Blogi > Ema > James Hollis > Jumalaema > Kirikukalender > Kompleks > Kristus > Kunst > Mees

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Püha Vaimu väljavalamine

Tänasel nelipühade esimesel pühal – Püha Vaimu väljavalamise päeval – on sobiv hetk arutleda selle üle, kuidas võiks paista “Püha Vaimu väljavalamine” jungiaanlikust aspektist.
Selgitades kollektiivse alateadvuse (so kolmanda, teadvustatule ja personaalsele alateadvusele järgneva psüühilise tasandi) olemust, ütles Jung (CW 8), et see on kõigi inimeste jaoks ühine, olles samas ka iga individuaalse psüühe aluseks. Kollektiivne alateadvus koosneb mütoloogilistest motiividest ja ürgseist kujundeist, kusjuures kogu mütoloogiat tervikuna võibki käsitleda teatud mõttes kollektiivse alateadvuse projektsioonina. Kui personaalse alateadvuse sisusid tajutakse enese psüühe juurde kuuluvatena, siis kollektiivse alateadvuse sisud paistavad võõrad, justkui tuleksid nad väljast. Isikliku kompleksi reintegreerimine mõjub tihti kergendavalt ja ravivalt, kuid kollektiivsest alateadvusest pärineva kompleksi invasioon on üksjagu ebameeldiv ja isegi ohtlik fenomen. Jung kasutab siin selliste alateadlike energiate sümboolse võrdpildina “vaimude” (spirits) kontsepti, mille all ta peab silmas kollektiivsest alateadvusest pärit komplekse, mis ilmuvad välja siis, kui indiviid ei ole enam kohakuti reaalsusega või kui mõne rahva/inimgrupi ebaadekvaatsed hoiakud vajavad uuendamist. Sellised vaimud on seega kas patoloogilised fantaasiad või uued, kuid teadvustamata ideed.
Millal iganes kollektiivse alateadvuse sisud aktiveeruvad, on neil teadvustatusele häiriv mõju ning järgneb segadus. Kui alateadliku materjali tõlkimine suhtlemiskõlbulikku keelde (communicable language) on edukas, on sel lunastuslik mõju. Alateadvusesse kängitsetud energiad kanaliseeritakse teadvustatusse ning neist saab uus jõuallikas, mis – tõsi – võib sünnitada ohtlikku entusiasmi. Jung lohutab aga, et sellised “vaimud” ei ole siiski alati ohtlikud. Ühe sellise positiivse näitena toobki ta esile nelipühade ime, milles ta näeb kollektiivse alateadvuse sisude transformatsiooni suhtlemiskõlbulikku keelde. Mäluvärskenduseks: tänased nelipühad (rahvakalendris ka suvisted; lad. k pentecost) tähistavad Püha Vaimu väljavalamist vaevu Kristuse surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibuvatele apostlitele 7 nädalat pärast lihavõtteid. Apostlite tegude raamatus kirjeldatakse, kuidas Jeesuse jüngrite peale laskus Püha Vaim: “äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.” Jüngrid asusid ülistama Jumalat ning seda päeva peetakse kristliku koguduse e kiriku sünnipäevaks. Kuigi piiblitekstist nähtuvalt pidasid pealtnägijad selliselt käituvaid jüngreid joobnuteks, leiab Jung, et tegelikult oli algkogudus hoopis sellises erilises seisundis, milles nad olid võimelised kommunikeerima uut õpetust, mis väljendas rahva alateadlikke ootusi ja hakkas sellest päevast Rooma impeeriumis jõudsalt levima.
Taolist kollektiivse alateadvuse sisude teadvustatusse kanaliseerimise sümbolit võib näha ka teises olulises piiblisündmuses, mis toimus kalendaarselt samal päeval, kuid Vanas Testamendis. Nimelt tähendab kreeka- (aga ka inglise)keelne nelipühade nimetus Pentekost ühtlasi ka Šavuot’i (juudi usupüha), mis tähistab Jumalalt Moosesele Siinai mäel kümne käsu andmist. Esmakordsel käsulaudade andmisel aitas Jumal Moosesel sõnumitööja koormat jagada nii: “”Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam.“ (4Ms 11:11, 12, 14–17, 24–25). Ka meenub piiblist, et teiskordsel käsulaudade andmisel mõjus pilve sees ilmunud jumalaga vestlemine Moosesele nii, et pani ta pale hiilgama, mis hirmutas ta rahvast. Ka selles piibellikus näites jõuab numinoosselt mõjuva kollektiivse alateadvuse “sõnum” teadvusesse inimkeelsel ja isegi lausa loetaval kujul, kuid sõnumitooja ise läbib kummalise seisundi, millega kaasnevad võõrastamapanevad mõjud.

"Pentecost” R. De Cramer

Et aga näited ei jääks kuivaks ja neile, kes piiblikauged, ka võõraks, võib tõmmata veel ühe paralleeli. Nimelt ka Jung ise elas läbi midagi sarnast “Püha Vaimu väljavalamisega” – jutt siis tema kuulsast Punasest Raamatust, mida oleme ka oma varasemates postitustes (nt 16.okt 2014) käsitlenud. Pärast konflikti Freudiga ning I maailmasõja ootuse ängis elas Jung läbi intensiivse kriisiperioodi, kus ta suhtles ja suhestus oma nägemuste ning unedega, mille ta kandis hiljem keskaegsete illustreeritud manuskriptide stiilis suurde punases nahkköites raamatusse. Pärast pikka peidusolekut perekonna arhiivis trükiti see esmakordselt 2009. aastal; varjusoleku peamine põhjus oli hirm, kuidas nende omapäraste, kohati psühhootilistena mõjuvate ja prohvetlikena mõeldud tekstide avaldamine võiks mõjuda Jungi maine tõsiseltvõetavusele. Jungi-uurija Sonu Shamdasani, kes on Punase Raamatu teemal palju kirjutanud ja kõnelenud, on nimetanud neid illustreeritud tekste Jungi psühholoogiliseks eksperimendiks iseendaga. Jung ise on viidanud, et kogu tema hilisem töö põhineb just Punasesse Raamatusse “väljavalatul”. Kuigi teose mitteavaldamine Jungi eluajal oli ka tema enda otsus, annab lõpetamata epiloog teosele aimu sellest, et lõppkokkuvõttes olid materjalid loodud siiski teistele lugemiseks: “Töötasin selle raamatu kallal 16 aastat. Tutvumine alkeemiaga 1930. aastal kiskus mind sellest eemale. Lõpu algus saabus 1928. aastal, mil Wilhelm saatis mulle alkeemilise teksti “Kuldne õis”. Selles sai minu raamatu sisu reaalsuseks ning ma ei suutnud enam selle kallal töötada. Pealiskaudsele vaatlejale paistab see hullumeelsusena. Hullumeelsus oleks sellest saanudki, kui mul ei oleks õnnestunud algsete kogemuste võimuhaaravat jõudu absorbeerida. Alkeemia abil suutsin nad lõpuks tervikuks korrastada. Teadsin alati, et neis kogemustes oli midagi hinnalist, mistõttu ei tundunud miski õigem, kui kirjutada need üles “hinnalisse” ehk siis kallihinnalisse köitesse ja maalida pildid, mis tekkisid seda kõike taas läbi elades – nii hästi kui suutsin. Ma teadsin, kui hirmutavalt küündimatu see ettevõtmine oli, kuid hoolimata suurest töökoormusest ja paljudest segajatest jäin ma sellele truuks...” Kas ei kõla sümboolselt sarnaselt ka kirjeldus Moosese tööst käsulaudade kallal – “Ja ta oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad...”

Siin saab kuulata ja vaadata professor Shamdasani lühikest ettekanned Punasest Raamatust – koos piltidega: https://www.youtube.com/watch?v=XOKKCJsYqMw

Kas must on vahel üksnes must ning kurjus üksnes kurjus?

ERA.1298.1.16.1 Soldatid. 1919 Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Täna möödub 125 aastat paruness Eveline von Maydelli sünnist, kes oli Eestis kasvanud ja sellega hiljemgi tihedalt seotud, kuni sunnitud siit sõja lävel 1940. aastal lahkuma. Eveline Maydell oli kuulus oma käärilõiketehnikas siluettide poolest. Siluetikunsti – varjuteatri sugulase – juured arvatakse olevat kujutava kunsti müütilise sünni juures. Nii varjuteatri kui siluetikunsti puhul antakse idee või lugu edasi varjupiltide ehk siluettide abil, so kujutistena, mis moodustuvad piirjoontest, millest sisse-või väljapoole jääb must või valge pind.
Oleks ootuspärane anda neile kunstidele nö analüütilise psühholoogia käsitlus – eeskätt Varju (e projektsioone “tootva” faktori või psüühe teadvustamatu aspekti) võtmes. Sest tõepoolest – terve kunstiliik, mille eksistents tugineb vaid varjudele – kuidas üldse sellele teisiti läheneda? Lisaks ei saa unustada, et Hans Christian Andersen ei kasutanud paberit üksnes muinasjuttude – sealhulgas ühe tumedaima loo nimega “Vari” – kirjapanekuks, vaid oli lähedaste ja tuttavate ringis tuntud ka kui siluetikunstnik, kelle iga pilti saatis fantaasiarohke lugu. Kes ei mäleta, siis Anderseni pessimistliku puändiga “Vari” on lugu mehest, kelle vari kasvab ja kosub nii jõudsasti, et asub iseseisvat elu elama ja taandab lõpuks oma algse peremehe iseenda varjuks. Tegu on muinasjutuga, mida lugedes on raske hoiduda psühhodünaamilistest tõlgendustest, sh muidugi ennekõike Varju kontekstis.
Kuid mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Täna tahtsime hoopis meenutada tihti Freudile omistatud (kuid tegelike tõenditeta) ütlust: “Vahel on sigar lihtsalt sigar.” Ehk et – vahel on vari lihtsalt vari ning siluett lihtsalt siluett. Ja tõsisema poole pealt – vahel on kurjus ka lihtsalt kurjus.
Viimasest – oskusest näha kurjas kurja ning mitte lasta end varju-temaatika varjunditest eksitada – kõneleb 2011.a JAP-s (Journal of Analytical Psychology, Volume 56, Issue 3) avaldatud arutluses “What could be Jungian about Human Rights work?” Iisraeli päritolu jungiaanlik terapeut Tristan Troudart, jagades mõtteid Palestiina relvastatud konflikti olukorras tehtud terapeutilisest koostööst Palestiina kolleegidega. Kõigepealt alustab Troudart olukorra ja koostöö mõtestamist läbi ühise kollektiivse trauma (holokaust, II ms, 1948.a sõda) ning varjuprojektsioonidele viljakat pinda loovate dihhotoomiate: Palestiina/Iisrael, moslem/juut, agressor/rünnatav jne. Selles koostöös ilmnes mõistagi, et kollektiivsel psühholoogilisel tasandil on kesksel kohal ründaja/ohvri arhetüüp. Ohvristatuse tunne on omane mõlemale rahvale ja agressori-poolus projitseeritake alati vastaspoolele. Palestiinlased on vägivaldse ja kuritarvitustest pundunud okupatsiooni ohvrid; iisraellased jällegi kipuvad end juba olemuslikult iga rünnaku puhul haavatavana tundvat. Iisraeli terapeutide rolli nägi Troudart võimalusel selles, et nemad – puutes Haavatud Ravitseja (Wounded Healer) arhetüübiga ning teadvustades oma kollektiivset psühholoogilist haava ja koloniaalseis olukordades sagedasti ilmuvat “Patroneeriva Doktori” varju – üritavad ravida kollektiivset haava palestiinlastes, kelle kannatused on omakorda põhjustatud just iisraellaste poolt. See saab toimuda vaid empaatilises ja egalitaarses suhtes. Troudart kirjeldab ausalt, kuidas koostööprojekti ajal tundis ta endas ärritust ja patroneerivat üleolekut, kui palestiinlased ei käitunud oodatud viisil ning reageerisid passiiv-agressiivselt – nt avaldasid rahulolematust iisraellaste tööga, ei ilmunud ettenähtud ajal kohtumistele või jätsid dokumendid läbi töötamata või ettekanded tegemata. Troudart pidas siinkohal oluliseks teadvustada kolonialistidele iseloomulikku varju ning teisalt – seda, kui sügaval palestiinlastes ohvristatuse valu peitus ja kui suur oli nende vajadus lugupidamise järele. Troudart meenutab ka Erich Neumanni “uue eetika” kontseptsiooni, mille sisuks on varju (“iseenese kurjuse”) aktsepteerimine ja integreerimine.
Siin jõuabki aga Troudart oma vaatepunkti tuumani. Ta leiab, et “uus eetika” aitab meil saada “psühholoogiliseks võitlejaks”, kes oskab teha Heal ja Kurjal vahet mitte-fanaatilisel moel. Trouarti hinnangul ei tohiks aga inimõigusi endid kui universaalseid ja kõige alust mingil juhul küsimuse alla seada. Ta ütleb: ” Ärgem nähkem vaid varje. Fookuse panemine varjule võib takistada meid vahel nägemast, et Kurjus on Kurjus ja sellel ei ole olemas kahte külge.” Ta leiab, et mittefanaatiline viis eristada Head ja Kurja seisneb selles, et me avame oma kõrvad ja südamed Teisele ning kuulame sisemist häält, mis pärineb Selfist, mitte aga omaenese pimedat külge eitavatest kollektiivsetest väärtustest. See, et tunnistame vastandite pinget oma sisemaailmas, ei tähenda, et peaksime hoiduma seisukoha võtmisest välismaailmas. Me ei peaks häbenema öelda valjult ja selgelt välja, kui miski on tõeliselt Kuri (Evil), nagu sõjaline okupatsioon seda on.

ERA.1298.1.135.1 Kompositsioon. Kolonelleitnant Home tütardega Eveline von Maydell http://maydell.tumblr.com/

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.