning see, mis oli hommikul tõde, on õhtuks muutunud valeks.” (Modern Man in Search of a Soul)

Ja et teooriale lisada ka praktilist, aga mis peamine – positiivset – tõestust, siis teadmiseks, et illustratsiooniks oleva foto autoriks on täna 200ndat sünniaastapäeva tähistav Julia Margaret Cameron (1815 – 1879), viktoriaanliku ajastu fotograaf, kes on kuulus mitmete omaaegsete fotouuenduste ja kuulsuste fotode poolest. Kaunitaridest õdede seas sirgunud “inetu pardipoeg” alustas pildistamist nullist oma 48. eluaastal, mil tütar ja väimees kinkisid talle fotoaparaadi. Pildil aga on Cameroni Tseiloni-kodus Marianne North (1830-1890), teine sama kuulus viktoriaanlik maailmadaam Briti saartelt – bioloog, botaanik ja kunstnik, kes avastas oma reisidel mitmeid uusi taimeliike ja tegi tänuväärset tööd nende ülesjoonistamisel. Lauljaks õppinud North kaotas oma hääle ning reisis aastaid isa seltsis. 41. eluaastal, pärast isa surma, otsustas ta maailma eksootilistes paikades üksi reisides süstemaatiliselt taimi maalima hakata. Ehk olulisimad tööd ja kogutud andmed pärinevad tema reisilt Uus-Meremaale 1880.a, mille ta tegi Charles Darwini soovil. Tema piltide galerii on Kew Kuninglikus Botaanikaaias: http://prints.kew.org/category/botanical-art/marianne-north ning tema järgi on nimetatud neli taimeliiki.

I Can’t Get No Satisfaction!

Ma muudkui proovin ja proovin ja proovin, aga ikka ei suuda ega suuda ega suuda saada rahuldust!” Umbes selliselt kõlaksid Rolling Stones’i “(I Can’t Get No) Satisfaction” sõnad eesti keeli. Pea kõigis arvestatavais rokiedetabeleis kõrgel kohal olev lugu pääses avalikkuse ette täna, 50 aastat tagasi. Ei olegi ehk enam üllatav, et nagu üks teinegi hiljuti käsitletud muusikapala, on ka see “eostatud” unenäos. Nimelt ärkas Keith Richards, kel ikka kombeks kitarriga magama minna, ühel hommikul ja märkas, et salvestustehnika oli töös. Kui ta salvestise algusesse keris, ilmnes, et ta oli ärganud öösel üles selleks, et mängida linti mainitud kuulsa loo avaread, millele salvestusel järgnes 40 minutit norskamist. Kuulsad avataktid olid end ilmutanud unes. Laulu sõnad kõnelevad, nagu nimigi ütleb, talumatust rahuldamatusest, tülpimusest, mis seotud nii kuulsuse, kommertsialiseerumise, naiste kui kõige muuga –https://www.youtube.com/watch?v=NEjkftp7J7I
See seisund, kus miski ei ole piisav ja mingi nimetu nälg aina nõuab ja nõuab juurde, on ka sõltuvuste aluspinnaks. Pole kahtlustki, et Keith Richards on siin üks sobivamaid “kaanepoisse” – see viiekordne vanaisa on ühtlasi lahutamatult seotud “hullu narkari” imagoga. Lisaks arvukatele kriminaalsüüdistustele kinnitab seda kuvandit ka tema avameelne elulooraamat “Life” (eesti keeles ilmunud nimega “Elu”), mis kubiseb valehäbi ja peenutsemiseta kirjeldustest heroiini ja muude ainete tarvitamisest. Erinevate mürkide järjekindla manustamise ning Richardsi pikaealisuse (sel aastal saab 72) vaheline vastuolu on see, mis on suunanud ka arste Richardi juurde palvega annetada oma keha meditsiiniuuringuteks, selgitamaks välja, kuidas tema immuunsüsteem töötab.
Nii narko- kui alkoholisõltuvusest kirjutab viimases JAP-s (Journal of Analytical Psychology) jungiaanlikus võtmes Mary Addenbrooke*, kes meenutab muuhulgas C. G. Jungi rolli AA-liikumise sünni juures. Nimelt aitas anonüümsete alkohoolikute liikumise loojal Bill Wilsonil kaineneda Jungi kunagine klient, ärimees ja alkohoolik Rowland Hazard III. Enne seda oli aga Jung lootusetuse tundega loobunud Rowlandi alkoholisõltuvusest ravimisest teraapiaga, öeldes mehele, et vaid vaimne (isegi religioosne) pöördumine saab teda aidata ning isegi see pole kindel. 1961. aastal kirjutas Wilson Jungile tänuliku kirja, kus kirjeldas, kuidas Rowland oligi lõpuks üksnes religioossuse abil alkoholismist jagu saanud. Jung märkis oma vastuses, et tema hinnangul oli himu alkoholi järele täitnud teatud madalal tasandil sama tühimikku, mis seostus spirituaalse janunemisega terviklikkuse järele, mida keskajal nimetati ühenduseks Jumalaga. Ta meenutas, et “alkohol” on ladina keeles “spiritus” ning seega kasutame me sama sõna nii kõrgeima religioosse kogemuse kui jäledaima mürgi kohta. Nii on ainus tõhus valem siin: “spiritus contra spiritus”.
Oma värskes artiklis tõmbab Addenbrooke alkoholismiga lõpparve tegemise juures aga paralleeli Jungi “Punases Raamatus” kirjeldatud mõtterändudega ning ütleb: “Ta /Jung/ teadis, mida radikaalne ümberorienteerumine täiskasvanuelus tähendab, sest ta oli selle ise läbi teinud. Ta mõistis, et teatud faas täisealise inimese elus võib oma kasulikkuse ammendada. See võib olla millalgi end suuresti ära tasunud, kuid ühel hetkel on eesmärk täidetud.” Addenbrooki sõnul tuleb selles etapis läbi teha konversiooni- ehk pöördumiskriis, et murda end vabaks vananenud lahendustest.
Jungi mõtteid on edasi arendanud ka Itaalia psühhoanalüütik Luigi Zoja (Drugs, Addiction, and Initiation: The Modern Search for Ritual, 2. ed. 2000), kes leiab, et meie ühiskonnas levinud uimastite kuritarvitamine on suuresti seotud taasärganud kollektiivse vajadusega initsiatsiooni järele: meie kultuurile omase maniakaalse liigtarbimise taga peitub igatsus millegi püha järele. Rituaalideta ühiskonnas ei püüdle narkosõltlane mitte niivõrd erutava uue “laksu”, vaid müstilise osaduse (participation mystique) ihaluse rahuldamise poole. Ning täna räägime me osadusest meie aegade domineeriva religiooniga, milleks on tarbimine.

Jungi vaadetest sõltuvushaiguste kontekstis saab aimu sellest lühikesest videost:
https://www.youtube.com/watch?v=ceoB-tE5yWI
Siitkaudu saab Bill Wilsoni ja C. G. Jungi kirjade ligi:http://www.barefootsworld.net/jungletter.html
*Saying goodbye to the hero: Jung, Liber Novus and conversion from addiction

Mark Seligeri portreefoto Keith Richardist aastal 2011 meesteajakirjale CQ. Samas ajakirjas vastab vana rokihai intervjueerija küsimusele: " Raamatus /Life/ kirjeldad narkootikumide kasutamist käikude vahetamisena. Mis käik sul praegu peal on?" tagasihoidlikult - "Üsna neutraalne käik."

Eesti lipu päev

Jakob Hurt ütles enam kui sada aastat tagasi – “Kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult!” Ning eks me olegi suured nii mõnelgi moel.
Parafraseerides Jungi, on igal suurel rahval oma kollektiivne hoiak, mida võib kutsuda selle vaimuks või spiritus loci’ks: “Mõnikord võib selle panna kindlasse valemisse, teinekord on see tabamatum, kuid ometi kirjeldamatul moel olemas – justkui atmosfäär, mis imbub kõigesse.” C. G. Jung; CW 10, par. 972
Ilusat Eesti lipu päeva ja sini-must-valget atmosfääri!

https://www.facebook.com/taevapiltnik/photos/a.347738971928314.70550.162996177069262/793358467366360/?type=1&theater

Alejandro González Iñárritu “Biutiful”

Alejandro González Iñárritu “Biutiful” on film, mida on kutsutud ka “isa-armastuslooks.” Homme näeb seda võõrkeelsele Oscarile nomineeritud Mehhiko/Hispaania linateost Javier Bardemiga peaosas ETV2-s – lugu üksikisast Uxbalist, kellele vähidiagnoos tõotab vaid paari kuud elu. Ühelt poolt avaneb meie eest liigutav otsing lepituse järele, kustumatu armastus ja sõlmed inimsuhetes; teisalt näeme Uxbalit võõrtööliste ekspluateerijana, kes soovib siiski teha head. Lisaks kõigele suudab Uxbal suhelda surnutega,veel enne, kui ta ise surnud on. See on film elust ja film surmast. Ja see on armastusfilm isadest ja lastest. Jungiaanlik analüütik Daniel Ross näeb filmis ka jungiaanlikku maailmavaadet, kuna see suunab meid vaatama inimolemuse kogu keerukust ning seda, et õige ja vale ning hea ja halb on sama terviku erinevad osad. Täpsemalt võib lugeda Rossi põhjalikku analüüsi siit :http://www.cgjungcenter.org/uncategorized/biutiful-movie-night-and-film-analysis-by-daniel-ross/ , kuid peatume lähemalt sellel, milliseid mõtteid tekitab Rossis surma käsitlus filmis.

Esmalt meenutab ta Jungi “Punases Raamatus” (lk 273) kujutlustes asetleidvat kohtumist Surma ja Jungi vahel, mil viimane lausub: “Ma lähen madalike suunas, kus laiades peeglites välkuvad nõrgad hoovused liiguvad mere poole, kus kogu voolamise rutt sumbub üha vesisemaks ning kus kogu võim ja tung ühineb mere mõõtmatu suurusega.” Mere kujund sümboliseerib universaalset terviklikkust ning surm on tee, mis ühendab meid selle universaalsuse universumiga. Jung teab, et surma lähedus mõjub transformatiivselt ja ütleb: “ Ma tean, et sa oled jää ja kõige lõpp, sa oled kivide külm vaikus ning mägede kõrgeim lumi ja avakosmose ülim jäisus “(lk 274). Ross sõnastab selle nii, et me kohtume surmaga madalates kohtades, ka ühiskondlikus mõttes. Surm on mere suunas liikumine. Filmis kardab Uxbal seda, mis võib olla mere sügavuses. Meri tähistab aga ka alateadvust ning seega pelgab Uxbal seda, mis on peitunud varjupoolde. Tema moraalne kriis on Rossi sõnul sama moraalne kriis, mis tabab meid kõiki. Lõpuks peab ka tema loovutama end universumile, võtab Ross kokku.

Vastates küsimusele, miks ta niivõrd morbiidse filmi otsustas luua, vastas rezhissöör Iñárritu Telegraphile, et ta ei ole loomult depressiivne, kuid vaatab elule siiski tihti surma perspektiivilt. Ta meenutab, kuidas teadmine, et keegi võib surra, tabas teda siis, kui ta lamas lapsena öösel voodis ja kuulas isa köhimist seina taga. Surm ise jõudis aga tema lähikonda hoopis poja kaudu, kes suri 1996. aasta üksnes mõnepäevasena. Rezhissöör ei varja, et see oli väga raske periood ning meenutas talle taas, et “selles elus ei ole jäävus garanteeritud. Ma olen vägagi teadlik, et sel peol tuleb lõpp ning üritan pidevalt aru saada, kas ma võtan sellest väärtuslikuima osa.” Ta lisab samas: “Biutiful ei ole film surmast. See on film elust. See on hümn elule.
Teisal, portaalile Collider, möönis ta, et publik ei ole harjunud surmale mõtlema ja tunneb end selle teema puhul ebamugavalt: “ Kõik inimesed teavad, et nad surevad, kuid tegelikult nad ei usu seda. Minu jaoks ei ole surmast rääkimine masohhistlik. Minu jaoks tähendab see elu uurimist läbi surma, läbi elu viimase punkti. Nii on elul rohkem mõtet. Minu jaoks on nauditavam mõelda, et elu on lõplik. Seda teades, tekib mul soov minna peole. Kui lähed puhkusele ja arvad, et puhkepäevad kestavad igavesti, siis võtad seda enesestmõistetavalt. Aga kui tead, et sul on ees vaid kolm päeva rannas, siis on iga üksik päev seal õnnelik. See on see, mida üritan esile kutsuda. Minu jaoks ei ole see film surmast – film on elust ja selle vaatlemisest teise nurga alt.” Tõsi, see, et surm on jõuline teema, millest tuleb ka teatud distantsi hoida, kumab läbi Iñárritu järgnevast vastusest küsimusele, mis saab olema tema järgnev film: “Mu järgmine film tuleb kas komöödia või porno. Ootan just, et mõni kuum näitlejanna helistaks mulle, et saaksin ta palgata.” Järgmiseks filmiks sai “Birdman” – 4 oscarit võitnud draama-komöödia.
Homme õhtul ETV2-s linastuvast filmist siin:
http://etv2.err.ee/v/ef73e2a6-d198-44cc-8088-6eb79cfd9ed8

Kaader filmist "Biutiful"

Like a Virgin

Tundub uskumatu, et Madonna üks kaubamärke “Like a Virgin” (Nagu neitsi) on tegelikult laul, mis on kirjutatud mehe poolt ja meesartisti jaoks – sõnad olid algselt mõeldud õrna ballaadi tarbeks, mis kajastaks autori raskest suhtest väljatulemise kogemust ning sellele järgnenud uut armumist, mis pani tundma end “särava ja uuena.” Madonna esitus on aga midagi muud. Madonna esitus on puhas seks. Õrnusest on saanud provokatsioon. Nii pole ime, et lisaks sellele, et “Like a Virgin” on üks Madonna ikooni-staatuse alustalasid, on sellega seotud ka üks tema karjääri suurimaid skandaale, mis 25 aastat hiljem tundub isegi veidi naeruväärne. Nimelt just täna, 1990. aastal, ähvardas Kanada politsei Madonnat tema “Blond Ambition” tuuri katkestamisega ja vahistamisega, kui artist ei “tsenseeri” oma “Like a Virgin” koreograafiat. Toronto jaoks olevat ebasünnis näha suurel laval, kuidas Madonna imiteerib eneserahuldamist. Madonna keeldus esinemist muutmast ja saavutas omamoodi karjääri vahevõidu: show’d ei katkestatud. Madonnal oli sama tuuriga probleeme ka Euroopas – näiteks Itaalias põhjustas probleeme religiooni ja seksi kohatu kombineerimine.
Reaktsioonid olid piisavalt tugevad, et Madonna pidas Rooma lennujaamas meediale järgmise kuulsa kõne: “Minu show ei ole tavaline “rock show”, vaid mu muusika teatraalne lavastus. Nagu teatriski, esitab see küsimusi, provotseerib mõtlema, viib emotsionaalsele rännakule, portreteerib head ja halba, heledat ja tumedat, rõõmu ja kurbust, lunastust ja päästmist. 
Ma ei propageeri elustiili, vaid kirjeldan seda, ning kuulajaskond on vaba langetama ise oma otsuseid. See on see, mida ma pean sõnavabaduseks, väljendusvabaduseks ja mõttevabaduseks.
Igal õhtul, kui ma lähen lavale, siis ma palvetan – mitte üksnes, et mu esinemine läheks hästi, vaid et publik vaataks seda avatud südame ja avatud meelega ning näeks selles armastuse, elu ja inimlikkuse ülistust.”

Selles, kas Madonna tollane esinemine ületab mingisuguseid piire tänasegi vaataja jaoks või on järgnevad artistid suutnud sarnased nähtused lavadel juba igapäevaseks muuta, saab veenduda igaüks seda videot vaadates: https://www.youtube.com/watch?v=siowZ4V8xwo
Aga isegi kui nn piir või tasakaalupunkt on 25 aastaga nihkunud, on see siiski alati kusagil olemas. Jung on “Alateadvuse psühholoogias” leidnud, et erootiline instinkt on oma olemuselt küsimusi tekitav ning jääb selliseks alati, sõltumata sellest, mida mistahes tulevased reeglid selle kohta ka ei ütleks. Erootiline instinkt kuulub ühest küljest inimese algse loom-olemuse juurde, mis ei kao kuhugi nii kaua, kui inimesel on looma keha (“an animal body”). Teisalt on see instinkt aga seotud ka vaimu kõrgeimate vormidega. Õide puhkeb see aga alles siis, kui vaim ja instinkt on omavahel tõelises harmoonias. Kui üks või teine aspekt puudub, siis on tegemist häirega või vähemasti ühepoolse tasakaalutusega, millest võib kiiresti areneda välja patoloogia. Liiga palju looma moonutab tsiviliseeritud inimest; liiga palju kultuuri teeb looma haigeks, ütleb Jung.

Madonna (1990 Like A Virgin Blond Ambition, Photographed by Neal Preston)

Püha Vaimu väljavalamine

Tänasel nelipühade esimesel pühal – Püha Vaimu väljavalamise päeval – on sobiv hetk arutleda selle üle, kuidas võiks paista “Püha Vaimu väljavalamine” jungiaanlikust aspektist.
Selgitades kollektiivse alateadvuse (so kolmanda, teadvustatule ja personaalsele alateadvusele järgneva psüühilise tasandi) olemust, ütles Jung (CW 8), et see on kõigi inimeste jaoks ühine, olles samas ka iga individuaalse psüühe aluseks. Kollektiivne alateadvus koosneb mütoloogilistest motiividest ja ürgseist kujundeist, kusjuures kogu mütoloogiat tervikuna võibki käsitleda teatud mõttes kollektiivse alateadvuse projektsioonina. Kui personaalse alateadvuse sisusid tajutakse enese psüühe juurde kuuluvatena, siis kollektiivse alateadvuse sisud paistavad võõrad, justkui tuleksid nad väljast. Isikliku kompleksi reintegreerimine mõjub tihti kergendavalt ja ravivalt, kuid kollektiivsest alateadvusest pärineva kompleksi invasioon on üksjagu ebameeldiv ja isegi ohtlik fenomen. Jung kasutab siin selliste alateadlike energiate sümboolse võrdpildina “vaimude” (spirits) kontsepti, mille all ta peab silmas kollektiivsest alateadvusest pärit komplekse, mis ilmuvad välja siis, kui indiviid ei ole enam kohakuti reaalsusega või kui mõne rahva/inimgrupi ebaadekvaatsed hoiakud vajavad uuendamist. Sellised vaimud on seega kas patoloogilised fantaasiad või uued, kuid teadvustamata ideed.
Millal iganes kollektiivse alateadvuse sisud aktiveeruvad, on neil teadvustatusele häiriv mõju ning järgneb segadus. Kui alateadliku materjali tõlkimine suhtlemiskõlbulikku keelde (communicable language) on edukas, on sel lunastuslik mõju. Alateadvusesse kängitsetud energiad kanaliseeritakse teadvustatusse ning neist saab uus jõuallikas, mis – tõsi – võib sünnitada ohtlikku entusiasmi. Jung lohutab aga, et sellised “vaimud” ei ole siiski alati ohtlikud. Ühe sellise positiivse näitena toobki ta esile nelipühade ime, milles ta näeb kollektiivse alateadvuse sisude transformatsiooni suhtlemiskõlbulikku keelde. Mäluvärskenduseks: tänased nelipühad (rahvakalendris ka suvisted; lad. k pentecost) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist vaevu Kristuse surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibuvatele apostlitele 7 nädalat pärast lihavõtteid. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas Jeesuse jüngrite peale laskus Püha Vaim: “äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Jüngrid asusid ülistama Jumalat ning seda päeva peetakse kristliku koguduse e kiriku sünnipäevaks. Kuigi piiblitekstist nähtuvalt pidasid pealtnägijad selliselt käituvaid jüngreid joobnuteks, leiab Jung, et tegelikult oli algkogudus hoopis sellises erilises seisundis, milles nad olid võimelised kommunikeerima uut õpetust, mis väljendas rahva alateadlikke ootusi ja hakkas sellest päevast Rooma impeeriumis jõudsalt levima.
Taolist kollektiivse alateadvuse sisude teadvustatusse kanaliseerimise sümbolit võib näha ka teises olulises piiblisündmuses, mis toimus kalendaarselt samal päeval, kuid Vanas Testamendis. Nimelt tähendab kreeka- (aga ka inglise)keelne nelipühade nimetus Pentekost ühtlasi ka Šavuot’i (juudi usupüha), mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Esmakordsel käsulaudade andmisel aitas Jumal Moosesel sõnumitööja koormat jagada nii: “”Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25). Ka meenub piiblist, et teiskordsel käsulaudade andmisel mõjus pilve sees ilmunud jumalaga vestlemine Moosesele nii, et pani ta pale hiilgama, mis hirmutas ta rahvast. Ka selles piibellikus näites jõuab numinoosselt mõjuva kollektiivse alateadvuse “sõnum” teadvusesse inimkeelsel ja isegi lausa loetaval kujul, kuid sõnumitooja ise läbib kummalise seisundi, millega kaasnevad võõrastamapanevad mõjud.

"Pentecost” R. De Cramer

Et aga näited ei jääks kuivaks ja neile, kes piiblikauged, ka võõraks, võib tõmmata veel ühe paralleeli. Nimelt ka Jung ise elas läbi midagi sarnast “Püha Vaimu väljavalamisega” – jutt siis tema kuulsast Punasest Raamatust, mida oleme ka oma varasemates postitustes (nt 16.okt 2014) käsitlenud. Pärast konflikti Freudiga ning I maailmasõja ootuse ängis elas Jung läbi intensiivse kriisiperioodi, kus ta suhtles ja suhestus oma nägemuste ning unedega, mille ta kandis hiljem keskaegsete illustreeritud manuskriptide stiilis suurde punases nahkköites raamatusse. Pärast pikka peidusolekut perekonna arhiivis trükiti see esmakordselt 2009. aastal; varjusoleku peamine põhjus oli hirm, kuidas nende omapäraste, kohati psühhootilistena mõjuvate ja prohvetlikena mõeldud tekstide avaldamine võiks mõjuda Jungi maine tõsiseltvõetavusele. Jungi-uurija Sonu Shamdasani, kes on Punase Raamatu teemal palju kirjutanud ja kõnelenud, on nimetanud neid illustreeritud tekste Jungi psühholoogiliseks eksperimendiks iseendaga. Jung ise on viidanud, et kogu tema hilisem töö põhineb just Punasesse Raamatusse “väljavalatul”. Kuigi teose mitteavaldamine Jungi eluajal oli ka tema enda otsus, annab lõpetamata epiloog teosele aimu sellest, et lõppkokkuvõttes olid materjalid loodud siiski teistele lugemiseks: “Töötasin selle raamatu kallal 16 aastat. Tutvumine alkeemiaga 1930. aastal kiskus mind sellest eemale. Lõpu algus saabus 1928. aastal, mil Wilhelm saatis mulle alkeemilise teksti “Kuldne õis”. Selles sai minu raamatu sisu reaalsuseks ning ma ei suutnud enam selle kallal töötada. Pealiskaudsele vaatlejale paistab see hullumeelsusena. Hullumeelsus oleks sellest saanudki, kui mul ei oleks õnnestunud algsete kogemuste võimuhaaravat jõudu absorbeerida. Alkeemia abil suutsin nad lõpuks tervikuks korrastada. Teadsin alati, et neis kogemustes oli midagi hinnalist, mistõttu ei tundunud miski õigem, kui kirjutada need üles “hinnalisse” ehk siis kallihinnalisse köitesse ja maalida pildid, mis tekkisid seda kõike taas läbi elades – nii hästi kui suutsin. Ma teadsin, kui hirmutavalt küündimatu see ettevõtmine oli, kuid hoolimata suurest töökoormusest ja paljudest segajatest jäin ma sellele truuks...” Kas ei kõla sümboolselt sarnaselt ka kirjeldus Moosese tööst käsulaudade kallal – “Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad...”

Siin saab kuulata ja vaadata professor Shamdasani lühikest ettekanned Punasest Raamatust – koos piltidega: https://www.youtube.com/watch?v=XOKKCJsYqMw

Skarabeus ja sünkroonsus

Eestis nii tavaline kuldpõrnikas – Cetonia aurata (inglise keeles rose chafer), skarabeuse sugulane ja peakangelane C. G. Jungi kuulsaimas näites sünkronismist:
Üks noor naine, keda ma ravisin, nägi kriitilisel hetkel unenägu, milles talle anti kuldne skarabeus. Kui ta mulle seda unenägu kirjeldas, istusin seljaga suletud akna poole. Äkitselt kuulsin selja taga mingit heli, justkui õrna koputamist. Pöörasin ümber ja nägin lendavat putukat kopsimas vastu välist aknapiita. Avasin akna ning püüdsin õhust sisselendava loomakese. Ta oli lähim analoog kuldsele skarabeusele meie laiuskraadil, põrniklaste (Scarabaeidae) sugukonda kuuluv lihtlabane kuldpõrnikas (Cetonia aurata), kes oli nähtavasti just sel hetkel vastupidiselt oma tavalistele kommetele tundnud kihku pääseda pimedasse ruumi. Pean tunnistama, et enne ega pärast seda ei ole minuga midagi sarnast kunagi juhtunud.” [C. G. Jung, “Synchronicity”]

Author: adrian.benko Date: May 21, 2005 Location: KVP, Kosice, Slovakia

Pikemalt on lugu kirjas siin: https://nevalalee.wordpress.com/…/the-curious-beetle-of-ca…/

Loomad ja lemmikud

Suurt sürrealisti Salvador Dali’d, kelle sünnist möödub täna 111 aastat, ei saanud keegi küll süüdistada truualamlikus normide järgimises. See kehtis ka tema lemmikloomavaliku kohta. Lapsepõlves olevat ta pidanud nahkhiirt, teada on ka tema imetlus ja armastus sipelgasiilide vastu, kellega teda nähti ka linna vahel jalutamas. Kuulsaim lemmik on aga siiski Babou – metsik kaslane otselot, tegelikult justkui mini-leopard (nagu ütleb ta nimigi – Leopardus pardalis). Dali tavatses külastada, metsik kass rihma otsas, suurlinnade peenemaid toidukohti ning kõneldakse, et ühes Manhattani restoranis olla tõstetud lärmi, et ta sellise ohtliku ja metsiku elukaga neile tüli teeb. Dali olla vastanud seepeale, et tegu on tavalise kodukassiga, kelle ta op-kunsti võtmes lihtsalt metsiku sugulase sarnaseks värvis. Ja kes julgenuks temas kahelda? – oli ju tegu Daliga, kes midagi “normaalset” tegi üliharva.

Üks võimalus rääkida lemmiklooma-eelistustest jungiaanlikus võtmes, on näha neis omaniku suhestumispüüet oma varjuga – meie Persona taha peituva isikliku pool-taltsutatud “deemoniga”, kellega meil tuleb elus toime tulla, kui tahame püüelda terviklikkuse poole. Tema eitamine ei vii kuhugi. Just need varjulikud omadused võisid kunagi inimesi ahvatleda hulkuvaid loomi oma koju tooma ja neid taltsutama. Kodu- ja lemmikloomaks muutmisega me justkui transformeerime veidi ähvardava metsikuse, seda samas hävitamata. Kodustades looma toome me varju koju ja teeme ühtaegu justkui sõprust iseenda metsiku poolega. Ja kuna loomade taltsutamise ning lausumise oskust on kiputud omistama shamaanidele, pühakutele ja teistele sarnastele pühadusega sidet omavate inimestega, saame meiegi loomaga turvalist suhet luues justkui osaks millestki pühast. Asjaolu, et Dali lemmikuks oli aga tõepoolest päris metsik loom, mitte varasemate põlvkondade poolt kodustatud kiisude järeltulija, üksnes lisab Babou vari-olemusele. Samuti ei saa muidugi unustada, et kasse on niigi kultuurilooliselt seostatud varjule omaste aspektidega, nagu näiteks agressiivsus, vabadus, kirg, aga ka transformatsioon ja nõiakunst.

Dalí and Babou, 1965. Philippe Halsman

Nõnda siis, kui pidada varju teadvustamist ja integreerimist üheks olulisemaks ülesandeks isikliku arengu teekonnal, siis võib lemmikloomalgi siin oma rolli näha. Seejuures võib olla huvitav mõelda, miks just SEE lemmik? Miks kass, miks koer – miks kala või sisalik? Kui see saab selgemaks, siis võivad selgemaks saada ka paljud muud asjad elus. Või nagu C. G. Jung ütles: “Kõige sügavamas tähenduses vaadatuna on vari nähtamatu sauruse-saba, mida inimene ikka veel enda järel veab. Kui see ettevaatlikult ära lõigata, siis saab sellest müsteeriumide ravitsev madu. Sabaga uhkeldaksid üksnes ahvid.” (The Integration of the Personality; 1939).

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Keha ei valeta kunagi

Keha ei valeta kunagi,” ütles tantsija ja koreograaf Martha Graham (1894 – 1991), kelle rolli tantsus võrreldakse Picassoga kujutavas kunstis ja Stravinskiga muusikas. Sellest moodsa tantsu ikoonist kõnelemiseks polegi sobivamat päeva kui tänane – rahvusvaheline tantsu päev. Graham pidas tantsu hinge varjatud keeleks ning tantsijaid jumala saadikuteks. Oma elulooraamatus “Blood memory” ütles ta: “Ma tunnen, et tantsu tuumaks on väljendada inimeseksolemist – inimese hingemaastikku. Loodan, et iga minu tants avaldab midagi minust või millestki imelisest, mida üks inimene võib olla.” Suurt osa Grahami koreograafialoomingust (mida ta ka ise esitas) on nimetatud psühholoogiliseks balletiks, kuna need olid ehitatud üles “sisemaastike” (“Inner Landscapes”) kujutamisele, milles on nähtud nii tema mütoloogia- kui Jungi-huvi väljendust. Üks kuulsamaid neist on näiteks 1930.a soolotants “Lamentation” (“Nutulaul” ; siin kõneleb Graham, kuidas tema esinemine oli aidanud lõpuks leida ühel naisel sideme iseenda leinaga:https://www.youtube.com/watch?v=xgf3xgbKYko). 1940.a astus ta lavale Emily Dickinsoni elulool baseeruva balletiga “Kiri maailmale ” (“Letter to the World”). Alates 1945. aastast hakkas Martha käima jungiaanliku analüütiku juures ning just sel perioodil lõi ta mitmeid mütoloogilise sisuga tantse – näiteks “Dark Meadow” (1946, algse pealkirjaga – “Esiisade jälgedes”), “Cave of the Heart” (1946, Medea teemadel), “Errand into the Maze” (1947, naissoost Theseusest) ja “Night Journey” (1947, Jocasta ja Oidipus uuest vaatenurgast). Martha esines kõrge eani (veel 70ndateski) ning lõi koreograafina oma peaaegu sajandipikkuse elu lõpuni.

Oma teoses “The Transcendent Function” (1957) pidas Jung võimalikuks, et mõningate inimeste motoorsed anded võimaldavad neil väljendada alateadvust läbi liikumise ja tantsu, kuid tegelikult oli Jung juba ka varem kirjutanud sellest, kuidas vahel eelistasid patsiendid mandala või unenäokujutiste joonistamise asemel neid tantsida. Nii sai tantsust kaudselt üks aktiivse kujutlusvõime väljendusvorme. Jungiaanlik analüütik

Barbara Morgani foto 1940. aastast : "Martha Graham: Letter to the World (Kick)"

nimetab oma raamatus “Dance Therapy and Depth Psychology: The Moving Imagination” esimeseks tantsuterapeudiks, kes kirjeldas liikumist teadvuse ja alateadvuse mõõtmes, “autentse liikumise” loojat Mary Starks Whitehouse’i, kes oli õppinud Grahami juures tantsimist ning ühtlasi saanud ka jungiaanliku terapeudi väljaõppe. Whitehouse’i teraapia tugines suuresti Jungi aktiivse kujutlusvõime tehnikale ning muuhulgas õpetas ta oma tundides tegema vahet egost juhitud liigutustel (“ma liigutan”) ja alateadvuse juhitud liigutustel (“mind liigutatakse”), hoiatades ühekülgsusesse kaldumise ohtude eest.
Martha Grahami juurde naastes märgiks aga, et tants ning selle sidumine psühholoogiaga ei ole tema ainus pärand. Grahami pika elu juures on tähelepanuväärseks saavutuseks ka tema edukas võitlus depressiooniga. Nimelt langes Graham pärast lavalt lahkumist 1960-1970ndate vahetusel aastateks sügavasse depressiooni, millega kaasnes eluisu kadumine ja üleüldine allakäik eluviisis. Ometi leidis ta 1972. aastal (olles 78-aastane) jõudu jätta maha joomine ning pöörata elu ringi, mille tulemusena ta naases stuudiosse ja tegi tihedat tööd koreograafina kuni surmani ligi paarkümmend aastat hiljem.

Martha Graham Dance Company tegutseb aga siiani. Siin on näiteks Kassandra solotants Grahami 1958.a balletist “Clytemnestra” nende esituses –https://www.youtube.com/watch?v=SLHBm48X9I4

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.