Blogi > Edward Whitmont > Loovus > Persona > Teater

Näitleja läbi elu?

150 aastat tagasi asutati Tartus Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Vanemuise Selts ning 145 aastat tagasi toimus Vanemuise seltsis esimene eestikeelne teatrietendus. Hea päev rääkida näitlemisest.

Kas olete mõelnud näitleja elukutse peale? Näitleja töö seisneb selles, et mängida pidevalt kedagi teist. Kusjuures see keegi teine ei ole püsiv nähtus, vaid muutub pidevalt. Hea näitlemise puhul näitleja mitte ei mängi seda teist, vaid on see teine. Ta kasutab oma isiksuse varjatud osi ning elab sel hetkel läbi nende osade. See on suurepärane võimalus enese uurimiseks, analüüsimiseks ja arendamiseks. Aga võib-olla ka enese kaotamiseks? Nõrga egoga inimene võib pidevalt keegi teine olles kaotada arusaama, kes ta ise on. Võib-olla tõmbab näitleja elukutse ka inimesi, kelle enda ego on nõrk või olematu, et saada võimalus olla keegi. Ning läbi nende järjestikuste maskide tekitada endale ja teistele illusioon toimivast isiksusest.

Teatud mõttes oleme me kõik näitlejad ning ülaltoodu võib kanda igapäevaelu konteksti. Me kõik mängime elus mingeid rolle – lapse roll, lapsevanema roll, abikaasa roll, töötaja roll jne. Me oleme õppinud, et teatud rollis tuleb käituda enam-vähem niimoodi või naamoodi, sellele rollile on teatud ootused, teatud etteantud stsenaarium. Üldjuhul otsime ja leiame me viisi, kuidas iseennast selles rollis väljendada nii, et “hundid söönud ja lambad terved” – et oleksime kontaktis iseenda vajaduste ja olemusega, aga saaksime ka täidetud oma sotsiaalse, kollektiivse rolli ning olla seeläbi ka kontaktis ühiskonnaga. Jungiaanlikus keeles võib öelda, et persona on üldjuhul kontaktis ego ja selfiga, samas neist eristunud ning toimub pidev tasakaalu otsimise protsess. Nii nagu tugeva egoga näitleja, õpime ka meie läbi nende rollide ja persona iseennast tundma, tunnetades mis on “mina” ja mis mitte, mis sellest rollist mulle sobib ja mis mitte.

Ja samamoodi nagu nõrga egoga näitleja võib elada läbi oma rollide, võib ka olla, et inimene ongi samastunud oma personaga ning tal puudub side iseendaga, oma selfiga. Sellisel juhul elabki inimene vaid läbi oma sotsiaalse(te) rolli(de). Edward Whitmont* on öelnud, et personat võib võrrelda riietega, mis aitavad kaitsta ja näida, aga meil peab olema võimalik neid riideid ka millegi mugavama vastu vahetada või siis mõnikord täiesti alasti olla. Kui meie riided kleepuvad meie külge ja näivad asendavat meie nahka, jääme sellest suure tõenäosusega haigeks.

* Whitmont, E.C. (1991). “The Symbolic Quest: Basic Concepts of Analytical Psychology.”

Stseen 1985. aasta "Saaremaa onupoja" lavastusest

.

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.