Anima > Antiik-Kreeka > Arhetüübid > Arlene Diane Landau > Blogi > Jumalad ja jumalannad > Keha > Naine > Seksuaalsus

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Taraxippus

Täna, 65 aastat tagasi, peeti ajaloo esimene F1 maailmameistrivõistluste etapp. Mõnedel andmetel on tegemist populaarsuselt teise spordialaga maailmas, aga mis meid õieti köidab? Põnevus, konkurents, möödasõidud võimatutel kiirustel, ootamatud rikked, taganttulijate uskumatud sööstud võidule, surma trotsiv kihutamine… Ja muidugi – avariid. Ehk ei ole õige öelda, et vaatajatele avariid otseselt meeldivad. Tavaline reaktsioon on siiski mure ja ehmatus – kuid sellegipoolest lisavad need vaatemängule köitvat traagikat ja ootamatust. Avariid meenutavad meile, et motosport on põnev, aga samas äärmiselt ohtlik. Tundub, justkui seisaks raja serval Surm ise, vaatemänguhuviline nagu meiegi.
Ses mõttes polegi ehk ajad palju muutunud, võrreldes vormelisõitude ajaloolise eelkäijaga – neljahobusekaarikute võiduajamisega antiikajal. Kihutamine, pinev konkurents… Sõita tuli ümber areeni keskosas oleva madala müüri – pöördepunkti, mis oli raja ohtlikuim koht, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Väidetavalt just seal, raja lõpus paiknes Taraxippus – “hobusekohutaja”. Selle kohaga seotud vaim panevat hipodroomidel hobused perutama ja põhjustavat surmavaid õnnetusi. Omal moel võib selliseid “taraxippuseid” näha ka vormeliradadel – näiteks ohtlike kurvide kujul.
Tõsi, tänapäeval ei tule me selle peale, et seostada neid kohti vaimudega, nii nagu näiteks Olümpia võidusõiduraja Taraxippus olla pärinenud olümpiamängudele aluse pannud võiduajamisest kuningas Oenomause ja tema väimehe Pelopsi vahel. Jumalate abiga toimunud avariis surmas Pelops Oenomause ning mõrvas seejärel ta kaarikujuhi. Viimane needis omakorda Pelopsi. Taraxippouena toovatki surma kas kaarikujuhi või Oenomause vaim.

Võib öelda, et seesama, võiduajamiste kui “antiik-vormel1” sünni juures olnud “surmahingus” on jäänud truuks rajaserval-seisjaks tänaseni. Vast ongi Vikatimehe endaga loozhi jagamine üks “ärevaid võlusid”, mis teeb vormelisõidu nii aplalt jälgitavaks. Kes teab, ehk ei olegi selles situatsioonis kätketud võimalus astuda alateadlikult numinoossesse ruumi palju erinev tundest, mis kisub inimesi kirikusse. Lisaks väljendub taolises turvalises “flirdis surmaga” teatud mõttes ka varju ahvatlus, pisut analoogselt paar päeva tagasi käsitletud metsikute loomade koduloomana pidamisega. Ka on vormelisõitjate surma trotsivas kutsumuses tugev puude kangelase arhetüübiga, kuid sellest lähemalt juba homme.

Kaader filmist "Ben Hur" (1959)

Ämmaemandate päev

Ämmaemandad, kelle päeva täna tähistatakse, on omamoodi psühhopompid – teejuhid ja saatjad elu tähtsaimal üleminekuhetkel. Ämmaemanda ülesandeks on antiiksetest aegadest olnud lõigata läbi nabanöör ehk teha sõna otseses mõttes ühest kaks, viia lõpule sünniprotsess. Antiik-Kreekas oli ämmaemandate ja sünnituse kaitsejumalannaks Hekate, kes oli ühtaegu ka allmaailma, teispoolsuse ja nõiduse jumalanna.

Jungiaan Erich Neumann on monograafias “The Origins and History of Consciousness” kirjeldanud Hekated kui antiikset Suure Ema kehastust järgmiselt: “Hirmujumalanna Hekate on inimsööja Empusa ning noorte meeste verd imevate ja nende liha õgivate lamia’te ema. Kuid see kolmekehaline, uroboorne Hekate, kolme kuningriigi – taeva, maa ja allilma – valitsejanna on ka Kirke ja Medea õpetajanna nõiakunstis ja hävitamises. Talle on omistatud oskust võluda mehi ja muuta neid loomadeks ning – kuujumalanna tiitli omajana – karistada neid hullumeelsusega.” Hekate egiptuse vasteks oli Heqet – sünni lõpphetkede jumalanna, kes olla taassündinud Osirisele hinge sisse puhunud. Mis aga vaat et kõige olulisem – Hekate oli ristteede, üleminekute, väravate ja üldse kõige liminaalse jumalanna. Nõnda jooksevad tema juures kokku algus ja lõpp, elu ja surm, mida illustreerib omakorda ka asjaolu, et enamasti tunneme vana-kreeka skulptuuridelt Hekated kolmepealise või isegi -kehalisena, mida tänapäeval seostatakse sellega, et temas koonduvat kõik kolm naiselikkuse aspekti: neitsi, ema ja vanaeit.
Kõneledes “Suurest Väravast”, mida Hekate valvab ja kus ämmemandad toimetavad, on üsna tähelepanuväärne, et C. G. Jung tunnustas küll tugevasti perinataalse faasi tähtsust edasises arengus (seostades seda kollektivse alateadvuse kontseptsiooniga), kuid näiteks vahetult sünnile järgnenud sündmuste olulisust märkama ei vaevunud. Nimelt leidis ta peaaegu halvustavalt, et “kuulus “sünnitrauma” on saanud selliseks ilmselgeks truismiks, et ei suuda enam midagi selgitada – igatahes mitte enamat kui hüpotees, et elu on kehva prognoosiga haigus, kuna lõppeb alati fataalselt.” (CW 11, § 842).

Siiski ei ole analüütilises psühholoogias selle teema juures siinkohal punkti pandud. Näiteks JoAnn Culbert-Koehn, jungiaanlik analüütik Californiast, on oma mitmetes artiklites ja ettekannetes pühendunud justnimelt sünnitrauma tähendusele hilisema arengu ja eeskätt separeerumisprotsesside kontekstis. Teemat uurima tõukas Culbert-Koehni isiklik kogemus: nimelt adumine, et tema väljaõppe lõpuintervjuu piinarikkuse taga oli tema enda traumaatilise sünni kogemus: “Minu vastsündinu-psüühe vaatepunktist keerutas treeningprogrammi turvalisest konteinerist lahkumine üles tunded, mis seostusid emaüsast lahkumisega.” Culbert-Koehn oli nimelt sündinud, nabanöör ümber kaela.Ta leidis arhetüüpsele hirmule, mis ühendas nii tema füüsilist sündi kui psühholoogilisi üleminekuid, ühisnimetaja: “…

Antiik-Rooma reljeef sünnitajat abistavast ämmaemandast

.” Culbert-Koehn ei väsi rõhutamast, et mõistagi ei ole ükski inimene nii lihtne, et ainus trauma teda defineeriks, kuid leides tuge muuhulgas mitmetelt psühhoanalüütilistelt autoritelt (nt Winnicott), on ta veendunud, et inimlapse sünni ümbruses asetleidvad või sellele vahetult järgnevad sündmused jätavad temasse sügava jälje ning kipuvad taas esile tõusma, kui isik kogeb olulisi lahku- või üleminekuid: kui neid ei taaskogeta teadlikult, siis on neil tume, ärritav, vigastav, pessimistlik ja hirmutav mõju. Seevastu kui tuua need preverbaalsed sünnimälestused analüüsiprotsessi käigus teadvusesse, on tulemuseks kergendus.
Paneb ju mõtlema, et ehk on sünniprotsessis nii olulise ämmaemanda roll veelgi tähtsam kui esmapilgul arvaks, kandudes füüsilise sünni kogemuse kaudu edasi ka psühholoogilise sünni protsessi. Üsna Hekate vääriline.

Kunksmoor

Claire Douglas on leidnud raamatus “The Old Woman’s Daughter: Transformative Wisdom for Men and Women”, et Jungi ja tema kaasaegsete tähelepanu pälvis ebaproportsionaalselt vähe “vana tark naine” (vrdl vana tark mees, tihe külaline jungiaanlikus kirjanduses) — “crone” ehk meie keeli ka vanamoor, nn jumalanna-kolmiku (neitsi-ema-vanaeit) viimane osis. “Moor” on üks feminiinse peamisi aspekte, mis on seotud naise elu kolmanda staadiumiga ja tema psüühe kolmanda küljega – see vabastab naise bioloogilisest “elu-voolust”, mida Jung pidas naiste müütide olemuslikuks osaks. Ta sisaldab nii feminiinse arhetüübi valgust kui varju ning ühendab kõrgeealise tarkusehoidjana nii neitsi kui ema. Lisaks on ta seotud allmaailma ja surmaga, ulatudes seega väljapoole hoolitseja-hoolealuse tsüklit. Douglase arvates lõhuti algne Suure Jumalanna tervik Persephone röövi stseeni läbi kolmeks erinevaks aspektiks (Demeter, Persephone, Hekate), kuigi tegelikult esindavad nad kõik ühte ja sama – “mater materia”t, Suurt Ema, maailma loomist ja lagunemist. Douglase hinnangul sisaldas vana targa naise ehk “moori” arhetüüp Jungi aja jaoks liiga võimsat energiat, et seda puutuda, kuid kuna feminiinsuse kolmanda aspekti sümboliks on ka madu, siis läbi selle kujundi ilmutas ta end varjatult ka Jungi töödes.
Rõõmuga võime aga öelda, et meie pole Moori siinmail kunagi peljanud. Täna, Aino Perviku sünnipäeval on põhjust meenutada meile kõigile hingelähedast Moori – Kunksmoori. (Nimi ise pärineb Wiedemanni sõnastikust ja tähendab nõiakunstides pädevat vanaeite). Kunksmooris on kõike. Kes meist ei mäletaks edevusest hullunud Kunksmoori, kes läks linnas mõõdutundetu shoppamisega liiale, kuhjates kokku nii kuljustega võrusid, lõhnavaid losjoone kui kuldvarrega vihmavarje ning edvistas telekaamerate ees – nii selles kui ka tema kalduvuses Trummiga ümbermaailmareisi mängides kangesti sohki teha ilmutab end peidetud Puella, neitsi-aspekt. Emmeliine hoolivates ravitsemistes – nii taimede kui sõnaga – väljendub ehe Ema selle positiivseimal kujul. Ning lisaks oli Mooril ka võim surma üle, kuna ta teadis nii surematuse saladust kui ka oskas surmaunest äratada ning nägi nägemusi suurtest õnnetustest, mis surmaga lõppeda võinuks. Ka igavese nooruse saladust teadis ta, kuid ei kasutanud: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused.” Selle lausega on ühtlasi antud kenasti edasi ka mõtet, et Moori-arhetüüp sisaldab endas eelnevaid faase – neitsit ja ema.
Jah, Kunksmoor oli nõid – ning uhke selle üle -, aga ta ei esinda Nõia arhetüüpi selle tavapäraselt kitsendatud, eeskätt Marie Louise von Franzi töödest tuttava Hea Ema arhetüübi vastandi ehk Varju tähenduses. Kunksmoor ühendab mõlemad feminiinsuse aspektid – ta on justkui Ema arhetüübi kuvand enne seda, kui see jagunes kaheks – “heaks” Neitsi Maarjaks ja “halvaks” Nõiaks. Olgem uhked oma tervikliku Kunksmoori üle ja mõelgem temast kui sellest Targast Vanast Naisest, kes võib küll armastada roppe laule ja olla vahel hirmus ninakas (“Minu saarel arstin mina!”), kuid kes sellegipoolest on terviklikkuse indikatsioon. Tema seosest individuatsiooniga kõneleb ka tema viis teha asju südame, mitte tavade järgi.
Siin tegutseb Moor Ita Everi ja seega Nukitsamehe filminõia häälega (sh naeruga), mistõttu sulaks justkui “hea nõid” ja “halb nõid” veelkord kokku: http://etv2.err.ee/v/lasteekraan/saated/7393761c-99cf-4d92-96ea-018c3ba36dfc ning pühapäeval kell 18 ETV2-s http://etv2.err.ee/v/kultuur/animafilmid/saated/60b5e1a7-887a-443d-bbe5-45a66b67dcbb

Kaader nukufilmist «Kunksmoor» (1977) - Kunksmoori oskus haige-olemist nautida ja sellest viimanegi võtta on kadestamistväärt.

Hiied

Ärgem väljugem veel metsast, kuhu eile sattusime. Tänasel rahvusvahelisel monumentide ja muinsusväärtuste päeval võiks hoopis minna hiide – eestlase traditsioonilisse pühakohta.
Analüütilises psühholoogias on seostatud metsa ennekõike teadvustamatusega. Marie Louise von Franz on seejuures öelnud kord alateadvusest rääkides, et see on justkui metsik loodus, padrik, kus inimene peab olema pidevas kõrgendatud valvelolekus. Tõesti, metsas on hundid ja muud koledad loomad… Eestlase hiis oli püha koht, kus looduse rahu häirimine oli keelatud, kuid teisalt oli see ka kodune paik. Seal käidi koos – palvetamas ja ohverdamas, aga ka nõu pidamas, kohut mõistmas, surnuid matmas ja mälestamas. Seal käidi üksi – ravimas, palvetamas, ohverdamas või lihtsalt olemas – jõudu kogumas. Hiiemets oli seega turvaline koht ja sellele mõeldes ei kerki silme ette ohtudest kubisevat laant, millena von Franz tavaliselt metsa näeb. Ometi ei kaota meie mets sellega karvavõrdki oma numinoossusest. Isegi kui XIII sajandist XX sajandi alguseni oli omausuline tegevus, sh hiites kui pühapaikades, karistatav, ei kadunud see traditsioon päriselt ning “Eesti ajal” kavandati võimsaima rahvusliku pühapaigana siinmail seninägematu hiie loomist. Sõjamäe hiis – eesti iseseisvuse sümbol, “mõeldud meie minewiku lahingute ja wõitude ning rahwa sangariwaimu mälestamiseks” – pidi valmima 1943. aastaks, tähistamaks Jüriöö ülestõusu 600. ja Eesti Vabariigi sünni 25. aastapäeva. Lisaks tollal kavandatud Eesti kõrgeimale ehitisele – Tulilale – oli sinna plaanitud ka igavene tuli ja ligi 10 000 puuga hiie istutamine. Alustati ehitustöid ja istutati tammesid, kuid 1939/40 külm talv hävitas enamiku puudest ning 1941.a lahingud ülejäänu. Järgnenud aastakümneil ehitati hiie alale tööstusettevõtteid. Täna on küll samas paigas Jüriöö park, kuid omaaegselt kavandatud suurejoonelist ja metsast pühapaika saame näha vaid tollasel kavandil. Mõeldes selle hiie loole, millele oli juba ette omistatud eesti rahva jõu ja uhkuse sümbolväärtus, tundub kummastavalt sümboolne ka tema saatus – sünkronistlikki omal moel. Ehk on see üks näide eestlase erilisest suhtest siinse püha metsaga ja teadvustamatu tasandiga, millega see meid seob – ja kuhu see meid aeg-ajalt tõmbab.

Postkaart: Sõjamäe Hiie mudel. Arhitekt Johann Ostrat, 1934

Jung ise on hiitest (“sacred grove”) rääkides pidanud oluliseks ema-sümbolit, mis seostub elupuuga, mis tema hinnangul võis algselt olla genealoogiline puu ja tähistada nö suguharu ürgema. Jung oli veendunud, et hiite-kultus sai alguse tavast kummardada jumalannasid puu kujul. (“Symbols of Transformation”, CW5). Ka see on tähelepanemist vääriv mõte eestlase metsalembuse kontekstis, kuna oleme lasknud ristida oma maa Maarjamaaks – Ema, jumalaema nime järgi.
Nõnda siis, kui satute täna metsa – või miks ka mitte: kui möödute lihtsalt mõnest puust, mille juured on Eestimaa mullas – siis vaadake enda ümber ringi ja nähke end hetkeks hiies, pühas paigas. Kui aga see ei tule välja, siis võib hiide minna ka teleekraani vahendusel: ETV-s jookseb laupäeva hommikuti 11. aprillist kuni 1. maini lühifilmide sari „Eesti looduslikud pühapaigad“. Kuues 5-minutilises klipis kõnelevad hiite jt looduslike pühapaikade tähendusest, väärtusest ja ohustatusest tuntud eesti inimesed. Siin õpib Gerd Kanter Vana-Vigala hiiekohas, et naised koguvad jõudu hiiepuul ümbert hoides, mehed aga sellele seljaga toetudes:http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/eesti_looduslikud_puhapaigad/saated/49e9777a-2041-4a37-9574-34a51c3d3710 Täna kell 9:55 räägib poetess Kristiina Ehin aga Paluküla hiiemäest.

Tuhkapäev

Tuhkapäev – see on paastu algusaeg, mis sümboliseerib Kristuse 40-päevast üksildust kõrbes enne ta avaliku tegevuse algust, aga ka Moosese sama pikka patukahetsuspaastu. See on taandumise aeg, reis iseenese sügavustesse, mis meenutab Jungi „öist mererännakut“ („night sea journey“) – vältimatut etappi kangelase teekonnal.
Jungiaan Ann Ulanov

Zsofia Ötvös’e „Pigeons and Ashes“ (2006)

on oma monograafias “Cinderella and Her Sisters” näinud paralleele nii Tuhkatriinu loo ja Tuhkapäeva (tuhk kui puhastuse sümbol) kui ka Tuhkatriinu ja Kristuse vahel, kuna mõlemad esindavad kannatava teenija kui patuoina arhetüüpi. Istudes tuhas, leinab Tuhkatriinu oma ema; tuhk meenutab ka Vesta neitseid, kes kandsid hoolt selle eest, et tuli emajumalanna Hera koldes eal ei kustuks. Ses olukorras aimub alati ka lootus: „Tuhkatriinu nimi viitab selgelt sellele, kuidas ta istub tuhas – elav, hõõguv tükike sütt, mis võib igal hetkel uuesti leekidesse lahvatada.“
http://www.amazon.com/Cinderella-Her-Sisters-Envied-Envying/dp/0664244823

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.