Blogi > Edward Edinger > Jungiaanlik analüüs > Uni > Uuringud

Analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast, konkreetsest ja reduktiivsest veast

Meie Facebooki lehe 21. juuni postituse kommentaarides tõstatati küsimus analüütilise psühholoogia kvantitatiivsest empiirikast. Küsimusele vastamist alustaks Edingeri* nägemusega religioosse ja teadusliku maailmavaate vahelise konflikti kohta ning kolmandast võimalikult lähenemisest.

Edinger räägib kahest arutlusveast sümbolitega suhestumisel – konkreetne viga ja reduktiivne viga. Konkreetse vea puhul, mis on neist kahest primitiivsem, on indiviid võimetu eristama arhetüüpse psüühe sümboleid konkreetsest, reaalsest maailmast. Selle näideteks on animistlikud uskumused, meelepetted ja luulumõtted ning ebausud. Siia kuuluvad veel kõikvõimalikud psüühilise ja füüsilise maailma mikstuurid nagu alkeemia praktikad, astroloogia ja mitmed tänapäeva kultused, mida võetakse üks-ühele, aga ka fundamentalistlik religioossus.
Reduktiivne lähenemine teeb vastupidise vea. Sel juhul ei taibata sümboli tähtsust ja seda tõlgendatakse ainult kui märki oma kontekstis. Märk siinkohal vaid peegeldab või võtab kokku millegi teatud olemust. Sümbol seevastu lisab midagi, mis on teadmata, müsteerium. Märk suhestub objektiivsega, sümbol subjektiivsega. Reduktiivne viga baseerub ratsionalistlikul suhtumisel. See viis taandab kogu sümboolse elementaarsele – „teatud“ faktoritele. Seega ei saa olla sümboleid vaid ainult märgid. Religioosne sümbolism on neile vaid primitiivne ebausk. Konkreetse ja reduktiivse vea konflikt on tänapäevane tuumkonflikt religioosse ja teadusliku maailmakäsitluse vahel.
Jungiaanlik käsitlus üritab võtta kolmanda lähenemise. Sel juhul on ego arhetüüpsest psüühest selgelt eraldunud ja vaba võtmaks vastu sümboolset kujutlust. Ego kui nö reaalsusprintsiibi ja sümbolite vahel saab võimalikuks teadvustatud dialoog. Sümbol saab tegutseda kui psüühilise energia vabastaja ja transformeerija. Lihtsamalt ümberöelduna näeb jungiaanlik käsitlus maailma läbi sümbolite, mis nö tõlgitakse psühholoogilisse keelde ning vaadeldakse nende mõju ja tähendust kas siis konkreetse inimese elus, mingi ühiskondliku teema raames, kunstis vms.

Näitena konkreetsest, reduktsionistlikust ja analüütilisest lähenemisest võiks tuua unenägude teema. Konkreetse lähenemise puhul võetakse unenägudes nähtud sümboleid üks-üheselt ning kujundatakse oma elu vastavalt. Näiteks kellegi surma unes nähes hakatakse kartma selle konkreetse inimese surma ja võetakse isegi ette kas ettevalmistusi surmaks või üritatakse seda ära hoida vms. Reduktsionistliku maailmaküsitluse puhul taandatakse unenäod näiteks päevaste sündmuste jääknähtudeks, mis juhuslikul moel kombineeruvad ning millel pole tähendust. Analüütilise käsitluse puhul vaadatakse unenägusid sümboolselt ja selle konkreetse inimese elu konktekstis. Nii võib seesama eelpool mainitud surm tähendada pigem millegi sümboolset surma – millestki vanast lahtilaskmist. Tähendus selgub sümbolite suhtestamises inimese psüühilise reaalsusega ning nö “õige” tähendus tunnetatakse ära subjektiivselt, “õige” ongi see, millel subjektiivselt on tähendus, mõte, olulisus. Küsimus on pigem sümbolite teadvustamises, uutes vaatenurkades kui konkreetsete juhiste saamises unenäost. Ilmselt võiks jungiaanlikult unenäotööst mõnes postituses pikemalt rääkida.

Analüütiline psühholoogia keskendub peamiselt tähenduse otsimisele. See on väga subjektiivne tegevus ning selle kvantitatiivselt mõõtmine on küll ilmselt vähemalt osaliselt võimalik, aga analüütilises psühholoogias kasutatakse siiski pigem kvalitatiivseid meetodeid.
Üks valdkond, kus kvantitatiivset meetodit enam kasutatud on, on analüütilise psühhoteraapia efektiivsuse mõõtmine. Neist uuringuist on teinud ülevaate Christian Roesl ja tema kokkuvõtte on kättesaadav siinhttp://www.mdpi.com/2076-328X/3/4/562. Laiemalt psühhodünaamiliste teraapiate efektiivsusest on teinud metauuringu Johnatan Shedler ja see on kättesaadav siit http://www.apa.org/pubs/journals/releases/amp-65-2-98.pdf. Teine suund, mis kvantitatiivse empiirikaga tegeleb, on lähenemine, kus seostatakse jungiaanlikke kontseptsioone (nt arhetüübid, ülekanne, varane trauma jms) kaasaegsete neuropsühholoogiliste uuringutega. Selle suuna esindajateks on näiteks Jean Knox ja Margaret Wilkinson, kelle lähenemist ka ilmselt siin tulevikus vahendada võiks.

*Edward Edinger “Ego and Archetype”

Illustratsiooniks John Henry Fuseli teos “The Nightmare” (1781), millel naise rinnal istub inkubus, deemon, kes võrgutab naisi une ajal. Ka seda deemonit saab vaadata nii konkreetse, reduktsionistliku kui sümboolse lähenemise abil väga erinevalt.

John Henry Fuseli "The Nightmare" (1781)

Võõrandumisest

Kui mõnevõrra liialdada, võib jaaniõhtu ülemeelik peomeeleolu järgmisel päeval asenduda masenduse, tühjustunde ja väsimusega. See on hea hetk rääkida võõrandumisest. Tähelepanelik lugeja mäletab, et 21. juuni postituses rääkisime inflatsioonist. Inflatsioonile järgneb võõrandumine. Jällegi toome teieni Edward Edingeri seisukohad raamatust “Ego and Archetype”.

Inimene liigub Edingeri kohaselt sageli inflatsiooni ja võõrandumise vaheldumise tsüklis. Võõrandunud on inimene, kes tunneb ennast väärtusetuna, kes ei näe elul mõtet, kes pole suuteline looma lähedasi suhteid ning kes ei tunne ennast seotuna kellegi ega millegagi. Inimene tunneb, et ta ei kuulu kuhugi. Kontakt iseenda sügavama olemusega, Selfiga, on kadunud.

Mõõdukas võõrandumise kogemus on normaalse arengu osa. Aadama ja Eeva väljaviskamine paradiisist on küll kannatusterohke, kuid annab aluse iseseisva teadlikkuse tekkeks. Paljudes muinasjuttudes väljendub see tegelaskuju üksildases teekonnas või ka muutumises koletiseks. Inimese areng toimub läbi kriiside, mis läbi valuliku võõrandumiskogemuse aitavad saavutada järgmist arengutaset. Võõrandumine pole seega tupik. Läbi mõõduka võõrandumise ja sellele järgneva lahenduse astutakse individuatsiooni poole. Võõrandumine muutub ohtlikuks siis, kui sellest saab krooniline olek, mitte vaheetapp.

Inflatsiooni ja võõrandumise tsüklite kõrval on võimalik ka kolmas seisund, milleni jõuab küps ego. See on seisund, milles inimene on kontaktis ja dialoogis iseenda sügavama olemusega, Selfiga. See seisund on individuatsioon.

Tasha Tudori illustratsioon Anderseni muinasjutule "Tüdruk väävlitikkudega"

Medea

Medea lugu on räägitud aastatuhandeid mitmel erineval viisil. See on kui korduv unenägu, mida inimkond ikka ja jälle näeb, sest selle tuumaks on meid valulikult puudutav arhetüüp – tark naine, kes ohverdas kõik, isegi omaenese venna, et aidata oma armastatut – ja hüljati siis tänamatult. Estonias selgi pühapäeval esitatava balleti “Medea” teine vaatus väljendab alates lavakujundusest kuni kauni (negatiivse) kangelanna murtud tantsuni viimseni lõhkikistust ja võõrandumist, mis viis naise kõige hullema kättemaksuaktini. Ta tappis lisaks võistlejale ka oma lapsed, et panna reetja kannatama oma valu. Kuningannalik Alena Shkatula muudab Medea rebestatud hinge nii eredaks, et selle valgel paistis tema poolt Iasonile projetseeritud tume vari reaalne kui mustarõivastatud tantsijad laval. Medea kannatas ja keeldus tunnistamast muud rolli peale ohvri oma – oli ta ju heitnud oma eesmärgid mehe sihtide kasuks kõrvale ja muutus nüüd ise kõrvaleheidetuks.

Estonias lavastuva "Medea" promofoto

Edward Edinger on mõelnud Medea loo peale ka mehelikust seisukohast, uskudes, et müüdi keskmes on anima kuritarvitamise tagajärjed: “Kui animat kasutada meheliku ego hüvanguks, ilma tema enda olemuse vastu austustust üles näitamata, see kibestub ja muutub mehele kättesaamatuks, nagu see Medea puhul juhtus.” (The Eternal Drama. E. Edinger. 1994) Medea ja Iasoni lugu meenutab paljuski Theseust, kes hülgas ta labürindist välja juhatanud Ariadne.

Müütiline maailm ei ole aga reaalsestki elust betoonseinaga eraldatud – alles ligi aasta tagasi hirmutas meid kodumaine lugu end koos lapsega süüdanud naisest. Või kes eelistab antiikkirjandusele või räigele argielule popkultuuri, siis tasub mõnel talveõhtul vaadata ära läinudaastane muinasjutufilm Hollywoodist, milles Angelina Jolie kehastas nimiosas maagilist Maleficienti. Ka Maleficient suunas reetmisvalust pimestatuna oma üle-elusuuruse kättemaksu lapse vastu. Selles loos õnnestus kuri-kangelannal õnneks painutada oma lugu ümber, õnneliku lõpu suunas. Teda aitas selles omaenese varju tunnistamine. Olgu meil kõigil julgust oma varjuga tõtt vaadata! Kes teab, ehk ootab ta meid just Estonia saalis?

http://www.opera.ee/lavastus/medea/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.