Anima > Arhetüübid > Armastus > Blogi > Deirdre Johnson > Legendid ja müüdid > Numinoosne > Projektsioonid > Robert Johnson > Surm > Teater

Tristan ja Isolde

Kas reetmine on tõesti lahutamatu osa armastusest?
Nõnda on see vähemalt kirjaniku C. S. Lewis’e ja jungiaanliku analüütiku Robert Johnsoni arvates, vahendab nende lähenemist Tristani ja Isolde legendile jungiaan Deirdre Johnson*.
Teame ju seda traagilist armastuslugu kahest noorest, kes joovad ekslikult armujooki ja haaratakse kirest. Loo tuumaks – sarnaselt kuningas Arthuri, rüütel Lanceloti ja kauni Guinevere’ga – on nende armastuse konflikt kuningaga, kellele mõlemad armunud on truudust vandunud. Lõpplahenduseks on levinuimates versioonides Tristani ja Isolde surm ning lootus, et nad vähemalt surmas ühinevad. “Liebestod” ehk armusurm, öeldakse sellise finaali kohta – nimi, mille andis Richard Wagner oma ooperi “Tristan ja Isolde” dramaatilisele lõpulaulule.
Viidates Lewisele ja R. Johnsonile (sh viimase raamatule “We: Understanding the Psychology of Romantic Love”) märgib D. Johnson, et kirgliku armastusega kaasneb alati reetmine mingi kujul (so, see armastus on alati “adulterous”), kuna sel puhul vastandub kohustus alati ihale ning seksuaalne armastus ennastohverdavale armastusele. Teisisõnu – alati keeratakse millegi poole pöördudes selg millelegi muule.
R. Johnsoni arvates on tänapäeva inimene muutunud nii kavalaks ja kaitstuks, et meie armastus ja kirg millegi meist suurema vastu on peaaegu ainus keel, mille kaudu Jumal suudab meid kõnetada. Paraku, leiab ta, oleme me seganud ära oma spirituaalsed pürgimused – so püüdluse jumala järele – ihadega inimsuhete valdkonnas. Selles aga peitubki romantilise armastuse mõistatus: kuidas elada koos mõlema võimsa energiaga, mille me oleme nii hõrgult ja samas ohtlikult seganud kokku romantilise armastuse veiniks. R. Johnsoni arvates oleme tegelikult eksiteel, kui asetame millegi, mille olemus on religioosne ja mille koht on meie psüühes, sellest väljapoole. Tristani ja Isolde loost rääkides soovitaks ta seega sarnase dilemma ees oleval mehel mitte projitseerida oma Animat reaalsele naisele välismaailmas, vaid otsida Animaga kontakti oma sisimas – “üritades teha temast väljapoole projitseerides reaalset inimest, kaotame me ta pühaduse.”
Nõnda siis oleks Johnsoni reaaleluline soovitus Tristaniga sarnases dilemmas olevale mehele mitte nö alluda kirele, millega kaasneks sarnane reetmine, vaid lahendada see kiusatus sisevaatlusena. Siinkohal aga vaidleb Deirdre Johnson talle vastu, öeldes, et Robert Johnsoni argumendid peavad vett vaid eeldusel, et religioon on miski, mille koht on psüühe sees, ning projektsioonid on pelgalt reaalsust hägustavad pettekujutlused, mitte lähemat tundmaõppimist väärivad ja varjatud isiksuse osad.

Njah, kuid mööngem: see intellektuaalne mõttekäik on ehk küll sobiv tähistamaks tänast tähtpäeva – 150 aasta möödumist Richard Wagneri ooperi “Tristan ja Isolde” esietendusest, kuid sellest on ilmselt vähe abi tänapäeva Tristanitele ja Isoldedele oma valikute tegemisel. Lohutuseks ehk vaid see, et kui valikus on vaid valusad variandid, siis järelikult on valikus vaid tõeliselt tõhusad õppetunnid, mille läbimise järel on pilt peeglis palju selgem.

*Love: Bondage or Liberation?: A Psychological Exploration of the Meaning, Values and Dangers of Falling in Love

Stseen Richard Wagner'i ooperist "Tristan und Isolde", lavastatuna Aalto teatris, Essenis, 2006. Lavakujundus: Klaus Grünberg

Comments are closed.

Log in
Copyright © 2018 Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. All Rights Reserved.