Blogi > James Hollis > Surm > Transformatsioon > Vari

Kummitused saadavad meid seni, kuni me nendega ei suhtle

Läbi teadaoleva ajaloo on inimesed uskunud vaimudesse, deemonitesse, inglitesse ja teistesse vaimolenditesse. Meie eelkäijate jaoks on piirid nähtamatu ja nähtava maailma vahel olnud hägusad. Kuigi me tänapäeva teaduslikkusele pretendeerivas maailmakäsitluses oleme vaimud ja kummitused pagendanud eksiili, elavad nad meis ja meie seas edasi nagu Patrick Swayze poolt kehastatud Sam filmis “Ghost”. Ja nagu Samil, on ka teistel kummitustel sõnum, mida on vajalik kuulata. Tänane postitus tähistab filmi “Ghost” esilinastumist 13. juulil 1990 ehk siis täpselt 25 aastat tagasi. Lühidalt kokku võttes on see film sellest, kuidas surma saanud kallim kaitses vaimuna oma armastatut ning kontakteerus reaalse maailmaga nii, et armastatu pääses ohust ning pahalased said oma palga.

James Hollis, raamatus “Hauntings: Dispelling the Ghosts Who Run Our Lives”, räägib sellest, kuidas me kõik elame koos kummitustega. Meid kummitavad rääkimata lood, saladused, elamata elud, süütunded valede otsuste pärast. Kui me neid kummitusi ei teadvusta, on nad autonoomsed ja sekkuvad meie ellu väljaspoolt. Minevik ei ole minevik vaid elab meiega siin ja praegu. Teadvustamata olevik on lugu, mis jutustab iseennast ikka ja jälle ning mis jätab jälje meie eluloos.

Meid kummitavad otsused, mis on minevikus tehtud või tegemata jäetud, süü nende otsuste pärast. Kuigi võime tunda süüd teeb meist potentsiaalselt moraalsed inimesed, on süütunde raskus sageli halvav. Paljud meie käitumised, teadlikud ja ebateadlikud, on sageli kantud süütundest, häbist, ärevusest ja muudest hingelõhkuvatest jõududest. Süütunne avaldub meie elus peamiselt kolmel viisil: vältimises, ülekompenseerimises või enesesabotaažis. Süütunne seob meid minevikuga ning ärevus seob meid teadmata tulevikuga. Nii ei ole meil võimalust olla ja elada olevikus. Kuid süütundel on oma koht. Võime oma süü sügavuti omaks võtta, aktsepteerida oma võimet teha halbu asju võimaldab meil tegelikult edasi liikuda. Trikk on mitte lasta sellel süül ning selle kompenseerimisel end defineerida vaid tunnistada ja aktsepteerida haavu ja vigu, mis on meie liigile iseloomulikud.

Kuid kõige suurem kummitus on meie enda elamata elu. Kui me ei julge olla me ise vaid meist saavad kameeleonid, kes võtavad neid ümbritseva keskkonna kaitsevärvid.

Ainult siis, kui tervitame neid kummitusi, saavad nad end meile paljastada ning nii saame pidada dialoogi ja nende sõnumit mõista. Kui me jookseme nende eest ära, ei kao nad kuskile. Nad lähevad sügavamatesse kihtidesse ja püsivad seal, omades kontrollimatut võimu meie elu üle. Kummitused saavad ainult siis integreeritud, kui me lülitame sisse teadvuse valguse. Kummitused saavad transformeeritud, kui me võtame vastu müsteeriumi, kuhu nad meid kutsuvad. Kui filmis “Ghost” Demi Moori poolt mängitud peategelane julgeb usaldada ning asub aktiivsesse suhtlusse armastatu vaimuga, saab vaim talle edastada vajaliku sõnumi ning mõlemad pooled saavad minevikust lahti lasta.

Kaader filmist "Ghost"

 

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.