C. G. Jung > Nõid

Puhkusele minnes või sealt tulles võta hing kaasa

Suvel, kui inimestel on puhkused, on võib-olla reisimist rohkem kui tavaliselt. Aga ka muidu on reisimine tänapäeval väga igapäevane. Enamasti reisime lennukiga. See on kiire ja mugav. Sellega seoses üks killuke lennureiside teemal. Nimelt vahendab Jungi biograafia kirjutanud Frank McLynn*, et Jungile ei meeldinud lennukiga reisida. Jung nimelt arvas, et sel viisil liigub keha liiga kiiresti ning hing ei jõua järele. Väsimus, mis meid pärast pikki lennureise saadab (jet lag) ongi tingitud sellest, et keha ootab hinge järele.

Kui eelistada lihtsamaid sõiduvahendeid, on hingel lihtsam kaasa liikuda. Nii istume meiegi nüüd oma luua selga ja pühime kuuks näoraamatu tolmu enda jalgelt. Augusti keskpaigast oleme aga jälle tagasi, koos hingega. Mõnusat puhkust teilegi.

* Frank McLynn. “Carl Gustav Jung: A Biography.”

Illustratsioon Maurits Cornelis Escherilt.

Maurits Cornelis Escher

Torn kestab minust kauem

Bollingen tänapäeval

35 aasta eest avati Tallinna teletorn, mida nimetatakse ka Eesti taasiseseisvumise ja vabaduse sümboliks. Tornid kipuvadki tihtilugu sümboleiks olema – oma rolli mängib siin küllap see, et kus iganes nad on, tungivad nad lihtsalt esile. Ülespoole suunduva vormi tõttu nähakse tornides pikemalt mõtlemata tihti ka fallilist, maskuliinsuse sümbolit.
Et aga asi üheülbaliseks ei läheks, anname siinkohal au C. G. Jungile, kuna “jungiaanluse olulisim torn” – Jungi Bollingeni torn – kannab endas ennekõike naiselikku tähendust. Kõigepealt tuleks siiski selgitada, et sel muinasjutukindlusena tunduval hoonekompleksil, kus Jung veetis alates 1920ndatest igal aastal mõned kuud, on aastakümnete pikkuse kujunemise tulemusena õigupoolest neli torni. Neist esimese ehitamise ajal suri Jungi ema ja see andis ehitustöödele hoopis uue ja keerukama suuna. Ka järgnevad arengud torni eluloos on seotud oluliste etappidega Jungi elus.

Jung on pühendanud raamatus “Mälestused, unenäod, mõtted” tornile ka sellenimelise peatüki, nimetades torni oma küpsuse paigaks – emarüpeks või emalikkuse sümboliks, kus ta võis taas saada selleks, kes ta oli olnud, oli ja sai: “Torn andis mulle tunde, nagu oleksin ma uuesti kivis sündinud. Torn oli justkui mu varasemate aimuste kehastus, individuatsiooni kujutis… Ma ehitasin seda maja üksikute osade kaupa ja lähtusin alati ainult parajasti olemasolevatest vajadustest, ilma et oleksin juurelnud sisemiste seoste üle. Võidakse öelda, et ma ehitasin torni omalaadses unenäoseisundis.
… see moodustab tähendusliku kujundi: see oli psüühilise terviku sümbol. Ta oli arenenud ise: justkui mingi vana seeme oleks idanema läinud. Bollingenis olen ma oma tõelises olekus, selles, mis mulle sobib. Siin olen ma nii-öelda “ema igivana poeg”… Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites. Torn kestab minust kauem, ehkki kõik temas osutab ammusele möödanikule.” Edasi võite Jungi mõtteid Bollingeni tornist lugeda siit: http://www.apollo.ee/malestused-unenaod-motted.html

Kõrges eas Jungi ennast näete Bollingenis (selle valmiskujul) toimetamas sellel haruldasel arhiivilõigul: https://youtu.be/kgrnIBgOQKM
Illustratsiooniks olgu aga võrdlusena pilt Bollingeni torni ehitamise algfaasist – ajast, mil torne oli veel üks – ning teine tornist tänapäeval.

Võib vaid soovida, et meil kõigil oleks mõni sama hingelähedane koht, kus sarnase meelerahuga suvehommikud, -päevi ja -õhtuid nautida.

Bollingen valmimas

Imetav Jumalaema e Galaktotrophousa

Hollandi kunstniku Gerard David'i maal "Puhkehetk põgenemisel Egiptusesse", ca. 1512–15 (Metropolitan museum of art)

Täna tähistatakse õigeusklike kristlaste seas 6. sajandist pärit Galaktotrophousa (e kreeka keelest tõlgituna: piima-andja) ikooni püha, mis kujutab imetavat Jumalaema. Paistab olevat just õige hetk kõneleda veidi meestest ja emakompleksist.
Jeesust imetava Maarja motiiv ei ole pühapiltidel sugugi sage, kuigi ehk sagedam kui raseda Jumalaema kujutis. Hoolimata dogmast, et Kristuse olemus on nii täielikult jumalik kui täielikult inimlik, tekitas tema inimliku olemuse aktsepteerimine ehk inkarnatsioon kaua vaidlusi. Paljudel oli raske uskuda, et ta tõepoolest veetis 9 kuud ema kõhus, teda imetati jne. Kõnealune ikoon ongi seotud just Kristuse kahetise, sh kehalise olemuse dogmaga.
Rind pildil on sümbol (sestap on ta ka ikoonidel tavaliselt markeeritud üsna ebaloomulikult väikesena, üritades mh vältida sensuaalsust) – tähistamaks Kristuse jumaliku olemuse kõrval ka seda, et ta on lihast ja luust naisest sündinud mees, kes alustas abitu imikuna ema käte vahel. Et me ei unustaks.

Pole need asjad nö tavalistegi inimeste puhul kuigi teistsugused. Jungiaan James Hollis meenutab oma teoses “Under Saturn’s Shadow. The Wounding and Healing of Men”, et meie isiklik ema on see, kust me tuleme, kelle verd oleme jaganud, kelle amniootilistes vetes hõljunud ning kelle neurovõrgustikuga resoneerunud. Isegi eraldumise järel jääme igatsema taasühenduse järele; teatud mõttes on järgneva elu iga akt erose püüdlus taasühenduse järgi, kasutades muid ihaldusobjekte – nii sublimatsiooni abil kui isegi kosmosele kui tervikule projitseerimise teel. Seejuures rõhutab Hollis, et Erose (kui jumala aga ka energia) ahendamine pelgalt seksuaalsuse piiridesse ei ole õige – ta esindab jõude, mis on sügavamad kui seks ning allasurutud erosest saab vägivaldsus ja raev.
Hollise sõnul vormib ja modelleerib ema meie jaoks elu arhetüübi. Feminiinsuse tundeliselt laetud kujutis mehes on ülioluliselt mõjutatud esmakogemusest isikliku emaga ning varasest kasvu- ja hoidmiskeskkonnast. Reaalsel suhtel oma emaga on mingi paratamatu mõju ka iga mehe suhtele oma animaga ja paraku tuleb tihti ette lausa seda, et just lapsepõlvekogemus jääb mehe psüühes domineerima.
Läbitöötamata emakompleksi kõige hirmsamaks tagajärjeks ei ole kahju, mis sellest sünnib mehe suhetele teistega, vaid kahju suhtele iseendaga. See, mis on alateadlik/teadvustamata, ei kao kuhugi, eales. See jääb hinges alati aktiivseks. Taoline iseenesest võõrandumine kuivatab kokku elukvaliteedi ja mürgitab suhted. Hollis toob ka mitmeid näiteid.
Suhetest emaga võivad pärineda enamasti kahte tüüpi haavad: ema oli kas liiga palju või liiga vähe. Esimesel juhul on pojale projitseeritud ema elamata elu, seda on surutud üle lapse piiride, muutes ta jõuetuks. Hollis toob näiteid ka teisest variandist ehk millise jälje on jätnud tõrjuv ema. Ta kõneleb mehest, kes oli laadinud oma Anima lapsepõlvest säilinud sõltuvusliku igatsusega (eemalehoidva Ema järele) ning soovis, et abikaasa temaga iga päev armatseks. Kui naine kord sellise korralduse vastu tõrkus, siis haavus ta sellest nii, et tundis sõna otseses mõttes surma lähenemas. Selle mehe puhul täitis seks mitte niivõrd intiimsuse saavutamise, kui religioosset eesmärki. Saades aga teraapia käigus aru, et ta oli selliselt üritanud teha oma naisest nn surrogaatema, suutis ta projektsioonid tagasi võtta ja kompulsiivsus asendus õrnusega. Teadvustanud iseenda sisemise lapse muret ja painajalikku sulandumissoovi, sai võimalikuks suhte normaalsete proportsioonide taastamine.
“Ema vaim” võib end kehtestada näiteks ka nn neitsi-hoora kompleksis, mille puhul mees suudab seksuaalset entusiasmi üles näidata vaid feminiinsuse “tumeda” külje suhtes, andes samal ajal oma abikaasale kättesaamatu Madonna rolli. Mõned mehed on seksuaalselt aktiivsed seni, kuni naine jääb rasedaks või sünnitab. Selliste meeste eros on justkui imetud kuhugi emakompleksi sügavikku; oma naisega muutuvad nad aseksuaalseks, erose projitseerivad aga kas fantaasiatesse või kõrvalsuhetesse. Romantiline Teine, keda mees kunagi nii ihaldas, on nüüd “kodustatud” – kontamineeritud ehk määritud alateadliku ema-materjaliga. “Playboy” on sõna otseses mõttes (ehk tõlkes) – “mängiv poiss”; temast ei saagi meest seni, kuni ta pole vabastanud oma erost võimsa sisemise ema-maailma kütkeist.
Hollis leiab, et selleks, et mees saavutaks nö tervenemise, peab ta ennekõike võtma arvesse oma sisemist lahendamata ema-poja suhtekogemust, töötama läbi oma haavad nii isiklikul kui kultuurilisel tasandil ning lõpuks – tegema selgeks isa koha selles emotsionaalses konstellatsioonis.

 

Maod – armastada või vihata?

Täna saab 116-aastaseks Indiana Jones – arheoloogiaprofessor, kes armastab oma piitsa, kaabut ja nahktagi sama palju kui vihkab madusid. Indianat on kirjeldatud kui üksikut hunti, üllast aardeotsijat, superkangelast, detektiivi; Harrison Ford osatäitjana on öelnud, et teda paelus Indiana juures asjaolu, et sai ühtaegu olla nii romantik kui ka küünik; on avaldatud ka arvamust, et ontlik ülikooliprofessor vajas vastukaaluks rahulikule õpetamisele heroilist tegutsemist üle mõistuse hädaohtlikes olukordades. Mille käigus kohtus ka madudega …
Kindlasti on Eestimaalgi seiklejaid, kes on oma unenägudes või fantaasiates kokku puutunud kui mitte just madude, siis ussidega ikka (aga sobivad ka draakonid, sest neid kõiki käsitletakse ühe teema variatsioonidena), sestap vaataks, kuidas sellesse kokkupuutesse suhtuda. Jung ise olevat ühel oma seminaril öelnud, et madu võib tähendada seitset tuhandet eri asja. Kui neid nüüd kuidagi kokku võtta, siis jungiaan Barbara Hannah on uurinud mao sümbolit erinevate maailmajagude müütides, muinasjuttudes ja religioonides ning klassifitseerib need järgnevalt (mööndusega, et nad osaliselt siiski kattuvad):
1. maod kui maa, pimeduse ja kurjuse deemonid,
2. maod kui valguse, tarkuse ja loovuse kandjad,
3. maod kui uuenemise ja elu igavese ringkäigu esindajad (Uroboros),
4. maod kui vastandite ühendajad ja jumalikuga suhtlemise võimaldajad.*

Jungiaan ja arhetüüpse psühholoogia esindaja James Hillman räägib aga oma raamatus „Dream Animals“, kuidas ta loomasümbolite seminari alustab alati mao sümbolist, küsides oma kuulajatelt, mida madu nende jaoks tähendab. Vastustest ilmneb, et madu sümboliseerib uuenemist, kuna ta vahetab nahka, kuid ta esindab ka negatiivset ema, kuna ta on ümberpõimuv, ei lase vabaks, lämmatab, neelab tervenisti alla; madu oma võrkja sätendava naha, suust väljanilpsava harulise keele, sisina ja painduva kehaga on pahaendeline, kaval, sensuaalne ja võrgutav, kuid samas on ta ka tarkuse kehastus; maomürk on nii surmav kui ka raviv, olles tervendamise sümboliks. Madu ühendab endas vastandid, ta on alati mõlemad: loov-lammutav, mees-naine, mürgine-tervendav, kuiv-märg, vaimne-materiaalne. Kuid Hillman küsib, et miks me peaksime elava pildi maost asendama tõlgendusliku kontseptsiooniga? Kas tõlgendused ei ole mitte psühholoogiline kaitse, kui tunneme jumalikkuse kohalolu? Paljud Kreeka jumalad ja jumalannad omasid ühe aspektina mao kuju – Zeus, Dionysos, Demeter, Athena, Hermes, Hades, isegi Apollo -, toob ta näiteid. Ka meie kabuhirm mao läheduses võib olla tegelikult adekvaatne vastus olukorras, kus surelik kohtub surematuga. Hillman leiab, et selle asemel, et püüelda tõlgendamise poole öeldes: „see tähendab seda“, peaksime ehk hoopis madu imetlema, olema rabatud tema kohalolust.

Aga eks see ole igaühe enda valida, kas kohtumisel maoga kasutada selle kindlasti meeldejääva kogemuse seletamiseks mõnda tõlgendusvõimalust või jääda lihtsalt lummatud vaatlejaks.

*B.Hannah „The Archetypal Symbolism of Animals: Lectures given at the C.G.Jung Institute, Zurich, 1954-1958“

Sünnipäevalaps filmiplakatilt ja ...

Väike prints läbi analüütilise psühholoogia prisma

“Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias… ja ei leia, mida nad otsivad…. Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest…”, ütles Antoine de St. Exupéry, kellel täna on 115. sünniaastapäev, väikese printsi suu läbi.

Raamat väikesest printsist on raamat, mis teeb hingele pai. Läbi kaunite kujundlike lugude tuletab väike prints nii kõrbesse kukkunud piloodile kui meile, lugejaile, meelde, mis on tähtis. Kiires täiskasvanuelus läheb ju fookus mõnikord pisut nihkesse.
Jungiaan Donald Kalshed* näeb väikese printsi lugu kui sisemist teekonda oma lapseliku süütuse taasleidmiseni. Kalshed, kes on räägib varaste traumade puhul tekkivatest psühholoogilistest kaitsetest, ütleb, et varane suhtetrauma võib sisemise lapse kapseldada ning see sisemine laps elabki eraldi asteroidil B-612 nagu väike prints. Kui piisavalt hea lapsepõlv võimaldab samm-sammult õppida toime tulema igapäevaelu pettumuste, kurbuse ja valuga, kuid samas säilitada side selle osaga, kes vaatab maailma siiralt, naiivselt ja rikkumatult, siis varane suhtetrauma on sisemisele väikesele printsile nii ohtlik, et side ülejäänud isiksusega tuleb katkestada ning elada eraldi oma roosi ja lammastega kaugel üksikul planeedil.

Kuid nagu väikese printsi raamat võluvalt illustreerib, varitseb ka sellel planeedil tegelikult oht. “Väikese printsi planeedil on aga hirmsaid seemneid…. ahvileivapuu seemneid. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallale asud, siis ei saa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju, siis ajavad nad planeedi lõhki.” Ja nii peabki väike prints maha jätma oma idüllilise planeedi ning siirduma otsima lammast, kes aitaks võidelda ahvileivapuudest tuleneva ohuga, mis ähvardab hävitada kõik hea, mis väikese printsi planeedil on.

Piloot selles loos esindab aga teist poolt – seda isiksust, kelle lapselik osa on kapseldunud. Ta on hästifunktsioneeriv ja edukas, kuid tegelikult ta ei ela. Ta on kaotanud oma hinge. Ta peab õppima uuesti laps olema, uuesti maailma läbi lapsesilmade maagia nägema. Selleks on tal vaja väikest printsi. Väikese printsi ja piloodi kohtumine sümboliseerib protsessi algust, mille käigus taastatakse kadunud terviklikkus.
Nende kahe maailma terviklikkuse taastamine viib transformatsioonini, kus traumatiseeritud inimese süütu lapselik osa, mis enne oli kaitsemehhanismide tõttu kapseldatud, lubatakse planeedilt tagasi, et ta saaks õppida kannatama elus tavapäevaseid kannatusi. Sest seotus teiste inimestega viib paratamatult ka kannatusteni läbi kallite inimeste kaotuse. Kahe maailma terviklikkuse taastamine viib selleni, et varem trauma tõttu sügavaid suhteid peljanud inimene suudab lubada endale lähedaste suhete teket. Hoolimata võimalikest haigetsaamisest.

“Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
“Ah, küll ma nüüd nutan!”
“See on su oma süü,” lausus väike prints. “Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin …”
“Aga muidugi,” ütles rebane.
“Kuid sa hakkad ju nutma!” sõnas väike prints.
“Kindlasti,” vastas rebane.
“Siis pole sul sellest mingit kasu.”
“Kasu on selles,” lausus rebane, “et ma armastan nüüd vilja värvi.””

* Donald Kalshed. “Trauma and the Soul: A Psycho-Spiritual Approach to Human Development and it’s Interruption”.

Pildil St. Exupéry poolt joonistatud test eristamaks fantaasiavaeseid täiskasvanuid ja säilinud kujutlusvõimega inimesi.

Aphrodited meie seas

Mõnikord kannab inimene teatud arhetüübi omadusi sel määral, et on temaga (alateadlikult) identifitseerunud. Nii kõnnivad meie seas Artemised, Hestiad, Aphrodited, Aresed, Hermesed, Dionysosed jne. Arlene Diane Landau* on lähemalt vaadanud naisi, kes on kantud Aphrodite arhetüübist. Need on naised, kes torkavad silma, kes on võluvad (ei pruugigi olla väga ilusad, kuigi enamasti on). Need on naised, kellele jäädakse järele vaatama. Nad võivad olla väga tagasihoidlikud, kuid sellest hoolimata pannakse neid tähele.

Aphrodite on Kreeka (Roomas Veenus) armastuse, ilu, naudingu ja viljakuse jumalanna. Kõige levinum müüdiversioon Aphrodite sünni kohta on selline, et Kronos kastreeris Uranuse ja viskas tema genitaalid merre ning nende ümber tekkis vaht, sellest merevahust aga sündis Aphrodite. Seega on Aphrodite üks olulisi omadusi silmatorkav seksuaalsus.

Aphrodite omadused on vajalikud selleks, et elu nautida ja sellest rõõmu tunda, Aphrodite annab elule sära. Kuid Aphroditel on ka varjupool, mis ilmutab end naisena, kes on Aphroditest täielikult hõivatud ning temaga täielikult identifitseerunud. Kui inimeses valitseb vaid üks arhetüüp ning seda ei tasakaalusta muud omadused, on see enamasti kurva lõpuga lugu. Kohates sellist müstilist ja erotiseeritud naist, kalduvad mehed teda nägema vaid seksuaalse objektina selmet näha teda päris inimesena. Ta on sageli ihaldatud kõigi meeste poolt ja vihatud kõigi naiste poolt. Landau toob näidetena kirjandusest Flaubert’i Madam Bovary ning päriselust Marilyn Monroe ja Anna Nicole Smithi. Ka Edie “Meeleheitel koduperenaistest” on seda tõugu. Aphrodite kehastab kirgliku armastuse rõõme, kuid selle kirega käivad kaasas ka irratsionaalsed ja sageli destruktiivsed jõud. Need, kes langevad Aphrodite armastuse võrku, ei pääse sellest suhtest ilma pahanduste või piinadeta. Nad on naised, kes ei ole suutelised end siduma aga nad pole võimelised ka “ei ” ütlema.

Sedasorti naised on müstilised, raskestitajutavad, nad on korraga nii vanad kui noored, emad kui tütred, neis on tüdrukulikku siirust ja puhtust kuid samas kiirgavad nad seksuaalsust. Kuna nad ei ole selgepiirilised, on meestel neisse kergesti võimalik projitseerida oma anima. Aphroditedel on sageli mitmeid abielusid, palju suhteid, kuid sageli lõpetavad nad üksinda. Vananemine on neile raske, kuna nende identiteet on paljuski üles ehitatud välisele särale ning kui see kaob, ei jäägi väga midagi alles. Nii pöördutakse sageli kõiksugu iluprotseduuride sh ilukirurgia poole. Nagu Lumivalgekese võõrasema uurivad nad peeglilt “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal” ning kui nad saavad vastuseks, et see on keegi teine, võivad nad langeda sügavasse meeleheitesse.

Kui naine on neetud või õnnistatud Aphrodite arhetüübiga, on ta inflatsioonis, ta tunnetab enda võimu, kuid ta peab õppima alandlikkust (humility). Paljud Aphrodite tüübid on “isa tütred”, nad on patriarhaalse heakskiidu või halvakspanu teenistuses. Võime isa tähelepanu tõmmata on noorele Aphroditele äärmiselt tähtis.
Lahenduseks on integreerida endasse ka teiste jumalannade nagu näiteks Ateena (ratsionaalsus), Artemis (kontakt loodusega) ja Hestia (perekond ja kodukolle) poolt esindatud omadusi ja ehk isegi lõpuks jõuda Sophiani, kes esindab sügavat feminiinset elutarkust.

Aphrodite puudutus on vajalik aga kõigile, see on elu ja armastuse essents.

Kolmandast juuni nädalast kuni kolmanda juuli nädalani on Aphroditele pühendatud pidustuste aeg. Head Aphrodisiat!

* Arlene Diane Landau “Tragic Beauty: The Dark Side of Venus Aphrodite and the Loss and Regeneration of Soul”

Sandro Botticelli "Veenuse sünd" 1486

Monet’ “Olympia” 150 ja naise keha

Suvisel ajal kerkib küllap tihedamini kui tavaliselt küsimus – kas seda keha kõlbab ka ilmarahvale näidata? Ning kui jah, siis kui palju? On see piisavalt täiuslik? Kanada jungiaanlik analüütik (kuid mitte ainult) Marion Woodman on kirjutanud palju raamatuid, tuginedes oma kogemustele klientidega, kes just selliseid küsimusi endale esitavad. Raamatus “Addiction to Perfection” on ta sarnaselt Jungile tõmmanud joone täiuslikkuse ja täielikkuse (perfection vs completeness) vahele ning pannud südamele, et täiuslikkus kuulub jumalaile, samas kui terviklikkus või täielikkus on see ülim, mille poole inimene võib pürgida. Seejuures tõdeb ta, et iga arhetüüpne muster on omas vormis terviklik, nii nagu idealiseeritud Madonna on üks konkreetne ja pefektne naiselikkuse kujutis; oluline on aga see, et iga “pärisnaine” peab täielikkuse saavutamiseks aktsepteerima ka hoora iseendas. Enda osiste liialdamise või isoleerimise teel täiuslikkuse otsimine toob kaasa vaid neuroosi. Üks täiuslikkuseihaluse kindlaid märke on obsessiivsus – kinnismõte, mis toimib nii, et kogu psüühiline energia, mis peaks olema jagatud isiksuse erinevate osade vahel, et neid harmoniseerida, kontsentreeritakse ühte isiksuse osasse, hüljates kõik teised. “Liikuda täiuslikkuse poole tähendab liikuda eemale elust,” ütleb Woodman, pidades seejuures muuhulgas silmas näiteks ka anorektilist mõtteviisi. Üks Woodmani põhiteemasid ongi olnud keha ja psüühe integratsiooni saavutamine mh toitumishäiretega klientide puhul, millega seoses on ta öelnud oma raamatus “The Pregnant Virgin” väga tabavalt järgmist: “Meie kehast on saanud piitsutamispost. Kui keegi on närvis, siis hakkab ta oma keha näljutama, nuumama, mürgitama, oksele sundima, kurnama või enesehävitusele hullumeelselt reageerima. Kui see imeline olend hakkab meile hoiatavaid signaale saatma, siis vaigistatakse ta ravimitega. Paljud oskavad kuulata oma kassi ka intelligentsemalt kui oma põlatud keha. Kuna lemmiklooma eest hoolitsevad nad õrnusega, siis vastab ta osutatud armastusele. Nende keha aga peab selleks, et teda kuulda võetaks, tegema maailma raputavat kisa.”

Edouard Manet' maal "Olympia", 1865

Woodmani soovitus suhtuda oma kehasse kui lemmiklooma – aktsepteerivalt ja armastavalt – on kuulamist väärt. Naise kehapildi ja täiuslikkuse/täielikkuse osas tasuks aga võtta mõtlemisainet ka illustratsiooniks toodud Edouard Manet’ maali “Olympia” saatuselt, mis tähistab parasjagu 150 aasta möödumist esmaeksponeerimisest. Selle pildiga teenis Manet ära oma koha ajaloos kunstniku kui provokaatorina – pilt põhjustas tollases Pariisis enneolematu shokilaine, mida täna võib olla raske mõista. Nii suure, et õnnetu Manet kurtis kirjavahetuses poeedist semule Baudelairele, et sellises ummikus pole ta varem olnud ning solvanguid langeb ta selga kui rahet, paludes sõbra objektiivset hinnnangut: “Kogu see avalik rünnak on häiriv ja keegi peab siin olema selgelt eksimuses.” Enamik kriitikast oli küll seotud töö motiiviga (kuivõrd see kujutas prostituuti), kuid lisaks ka kujutusviisiga. Mitmed kriitikanooled tabasid otseselt kujutatud naisekeha. Mõned näited 1865.a kevad-suvistest Pariisi lehtedest: “Olympia on mingi emane gorilla…”, “See Hottentoti Veenus musta kassiga, eksponeerituna täies alastuses oma voodil nagu laip morgi lavatsil… surnud kollapalavikku ja juba sügavas lagunemisjärgus”, “Näoilme kuulub .. õelale olendile; keha, mille värvus sarnaneb liiga kaua karnis rippunud lihale, meenutab morgi õudusi”, “Luukere, riietatud kitsasse kipsist tuunikasse”, ” Ihu värv on räpane… Isegi minimaalsel määral kenal naisel oleks luud, lihased, nahk ja mingigi jume.” Jne – etteheited, millele enamik meist tõenäoliselt täna alla kirjutada ei tahaks. Ilmselgelt oli Manet vaatajaid millegagi oma kujutusviisis sügavalt shokeerinud, arvestades, et alasti naisekeha kui niisugune oli maalikustis vägagi tavaline objekt (pooski tuttav Tiziani 16. sajandi Urbino Veenuselt http://artandcritique.com/titian-venus-of-urbino/). See, mida Manet tegi, oli kujutada idealiseeritu asemel tavalist, tõelist, “pärisnaise” keha, asetades ta omal moel ometi jumalannale kohasele pjedestaalile. Ja see keha on tegelikult ju ilus 🙂

Spielberg’i “Jaws” 40

Rannahooaeg läheneb. Sellega seoses on põhjust rõõmustada: täna tähistab 40ndat juubelit Steven Spielbergi kultusfilm “Lõuad” (“Jaws”), mis keerleb üsna verisel ja vahutaval moel ümber rannakogukonda terroriseeriva valge hiigelhai.

Olemuselt küll B-kategooria film, on see lisaks hiiglaslikule vaatajaskonnale teeninud välja ka rea huvitavaid tõlgendusi. Väheüllatuslikult lipsab pea kõigisse neist sisse viide Jungile ning ema/naise sümbolitele. Nõnda leidis naisuuringute professor Jane Caputi oma paljutsiteeritud essees “Jaws as as Patriarchal Myth” (1978), et film on patriarhaalse müüdi – mees alistab merekoletisena kujutatud feminiinsuse – ritualistlik ümberjutustus. Meenutades “vagina dentata” kujundit, viitab ta lisaks Jungile ka Erich Neumannile, kelle järgi Kohutav Emane (Terrible Female) on alateadvuse sümbol ning Kohutava Ema tume pool ilmutab end omakorda koletise kujul. Caputi toonitab, et filmi sündmuskoht – ookean – on õudusfilmile iseäranis sobilik: veteavarused ja hai sümboliseerivad alateadvust ja loovuse maailma, mis on metsik ja patriarhaalse ühiskonnastumise kolonialistlikest mõjudest puutumata. Caputi radikaalselt feministlik tõlgendus ei pruugi olla iga maitse järele, kuid tasub märkida, et filmi viimases kahes kolmandikus, kus toimub jaht, ei ole tõepoolest enam ühtki naistegelast. 2002.a esseekogumik “The Films of Steven Spielberg” sisaldab lausa kaht põhjalikku “Lõugade” analüüsi, millest esimene* neist peab emaarhetüübi kahetise olemuse tabavaimaks väljenduseks stseeni pärast esimest hairünnakut: “Hairünnaku lõppedes vaatab kaamera kurjalt hiilgavatele öistele vetele, mis on surmast läbi imbunud, ning seejärel sulandub vaade ekraanil – ikka samal horisondijoonel – vaateks samale ookeanile ja samale taevale, mis sädelevad nüüd rõõmsalt selges sinises hommikus: Jungi armastav ja kohutav ema on heitnud vetesse puhkama.” Teine essee** aga leiab, et filmi mütoloogiline taust pärineb hoopiski indiaani jahimehe-müütidest, kuid ühtlasi on film ka ilmselge Melville’i “Moby Dicki” derivaat. Autorid leiavad, et indiaani müüdi amerikaniseerumise käigus – mille väljenduseks on nii Melville’i romaan kui “Lõuad” – on jahimehe/sõjamehe energia liigrakendamist kompenseerinud shamanistlik printsiip kaduma läinud ning seetõttu on kangelane asendanud müütilise püha abielu arhetüüpse Teise (so psüühilise loodusega sulandumise, asustamata kontinendi, naispooluse negatiivsuse, teiste rasside, alamate klasside) destruktiivse allutamisega.

Tõlgendusi võib anda filmile küllap teisigi, kuid siinkohal peame väärikaks peatuda, andes au Steven Spielbergi enda vastusele, kui teda pinniti küsimuses, millest siis film õieti räägib – kas abieluväliste suhete ohtlikkusest või millestki muust. Spielberg vastas eitavalt kõigile oletustele ja lisas: “It’s a film about a shark.” See on lihtsalt film ühest haist. Või?…

*Jonathan Lemkin “Archetypal Landscapes and Jaws”
**Frentz, Thomas S. and Janice Hocker Rushing. “Integrating Ideology and Archetype in Rhetorical Criticism, Part II: A Case Study or Jaws.”

Steven Spielbergi kultusfilmi “Lõuad” (“Jaws”) poster aastast 1975

Turvalist suvist suhet veekogudega!

Waterloo lahing 200

“Surm pole midagi, kuid elada alistatuna – see on surra iga päev.” Täna, 200 aastat tagasi, lõppes kuulus lahing, mida ei mäletata niivõrd võitja, vaid just kaotaja järgi. See oli Waterloo lahing ning Napoleoni – ülatoodud tsitaadi autori – viimane, saatuslik kaotus. Kaotuste kaotus mehele, väejuhile, kelle puhul võib rääkida ego identifitseerumisest arhetüübiga. Jung on oma teoses “Mina ja Alateadvus” nimetanud Napoleoni-sarnast mõjuvat isiksust Mana-isiksuseks. Selline isiksus esindab kollektiivse alateadvuse juhivat ideed, arhetüüpi, mis on kogemuslikul alusel inimpsüühikas välja arenenud (näiteks kangelase arhetüüpi). Jung möönab, et sellise isiksuse puhul ei olda kaitstud “pisukese eneseimetluse” eest ning arhetüübi võimuses olek muudab inimese kollektiivseks tegelaseks, teatud mõttes maskiks, mille taga isiksuse inimlikud jooned kipuvad kärbuma. Täpsemalt saab Mana-isiksusest lugeda selle raamatu äsja uues kuues ilmunud tõlkest –http://www.rahvaraamat.ee/p/mina-ja-alateadvus/672049/et…

Nii suur nagu oli Napoleoni tõus, oli ka tema langus. “Vanadel eestlastel” oli selliste juhtumite kohta mitmeid tabavaid, ehk lausa parastavaid ütlemisi:
Uhkus piab valu tundma
Uhkel lüvväs huule pääle, kõrkjal lüvväs kõrva pääle
Uhkus ees, nuhtlus järel
Uhkus käib eeli ja vaesus takka järele
Uhkus ajab upakile
Uhkus toob hukatust
Uhkus tuleb enne langemist
Alandus aitab, kõrgus kautab
Kis iseennast ülendab, seda Jumal alandab jne.
Jungiaanlikus kontekstis võib taolist uhkuse ja languse järgnevust näha kui inflatsiooni ja alienatsiooni (ehk võõrandumist). Mida need endast õieti kujutavad, sellest aga peatselt lähemalt.

Napoleon, keda toimetatakse pärast kõigi ta lahingute kaotamist viimsesse pagendusse Saint Helena saarel. Sir William Quiller Orchardson (1832-1910), On Board HMS Bellerophon, Tate Gallery

Hääletu alistumine 75 ja kollektiivne vari

Tänasel piisavalt tumedal päeval kõlbab rääkida kollektiivsest varjust. 75 aastat tagasi toimus sündmus, mida ajaloolane Magnus Ilmjärv on nimetanud “hääletuks alistumiseks.” Stalin oli esitanud Balti riikidele ultimaatumid, millega kolme riigi juhtkonnad nõustusid – kui Andres Kasekampi sõna kasutada – “vaguralt.” Võib mõistagi lõpmatuseni diskuteerida, kas ja millised olnuks alternatiivid, kuid mustaks jääb see päev ikkagi.
Marie Louise von Franz on kirjeldanud filmis “The Heart of Matter” kollektiivset varju kui Selfi ehk Kõrgema Mina arhetüübi tumedat poolt ehk teisisõnu – Jumalakujutise varju, mis kristlikus traditsioonis ei ole midagi muud kui saatan. Isiklik vari on tema sõnul kui uks kollektiivsesse varju või sild selleni. Nõnda selgitab ta, et kui Saksamaa “läks natsismiga kuradile,” siis üksikisikud langesid sellesse saatanlikku lõksu isikliku varju kaudu.

Kui lihtsustatult selgitada, siis nii nagu isikliku varju puhul leiab aset üksikisiku teadvustamata ja tõrjutud elu projitseerimine teistele inimestele, siis kollektiivse varju puhul projitseeritakse kollektiivse alateadvuse eiratud osised mõnele teisele grupile. Just nii saavad terved rahvad teineteise vaenlasteks. Just kollektiivse varju projektsioonides peitub rassilise, religioosse või etnilise vaenu ja viha juurestik. Varjuprojektsioonidest saab rääkida ka olukordades, kus üks etnos tunneb end teisest üleolevana. See “teine” muutub nn patuoinaks, kelle roll on kanda “esiisade patte”.
Väga huvitav ja tähelepanuväärne kollektiivse varju käsitlus pärineb mittejungiaanilt – afro-kariibi päritolu psühhiaatrilt Franz Fanonilt. Ta võttis omaks mitmed jungiaanlikud mõisted, kuid kollektiivse alateadvuse ja varju puhul pidas ta Jungi eksiteel olevaks, kuna ta arvestas Fanoni arvates vaid euroopalikku aspekti ja eiras kolonialismi pärandit. Fanon leidis oma teoses “Black Skin, White Masks”, et kollektiivne alateadvus pole midagi päritavat, vaid see on pelgalt teatud inimgrupi eelarvamuste, müütide ja kollektiivsete hoiakute summa; teisisõnu – kollektiivne alateadvus on omandatud ehk kultuuriline. Sõltumata sellest, kas toetame Fanoni või Jungi tõlgendust, on raske leida paremat kollektiivse varju kirjeldust kui see, kuidas Fanon kujutleb raamatus “Wretched of the Earth” kolonialisti tajumas põlisrahva esindajat ehk pärismaalast: “Ta on rikkuv element, mis hävitab kõik, millega kokku puutub; ta on moonutav element, mis muudab inetuks kõik, mis on seotud ilu ja moraaliga; ta on pahatahtlike energiate varasalv ning pimedate jõudude ebateadlik ja parandamatu tööriist.

See, kuidas Prantsusmaa kolooniast pärit ja mustanahaliste orjade järeltulija Fanon arvas kolonialiste oma esivanemaid nägevat, ei erine kuigivõrd sellest, kuidas kirjeldas üks kuulsamaid siitkandist pärit teadlasi Karl Ernst von Baer meie esivanemaid oma doktoritöös “Eestlaste endeemilistest haigustest.” Ta võrdles eestlasi metsikute germaanlastega, kes muud lõbu ei tundnud kui vaid seda, mis saadi purjusolekust. Meie (esivanemate) välimuse ja vaimulaadi kohta märkis ta muuhulgas järgmist: “Nägu on neil loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta, väljendab enamasti nürimeelset tuimust. Naised armastavad laulda, eriti neiueas, kuid Tartu ümbruskonnas pole neist ühtki näinud, kes ennast ilusaks võiks pidada. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu.” Kõlab ehk naljakalt, kuid see oli see, kuidas vähem kui 200 aastat tagasi nägi eestlast balti-saksa aadlik, keda austasime viimati portreega rahatähel. Eestlast kui pärisorja, kuna pärisorjus kaotati Liivimaal alles 5 aastat pärast doktoritöö valmimist. Selle juhtumi puhul võib pidada eestlasi kohaliku aadli varju projektsioonide kandjaks (millest aga mõistagi ei peaks järeldama, et eestlased omalt poolt poleks balti-sakslastele varju projitseerinud, aga see on üks teine jutt). Jääb igaühe enda nuputada, kas ehk leidub võrreldavaid projektsioonijuhtumeid ka kaasajal. Sellest, kuidas varjuprojektsiooni kandmine kandjale endale mõjub, mõnel teisel korral.

Felix Nussbaumi 1939.a maal "Pagulane."

Personaalne vari, kollektiivne vari, rahvuse vari – mida neist peaks teadma ja milline on nende omavaheline dünaamika, sellest räägib lühikeses videos Marie-Louise von Franz: https://www.youtube.com/watch?v=OvL00iQ0ao4
M.-L von Franz räägib muuhulgas sellest, kui meeletult valus kogemus on kohtumine oma varjuga ja kuidas sellega toime tulla. Hingelõikavad on ka Auschwitzis hukkunud saksa-juudi kunstniku Felix Nussbaumi (1904 – 1944) tööd, mis sunnivad meid vaatama kollektiivse varju ajatusse näkku, olgu see nii ebameeldiv kui tahes. Illustratsiooniks on tema 1939.a maal “Pagulane.” Ei saa jätta märkimata, et aktuaalsetest teemadest on just pagulaste küsimus see, kuhu süvenedes võiks saada märkimisväärset ainest kollektiivsest varjust rääkimiseks. Täna jätame aga selle puutumata.

Log in
Copyright © 2017 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.