Aniela Jaffé > Blogi > C. G. Jung > C. G. Jung (autor) > Jungiaanlik analüüs > Loodus > Numinoosne > Sünkroonsus > Vaim ja mateeria

Vocatus atque non vocatus deus aderit

Täna, humanistliku õpetlase Desiderius Erasmus Rotterdamist surma-aastapäeval, võtame jutuks Jungi huvi vana aja ning kultuuri ja vaimuloo kestvuse vastu. Näiteks Erasmuse Collectanea adagiorum (1563.aasta väljalase) oli Jungil olemas juba 19.aastaselt. Sealt leidis ta ütluse:

Väljavõte Erasmuse raamatust „Moriae Encomium / Stultitiae laus“ aastast 1515, Hans Holbeini joonistusega (eesti keeles „Narruse kiitus“, ilmunud 1967.a).

Vocatus atque non vocatus deus aderit (kutsutud või kutsumata, jumal on kohal). Nagu Jung selgitab ühes hilisemas kirjas, oli ta igati teadlik, et ütlus pärineb siiski juba palju varasemast ajast. Nimelt olevat spartalased enne Peloponnesose sõda käinud nõu küsimas Delfi oraaklilt ja selline oli vastus, mille nad said. Tõlgendades seda vastust kui soosivat ennet, alustasidki spartalased sõjakäiku. Jungile avaldas sentents aga säärast mõju, et ta lasi selle oma Küsnachti maja – koha, kus ta elas ja töötas alates 1908. aastast kuni oma surmani 1961. aastal – välisukse kohale graveerida. „Olen pannud selle pealdise sinna selleks, et meelde tuletada iseendale ja oma patsientidele: Timor dei initium sapientiae (jumalakartus on tarkuse algus). Siit algab tähtis teekond jumala endani ja see ongi lõppkokkuvõttes kõige olulisem“.*

Aniela Jaffé sõnade kohaselt raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ oli Jung märganud, et hingeliselt kannatavate inimeste puhul etendab religioosne suhtumine teraapias otsustavat osa ning kuna hing on loomu poolest religioosne, siis toob ta spontaalselt esile religioosse sisuga pilte. Eksimist hinge sellise põhiolemuse vastu pidas Jung mitmete neurooside põhjuseks. Jung lõi meelega seoseid teoloogia ja psühholoogia vahel. Sel moel toimides rõhutas ta vajadust mõtisklemiseks ja mõistmiseks seal, kus kristlus nõuab vaid usku. Lisaks on Jung samas raamatus avaldanud arvamust, et me pole keskaja, antiigi ja ürgajaga veel kaugeltki valmis, sest mida paremini me mõistame, mida otsisid meie isad ja vanaisad, seda rohkem saame aru iseendist.

Mõtisklemiseks ja endasse süüvimiseks oli Jungil ideaalne koht oma teises majas, Bollingenis, mille kohta ta kirjutab raamatus „Mälestused, unenäod, mõtted“ nii: „Ma loobusin elektri kasutamisest ja kütan ise pliiti ja ahju. Õhtuti süütan vanad lambid. Tornis pole ka veevärki, ma pean ise vett pumpama. Ma lõhun küttepuid ja keedan toitu. Need tavalised asjad kannavad endas seda lihtsust, mida inimesel on nii raske saavutada. Bollingenis ümbritseb mind vaikus ja ma elan in modest harmony with nature (s.o viide vanale hiina puugravüürile, mis kujutab väikest vanameest heroilises maastikus). Ma kandun mõtteis ajas tagasi, aastasadade taha või vastupidi – kaugesse tulevikku. … Oma Bollingeni tornis tunnen ma, nagu elaksin paljudes sajandites.“
Ja huvitaval kombel jätkab Jung kirjutist nii: “ Kui üks 16.sajandi inimene satuks sellesse majja, siis oleksid talle uued asjad üksnes petrooleumilamp ja tuletikud; kõige muuga tuleks ta ilma raskusteta toime.“ Nii et Erasmuse (eluaastad 1466-1536) jaoks oleksid elamistingimused Jungi tornis olnud igati tuttavlikud. Kuidas on aga lood 21.sajandi inimesega – kas spartalikkus ahvatleb kedagi?

* Jung, C.G. (1975) Letters: 1951-1961

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.