Blogi > Edward Edinger > Hinge pime öö > Võõrandumine

Võõrandumisest

Kui mõnevõrra liialdada, võib jaaniõhtu ülemeelik peomeeleolu järgmisel päeval asenduda masenduse, tühjustunde ja väsimusega. See on hea hetk rääkida võõrandumisest. Tähelepanelik lugeja mäletab, et 21. juuni postituses rääkisime inflatsioonist. Inflatsioonile järgneb võõrandumine. Jällegi toome teieni Edward Edingeri seisukohad raamatust “Ego and Archetype”.

Inimene liigub Edingeri kohaselt sageli inflatsiooni ja võõrandumise vaheldumise tsüklis. Võõrandunud on inimene, kes tunneb ennast väärtusetuna, kes ei näe elul mõtet, kes pole suuteline looma lähedasi suhteid ning kes ei tunne ennast seotuna kellegi ega millegagi. Inimene tunneb, et ta ei kuulu kuhugi. Kontakt iseenda sügavama olemusega, Selfiga, on kadunud.

Mõõdukas võõrandumise kogemus on normaalse arengu osa. Aadama ja Eeva väljaviskamine paradiisist on küll kannatusterohke, kuid annab aluse iseseisva teadlikkuse tekkeks. Paljudes muinasjuttudes väljendub see tegelaskuju üksildases teekonnas või ka muutumises koletiseks. Inimese areng toimub läbi kriiside, mis läbi valuliku võõrandumiskogemuse aitavad saavutada järgmist arengutaset. Võõrandumine pole seega tupik. Läbi mõõduka võõrandumise ja sellele järgneva lahenduse astutakse individuatsiooni poole. Võõrandumine muutub ohtlikuks siis, kui sellest saab krooniline olek, mitte vaheetapp.

Inflatsiooni ja võõrandumise tsüklite kõrval on võimalik ka kolmas seisund, milleni jõuab küps ego. See on seisund, milles inimene on kontaktis ja dialoogis iseenda sügavama olemusega, Selfiga. See seisund on individuatsioon.

Tasha Tudori illustratsioon Anderseni muinasjutule "Tüdruk väävlitikkudega"

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2020 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.