Blogi > Kannatus > Masohhism > Rahvakalender

Märter või masohhist?

Seitsmevennapäeval, 10. juulil, tähistatakse kirikukalendris St. Felicitase ja tema seitsme poja märtrisurma. Legend räägib, et Püha Felicitas oli rikas ja vaga lesk, kellel oli seitse poega. Kuna ta tegi misjonäritööd ja pööras paljud ristiusku, teenis ta ära paganatest preestrite meelepaha. Preestrid pöördusid imperaator Marcus Aureliuse poole vastavasisulise kaebusega ning nõudsid, et jumalate viha leevendamiseks tuleb lesk koos oma seitsme pojaga ohverdada. Imperaator üritas edutult Püha Felicitast ning tema poegi panna oma usust loobuma ning kohtunikud mõistsid nad surma. Felicitas palus Jumalat, et too laseks tal surra viimasena, et ta saaks oma poegi nende piinamise ja tapmise ajal julgustada, et nad ei pöörduks oma usust ära. Nii ka juhtus. Rõõmuga saatis ta oma seitset poega nende surmas. Öeldakse, et ta suri kaheksa korda. Kord iga poja eest ning lõpuks enda surm.

Püha Fecilitas ja tema pojad olid märtrid. Nad olid valmis pigem surema kui lahti ütlema oma religioonist. Lyn Cowan* viitab Freudile, kes on öelnud, et muu hulgas on religioon neuroos. Cowan lisab aga, et veel õigem on see ütlus teistpidi – neuroos on religioon. Ning märtrit võib selles kontekstis näha kui inimest, kes laseb surra oma hingel, kuid hoiab kinni oma neuroosist.

Mis vahe on aga masohhistil ja märtril? Kui masohhist näeb kannatuse põhjust endas, siis märter näeb kannatuse põhjust endast väljaspool. Märter tajub, et tema kannatused on talle väljastpoolt ebaõiglaselt peale pandud. Märtri tegelik hoiak on enesekeskne ja ennast õigustav. Kui masohhist laseb oma egost lahti, siis märter on enda üle uhke.
Tänapäeva märtreid võime leida näiteks teatud liiki abikaasades, inimestes kes sammuvad ühest halvast suhtest teise, ämma stereotüübis, ületöötanud naistes ja meestes, kes väidavad, et ohverdavad oma elu firma nimel, perekonna nimel, klientide nimel jne. Võib-olla ka endas?

Märter ei tunne ehedat ja sügavat kannatust, valu, kurbust. Tema kannatus on manipulatiivne ja pealispinnaline. Selles puudub kontakt hingega. Märtri hoiak on kaebav ja ennast õigustav,

Francesco Coghetti "The Martyrdom of St Felicitas and her seven Sons" (1857)

mitte pühenduv ja hindav, see on enesehaletsus mitte kaastunne enese vastu.

Kuid Cowan ütleb ka, et märterlus ja masohhism on küll erinevad hoiakud, kuid elus vahelduvad nad meis sageli ning meist kõigis on mõlemas erinevalt määral olemas. Märterlus võib olla tee masohhismini, mis viib meid sügavamale hinge paradokside ning enesemõistmise juurde.

*Lyn Cowan. “Masochism: A Jungian View.”

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.