Armastus > Blogi > Marie Louise von Franz > Muusika > Psühholoogilised tüübid

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr

Täna saab 75-aastaseks Ringo Starr – paljude arvates aegade võimsaim trummar, kes sel aastal lõpuks ka viimase biitlina personaalselt Rock ‘n Roll Hall of Fame’i pääses. Tiitlit vastu võttes tutvustas ta end: “Minu nimi on Ringo ja ma mängin trumme!” On tõde, et selle kõige tagasihoidlikuma ja mitmete arvates alahinnatuima biitli meedium on trummid. Olles karmi lapsepõlve ja mitmete haiguste tõttu koolihariduselt omaealistest kõvasti maas (sh veel 8-aastaselt kirjaoskamatu) ja ka füüsiliselt niru, avastas ta teismelisena trummid. Sai talle proovitud ka teisi pille, kuid trummide kõrval ei olnud neile kohta. Esimese trummikomplekti kinkis talle võõrasisa, kellelt Ringo (kodanikunimega Richard Starkey) õppis oma sõnul ka õrnust.

Biitlina ei tunta teda muusikaliselt nii mitmekesisena kui teisi kolme, kuna vokalistina esines ta harva ning kirjutas bändile ka üksnes kaks laulu. Ometi ütles Yoko Ono Starr’i Hall of Fame’i arvamise üritusel, et just Starr, kes tema arvates kehastab rahu ja armastust, oli tegelikult biitlitest mõjukaim (“most influential”). Ono sõnul selgitas Starri populaarsust bändis muuhulgas järgmine: “John [Lennon] käis muudkui üles-alla, aga Ringo oli alati lihtsalt väga õrn. Ja ta tõepoolest uskus rahusse ja armastusse.” Viimane märkus muide on väga tähendusrikas, kuna sõnumiga “Peace and love!” on Ringol kombeks siiani oma fänne tervitada (sellest deviisist ei pääse ka tema koduleheküljele siseneja), nii nagu ka näidata fotodel kahesõrmelist rahusümbolit . Lennon olevat aga “The Ringo Starr Encyclopedia” kohaselt nimetanud Ringot Biitlite südameks.
Seda, et Ringo peamiseks väärtuseks, mis on vähetuntuimast biitlist teinud vaat et tänaseks armastatuima, on ehk hoopis tema isiksus, kinnitavad ka Rolling Stone’i rokiarvustaja David Wild’i sõnad: “Lõppudelõpuks ei ole Ringo Starri juures kõige muljetavaldavam see, mis ta oli, vaid see, kes ta on.” Ringo on öelnud kogumikus “The Beatles Anthology“ enda kohta järgmist: “Ma olen emotsioonidele üles ehitatud. Ma olen emotsionaalne inimolend. Olen väga tundlik ning arusaamine, et see ongi probleem, võttis aega 48 aastat.
Ja tõesti – Ringo Starri tundlikkuse kohta võib tuua mitmeid näiteid. Ta oli esimene ja ainuke biitleist, kes pärast John Lennoni tapmist sõitis joonelt teise ilma otsa Yoko’t lohutama, ning meenutab aastaid hiljemgi pisaraid varjamata, kui hingeminev see kohtumine olihttps://www.youtube.com/watch?v=RqXkOTYoys8. Muusik Joe Walsh meenutas intervjuus ajakirjale Variety, et esimesel ühisel sessioonil Starriga küsis ta viimaselt, kas ta tahaks enne ka nooti vaadata. Ei, vastas Starr, aga palus näidata hoopis laulusõnu – see oli tema tee leida oma muusikaline reageering.
Kuigi Ringo andis Biitlitele ühise rütmi nii muusikalises kui ka ehk emotsionaalses mõttes ja oli ainus bändiliikmetest, kes säilitas pärast lahkuminekut kõigi teistega head ja viljakad suhted, on sellega seoses ka üks vastupidiselt oluline lugu rääkida. Nimelt viisid 1968. aasta bändisisesed pinged ta nii kaugele, et ta astus ajutiselt Biitlite seast välja ning läks hoopis pere ja jahiomanikust sõbraga merereisile. Ise on ta selle kohta ülalviidatud antoloogias mäletanud, et läks Lennoni juurde ja teatas: “Lahkun grupist, sest ma ei mängi hästi ning tunnen, et mind ei armastata ja olen justkui väljas, teie aga olete lähedased.” Bändi produtsent on samas selgitanud, et tegelikult olid pinged teiste liikmete vahel ning neid tunnetades süüdistas Starr iseend. Sellel jahireisil kirjutaski Starr ühe oma kahest Beatles’i laulust – “Octopus’s Garden” ehk “Kaheksajala aia.” See armas lugu, mille ta ise ka hiljem sisse laulis, koneleb igatsusest olla oma sõpradega koos varjulises veealuses aias, tantsida ja laulda, õnnelikuna, peidus ja soojas. Starr on hiljem ise meenutanud, et lugu oli inspireeritud jahiomaniku Peter Sellersi juttudest kaheksajalgade elust ookeani põhjas ning just vee all soovis sel hetkel olla temagi. Möödunud aastal andis Starr välja lasteraamatu laulusõnade ja imeilusate piltidega.

Kas tekkis küsimus, miks me nii pikalt Ringo Starri tundeelust oleme rääkinud? Aga seepärast, et vahelduseks puudutada seni paraku kõrvale jäänud teemat – C. G. Jungi tüpoloogiat ning selle alustalasid e psüühilisi funktsioone Kui kaks hoiakut (introvertsus ja ekstravertsus), mis samuti on isiksusetüübi puhul määravad, on veidi üldtuntumad, siis neli psüühilist funktsiooni – mõtlemine, tundmine, aistimine ja intuitsioon – ei pruugi nii üldteada olla. Erinevad funktsioonid on meis kõigis erinevalt arenenud ning enamasti üks neljast eriti silmatorkavalt. Seda, kõige diferentseeritumat funktsiooni kutsutakse juhtivaks ehk dominantseks funktsiooniks.
Ülalkirjeldatu viitab sellele, et Ringo Starri’i tundefunktsioon on väga arenenud. Ei saa eitada, et oma teoses “Psühholoogilised tübid” kaldus Jung ajastule omaste mudelite mõjul arvama, et juhtiv tundefunktsioon on ennekõike omane naistele ja seevastu mõtlemisfunktsioon meestele. Selgituseks, et tundmis- ja mõtlemisfunktsioonid on nö vastandfunktsioonid, ehk et kui üks neist on domineeriv, siis teine on seega inferioorne. Tänases kultuuriliselt muutuvas ja soorollide poolest plastilisemas maailmas ei pea õnneks peitma ka mehed oma tugevat tundefunktsiooni. Naomi Quenk on oma tüüpidest kõnelevas raamatus “Was That Really Me?” võtnud tundetüübi olemuse lühidalt kokku järgmiselt: introvertsed tundetüübid keskenduvad sisemisele rahule ja harmooniale, samas kui ekstravertsed tundetüübid pühendavad oma energiat nö rahu ja harmoonia hoidmisele välismaailmas; tunde põhjal otsuseid tegevad inimesed kalduvad mingi probleemi puhul keskenduma inimestepõhistele väärtustele ja mitte niivõrd probleemiga seotud loogilistele muutujatele.

Marie Louise von Franz on oma essees inferioorsest funktsioonist toonitanud aga, et suur viga oleks eeldada, nagu tundetüübid ei suuda mõelda; neil on sageli sügavad, head ja ehedad, samas ebakonventsionaalsed mõtted, aga need tulevad ja lähevad, nii nagu ise tahavad. Nii on tundetüübi jaoks on väga raske kinni hoida õiget tüüpi mõtlemist nt eksami ajal. Seda, kas Ringo Starr on pigem ekstravertne või introvertne tundetüüp, ei ole nii lihtne oletada: lugu “Kaheksajala aia” sünnist viitab pigem introvertsele suundumusele, kuid tema oskus biitlite grupi sisemist harmooniat tagada pigem ekstravertsusele. Viimane oskus aga ei ole miski ekstravertidele ainuomast, meenutades von Franzi sõnu samas essees introvertse tundetüübi kohta: “Nad avaldavad standardeid seades ümbritsevatele salajast positiivset mõju. Teised vaatlevad neid ja järgivad, ehkki nad midagi ei räägi. Sageli kehtestavad need tüübid grupi eetilise selgroo, kiirates märkamatut positiivset mõju. Nende introvertne tundmine näeb, mis on seesmiselt tõeliselt oluline faktor. ”

Nüüd aga palju õnne Ringo Starrile ning muidugi mõista rahu ja armastust (ikka kõigile) ! Ja kui kellelegi Ringost väheks jäi, siis siin on värske ja nagu ikka – südamlik intervjuu temaga http://www.rollingstone.com/…/being-ringo-star-beatles-cove… Selles on juttu ka mustadest asjadest, millest sünnipäeva puhul kõrvale hiilisime.

Ringo Starr’i raamatu “Kaheksajala aed” multifilmilik promovideo, kus saab kuulda ka selle aluseks olevat laulu ennast: https://www.youtube.com/watch?v=s0suFdSHmxA

Ringo Starr 2014. aastal, 74-aastaselt. Seekord siis imekombel pildile sattunud ilma oma signatuurita - rahumärki näitava zhestita (mida siiski kompenseerib rihmapannal:))

Ben Cort'i illustratsioon Ringo Starri 2014.a ilmunud raamatule "Kaheksajala aed".

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

Nõialoom

Miks on mu ekraanil see hirmus padakonn?,” võib selle postituse peale küsida. Aga sellepärast, et täna on ohustatud liikide päev ning Eestis elavast kolmest kärnkonnaliigist kaks on ohustatud. Rahvapärimuses on kärnkonna ühest küljest seostatud nõidumisega, kuid peetud ugri hõimude poolt ka “inimese vennaks” ning õnnetoojaks. Kärnkonna on seotud ka naiselikkuse ja maajumalannaga. Viimast on käsitlenud Marie Louise von Franz oma raamatus “The Interpretation of Fairy Tales”. Selles rõhutab ta ka kärnkonnaga seostuvat transformatsioonivalmidust ehk kärnkonna inetuses sisalduvat kaunitariks muutumise potentsiaali. Analüüsides muinasjuttu “Kolm sulge,” kus koledas kärnkonnas peitub kaunis ja tark printsess, lisab ta, et oma mürginäärmete tõttu sümboliseerib kärnkonn võimu elu ja surma üle: mürk võib tappa ja võib ka tuua elu, mis omakorda seostub armastuse printsiibiga.
Mis puudutab kärnkonna sidet feminiinsusega, siis kipume ju tõepoolest ütlema “kole kui kärnkonn” ennekõige naiste kohta – ja olgem ausad, sagedasti just peegli ees seistes. Võib ka öelda, et ses liialdatud ütluses on üksjagu mürki. Kui aga nüüd uuesti vaadata loomakest kõrvaloleval pildil, siis tegelikult on ta ju päris armas. Hoolimata sellest, et ta pole kassipojana pehme ja karvane, ei arva me, et seepärast ta sugu kaduma peaks – maailm üksnes vaesuks tema kadumisel.
Nii tasuks ehk suhtuda aktsepteerivamalt ka iseenda (või lähedase) kärnkonna-poolde. Teisisõnu: võtke oma (sisemine) kärnkonn looduskaitse alla 🙂
Kärnkonn polegi mõeldud päeva- (või rambi-)valguses promeneerimiseks ega silmailu pakkumiseks. Tema on see, kes aitab hämaruse varjus puhastada aeda kahjuritest. Pimedas – täpsemalt teisel teekonnal allmaailma – andis kärnkonn endast märku ka Kalevipojale ja oli talle vähemalt samavõrra abiks kui tark mees taskus. Tänu kärnkonna nõuandele sai kangelane vabaks hiiglasliku põrgu-ämbliku võrkudest, kuhu oli kinni jäänud. Nii et kui näete kärnkonna, siis arvestage, et tal võib teile midagi tarka ja isegi elupäästvat öelda olla, nõialoom nagu ta on.
Rein Marani klassikaks saanud filmi kärnkonnast kui nõialoomast saate vaadata siin: https://arhiiv.err.ee/vaata/noialoom

Juttselg-kärnkonn ehk kõre pole eriline hüppaja, kuid hea ronija ning võib joosta kärnkonna kohta vilkalt, mistõttu esmapilgul võib teda segi ajada hiirega. Tegutseb ta öösiti. Kõre on looduskaitse all. Hea õnne korral võib teda siiski näha Pärnu lahe rannikul, väikestel meresaartel, Tallinna ümbruses või peeglis.

Juttselg-kärnkonn ehk kõre. (Foto: Olev Mihkelmaa / olev.ee).

 

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.