Anima > Arenguetapid > Arhetüübid > Barbara Hannah > Blogi > C. G. Jung (autor) > Ema > Individuatsioon > Kangelane > Kirikukalender > Legendid ja müüdid > Loom > Mees > Metsik > Naine > Rahvakalender

Draakonitapjatest

Jüripäeva tähistatakse kristliku märtri Püha Jüri (Georgi) auks, kes olevat legendi kohaselt muuhulgas tapnud ka printsessi süüa plaaninud lohe. Tasuks tapmise eest soovis Georg, et kogu linn laseks end ristida. Lohetapmine on levinud nii kristlikus mütoloogias kui ka muinasjututüübina, aga tuntud on see juba vanast Babülonist. Barbara Hannah on oma analüütilise psühholoogia loengute kogumikus “The Archetypal Symbolism of Animals” käsitlenud põhjalikult erinevaid lohetapmise variatsioone jungiaanlikust aspektist ja leidnud, et just nende varal võib tuua hea näite sellest, mil moel erinevad omavahel nais- ja meeskangelaslood. Nimelt on lugusid meessoost draakonitapjaist üksjagu (Püha Jüri, Püha Patrick, Miikael jne), kuid neid on ka naispühakute kohta. Püha Margaret Antiookiast näiteks olla palunud oma vagaduse kinnituseks võimalust kohtuda saatanaga silmast silma. See oligi ilmunud ta ette lohe kujul ja ta silmapilkselt neelanud. Margaret meenutas lohe kõhus, et on kristlane, tegi ristimärgi ja seepeale lohe plahvatas, miska Margaret välja pääses. Hannah’ sõnul kinnitavat lugu Jungi öeldut, et mees saab katsumusest jagu, olles aktiivne, mida legendides sümboliseerib lohe läbitorkamine ja tapmine, naine aga kannatuste teadliku aktsepteerimise teel.

Mis puudutab draakonit, siis teda on Jung ise seostanud ennekõike maternaalse teadvustamatusega, öeldes: “Ema külge klammerduv kangelane on draakon ning emast taassündinud kangelane lohetapja.” Jungi järgi kehastab kangelane alateadvuse positiivseid tegevusi ning draakon negatiivseid – õgimist ja hävingut sünni vastandina (CW5: 374). Selle seose läbi – lohe feminiinne aspekt – saab ehk ka mõistetavamaks lohest jagu saamise kui individuatsiooni vaheastme võrdpildi erinev sooline dünaamika.

Saint Marguerite, Marguerite Saint Les Grandes Heures d’Anne de Bretagne. Bibliothèque Nationale, Paris. (1500-1508)Raffael. Püha Jüri võitlus lohega (õli, 1505, Pariis, Louvre).

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Mina olen metsa poole

Kevade puhul veidike metsikust loodusest ja inimesest.
Tänane sünnipäevalaps, 1914-1931 Keenias elanud Karen Blixen (1885 – 1962) ütles oma autobiograafilises teoses “Aafrika äärel” (Out of Africa): “Ükski koduloom ei suuda olla nii tasa kui metsloom. Tsiviliseeritud inimesed on kaotanud võime olla tasa ning peavad võtma metsikult looduselt vaikuse õppetunde, et see neid aktsepteeriks.
Samal perioodil (1925) sattus Keeniasse käima ka C. G. Jung ning temassegi puutus sealne vaikus. Kuid Jungi tunnetus on hoopis teistsugune, ehk isegi vastupidine. Kogumikus “Mälestused, unenäod, mõtted” kirjutab ta oma kogemusest Aafrika mastaapsetel maastikel, kus liikusid hääletud loomakarjad: “See oli igavese alguse vaikus, maailm, nagu ta oli alati olnud – enne inimest, enne ükskõik keda, kes oleks võinud öelda, et see maailm on “see maailm”. Ma kaugenesin oma saatjatest, kuni ma neid enam ei näinud ja mul oli tunne, et ma olen ihuüksi. Tundusin endale esimese inimesena, kes selle maailma ära tundis, ja selle teadmise kaudu olin ma ta enda jaoks sel silmapilgul loonud. Tol hetkel sai teadvuse kosmiline tähtsus mulle väga selgeks./…/ Nähtamatu loomisaktiga andsin alles mina, inimene, maailmale täiuslikkuse, muutsin selle eksistentsi objektiivseks.”
Sattudes tänapäeva Aafrika safari-laagritesse, kus inimene on ilmselgelt kuningas, tuleb tunnistada, et antropotsentristlik vaatepunkt tundub ahvatlev ja käepärane.
Milliseid mõtteid tekitab aga vaikus meie enda koduses looduses? Mõeldes inimese ja looduse suhtedünaamikale, jääb igaühe enda arvata, millises vahekorras on Jungi öeldu Valdur Mikita mõtetega kogumikus “Lingvistiline mets”. Mikita leiab eestlaste kultuuri juured, meie keele metsast, metsaskäimine on maagiline kultuuriakt: “Kui ma oleksin shamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets. Tahaks lihtsalt julgustada otsijat avastama vaimu tõelist kõnnumaad, seda jõu ja avaruse imeväärset segu.” Või veel emotsionaalsemslt, nagu seda on öelnud Fred Jüssi: “Mina olen metsa poole. Mets on midagi niisugust, mis minule hingesooja annab.
Kuidas siis jääb eestlase ja tema metsaga? Kas julgeme/tahame mõelda endale arusaadavaks Jungi järelduse, et inimene on see, kes lõpetab loomisakti, tema on Looja, “kes lisab objektiivse mõtte selle maailma olemasolusse, ilma milleta kõik see – kuulmatu, nägematu, vaikselt rohtu õgiv, poegiv ja surev” – kulgeks mitteolemise sügavas öös oma kindlaksmääratud lõpu poole…

Lewa Safari Camp, Keenia

Vastlapäev

Triksterist. Kristlikus kontekstis on täna paastu eelõhtu – seega mõneks ajaks viimane võimalus lõbutseda. Eestlastel on kombeks sel päeval liumäel trallitada, kuid paljudes teistes maades toimub täna Mardi Gras – karneval, maskides lust ja liialdamine kõigi naudingutega; bakhanaal, mil paganlikud kombed koputavad kristlikule uksele.
Karnevalilikus ülemeelikuses ilmutab end Trikster – vanimatest aegadest pärit arhetüüpne psüühiline struktuur, igas mõttes veel diferentseerumata inimteadvuse tõetruu peegeldus, mis vastab looma tasandilt veel välja kasvamata psüühele. Trikster on korraga jumal, inimene ja loom, kelle läbivaim ja mõjusaim omadus on tema teadvustamatus. Ta on iseenda suhtes nii teadvustamatu, et ei moodusta mingit tervikut. Trikster esindab ilmselt kaduma määratud teadvusetasandit, millel on tänapäeval aina vähem jõudu kuju võtta ja end arusaadavaks teha. /Refereeritud raamatust “Neli arhetüüpi”. C. G. Jung; e.k. T. Ristimets , 2002, lk 187-203/
Laskem siis täna endast trikster, va jumal-loom, välja, kuid ärgem unustagem tema lähedast sidet Varjuga 🙂 Kiiremad jõuavad veel Veneetsia karnevalilegi, mille viimane päev on just täna! http://www.venice-carnival-italy.com/ Ergutuseks pildike möödunudaastasest Veneetsiast – kostüüm, mis sobiks ka vastlaliumäele.

Sõbrapäev

Kahe isiksuse kohtumine on kui kahe keemilise aine kokkupuude: kui reaktsioon toimub, siis transformeerib see mõlemad. / The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.
C. G. Jung. Modern Man in Search of a Soul, lk 49.
Pildil on hispaania-mehhiko kunstniku Remedios Varo “Los Amantes” ehk Armastajad (1963). Sedapuhku on tegu küll armastuse nartsissistlikku külge pilkava teemakäsitlusega, aga eks ole kõigel oma varjuküljed, nõnda läheduselgi. Mõelgem siis tänasel sõbrapäeval sõprusele ja armastusele nende terviklikkuses, ausalt ja millegi ees silmi kinni pigistamata

Kolmteist ja reede

C. G. Jung kirjutas: „Mõistuspärasus ja ebausk täiendavad teineteist. On psühholoogiline reegel, et mida eredam valgus, seda mustem vari. Teisisõnu: mida ratsionaalsem on meie teadlik vaim, seda ärksam on alateadvuse viirastuslik maailm.“ / “Rationalism and superstition are complementary. It is a psychological rule that the brighter the light, the blacker the shadow; in other words, the more rationalistic we are in our conscious minds, the more alive becomes the spectral world of the unconscious.“
CW 18 – par 10. 

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.